kängurutele pai tegemas

Külmad

2011-05-12T07:21:00.000+03:00

Austraalia idarannik Sydney ümbruses ägab kõige külmema maikuu käes viimase 36 aasta jooksul. Nädalavahetuseks lubatakse lund mägedes siit rannikult vaid sadakond kilomeetrit sisemaale. Ja see tähendab külma. Kuigi suusahooaeg on veel kuu kaugusel, on Austraalia kõrgeimad mäed kaugemal sisemaal juba lume all. Lumelaudurid olid kohe platsis ega paistnud ilma üle kaeblevat. Mida ei saa öelda ülejäänute kohta. Nii ma siin istun, tekkidesse mähitud. Ilm on ebatavaliselt ettearvamatu, võib alata kena päikesepaistega ja lõppeda pidevalt vahelduvate vihmasadudega, või siis vastupidi. Vihm on olnud viimase nädala peamine element.
Istun toas ja teen veidi raamatu toimetamist. Ema ütles selle peale, et see on vist kõige kaugem koht, kust keegi Eestisse tööl käib... No ütleme, et raha pärast ma seda ei tee. Miks üldse, tont seda teab. Vihmaga on täitsa mõnus.
Täna hommik oli päris kena ja päikseline. Veetsin hommiku elutoas päikese käes mõnuledes ja toimetades. Vahtides lindudeparaadi rõdu peal saia, pannkooke ja putru söömas. Mis pakute, mis kõige paremini peale läks? No pannkoogid ei sobinud püsielanikele väikestele kirjudele sinipealistele papakoidele lorikeetidele (pildil 2 aastat tagasi)üldse. Hüppasid toidukausi ääres, proovisid noka vahel ja sülitasid välja. Ja vahtisid siis süüdistaval ilmel toa poole: kas midagi söödavat ka täna antakse? Kui järgemööda ilmusid kohale tutttuvid ja pärltuvid ja corollad ja harakad ja muud linnud ja linnukesed, ei jäänud lorikeetidelgi muud üle kui sekka hüpata ja hapu näoga mõni suutäis võtta. Üks lorikeetidest käib ja ripub iga päev uksevõrgu küljes, vahib klaasuksest sisse ja uurib, kas saia antakse. No antakse. Inimesed on siin hästi välja treenitud! Kui isegi pärast pannkooke ja putru tuleb teine ja nõudliku näoga sisse vahib, no ei saa ju teisiti, kui veidi saia ka anda.
Pärastlõunal kadus päike ära, aga üllatuslikult sadama isegi ei hakanud. Tegime õhtu eel kiire jalutuskäigu läheduses asuvale golfiväljakule. Siin on alati rohkesti känguruid ja wallabisid rohtu näksimas. Seekord muudkui liigume ühelt griinilt teisele – ja mida ei ole, on kängurud. Pidime juba otsa ringi keerama ja koju minema, kui vaatame, oi näe, seal on üks, ja veel paar ja siis on üks plats kängurutega täiesti üle külvatud. Lugesin sel platsil neid kokku 42, ümberringi veel paarkümmend. Nagu mingi kogunemine. Oo ja nad tegid show’d ka. Isaste vahel oli mitu kerget võitlust käimast pidevalt. Küll kahekesi, küll kolmekesi. Pigem oli see väike müramine kui tõsine kaklus, valdavalt nooremad poisikesed, aga ka paar päris suurt isast ajasid end sabaotsa peale püsti. Olen varem üht känguruvõitlust näinud ja see oli pisut tõsisem. Siin tõesti pigem näis nagu mäng, väike rabistamine. Aga samas võis kolm paari ühel ajal võitlemas olla. Emased vahtisid niisama ringi ja näsisid rohtu, meist ei teinud keegi õieti välja.
See on lahe vaatepilt, kuidas isased end saba peale püsti ajavad ja kikivarvukile sirutuvad, et pikemad välja näha. Puksivad teineteist natuke, siis võtavad aja maha, sügavad end mõnuga siit ja sealt. Togivad veel teineteist natuke. Vahepeal proovivad tõsisemalt ka, virutavad kohe kahe jalaga, ise vaid saba peale toetudes. Ühel hetkel hakkasid kängurud kogunemiselt jalga laskma, hüppasid nagu vedru peal plõng-plõng. Päris eemal platsi kaugemas otsas, kus keegi traktoriga muru niitis oli välja ilmunud väike koeranäss. Nii palju siis oli vaja, et kängurud ära hirmutada.

* * *

Olen Uus-Meremaa tööpakkumisi jälginud ja kandideerinud. Nüüd on mul tõsine pakkumine käes, anna vaid allkirjad ja hakka juuni lõpus peale. Kaunis hotellikompleks Tongariro vulkaanilistes mägedes. Elad ja töötad hotellis, kolm korda päevas antakse süüa, vaade kaunitele lumistele mägedele, kohe kõrval on suusapiirkond. Kui ma esimest korda seda pakkumist rohkem kui kuu aega tagasi nägin, ei osanud ma paremat tahtagi. Mõtlesin, et oleksin üliõnnelik, kui selle töö saaksin.
Nüüd on see käes ja ma ei ole selle üle enam sugugi vaimustatud. Kujutan endale ette külma nukrat toapugerikku, suhelda saad vaid teiste töökaaslastega, sest muud selles paigas peaaegu pole. Ja pakutav palk ei ole kaugeltki sinnakanti, mida ma lootsin.
Tegelikult ma lihtsalt kardan. Olen hakanud mõtlema, et tulen tagasi Eestisse. Aga kardan seda veelgi enam.

Värviline elu

2011-04-29T09:59:00.003+03:00

Olen olnud tagasi kohvikus tööl pea kolm nädalat nüüd. Kolmeteistkümnes päev täna järjest ja kuues päev, kus ma olen tööl nii hommikuse kui ka õhtuse vahetuse. Nad teavad, et ma tahan tööd, ja mul on hea meel, et ma seda saan, aga vahel mõtlen küll, et nad unustasid vist graafiku tegemisel kalendrisse vaadata. Tänasega, kirjutan seda kolmapäeva hommikul, on pühadehooaeg ametlikult läbi ja kardetavasti tabab kohvikut ootamatu üksildus. Nagu pohmelus pärast päevi pidutsemist. Me hakkame küürima toole ja laudu, pesema lettidetaguseid ja tegema kõiki muid tüütuid töid, mida tehakse, kui midagi teha ei ole.
Peale omanikest abielupaari on kohvikus veel vaid kaks inimest, kellega ma kunagi koos töötasin. Üks neist, Rebecca, teeb vaid ühe päeva nädalas. Palju on sama ja tuttav, palju on muutunud. Omanik Alex on araablane Jordaaniast. Kaks aastat tagasi oli ta ainus araablane kohvikus. Nüüd on koht täis tema sugulasi, tuttavaid ja muidu muslimeid. Ma ei ole suurem asi rassist. Inimesed on inimesed ja iga päev koos olles unustad nahavärvi ära. Aga samas ajavad nad mul vahel harja täitsa punaseks. Ma ei usu, et see on pahatahtlikkusest, pigem lihtsalt erinev taust, aga pahatihti tunduvad nad nii ebaviisakad, lausa jämedad. Alexi õemees Hamzah on omamoodi juhataja ja esimesel päeval, kui ma temaga koos töötasin, ei suutnud ma seda peaaegu uskuda: ta seisab leti taga ja näitab mulle näpuga, et näe seal on koristamata laud ja seal ja siis seal ka. Nagu ma oleks poolearuline. No olgu, neelasin selle alla. Tema ju ei tundnud mind, usalduse peab kõigepealt välja teenima, eks. Nii hull pole pärast enam asi olnud, aga iga päev on hetki, mil ma mõtlen, kui uskumatult tobe ja ebaviisakas see on. Näiteks võtan ma parasjagu kliendilt tellimust kassas ja ta astub juurde ja enam-vähem lükkab su minema, et ta võtab ise poole pealt üle. Või seisan, noad-kahvlid käes, valmis toitu lauda viima, kui öeldakse, ei, sa mine tee parem seda, hoopis see teine las viib toidu välja. Alguses mõtlesin, et see on minu pärast, et ma olen nende jaoks uus ja nad ei usalda, et ma hakkama saan. Aga rääkides teiste tüdrukutega, tuleb välja, et see on sama ka neil, nii et lihtsalt... teistsugune suhtlusviis. Mis mul paneb vahel kahe käega peast kinni hoidma. Rääkimata sellest, et pool vestust käib araabia keeles ja kohati on meil ka eri aktsentide probleem. Üks kohalik tüdruk kohvikust, avaldas arvamust, et see on sellepärast, et me oleme naised, et nad lihtsalt ei usu, et naine ise mõelda oskaks. Ma ei tea. Ise ei oleks ma selle peale tulnud, ja küsida ka ei tihka. Aga võib-olla küsin ka. Üks poiss on hästi tore. Üks jälle nii ülbe, et ma ei suuda seda isegi uskuda. Ta on ka väga ilus, tõeline kompu, pikk ja sale, suurte tumedate vasikasilmadega. Võib-olla sellepärast ta saabki selle ülbusega läbi, et ta lihtsalt välgutab oma pikki ripsmeid ja kõik sulavad. Ma ei tea. Aga võib-olla nende traditsioonis ei ole miski sellest järskusest ebaviisakas, vaid lihtsalt normaalne. Nii nagu austraallased, iirlased, paljud teisedki võiks pidada eestlasi ebaviisakaks, neil on ikka tänan-palun-vabandage-kuidas-läheb-milline-võrratu-ilm-kas-pole ja muu selline iga võõraga kohe varnast võtta.
Üldse oli pool linna pühade ajal väga värviline. Inimeste mõttes. Küll oli araablasi mitmesugustes riiete kinnisuse astmes, aasialasi, latiinosid. Heledanahalised ja -juukselised on kindlas vähemuses. Aborigeene on siin aruharva näha, üldse mitte, oleks vist õige öelda. Kohvikus tööl on meil siiski kaks väga blondi tüdrukut Taanist. Nii et vaheldust on.
Päevad on üldiselt päikselised ja lõunavaheajad olen ikka rannas veetnud. Või kui varem lõpetan, siis päikeseloojangut rannal vaadanud. Iga päev meres ujumas. Need pingviinid pildil on ka sealsamas rannas, kus ma ujumas käin. (Ja ega rohkem pilte tule ka, sest fototkas on lõpuks otsad andnud. Nuuks.) Viimased päevad on vahele jäänud, vaikselt hakkab jahedamaks minema, tahaks ikka pikad püksid ja jaki selga tõmmata õhtul. Merevesi on nii 21 kraadi, mis tähendab, et vette lähevad vaid tõelised entusiastid-sportlased, lapsed ja meeleheitel eestlane, kes tahab saada veidigi suvetunnet, olgugi et on sellega lootusetult hiljaks jäänud.
Aga jah, pühad on läbi. Meil oli siin järjest koolivaheaeg, ülestõusmispühad ja Anzac’i päev, mil mälestatakse Austraalia (ja Uus-Meremaa) hukkunud sõdureid – ja mis on üks suuremaid joomapäevi aastas. Eriti kuna pihta saab hakatu juba poole kuue ajal hommikul pärast eriti varast teenistust. Ja et need pühad langesid sel aastal kokku, said inimesed viis vaba päeva. Ollallaa!
Igatahes, selle nädalaga on mu töö siin läbi. Ei tea, millal ma täpselt Uus-Meremaa poole liikuma hakkan, aga millalgi hakkan. Suusatamisnipid on teretulnud. Ja lumelauatamisnipid ka :) Kindel plaan see värk ära proovida.

* * *

Veel kohvikust. Eile oli meil neljane laudkond, kaks puudega meest hooldajatega. Mehed olid ratastoolides ja tundusid tõsise vaimse puudega. Üsna mu venna Tõnise moodi. Üks oli vaikne ja vaatas lihtsalt suurte silmadega ringi, teine mõmises lakkamata ja vehkis kätega. Hooldaja tõstab tühja tassi ta nina ette ja seletab: „Näe, me hakkame teed jooma, teed jooma!“ Ja hooldajad pidid neid igal sammul aitama: hoidma tassi, söötma. On raske öelda, kui sügav nende puue oli või kui palju nad aru said.
Kerge vaimse puudega inimesi oma hooldajatega käib meil ikka aeg-ajalt. Nad on jutukad ja küsivad sult isiklikke küsimusi, on väga elevil, näitavad sulle oma värskelt värvitud tättuusid ja selgelt naudivad väljasolekut.
Nii raske puudega inimesi pole ma varem restoranis näinud. Ja pani mind mõtlema. Me pole kunagi selle peale tulnud, et Tõnisega restorani minna. Ma ei tea, on see hea või halb. Teised kliendid valisid lauad kohviku teises otsas. Aga sama teeksin ma ka siis, kui on kohvikus valjuhäälne lastega pere, või noortekamp. Võiks argumenteerida, et raske vaimse puudega inimesed ei saa midagi aru nagunii, on nad restoranis või kodus ja neil oleks parem kodus, kus kõik on tuttav. Aga samas, kes teab. Võib-olla kui nad on harjunud väljas käima, on see neile just huvitav ja hea. Ei tea. Keegi on selle kindlasti kunagi juba välja uurinud.

Nagu arvata võite, näen ettekandmist isegi unes. Mis on hea: pole aega muudele asjadele mõelda.

Muutused

2011-04-06T00:38:00.004+03:00

Ma ei kirjutanud eelmisel nädalal. Ma ei tahtnud rääkida, mis mu elus toimumas on. Tundsin, et on hädine ja piinlik. Et ma olen taas läbikukkunud. Tundsin, et ma ei tea, mis toimub, mida ma teen ja mida ma tahan.
Ma ei tundnud ennast Darwinis hästi. Püüdsin rõõmsat meelt üleval hoida ja aeg-ajalt see ka õnnestus. Tundsin ennast üksildasena, ilma viimaste Eesti-nädalate töökoormata veel üksildasemana kui enne. Olin hirmul, närviline, pinges. Ootasin, et Daniel tuleb, ja ma tunnen otsekui imekombel, et see ongi õige, see ongi see, millega mu elus kõik oma kohale vajub ja rohkemat polegi vaja.
Need ootused olid liiga suured kanda. Ta tuli. Ja kõik tundus vale. Ta oli samasugune nagu enne. Sama poiss, kellesse ma armusin. Sama poiss, keda ma taluda ei suutnud.
Igatahes otsustasin süüdistada teda. Et ta ei ole mulle valmis seadnud seda imelist elu, millest ma unistanud olen ja kuhu mina lihtsalt sisse saaksin astuda. Et ta ei pane mind tundma turvaliselt selles, kus me homme oleme, või täna pärastlõunal. Et tal ei ole maja ja autot ja raha.
Ja ma otsustasin põgeneda. Nii nagu ma varemgi põgenenud olen. Mitmesuguste probleemide eest.

Aga ma ei taha enam põgeneda. Ma ei kannata enda põgenemisi. Ma ei taha olla pinges ja kange, ma ei taha olla tõsine ja mures. Ma ei taha näägutada ja esitada nõudmisi. Ma ei taha muretseda pagana raha pärast. Otsustasin, et mul on tagumine aeg uuesti tõsiselt töötamise peale mõtelda. Ma ei taha elada teiste armust, olgugi see arm puhtast südamest ja heal meelel. Aitäh, ema ja Raul ja Annika ja isa ja Tea ja Brendan ja paljud teised, kes seda blogi arvatavasti ei loe. Tahan, et ma võiksin ise muretseda eluaseme, viia oma kaaslase restorani ja kõike muud. Ma olen oodanud, et keegi teeks otsused minu eest. Ja olen pettunud, kui asjad ei lähe nii, nagu ma tahan. Tahan, et mul oleks enesekindlust teha ise otsuseid.
Ma tahan osata lasta lõdvaks, tahan olla vaba ja vabameelne, ma tahan tegutseda. Tahan tolerantsust, tahan oma kaaslast armastada ja toetada just sellisena, nagu ta on. On tagumine aeg muuta ennast, mitte tahta, et teised muutuksid. Kardan, et seekord on need mõtted jäänud hiljaks. Loodan, et need ei jää päris teoreetiliseks.

Ja veel, Daniel tervitab vanaema, ema, isa, Tead, Annikat, Margitit, Kairit ja Agnest. G’day!

* * *

Esmaspäeval lendasin Sydneysse ja õhtuks olin Nelson Bays, kus paar aastat tagasi oli mu Austraalia esimene pikem paikajäämine. Ma ei olnud veendunud, et naasmine on hea mõte. Ma olin seda paika armastanud ja pelgasin, et tagasiminek võib kaunitele mälestustele vee peale tõmmata. Ent juba maandumine üle imeilusate Sydney randade tõi südamesse rahulikkust, teadmist, et see ei olnud asjata reis. Teekond läbi eukalüptimetsade Newcastle’isse ja edasi Nelson Baysse oli kui kojusõit. Nii tuttav ja hubane ja hingematvalt kaunis.
Peatun ühe oma kunagise töökaaslase, tema õe ja ema juures. Rääkisin oma vana bossiga kohvikust ja et koolivaheaeg ja munadepühad on tulemas, saan seal ehk paariks nädalaks tööd. Suvi on küll lõppemas – üks erakordselt kuum ja kuiv suvi! –, aga vesi on endiselt mõnus ja vedelesin eile tunnikese rannaski. Tahaksin teid kõiki siia kutsuda. Mul oleks rannal väike maja ja ka teie saaksite otsekohe aru, et siit lihtsalt ei ole põhjust lahkuda.

Kohtumistest

2011-03-25T06:12:00.003+02:00

Neljapäeva õhtul käisin huvitaval üritusel: avatud aedade projekti selleaastasel avamisel. „Avatud aiad“ (Open Gardens) on projekt, kus valitud paremad eraaiad avavad paariks päevaks oma väravad ja lasevad rahva sisse uudistama, seda küll piletiraha eest. Osariigi halduri Tom Paulingi – Põhjaterritooriumi suurim nina – vastuvõtule olid kutsutud projektis osalevate aedade omanikud, korraldajad, meedia esindajad. Leonie (Loli), kelle juures ma peatun, oli kutsutud (arvatavasti aiaajakirjanikuna) ja ütles, et tule ka – ei juhtu just iga päev, et saad valitsuse aeda näha. Tunnistasin Lolile, et mul ei ole kingigi nii viisaka ürituse tarvis – mehed pigistasid kuuma kiuste viigipüksid ja viksitud kingad jalga –, ja ehkki ta pakkus lahkelt enda omi, sobisin ka oma sandaalidega sinna päris hästi, oli teisigi naisi sandaalide ja suviste lihtsate kleitidega.
Aeda ei näinud, või noh, seda vähest, mis aknast paistis, sest nii kui autost välja saime, hakkas sadama ja ladistab akna taga siiamaani (kirjutan seda neljapäeva hilisõhtul). Küll aga tekkis üritusel kohatult kodune tunne. Inimesi oli kohal paari-kolmekümne ringis, väga valitud seltskond. Pakuti jooke ja suupisteid, kohtuti vanade tuttavatega ja tutvuti uutega. Ja mulle meenusid hoopis filoloogide kogunemised konverentsidel ja muidu. Nii äge on lihtsalt, kui sul oma ringkond, kellega ühiselt nalja visata.
Esialgsest kohmetusest hoolimata sulasin ka sinna ootamatult hästi sisse: kujutasin vist ette, et olengi eesti fillide kogunemisel. Ja sain ka aru, et olen täitsa kadestamisväärsesse perre sattunud. Sattusin vestlema ühtede aiaomanikega ja mainisin, et peatun Leonie ja Kaffiri juures. „Oo, kas Leonie Norrington?“ küsib naine mult ja minu jaatava mõmina peale, asub ta kohe elavalt oma kaaslasele seletama: „Tead ju küll, ta teeb ju ABCs seda saadet ja raadios ka vist ja ...“ Ja mulle: „Küll sul on vedanud. Oled ka palju Leonie aias töötanud?“ No tegelikult ei ole ma Leonie aias midagi teinud. Ühest küljest on veidi vara, nagu tänasest vihmaladinast näha, ei ole kuiv aeg üldse veel mitte käes, teisalt on Leonie ise paljugi oma „kabinetis“ – mis on kuur hoovi peal – töös järjekordse aiaraamatu kallal, siis käib tal päris palju külalisi ja muid asjaajamisi, olgugi et me asume üsna metsas ja lisaks on ta hõivatud oma väikse pojatütrega. „Minu meelest peaksid kõik emad laste kõrvalt tööle minema,“ ütleb ta kavalalt, „siis saaksid vanaemad oma pisikestega aega veeta!“ Minia hakkas pooleaastase lapse kõrvalt kahel päeval nädalal uuesti tööl käima ja Leonie on siis linnas nende pool lapsega mässamas.

Paar päeva tagasi olid meil veel omapärased külalised: noor perekond metsast (et mitte öelda maalt ja hobusega). Naine on kunagine füsioterapeut, mees... ei mäletagi, igatahes otsustasid nad, et tahavad oma lapsed teistmoodi üles kasvatada, kui tänapäeva segane maailm seda ette näeb ja kolisid ära džunglisse, kus püüavad elada enam-vähem loodusest ära. Neil on kolm heledate lokkide pisikest plikat, kõige väiksem kaheksakuune, suurem ehk seitsmene. Nad kasvatavad-koolitavad lapsi kodus (nagu ma aru saan, ei ole Austraalias kodus laste koolitamiseks loa saamine kuigi keeruline ja eri põhjustel – usulised, tervislikud, distantsilised või nagu siin põhimõttelised – teevad seda päris paljud; eelmisel korral kohtasin lahedat Melbourne’i peret, kes lapsed aastaks koolist ära võtsid, et nendega mööda Austraaliat reisida), peavad kitsi, jahivad possumeid ja muid metsloomi ja muidugi kasvatavad ökoviisil kõiksugu asju, mida kasvatada saab. Nimed olid lastel samuti vahvad: kõige suurem oli Ginger ehk Ingver, väikseim oli Chilli ehk Tšilli ja keskmisel oli ka miskisugune vürtsine nimi. Sain aru, et lapsed ei ole kunagi vankris olnud, kaheksakuune Chilli istus lihtsalt emal puusa peal. Porgandpaljalt. Palav on ju ja mähkmeid nad ei kasuta, enne sai metsa all suurem piss ära tehtud. Kas nad algusest peale mingeid mähkmeid ei ole kasutanud, ei oska ma küll öelda. Lapsed tulid tuppa rõõmsalt porgandeid närides – tulid meelde lihtsad ajad, kus endal lapsena ka porganditest heaks suutäieks piisas ja tõesti, palju siis vaja on. Šampoone, kreeme, sh päikesekreemi, nad ei kasuta, sest kogu vesi läheb taaskasutusse aia kastmiseks. Siit astusid nad läbi pärast paaripäevast linnaskäiku sugulasi-tuttavaid külastamas, suuremad tüdrukud olid elevil, nad olid endale päris ehtsad balletisussid ostnud! „No neid nad tahtsid, ja ise oma raha eest ostsid,“ seletab ema Laura. Kogu perega oldi korjatud ja kuivatatud müügiks mingeid asju, millest ma hästi aru ei saanud, mis need olid, ja sealt said siis plikadki oma osa. Minu küsimuse peale, kas neil on siis mõni balletikool ka läheduses, kus tüdrukud käima hakkavad, kohmas Laura, et ta oskab isegi neile blisjeesid õpetada ja kui neil mõne kuu pärast ikka veel huvi on, olevat keegi tuttav daam, kelle juures nad tunde saaksid võtta. Kõlab lausa sinivereliselt! Igatahes on nemadki osalised wwoofingu projektis ja oleks täitsa huvitav mõned nädalad seal veeta.

Eile sain tuttavaks ka soome päritolu Ritaga, kes on ammune perekonnasõber ja hoovi peal bangalos elab, ta oli vahepeal ära tuttavate juures. Tema perekond tuli Austraaliasse 60ndatel, kui ta kolmene oli. Ja ta on ehe austraalia mutt! Jutt jookseb mis vähe ei ole ja jooki läheb ka selle juurde päris palju. Töötab ta keevitajana või millegi taolisena. Suvel on tal esimest korda plaanis Soome reisima minna, koos vanema õega. Jõuavad suvise pööripäeva tähistamiseks kohale. Kavatseb põdrakasvatajale naiseks minna, sellisele, kel üks silm on roheline ja teine sinine, ja Soome jäädagi. No see viimane on nali. Kuuldes, et mina olen siis üheotsapiletiga, põrutab ta: „Ei noh, mul on ikka tarvis koju tagasi ka saada.“

Küpsetasin siin kaks pätsi rukkileiba – või leiba, mis sisaldas ka rukkijahu, kuna puhast rukkijahu polnud kohalikus poes saada. Tuli esimesel päeval, kui siia jõudsin, leivategemine jutuks ja panime kohe juuretise hakkama. Täitsa head tulid välja, eriti ahjusoojalt. Aga teisel päeval röstitult oli ka päris mõnud. Rita, kelle kodus ka rukkileiba oli küpsetatud, ei jõudnud ära kiita, ning Loli tellis meilt, kui me täna linnas käisime, ökopoest rukkijahu. Tõime siis kaks kilo. Juuretist panin ka purki tallele, nii et ju läheb siin peres veel küpsetamiseks. Kui algul kahtlesin, et ega austraallased vist suurt rukkileivast pea, ikkagi päris harjumatu kellelegi, kes õhulise saia peal üles kasvanud, ütles Loli, et tema on küll rukkileiba lapsena söönud. Darwinis olevat olnud päris suur idaeurooplaste kogukond ja tema vanaema käinud nendega tihedalt läbi, nii jõudis siis ka kummaline leib nende lauale.

Homme lahkun siit Darwinisse.

Pean lõpetama enda kratsimise. Olen üleni sääse-, sipelga- ja kes-teab-veel-kelle-hammustusi täis ja need kõik kipuvad sügelema.

Reede. Olengi Darwinis. Peatun kitsukeses umbses hotellitoas, ei anna võrreldagi Loli ja Kaffiri džunglipesaga, mille verandalt on tehtud eespool olev foto vihmasajusele aiale.

Austraalia. Teine katse. Või kolmas, neljas...

2011-03-19T09:57:00.006+02:00

Tagasi Austraalias. Kolmapäevast saadik, või siis Eesti teisipäeva õhtust. See nagu ei olekski päris. Ma olen siin, aga samas oleks see just nagu keegi teine. Tähendab, kui see oleks päris, peaksin ma tundma ju, et vau, just alles oli külm, lumine ja lörtsine, ja ühtäkki kuum, roheline, troopiline. Ma tunnen, et on kuum, lämmatavalt niiske, kuulen linde varahommikuti ja päikeseloojangul kisendamas, otsekui oleks viimne päev käes, näen sisalikke mööda aknavõrke sibamas ja toalambi valgel putukaid püüdmas – ja kõik tundub nii loomulik, nagu oleks see kogu aeg nii olnud ja jääks kogu aeg nii olema.
Eesti oma lume, lörtsi ja kevadiselt karge päikesepaistega oleks nagu kellegi räägitud ammune lugu.

Et Austraaliasse olen jõudnud, sai selgeks kohe. Lennujaama ja linna vahet sõitva bussi juht jagas oma hommikuks söödavaid viinamarju ja rääkis ära terve eluloo, või noh, niipalju kui selle lühikese aja jooksul sai ning maaliini bussi kolmekümnendates naisjuht kutsus nukukeseks.
Immigratsioonitädid lennujaama passikontrollis nii rõõmsad ei olnud, võib ehk olla, et kella nelja ajal öösel väsib isegi ehtne austraallane. Öeldi, et see on viimane kord, kui mind niisama lihtsalt turistiviisaga maale lastakse, kästi sobivam viisa muretseda pikaajalisteks käikudeks ja loeti sõnad peale, et ma ei tohi tööd teha siin. Eks ma siis viska jalad seinale (kui seda on) ja puhka.

Olengi sellega juba algust teinud. Peatun väga omapärases kohas. Pealt viiekümnendates abielupaar, kus mees on pensionil ning toimetab majas ja ümber selle ehitada ja täiendada, naine aga kirjutab kodukontoris aiandus- ja lasteraamatuid. Majas, kus nad keset oma džunglit elavad, ei ole aknaid ja kohati ei ole seinu ka. Ning maja keskel ei ole isegi mitte katust. Kokku paistab see siiski päris korraliku ehitisena. Need seinad, mis olemas on, on korralikult raudkividest ja võimsad. Siis jälle puudub mõnel toal välissein sootuks ja seda asendab tihe võrk. Ka aknaavad on kaetud pelgalt võrguga. Ainult selles toas, kus mina peatun, on võimalik aknad sulgeda ja konditsioneer tööle panna, mida ma siiski veel proovinud ei ole. Kuigi ehk võiks. Mitmelgi korral on olnud tunne, et peaks akna lahti tegema, saaks natuke värskemat õhku ja veidi tuultki. Ja siis tuleb meelde, et siin ei ole mingeid aknaid, mida avada, vaid terved seinad on võrgust. Maja keskel olevat „katuseakent“, mis samamoodi tähendab vaid võrku, nägin tänase vihma ajal ise töös: selle alla on kujundatud väike basseinike ja troopiliste taimede ala, ja soe vihm siis pladiseb otse keset tuba maha.
Et oma öömaja ja kosti eest tasuda, aitan perekonda nende toimetamistes (programmi wwoof, ehk siis vabatahtlik töö orgaanilistes farmides, kaudu). On vihmaperioodi lõpp ja õige aiatöö pole veel pihta hakanud, nii pesin täna näiteks neidsamu aknavõrke ja raame, et saaks viimased siis mõnel päeval üle õlitada. Homme, reedel, aga on kalaleminek (pildil Wolfgangiga Adelaide'i jõel). Natuke olen ikka pabinas ka, see on ikka troopiline ala ja vihmaperioodi tulvaveed meelitavad suuri soolase vee krokodille ka jõgedesse. Eriti meeldivat neile jahtida juba inimese konksu külge jäänud kalapurikat. Aga samas jälle, väga põnev.

Kaks päeva hiljem. Ei mingit kala. Tähendab, saime paar tükki küll, aga alamõõdulised, ehk ei andnud 55 sentimeetrit täis. Pärnu jõe peal õngitsejad oleks sellise poolemeetrise jumaka peale küll päris sillas... Krokodilli silmasime ka eemalt, aga seegi turistipaadi juures lihatükiga ligi meelitatud. Vihmahooaeg ei ole veel möödas, jõed üleujutatud ja kalad-krokodillid põõsastes peidus.
Ja kui veel kohalikest ehitustavadest rääkida, siis Wolfgangi majal – tema on siis minu teine ehk päris wwoofi pere – ei ole isegi võrgust seinu! Katus on see-eest tervel majal peal... No paar seinakest siin-seal ikka leidub ka, või pigem võiks neid sirmideks kutsuda, peavad ehk veidike vihma, muud midagi. Ja ukse kõrval on sääsevõrk ka: seal on end sisse seadnud üks kena vägeva kämblasuurune ämblik, kere selline 4-5 cm pikk, kollasetäpilised jalad igale poole laiali sirutumas. Seda kõike arvesse võttes elan ise aga hoopis eraldi õue peal luksuses: oma tuba, oma luba, oma välidušš lageda taeva all vaatega džunglisse. Öösel kobistavad katusel possumid, kes ei viitsi mööda maad sibada ja kasutavad katust puude vahel otseteena ära, sirinat ja sädinat on terve öö täis. Vaatad aga mitut sorti palme ja muid puid-põõsaid-vääte seina taga õõtsumas oma võrguga kaetud printsessivoodist.
Peale kalastamise oleme üht-teist asjalikkugi teinud. Kuu aega tagasi käis siit suur torm üle ja nüüd koristame teid puudest puhtaks. Tegemist jagub.
Ja nädala pärast lähen Danile lennujaama vastu!

Ei jõua ära oodata

2010-05-21T13:48:00.002+03:00

Ma ei jõua ära oodata, millal ma saan:
• kanda teistsuguseid riideid, kui need seitse asja, mis mul kaasas on;
• süüa mannavahtu, leivasuppi, kohupiimakooki, värskeid kartuleid kodujuustu-tillikastmes, aedvilja-piimasuppi, vürtsikiluvõileiba keedumunaviilakatega, petiga kama, suitsuahvenat ja keeduangerjat, verivorsti ja hapukapsast, Tera-Timmut ja Eesti juustu;
• sõita jalgrattaga Piritale;
• kõndida Pärnu muuli lõppu;
• vedeleda ema köögidiivanil ja sügada kasse kõhu alt;
• rääkida põllumaa rohimise ajal kõiki neid naistejutte;
• ...

Aga on ka asju, mida ma siit lõunamaalt igatsema jään:
• eukalüptide lõhn pärast vihma;
• vaade linna ümbritsevatele mägedele töölt koju sõites;
• koaalade möirgamine ööpimeduses;
• kängurud golfiväljakul rohtu nosimas;
• kuumad päevad ja soojad ööd;
• sulpsamine tulisoolasesse vette pärast kibedat tööpäeva, või enne seda;
• Bundy rumm koolaga;
• ...

Täpipealt nädal minna. Päevadelugemine alga, nagu üks mu kliente täna mulle soovis.

Tükikesi hilisest elust

2010-05-12T16:24:00.002+03:00

Austraalia ei ole pärast Uus-Meremaalt naasmist olnud enam sama seiklus. On hoopis rahulik äärelinnaelu linnas, mis võiks olla ükskõik kus. On sügis ja peaaegu et öökülmad käes. Linn on linn, mis seal ikka. Kängurusid ei ole, ookeanit ei ole, nii ongi see Austraalia mu jaoks kadunud. Käin tööl ja ootan suve. Enam nii ei tee, luban, kui tagasi tulen, ei kavatse ma ookeani äärest kuskile minna :)
Ümbruskonda oleme ikka avastamas käinud. Siin on väikseid armsaid linnakesi. Ühes neist käisime folkfestivalil – siis kui veel kenasti soe oli –, mis oli päris lahe. Aga samas üsna erinev näiteks Viljandi folgist. Suurem jagu osavõtjatest olid vanemad inimesed, no nii keskealised ja üle, olid mõned perekonnad ja mõned noored peale meie ka. Ja tantsuks läks vaid harvadel õhtustel kontserditel, no me ikka tegime omad privaattantsud veidi eemal muru peal.
Eelmisel nädalal käisime teatris. Seal sama lugu. Publik oli pea eranditult 50+. Ja sillas! See oli komöödia „Dirty Dusting“ („Räpane tolmutamine“) kolmest koristajamutist, kes töölt koondatakse ja viimase nädalavahetuse, mis nad veel kontorit kasutada saavad, selle telefoniseksi kontoriks pööravad. Rahvas oli naerukrampides esimestest repliikidest peale. Lihtsalt repliigi mõttes: mulle komöödiad eriti peale ei lähe, isegi mitte need, kus kolm tädi seksist räägivad. No aga tahtsin väga Austraalia teatri ära näha ja siin, mitte küll nii väikses linnas, pole just suuremat valikut. Publikut oli kahtlemata huvitav vaadata, mitte et ka tükk halb oleks olnud. Ja kõikidest naeruhoogudest hoolimata siin näitlejaid enam teist korda lavale ei kutsuta, kiire aplaus ja koju keeksikesi sööma.
Alles oli emadepäev – tervitused mu emadest sõpradele! Siin on see päris suur asi. Isegi mul oli päev tiheda graafikuga, tea, kuidas siis veel emadel. Hommikul olime kutsutud Danieli õe Jennifery poole emadepäeva hommikusöögile. See oli väga armas, kingitustega ja puha (anna andeks, ema, et ma isegi ei mäleta, millal sulle viimati emadepäevaks kingituse tegin, armastan sind sellest hoolimata soojalt). Päeva olin tööl. Kui paljud pered olid väljas seda päeva tähistamas! Ja siis veel juba vanemad härrad-prouad oma veelgi vanemate emadega. Oli üks armas ja jalgu rakkujooksutav päev. Aga hiljem oli veel ees kohtumine vanavanematega ehk siis uhke emadepäeva õhtusöök meie kodus ehk siis Danieli ema juures. Elus.
Siis veel, et sai pealinn ära nähtud. Leidsime suurepärase chai latte’ga kohviku, kus oli ka kõiksugu muid mõnusaid magusaid ja muid asju. Oeh. Iga päev kohvikus, mis elu! Veel praegugi toob naeratuse suule. Ise selline imetilluke, köök sama väike kui ema kööginurgake ja menüü nii pikk ja lai. Näiteks seenepüreesupp üheks hommikusöögiks ning pannkoogid jäätise ja puuviljadega teiseks, rääkimata porgandikoogi õhtusöögist ja apelsini-mandlikoogi lõunast... päris dolce vita. Ja pealinnas nägin viimaks ära ka Austraalia reeglitega jalgpalli. No meie jalgpallist erineb see ikka päris tüki maad ja – andke andeks – mulle tundub, et paremuse poole: vähemasti lüüakse väravaid rohkem kui üks-kaks. No värav pole ka just päris värav vaid neli posti reas, et kui keskmistest palli läbi saad, saad rohkem punkte, ja kui äärmistest, siis vähem. Ja palli, mis ei ole ka just ümmargune, vaid selline pikergune, ei lööda mitte vaid jalgade vaid ka rusikatega. Ja et teineteise togimine teatud piires kah lubatud on, jäävad ära kõiksugu „valukrampides“ mahakukkumise mängud.
Ega ma pole kirjutanud ka oma matkast Austraalia katusele, Kosciuszko mäe tippu? See on küll nüüd juba paari kuu taha jäänud, aga miskipärast tuli meelde. Madal ja kivine tundus see katus. Võrratu muidugi, nagu mäed ikka, isegi need vanad ja kulunud.
16 päeva väljalennuni. Liblikad lendavad kõhus.

Hallid ajurakud

2010-04-23T02:42:00.003+03:00

Ükspäev, uurides internetist Eesti lehti, et teada saada, kuidas te seal tuhapilve sees ka elate (elate võrdlemisi rahulikult, nagu aru sain, kõik see tuhk veel päikest ei varjuta), sattusin otsa hoopis millelegi muule. Päevalehes kirjutati sellest, kuidas ülikoolid kadunud lapsi tagasi kutsuvad: http://www.epl.ee/artikkel/575303. Et need, kes ühel või teisel põhjusel ülikooli hiljaaegu pooleli on jätnud, saavad selle täiesti tasuta lõpule viia.
No, minu tolmunud hallid ajurakud pani see teade vaikselt värelema. Olin oma ülikooliplaanid päris maha matnud. Su ülikoolis tehtud töö ja ainepunktid kaotavad mõne aasta möödudes lihtsalt oma kehtivuse ja nii see on. Nüüd aga paistab, et on välja mõeldud mingi süsteem, mille järgi siis liidetakse ja lahutatakse ja arvestatakse, kui palju su senine ülikoolis tehtud töö väärt on. Ja mitte ainult ülikoolis tehtud töö, vaid ka elukoolis õpitu! Nimelt saad taotleda, et ka su töös või eraelus saadud kogemused ja õpitu ülikoolis avesse võetaks. Ei tea küll, kas mu usin ettekandmine Austraalia kohvikutes-restoranides teaduslike ettekannetega võrdselt kirja läheks.
Saatsin ülikooli järelepärimise oma seniste ainepunktide kohta ja kas mul interneti kaudu üldse on võimalik seda asja taotleda. Sest jah, kandideerimine toimub mai lõpus, parasjagu nädal enne, kui ma Eestimaa pinnale jõuan. No eks näis, kuidas sellega läheb. Üks veider nüke elus ta jälle oleks, sest ega ma tagasi ülikooli küll minna mõelnud ei olnud. Kui siis ikka edasi, kuskile mujale maailma ülikoolidesse, midagi teistsugust uurima.
Hoidke siis silmad-kõrvad lahti mu jaoks, kui miskit selle asja kohta kuulete.

Naasmine kängurutemaale

2010-04-08T08:48:00.001+03:00

Olin liialt ennatlik. Siin ma nüüd olen, tagasi kängurutemaal, õnnelik nagu vombat oma urus. Kuidas see kõik juhtuski, ei oska isegi täpselt öelda. Ometi läks nii, et vaid mõni päev pärast Tasmaasniast, Austraaliast ja Danielist – nii selle Hobartis hostelis kohatud ja mind ära võlunud noormehe nimi on – lahkumist otsisin võimalusi, kuidas oma Euroopassse tagasisõidupileteid hilisemaks lükata. Siia vahele jääb Uus-Meremaa ja kuu aega Teaga kahekesi. Kui te juhtumisi pole veel täiesti kahekesi oma õega aega maha võtnud ja rändama läinud – nagu meie –, võtke kätte ja tehke seda. Soovitan soojalt, aga võib ka külmalt, Uus-Meremaa moodi. Kuid jah, anna andeks, õeke, pidin su küll surmani ära tüütama, 99 protsenti ajast Danielist rääkides.
Uus-Meremaa ise peab küll eraldi peatükki ootama jääma, Tea, ehk teed selle ise ära?
Aga jah, siin ma olen. Mu praegune Austraalia, ei ole mitte teps, see Austraalia, mida ma teile siin blogis seni kirjeldanud olen. Lähima kaldani on üle kolmesaja kildi, nii et kui senise Austraalia jooksul oli pikim ookeanita veedetud aeg kümmekond päeva, siis nüüd ... alates märtsi algusest juba. Miks inimesed siin Alburys elavad, oli küsimus, mis mul kogu aeg kuklas kummitas. Albury-Wodonga kaksiklinn New South Walesi ja Victoria piiril, üle kolmesaja kildi Melbournist ja rohkem kui kuussada kilomeetrit Sydneysse, kuiv ja koltunud sisemaa, mitte küll outback oma lõputute kõrbetega, kuid siiski piisavalt masendav. Läheduses on küll kauneid mägiseid alasid, kuid see siin on lihtsalt linn. Nii Pärnu-mõõtu, Wodongaga koos veelgi suurem. See on koht, kust Daniel pärit on. Ja kust lahkus peagi pärast keskkooli lõpetamist. Tema ema elab siin koos oma elukaaslasega, õde koos omaga, isa koos omaga ja paar vanavanemaid ka, lisaks seltskond sõpru. Ja nüüd meie ka. ja õige pea satud sa oma rutiini, ega mõtle enam selle üle, et maailmas ja isegi Austraalias on rohkesti palju kenamaid kohti, kus elada.
Juunis olen tagasi Eestis. Ja Daniel koos minuga. Sellepärast me siin olemegi, Daniel sai tööd sillaehituses ja kogub raha Euroopa tarvis. Noh, Eestis võib ta muidugi töötada ka, plaanib küsida samasugust noorteviisat nagu see, millega mina Austraalias olen.
Mina tundsin märtsikuus end siin pisut eksinuna: elamine teise pere juures (peatume Danieli ema ja ta kaasa juures), töö otsimine ja mitteleidmine, polnud siin äärelinnas miskit suurt teha. Oled otsekui kodune perenaine, aga ei ole ka, sest see on juba teise perenaise ala. Alustasin ühe raamatu tõlkimist Pegasusele, hakkasin jooksmas käima, aitasin maja juures toimetada. Nüüd nädal tagasi sain taas tööle, ühte kesklinna pitsa-pastarestorani, kuhu kunagi oma CV olin jätnud. Palk 12 dollarit tunnis on küll vähim, mis ma siinmail saanud olen, kuid mul ei olnud ka eriti valikuvõimalust: tööviisata, nagu ma siin olen ja aeg ka otsa jooksmas. Samas koht on mõnus, töötajad ja omanikud lahedad ning restoran sööjaid täis, vähemasti praegu koolivaheaja ajal. Elu tundub taas ilus ja ei jõua ära oodata, millal Eestisse tagasi saan.

Viimane

2010-01-30T05:32:00.001+02:00

Seda sissekannet siia ei taha ma mitte üks teps kirjutada. Mu viimased päevad Austraalias. Kui ma seda rännakut alustasin, ei osanud ma ette kujutada pooltki, kui erinev mu elu võib olla, ja ma ise.
Viimati, kui siia kirjutasin, tõmbasin hinge Adelaide’is. Järgnes hääletaja teekond Melbourne’i. Ja siis Melbourne mitmete taaskohtumiste ja õppetundidega. Ja siis otsustasin maksku mis maksab ka Tasmaaniasse jõuda. Tasmaania paistab peaaegu et üle Bassi väina Melbourne’i ära. Alustasin seda teekonda läbi vihma ja külma, ähvardustega, et mägede piirkonnas võin isegi lume kätte jääda. Mina, mu seljakott ja telk. Taas päikse kätte jõudes, leidsin peale sooja muudki. Kellegi, kellega võiks koos läbi elu minna. Kui elu võimaluse annaks. Vähemasti on hea teada, et selline inimene on maailmas olemas, kellel pea pilvedes, jalad maas ja süda õige koha peal.
Olen hakanud armastama pöidlaküüdi teed. Mis huvitavad kohtumised ja head inimesed. Teel Melbourne’i olin kitsikuses linnas, mil nimeks Mt Gambier. Linna ääres on kunagine vulkaanikraater, mis nüüd sügavsinise veega täidetud. Härrasmees, kes mu Beachforthist peale oli võtnud, tegi mulle tuuri ümber järvede ning siis jättis mu sinna veidi kondama, ise elas ta linnas ega oleks saanud mind edasi nagunii viia. Sinivesine vulkaanikraater ära vaadatud, 20kilose seljakotiga mõni kilomeeter tagasi linnasüdamesse kõmbitud, õhtuks ja hommikuks söök ostetud, leidsin end veel raskema kotiga keset Mt Gambieri, pöial püsti. Kuigi tihti ma keset linna hääletanud ei ole, ega tundunud sealgi suuremat lootust olevat, nii seadsin sammud linnast välja minema. Kui siis ootamatult valge ränduribuss mu kõrval kinni pidas ja tumeda juuksepahmakaga neiu sügaval häälel küsis ega ma nendega liituda taha, kulusid jagades. Jess, kas ma just seda ei olnud Adelaide’is kaks päeva otsinud. Nii oli mu pereks järgmisel paaril päeval kaks lahedat hollandi tüdrukut Charlotte ja Laura, kes selle minibussi omakikeks ka olid, armas belgia tüdruk Oona ning kõige fankim saksa poiss, keda eales kohata võib. Great Ocean Road – here we come!
Edasised plaanid olid kõigil erinevad, nii leidsin end Melbourne’is, mõtlemas, kus oma viimased Austraalia nädalad veeta. Ja jõudsin Tasmaaniasse, saarele, mis on mu mõtteis olnud juba enne Austraaliasse tulekut. Külm ja karge, roheline ja mägine ei tundu see olevatki Austraalia osa. Saare ajalugu on olnud päris metsik, sisaldades lisaks hulgalistele vangilugudele nii kogu aborigeenielanikkonna tapmist kui ka Tasmaania tiigri, kukkurlasest kiskja maa pealt pühkimist.
Tervitas Tasmaania mind pärast Melbourne’i 40kraadist kuumust vihma ja külmaga. Hääletades kitsastel kurvilistel teedel, kus liiklus pea olematu. Oli hetki, kus oleksin tahtnud suudelda neid häid inimesi, kes mu peale võtsid. Alustasin teed kahe saksa tüdrukuga, keda praamil kohtasin ja kellel oli plaan enne Launcesteri lähistel farmis tööle hakkamist kiirelt Tasmaaniale tiir peale teha. Tahtsime ühes Cradle’i mäe tippu ronida. Ilm oli nukravõitu, mäetipp halli pilve sisse mähitud. Uurin rahvuspargi infoletist, et mis ilmateade ütleb, kas tasub ehk see matk järgmiseks päevaks jätta. Naine leti taga vaatab mind pika pilguga ja kostab siis, et järgmise päeva pärastlõunaks on mägedes lund oodata. Suurepärane! Siin ma siis olen, kesksuvises Austraalias ja lumeohus. Kas siis sellist Austraaliat ma tahtsingi!? Mäe tippu me seekord ei roninud, küll aga kondasime ringi ümber mäe ja järvede, siin on populaarse Overland Tracki mitmepäevase matka alguspunkt. Kaunis.
Üle pika aja üks külm öö üksildases telgis: hakkasin kahtlema, kas mu telk ikka on parim viis Uus-Meremaa rännakuteks. Järgmisel hommikul jätsin tüdrukutega hüvasti ja jäime seljakotiga omavahele jagama kolmetunnist rännakut Montezuma koske vaatama. Sellele järgnes tunnine jalutuskäik vihmas, pöial mitte just püsti, sest kurvilisel kitsal teel lihtsalt polnud kohta autodele peatuda. Õhtu hakuks olin siiski populaarses rannikulinnas, lihtsalt et teada saada, et hosteli vastuvõtt on juba suletud. Et õhtu alles noor ja vihm vaheldumas päikesekumaga, ei muretsenud ma liialt, täiendasin toiduvarusid (külm spagetti tomatikastmes on kõige vastikum asi, mida ma elus söönud olen) ja asusin teele Kuningannalinna Queenstowni poole. 40 kilomeetrit, mis see siis ära ei ole. Ja ka ilm paistis paremaks minevat, nii et isegi öö telgis ei tundunud halva mõttena. Tundus aga viie minuti pärast. Ja nii see ilm mind narritas, kuni ühel hetkel täiesti lootusetuna juba lausvihmas kohalik ehitaja-kinnisvaraärimees-troopilise kookospalmisaare omanik-elanik mulle halastas ja isegi tilkuvast kotist hoolimata peale võttis, hosteli ukse ette sõidutas ja isegi ära ootas, kas mind ikka sisse lastakse. Ma pole ühegi hosteli peale veel nii õnnelik olnud. Tegelikult oli vastuvõtt küll juba suletud, kuid kellegi lohakuse peale oli uks lahti jäänud ja selle ukse taha mind ei jäetud. Sain hoopis oma privaatse toa, sest üldiselt rändurid nii meeleheitel ei ole, et Queenstowni pidama jääda. Aga mu toas oli isegi küte, mille ma kohe sisse lülitasin ja seks ajaks kui ma kuuma dušiga lõpetasin, oli elu nii ilus, et paremat ei saa tahtagi.
Küll aga võib elu paremaks minna, isegi kui sa seda ei taha. Linn oli kaunis tömpide mägede vahel, mis poolenisti ära kaevandatud, sajanditetagused romantilised hooned hommikuses päikeses. Ja siis saksa härrasmees, kes mu umbes pärast kaht minutit tee ääres seismist peale võttis. „Kuhu ka minek?“ uurin mina. „Lake St Clairi.“ „Lahe, mina ka!“ Mitte et sel teel mujale minna oleks. „Aga ma kavatsen tee peal peatusi teha ja mõned matkarajad, kui see sobib?“ jätkab Werner, mis härrasmehe nimi oli. „Super, just, mida minagi tahan teha!“ Sellest tuli üks lahe päev, mille tipuks nägin ära oma esimese elusa metsiku vombati. See siis üks rohketest Austraalia kukkurlastest. Nunnu! Jätan vahele kohtumise Craigi ja Franiga, kes olid teel Hobartisse roheliste partei liidriga läbirääkimistele ja kes mu isegi ilma pöidla tõstmata peale võtsid ja oma diivanile istuma panid. Et mind paremasse hääletuskohta sõidutada, sest auto tagaosas ilma turvavööta istumine just päris seaduslik pole. Mis aga kujunes välja mu Hobarti kesklinna sõidutamiseks, istumisega nende kahe vahele pressituna ja isegi turvavöö leidsime. Mis pere ja muud jutud kõik ära räägitud said, põnevad lood on inimestel, kel juba paar abielu ja posu lapsi seljataga. Elu tundub nii võimalusi täis.
Näiteks võib see võimalus sind tabada õhtuses hosteli elutoas oma lemmikkrimiseriaali vaadates. Juhtub väga harva, et ma hostelis telekat vaatan. Seekord mõtlesin teha varase õhtu ja pärast sööki otse voodi raamatu manu pugeda. Et aga „Kondid“ just algas ja mõletasin, et kunagi seda seriaali nautisin, istusin maha. Ja naersin totakate reklaamide peale Queenslandi austraallasega, kes on ainuke australlaane, kes musta leiba sööb ja järgmisel hommikul mulle oma leivaülejäägid andis. Talle aga see seriaal väga muljet ei avaldanud ja nii ta lahkus poole peal head ööd soovides. Ja siis algas üks sõprus üsna epakalt. Blondi juuksepahmakaga poiss, kes hetk tagasi queenslandlase kõrvale istuma oli maabunud, liikus edasi tema koha peale. „Ikka soojema koha peale,“ kommenteeris ta lõbusalt. „Mitte et siin just ülearu külm oleks,“ olin mina ninatark. „No ta oli valinud ka hea koha ilusa tüdruku kõrval...“ jätkab blondi tukaga poiss. Jestas, kui lame, mõtlen mina. Kuidagi jätkus meie vestlus rohkete reklaamipauside ajal ning järgmiseks tuli välja, et ta on matkagiid. Oh pagan, ta peab ränduritest nii küllastunud olema, mõtlen mina ja tõmbun vaikselt tagasi. Aga mõnes inimeses on see miski, mis särab välja ka lühikeste reklaamipausivestluste ajal. Ta oli liialt huvitav, et asi reklaamipauside hooleks jätta, nii jõudsin oma vaikse raamatuõhtu asemel elavasse pubisse. Tule välja, et polnud see ka meie esimene kohtumine, vaid olime oma teel möödaminnes paaril korral juba trehvanud. Mäletan üht korda, kus ta oma grupiga lõunapausi pidas ja millegi järele auto juurde läks. Ütlesin tere, nagu Austraalias kombeks. Mäletan tunnet, kuidas ma tahtsin veel midagi lisada, midagi vestluselaadset saada. Aga juba olin möödas ja hilja seekord. Sain uue võimaluse ja veetsin oma ülejäänud Tassie nädala tema seltsis ringi matkates. Ja see oli kaunis lõpetus mu Austraaliale, mis nagu kõik lõpud veidi kurva maiguga.
Ees on ootamas taaskohtumine kalli õekesega mõne päeva pärast Uus-Meremaal. Kurbus ja rõõm üheskoos, nii see elu on.

Vahetus

2010-01-07T01:59:00.000+02:00

11 päevaga Perthist Adelaide’i. Distants, mis pidavat olema sama, mis Londonist Moskvasse minna. No me muidugi tegime veel kurvid ka sisse, ning läksime otsetee asemel mööda rannikut.
Kokkuvõttes on see etapp reisist mulle pettumus olnud. Mitte Austraalia. Tema on sama ootamatute nüketega kaunis kui alati. See ehk ongi mu pettumuse osa, et ma pole saanud seda nautida nii, nagu tahtnuks. Miskipärast tundub, et kogu aeg on kiire. Pagana sakslased oma täpsete plaanidega (isegi kui nad ise arvavad, et neil seda pole). Ja vaidlused hommikust õhtuni. Ei soovita kellelgi paarikesega reisile minna. Mikko Soomest varjus kõrvaklappide ja arvuti taha. Mina elasin suure osa sõitudest, nina raamatus. Nii ehk naa tundsin end väljajäetuna ja et see ei ole hea tunne, läksime lahku juba enne Adelaide’i.
No olgu ega siis kõik paha olnud. Iseenesest olid kõik toredad inimesed, lihtsalt koos reisimine ei sujunud kõige paremini. Meil olid kenad õhtusöögid makaronide, parmesani stiilis juustu ja tomatikastmega, kõrvale jõime odavat pakiveini, mida siin guuniks kutsutakse.
Ahjaa. Sain endale uue kodu ka. Tillukese potisinise telgi. 15 dollarit. Ta on väga armas. Ja lennuhimuline. Tuulega tahab tuule alla võtta, olgu ma seal sees või mitte. Ilma minuta tal see isegi õnnestus, sest vaiatamises ei ole ma just kuigi kõva käsi. Ühel tormisel ööl lebasin käed-jalad õieli nagu meritäht, et telgiseinad mulle peale ei vajuks. Järgmisel õhtul otsustasin tarvitusele võtta ettevaatusabinõud ning surusin telgi neljast nurgast vaiadega maasse. Vaiu oli küll pakis kaheksa, ju on ülejäänud tagavaraks, arvasin. Joome siis rahulikult naabertelkijatega õlut ja ajame tarka juttu, kui Jens nii muu seas uurib: „Kuule, Tene, kas sa mitte oma telki ennist auto kõrvale üles ei pannud.“ Ma veits pelglikult, mõeldes, et oeh, küllap muidugi oleks pidanud veidi autost eemale oma telgi panema, noored inimesed siiski, tahavad ka ehk mingit privaatsust. „Ee... jaa, tundus, et seal on veidi tuulevaiksem, nii et... Aga ega kui ei sobi...“ „Ei noh, kõik on hästi, ainult et seda telki ei ole seal enam.“ Egas midagi, seekord aitasid poisid mul vaiad (no need kõverdatud otsaga metalltikud) maasse suruda ning lisaks sain endale ka seltsilise telki: eski, nagu siin selle kohta öeldaksse, tegelikult polsterdatud seintega kast, et sööke-jooke jahedas hoida. Nii et kõike öid ma seal üksi ka ei veetnud.
Nojah, kui nüüd jutuks tuli, siis korra pidi eski öö ka telgi ukse taga veetma. No mis nüüd öö, paar tundi vastu hommikut. Ja tegelikult ta seda seal ka ei veetnud, vaid lasi hoopis jalga. See oli uusaastaööl. Oli see vast õhtu. Kõigepealt, otsustades teha vahe sisse oma traditsioonilistele makaroniõhtusöökidele, oli meil suurepärane aasta viimane söömaaeg mehhikopäraselt burritodega. Nämma. Tuli see küll vaidluste ja jõuramistega. Olime mõni päev tagasi rääkinud, et võiks teha burritosid sel erilisel õhtul, eriti kaaludes, et veedame selle aja viisakalt mõnes hostelis, köögiga ja puha. Hostelid, nagu ka kõik viisakad karavanipargid, olid muidugi aastavahetuseks kõik välja müüdud. Õnneks oli Esperance’i linna näitusteväljakule püsti pandud miskisugune telkla-karavanipark, mis osutus veel suisa õnneks, sest asus mõnusalt linnasüdames. Ilma duššideta küll, aga see-eest ujulaga üle tee. Igatahes, selliste üsna tagasihoidlike olude tõttu mõtlesime Maryga, et üks ozzi barbeque rannas oleks üsna kobe alternatiiv mehhikole. Kui see poes välja tuli, mühatas Jens, et tema barbeque’d ei taha. Küllalt saanud seda idarannikul pool aastat tagasi. Et me võime teha, kui tahame, ja tema siis sööb midagi muud. Porr-porr-porr. No siis burritod. Päris mõnus.
Pärast burritosid võtsime austraallastest ja kiivist (uusmeremaalane) naabertelkijatega mõned joogid ja seejärel pubisse. Selle aja peale olid Jens ja Mary mind õpetanud tasuta jooke vastu võtma igasugustelt, kes sulle neid osta tahavad. Muidu olen üsna tagasihoidlik sellega olnud ja viisakalt-ebaviisakalt „ei“ öelnud. Sel õhtul läks täie peale ja olin päris svipsis. Ja tantsisin. Ma muidugi tantsin ka ilma igasuguse svipsita, aga paljudel teistel läheb üht-teist tantsuks vaja ja et uusaastaõhtu on selleks sobiv aeg, oli tantsuplats lahedalt täis.
Õhtu oli juba hommikusse jõudmas, kui ma kohtasin teda. Oma tulevast telgikaaslast. Kuidas see lugu nüüd täpselt oli, kes seda mäletab. Meie ei mäletanud. Uurib poiss, kelle nime ma ei teadnud, mult järgmisel päeval: „Kuidas see nüüd oligi, et ma sinuga tansima juhtusin?“ Kõik, mis ma vastata oskasin, oli: „Ma soovisin sulle head uut aastat.“ Seda ma mäletan, et ühel hetkel tahtis keegi must tantsupõrandal mööda pressida, et aga ruumi kuigiõrd ei olnud, jäi ta viivuks mu ette toppama. Ja mis sa uusaastaööl ikka muud oskad kosta, kui head uut aastat!. Kuidas me selle peale tantsima saime, ei tea. Aga pöörane see oli.
Koidu ajal, kui pidu täies hoos, oli mul aeg koju hakata minema. Teised olid juba mõni aeg tagasi läinud ja väsimus kippus ka peale. Tundmatu noormees osutus džentelmeniks, hahaa, ja oli kindel, et tahab mind koju saata. Ütleme nii, et kodutee kujunes kuidagi pikaks ja poolel teel tukkus ta juba teeäärsel muruplatsil. Päris jahe oli. Mul oli jope kurguni kinni tõmmatud. Tema õhukeses T-särgis maas pikutamas. Nii ma siis olin sunnitud senise telgikaaslase, eski, ukse taha tõstma.
Et talle seal ei meeldinud ja mõne tunni pärast, kui ärkasin, ta läheduses asuva maja taha jalga oli lasknud, pole vist vaja mainida.
Kui nüüd järele mõelda, on mu telgike üsna populaarseks osutunud. Ühel ööl, kui mõni piisk vihma alla tuli, kraapis ka Mikko, kes muidu vapralt võrkkiiges magas, ukse taga. No ruumi jätkub rohketele headele lammastale. No offence. Nii et Tea kallis, kodu on meil olemas veebruariks, võtan su oma hõlma alla.
Võiks ju teile teisteski seiklustest kirjutada, aga plaan on täna osta ära lennupiletid Uus-Meremaale ja Euroopasse ning siis Adelaide’ist nii kähku kui võimalik jalga lasta. Kui otsite üles mõne aprillikuise postituse, leiate kirjelduse, miks mulle see linn kuigivõrd muljet ei ole avaldanud. Raamatukogu oma tasuta internetiga on siiski hea algus. Aga mitte suurepärane. See internet siin ei taha lasta mu fotosid üles laadida. Eile sain hakkama ühe fotoga Perthist. Täna võib-olla suudab teise ka üles panna.

Kauneid jõule!

2009-12-24T10:46:00.000+02:00

Lõpetasin oma illegaalsed ja tulutud tööotsingud Perthis ja otsustasin viimaseAustraalia kuu küll rahatult, aga seda lõbusamalt veeta. Jõulude ajal pakin taas koti ning 26. detsembril alustan teekonda lõunasse ja sealt edasi Melbourne’i poole. Reisiseltsilisteks on noor saksa paar, kes juba suuremale osale Austraaliast ringi peale on teinud ning hosteli teadetetahvlil edasiseks kaaslasi otsisid. Meiega liitub ka keegi soome sõdurpoiss, kellega ma veel kohtunud ei ole. Sakslastega kohtusime Perthi suure jõulukuuse all ja usun, et sellest tuleb üks vahva reis. Sõbralikud, reisihimulised inimesed.
Siia jääb maha mu itaala perekond. Homme pühitseme jõule rikkaliku lõunasöögiga meie ümmarguse laua ümber. Minu armas Filippo, perekonnapea Roberto, Dario ning tema tädi ja onu, kes Itaaliast külas on. Suur itaalia pere. Kui vaidluseks läheb, tõusevad hääled taevani. Mina hoian sel ajal tagasihoidlikult kõrvale, mis pole ka sugugi raske, sest sellistel hetkedel minnakse otsekohe itaalia keele peale üle. Lugedes ma üht-teist küll saan aru itaalia keelest, kuid kõnes... Paistab, et see harjutamisaeg sai ka nüüd otsa. Dario tädi vist arvab, et ma saan itaalia keelest aru. Vahel vaatab ta otse mulle otsa ja räägib midagi. Mõnest saan ju aru ka, kontekstist ja nii. Vahel aga sekkun nende vestlusse mingi hoopis teise teemaga. Üldiselt on meil inglise-itaalia segu.
Lisaks suurtele vaidlustele on meil ka suured õhtusöögid. No mitte küll alati rikkalikud, aga kui juba pool perest ümber laua on, ongi seltskond. Ja isegi lihtne itaalia toit on ju võrratu, sinna juurde kohalikku veini...
Õhtud mööduvad vaikselt kanepivinas filme vaadates. Vahel hakkavad Roberto ja Dario arutama, kuidas oma restoraniäri püsti panna. Viimati jäi valik teemaja peale: kahekümnesendist teepakki saab müüa neljadollarilise aurava tassitäe teena. Sellist katet toidule on raske saada. Roberto (passi järgi küll Robert, aga mis sa siin itaalaste keskel ära teed) on meist ainus, kel ehk ka plaanid püsivamalt paika jääda. Kümme aastat elas ta Londonis, siis sai küll. Austraalias on ta residendiviisaga. Tahab leida kena ozi tüdruku ja elu paika seada. Usun, et ta oma restoraniplaanid ka ellu viib. Jään tema algatusel ellu seatud pühapäevaseid õhtusööke sooja südamega meenutama. Nagu ka kogu ülejäänud elu siin.
Olen siin armastanud ja olnud armastatud. See kõik jääb soojalt hinge.

Kauneid lumiseid jõule ja kuumi südameid talvekülmust peletama!

* * *

Tai ja Kamboža pildid panin ka netti üles:
http://picasaweb.google.com/tene.hook/AasiaMotisklusedTai#
http://picasaweb.google.com/tene.hook/AasiaMotisklusedKambodza#

Veel kummalisi ja mitte nii kummalisi inimesi

2009-12-15T09:07:00.000+02:00

Nädal Lääne-Austraalias ja juba olen sattunud järgmise hullumajakandidaadi otsa. Tuttavaks sain selle 60-70aastase härraga raamatukogus. Rääkis, et käib raamatukogus oma meditsiinuuuringuteks materjali otsimas. Uuris mu arvutit, et tal ka plaanis sellist osta, ja siis mu matkakotti, et tal ka just sellist vaja. Tuli jutuks, et ta elab kuskil ranna lähedal, ja andis mulle oma numbri. No, mis seal ikka. Et ma siis ükspäev rattaga kohalikke randu üle läksin vaatama, helistasin talle, et ehk kui ta parasjagu seal kandis, võiks kokku saada. Saime siis ka, läksime kohvikusse ja pärast parki jalutama.
No pikka lugu lühikeseks tehes – kui järgmisel korral kokku saime, et tema juures õhtust süüa („No mis sul arus on, et võõra inimese juurde õhtust sööma minna,“ nagu mu korterikaaslane selle peale kostis), oli ta valmis minuga oma kulda (sest kuld ja hõbe on parim investeering ning ta näitas mulle isegi fotosid oma kullast) ja maju (kuskil Londonis) jagama. Kui ma selle peale järgmisel päeval talle sõnumi saatsin, et see on liiale läinud ja ma temaga enam kokku saada ei taha, selgitas ta, et läinud õhtul ta kõike räägitud ei saanud. Lugu selles, et lähiaastatel on maailma suured katastroofid ootamas, kuid tal on juba kõik ette valmistatud, et pakku minna („Sa pole mu merekonteineri sisu veel näinud ju.“), ning ta on valmis mind ka kaasa võtma. Ja see pole veel kõik, ka eelmises elus olevat me omavahel suurepäraselt läbi saanud...
Täie mõistuse juures olles oleks alarmkell küll pidanud tööle hakkama juba, kui ta esimest korda rannas kohtudes terve klade oma ajalooga välja otsis. Fotod ja ajaleheväljavõtted tema töödest-hobidest: seal on materjale tema meditsiiniuuringute kohta; väljavõtteid finantsarengute kohta, mis on tema teine leib; fotod tema kunstist, mis kangastele trükki läheb ja millega rohkesti teenib; fotod ja ajakirjaväljavõtted temast noores põlves, kui ta mõni aasta filmides mängis ja millega oma varanduse teenis... No see on loodetavasti nüüd ajalugu (kuigi pean veel tagasi viima jalgratta, mille ta mulle laenas), ja aitab sellest.

Istun seda lugu kirjutades rõdu peal. Tähed säravad taevas. Sooja on oma 25 kraadi. Toas on veel päevane lämmatav kuumus ja üsna võimatu olla. Peatun kahe itaalialase ja ühe Malta poisi juures, kellega juba Port Douglases tuttavaks sain ja elu siin taas kokku viis. Pühapäeviti on kavas korralik õhtusöök: täna oli ürtide ja mitmesuguste pähklite-seemetega täidetud lambakints roseeveini kastme ja mündisalatiga, kõrvale krõbedad küpsekartulid (trikk seisneb selles, et enne ahjupanekut keedad kartuleid just nii palju või vähe, et paar millimeetrit ümbert on pehme, siis ahju, ilma veeta, mm, ümbert on hästi krõbe ja seest mõnusalt pehme) ja keeduaedviljad.
„Õpetame sind siin ka korralikult sööma,“ kostab mulle Roberto. Mitte et ma muidu ei sööks korralikult, aga ma olen oma laisa inimese viisiga: avokaado maitseb imehea ka ilma igasuguste trikkideta, aga homme, paistab, sööme oma köögis vedeleva avokaado sidruni, tabasco kastme ja veel mingite maitsetega. Elu tiirleb taas maitsete ümber, tea, kas sest midagi külge ka jääb.

Ülejäänud elu käib tööotsimise laineil. Kolmas päev täna (nüüd juba esmaspäev). Mõlemad varasemad otsingud on võtnud kaks nädalat. Tõesti loodan, et seekord saab kiiremini. Töö otsimine on tõesti midagi, mis mulle reisimise juures ei meeldi. Ahjaa, ametlikult ma siin ka enam töötada ei saa...

Mõne päeva veetsin läinud nädalal ka Perthist lõunas Margaret Riveri linnakeses. Kaunis armas koht. Katsetasin taas kord Couchsurfinguga (võhivõõraste inimeste juures ööbimine) ning sain tuttavaks Rossiga, kelle ürdiaed pani taas igatsema oma koha järele. Milline rahu on istuda lõhnavas aias, lugeda raamatut ja vahtida pilvi!

Kohtumised

2009-12-05T10:52:00.000+02:00

Liikvel on kõlakad, et Lääne-Austraalia inimesed on veidi kummalised. Noh, et nii eraldatud muust maailmast ja elavad siis omas. Alustuseks kohtusin küll ühe väga kenaga, aga tema vist päris ei loe: maailmarändur teine, üle kahe aasta kodumaale naasmas. Istus lennikus minu ees ja sõber, kes talle vastu oli tulnud, sõidutas mu suisa hosteli.
Hostelis see-eest nii libedalt ei läinud. Jõudsin kohale kümne paiku, mis tähendas, et uksed olid kõik lukus, aknad riivis. Pika kobistamise peale lasi üks tüdruk mu sisse. Ja siis asus otsima juhatajat. Too oli üsna purjus, tõenäoliselt ka kanepiuimas, ega rõõmustanud sugugi, et ta kõige magusama une pealt üles aeti. Oh seda porinat, sellist vastuvõttu pole ma veel Austraalias kohanud. Welcome back!
Esmapilgul tundus hostel ka paras peldik – no broneerid internetis ega saa nii head ülevaadet –, soe dušš oli aga päris kena pärast Aasiat. Hiljem revideerisin ka oma arvamust: öö hoovilauas pakiveini juues ja „maailmaasju“ arutades muudab meelt päris jõudsalt. Ja kaht eesti poissi kohtasin seal ka: Markot ja Tõnist. Ja täna õhtul ehk kohtan ka üht eesti tüdrukut, kes elab ühes majas inimestega, kellega ma Port Douglases tuttavaks sain. (Ja kas rääkisin teile, et kohtasin eestlasi ka Tais, praamil ühelt saarelt teisele? Ja mitte lihtsalt eestlasi, vaid Astridit Neljandast keskkoolist. Mu eesti kuu.)
Tegelikult tahtsin rääkida oma eilsest kohtumisest lääneaustraallasega, mis kõiki kummalisi kuulujutte kinnitas. Tulen vastu ööd heas tujus linnas bussi pealt ja jalutan hosteli poole: mõtted ikka veel rõõmsa taaskohtumise juures itaallaste ja prantslastega, kellega koos Port Douglases õhtuid vahel veedetud sai, kõht pungil itaalia pestot ja prantsuse kreppe. Linn on üsna vaikne isegi päeval, õhtupimeduses täitsa välja surnud. Ja siis peatab mind keedi keskealine turske mees ja küsib teed. Mina võtan kohe rõõmsalt oma linnakaardi välja, et ehk on abiks, ent selle aja peale paistab ta juba tee unustanud olevat, ning lobiseme ilmast, mis tema jaoks selgelt liiga palav oli, ja maast, et mis pagana koht see Estonia ikka on. Saan teada, et ta on Perthist pärit, kuid üle kümne aasta USA armees snaiprina teeninud, ja nüüd siis väljateenitud pensionil. Kolm kuuli on ka selle aja jooksul kerre saanud, ning näitab selle tõenduseks metallplaate seljas. Tuleb välja, et ta otsib oma sõpra, kes on väga purjus ja reede õhtul siis kuskil tänavatel kakerdab. „Küllap politsei ta juba leidnud on,“ arvab David, see siis ta nimi, ning otsustab hoopis mind koju saata, sest see kant olevat väga ohtlik: aborigeenid kondavad ringi ning püüavad su rahakotiga minema saada. No milles küsimus, kui keegi tahab mind koju saata, siis miks mitte, seltsis segasem. Siis kuulen lugu, kuidas ta ka vaenlase kätte vangi on sattunud ja kolm päeva piinamist talunud. Varbaküünte väljakiskumine on minestamapanevalt valus ja küüned ei kasvagi enam pärast tagasi, no vähemasti mitte nagu enne. Alasti jalgupidi rippumine ei ole ka just meelakkumine, kuid põikpäine inimene nagu tema muutub sellest veel põikpäisemaks, ega räägi ühtki sõjasaladust välja. Isegi mitte, kui naissoost vaenlasarmeelane su riista piitsutab ja skapelliga üle libistab. „Ma ei ole sellest kellelegi kunagi rääkinud,“ pihib ta. „Väga piinlik, anna andeks, kui see sind hirmutab. Ära usu, kui sa ei taha.“ No jummel küll, inimene tahab rääkida. „Aga kõige hullem oli, kui ta järgmisel päeval tagasi tuli, teine naisohvitser kaasas,“ jätkab ta oma lugu. Tuleb välja, et mu kojusaatja riist on nii suur, et terve staap sellest juba teab ja kõik seda näha tahavad. Lugu võtab üha uskumatuid pöördeid. Kuidagi jõuame jutujärjega taas minuni. „Mul on palju raha,“ ütleb David. „On sul tarvis, ma annan sulle tuhat, kaks tuhat? Ei, ei, ega ma midagi vastu taha. Mul lihtsalt on nii palju raha, et ma seda kõike kulutada ei jaksa, ja ma tahan lihtsalt teisi aidata.“ Ei, ei, pole vaja, mul on piisavalt raha, et hakkama saada, eriti pärast seda, kui ma tööd leian. Ehk tahan ma koristajana töötada, pakub ta mulle juba tööd. „Iga päev kaks tundi, 50 dollarit peo peale, ok? Ei, ega see minu jaoks pole, mu ema on väga vana, 90 juba. Ja ega sa siis koristama nii palju ka ei pea, jood temaga teed ja räägite mind taga.“ Kas ta ei rääkinud just ennist, et on orvuna lastekodus üles kasvanud? „Jajah, mu kasuema,“ selgitab ta. Ma ei ole just kuigi huvitatud.
„Sa ei usu mind, jah?“ uurib ta. „Las ma näitan sulle.“ Ei, ei, ei ole vaja, usun-usun, mis mul viga mitte uskuda. Ometi osutab ta millelegi oma püksisääres, mis pea põlvini ulatub.
„Kas sa arvad, et see on lihtne: kogu aeg himurana kõvalt ringi käia?“ Ei ma ei arva sugugi, et see on lihtne. „Kes see naine mind niimoodi tahab? Arstid ütlevad, et noored poisid vaid kadestaksid mind.“ Seisame mu hosteli ees. Kaks tüdrukut jalutavad mööda, et oma tuppa minna. „Sa oled väga ilus. Kõige ilusam naine, keda ma näinud olen.“ Ja kas ma tõesti ei taha tema tuhandet dollarit, mida ta mulle lihtsalt heast südamest anda tahab, sest ta on kohe selline hea inimene. Miskipärast ma ikka veel ei taha seda tuhandet dollarit, ega ka tööd tema kasuema teekaaslasena, vaid kibelen üha enam sisse minema. Jajah, oli tore tuttavaks saada, David, kaunist öhtut! „Ma ikka annan sulle oma telefoninumbri, lihtsalt kui sa ümber peaksid mõtlema. Kas sul pastakat on? Ei? Ahah, mul on siin.“ Kribab siis mulle oma numbri linnakaardi servale. „Näe, vaata,“ näitab ta mulle fotot telefoniekraanil. Hiiglaslik põlvini ulatuv suguti, mis seekord pükstega varjatud ei ole. „Ehk tahad ise seda proovida?“ Appi. Ei, ei soovi. Küll sa leiad kellegi. „Näe, keegi ei taha mind sellisena. Sa oled väga ilus. Kas sa teed mingit sporti? Käid jooksmas?“ Jajah, oli kena tuttavaks saada, head ööd. Liigun ukse poole. Pagan, kuidas see võti töötab, siin pole ju ühtegi lukuauku, paanitsen. Õnneks on hiiglasliku riistaga snaiper selle aja peale läinud. Ok, uksekood on võtmehoidja peale kirjutatud.

Templid

2009-11-26T15:27:00.000+02:00

Bangkok on hiiglaslik ja üpris inetu linn. Küll kuulus oma rohkete ja suursuguste templite poolest. Nii olin minagi teel neid avastama, kui sain tuttavaks Nopiga. Vähim, mida sa soovid oma teel Aasia linnades, on, et keegi sind kõnetaks, uuriks, kuidas sul läheb ja kust sa pärit oled, ning prooviks sulle siis midagi maha müüa. Arvata võib, et olin üsna skeptiline järjekordse tere-kuidas-läheb?-alguse peale. Austraalia on aga oma jälje jätnud: tänan-hästi-ja-sul-endal? (Etteruttavalt öeldes on see tegelikult üsna heaks taktikaks osutunud kõiksugu pudi-padi müüjatega suheldes, enamasti on nad hetkeks üsna kohmetud, kui seisatada ja küsida, kuidas neil läheb. Umbes pooled koguvad end siiski kiirelt ja jätkavad oma heeei-leidii-kõuld-woooteeer-õunli-van-doolaaar, kuid mõnega saab lausa juttu ajada.) Ja et ees olid ootamas budistlikud templid ja ma budismist suurt ei teadnud, asusin ise kohe „rünnakule“ budismi kohta uurima. Ja sain endale seltsilise-giidi terveks päevaks... ja õppetunni budismi kohta, vähemasti ühe arusaama sellest.
Budism oma jumalapuudumises on võluv, kuid ometi on selles rohkelt sellist, mida – eriti arvestades, et jumalat kui miskit üleloomulikku jõudu budistlikus maailmavaates ei eksisteeri – mul on raske mõista. Mulle on südamelähedane mõtteviis, et kõik on üks, kõik on üks ja sama loodus (jätmata tähelepanuta, et sõna ’loodus’ sisaldab endas vihjet loodule), kõik vastused, mida sa otsid, on sinus endas olemas. On elu, mida sa elad just praegu, ja on su enda teha, kui hästi-halvasti sa seda elad. Sellega oleks otsukui kõrvale jäetud palved ja ülistused, templid ja pühakujud... Aga ei ole. Ei ole mitte mingit vahet. Jumala asemel ülistatakse õpetajat Buddhat, kes selle mõtteviisi sõnadesse pani. Templid on sama pretensioonikad, kui mis tahes jumalatele pühendatud, inimesed käivad ikka paremat elu palumas – seekord küll hiiglaslikelt Buddha kujutistelt. Nopi selgituste järgi peaks see olema tänu ja austuse avaldamine õpetajale. Ometi on see lihtsast tänu avaldamisest üsna kaugele läinud. Oma lühikese sissejuhatuse ja võhikliku arusaama juures, arvan, et Buddha keeraks hauas ringi, kui ta näeks, mis tema õpetusest saanud on. Buddha on muutunud kui kuldvasikaks (ja kuldne see kõik on), keda tähendusele mõtlemata kummardatakse, kellelt paremat elu ja isegi tuleviku ennustamist küsitakse.
Nop on budist. Erinevalt enamikust teadlikult budismi poole läinud, küll sündinud ka budistlikku perre, nagu enamik inimesi siin, kuid hiljem teadlikult budismi mõtet otsinud ja enese jaoks leidnud. Haritud ja väga intelligentne mees, heal järjel ka, antiikjuveelipoe omanik, abikaasa juhtival kohal hotelliketis. Ta saatis mu ka lennujaama järgmisel päeval ja kinkis mulle Buddha kujutisega medaljoni. Minu Buddha hoiab käsi silmel, mis tähendabki seda ühtsust: pole vaja otsivalt ringi vaadata, kõik on sus endas olemas, tuleb vaid enda sisse vaadata. Medaljoni teisel küljel on küngas moraali tähistamas ja künka otsas mõõk moraalipuhtust kaitsmas. Mitmeti on see mulle tähenduslik, mulle, kes ma olen reisinud maailma teise otsa, et elu mõtet leida (kui seda nii nimetada), ja kelle moraal selle käigus vist mitte tõusujoones pole liikunud. Ma vaatan oma Buddhat ja veel ei kummarda teda tänus, kuid mõtlen Nopile ja sellele, et vahel on inimeste usaldamine päris hea.

Nüüd olen Siem Reapis Kambodžas ja leidnud siin vähemalt ajutise rahu. Ma sobin selle paigaga. Tulin templite pärast: lõpmatu hulk varemeid. Mulle meeldivad varemed. Neis on midagi kergelt nukrat ja romantilist, hoomab ajastute hõngu, mida päris täpselt enam püüda ei saa. Mingi periood ajaloos on otsas. Midagi massivset ja võimast, midagi mis on tuhande aasta taha ikka veel näha. Annab rahustava tunde, et kõik muutub. Miski, mis tol ajal oli tähtis, ei ole seda enam mitte. Miski, mis praegu on oluline, ei mängi üks hetk enam mingit rolli.
Ja inimesed on kaunid. Suurte naeratustega, kenade näojoontega, head. Vahel tahaks küll jooksu pista, kui mõne üksildase templi juurde rahu ja vaikust otsima minnes, terve hulk naisi, poisse-tüdrukuid otsekui herilasi meepoti ümber tungleb. Hei, leidi, külma jooki, mul on kõike, ei taha? No siis külma kookospähklit? Rätikuid, puuvillaseid või ehtsast kambodža siidist, emale kingituseks, ainult kolm dollarit? No ma teen sulle soodsamalt. Tuled tagasi templist, siis ostad jah? Minu juurest, putka number 17. Postkaarte? Ainult dollar! Kümme tükki, vaata, üüks, kaaks, koolm... Aga parmupilli, bambusest, kaks tükki dollari eest. Kogu arveldus käib dollarites. Maksta saab ka eurodes, Tai bahtides ja nende enda rielides kah. Enamasti käivad rielid alladollariliste ostude kohta. Näiteks kaks tuhat rieli friteeritud magusate riisibanaanipallide eest.
Vahel saab rääkida ka. et kuidas elu ka läheb. Külm on, ütlevad kohalikud. Talv on käes ja soojad jakid pole imeks panna. Temperatuur küll kolmekümne kraadi ligi. Euroopa turistid higistavad kui saunalaval. Äri läheb kehvasti, kurdab kõrvaliste templivaremete ees särke-pükse-salle-jne müüv kaunis naine. Kõik ostavad oma asjad suurte templite juurest, kuhu nad kõigepealt lähevad, siin ei lähe teps mitte. Miks sa siis ka oma letti suure templi juurde püsti ei pane, uurin. Liiga kallis, kostab naine, kaks ja pool tuhat dollarit maksab letikoht peamiste turistitemplite juures. Tema sai enda koha saja dollariga. Kui kauaks siis, kuuks, uurin võhiklikult. Igaveseks. Ja politsei võtab veel iga kuu kaheksa dollarit maksu ka.
Seda kuuldes tunnen, et maksin oma esimese õhtu ostude eest ikka üle. Aga mis seal ikka. Lõbus oli ja selle eest võib ju rohkem maksta. See oli siis turul, kõigepealt sai nooruke tütarlaps, ehk nii kümneaastane, mu oma kütkeisse. Ei, salli ma ei soovi, aga ehk prooviks seda keiti selga. See oli tõeliselt vahva tüdruk, kunagi saab tast saab tõeline ärinaine. Mul jäi küll kleidiost katki ja olin peaaegu lahkumas, kui ema ise kohale purjetas. Ja seejärel proovisin selga pea kõike, mis seal poes müüdi. Vaid õnneks ei olnud mul liialt raha kaasas ning lahkusin vaid kahe paari pükste ja särgiga, ning lubadusega järgmisel päeval veel ühe pluusi järele minna. Ja lähen ka, küll hilinenult ja võib-olla mõtlen veel teist korda pluusi üle järele, aga see oli lihtsalt väga lõbus õhtu. Üht paari tumerohelisi pükse, mis näevad välja kui kaalujälgijate lugudes kõhu kohalt kolm korda suurem kui mina, ning kerget puuvillast särki olen nüüd kolm päeva jutti kandnud. Mõnus, paljaõlgse kleidiga tunned end Aasias kui poolalasti. Teised püksid on mu jaoks küll liiga uhked, sellised pidupüksid, kuldsed. Aga noh, ma lihtsalt ei suutnud ostmata jätta, kui juba kord jalga olin proovinud... Eestis küll üsna kandmatud, ma arvan.

Paljust oleks teile rääkida: kõik need kaunid ja vähem kaunid Tai saared (minu jaoks küll valdavalt vihmas), snorgeldamised (kus siunad end, et veekindlat fotokat ei ole), massaažid (mis on pannud mõtlema, et tai massaaž võibki olla mu uus kutsumus), kuid jäävad need siis pikkadeks Eesti talveõhtuteks hõõgveini juures istudes.

Aasias reisimine ei ole sugugi nii keeruline

2009-11-12T13:07:00.000+02:00

Aasias reisimine ei ole sugugi nii keeruline, kui ma seni arvanud olen. Vastupidi: see on uskumatult lihtne. Või vähemasti on see nii välja kukkunud mu esimese Malaisia nädala jooksul. Kõigepealt olin ma mures viisade pärast, et kus, mis ja kuidas, kui palju see kõik maksma läheb. Hirm, et saadetakse piirilt tagasi, kui tagasisõidupiletit ei ole, oli üsna asjata. Kuala Lumpuri lennujaama passikontrollis kulus umbes pool minutit, midagi maksma ei pidanud, ühtegi küsimust ei esitatud. Isegi mitte, et kuidas läheb. Sellest viimasest oli veidi kahju, nii ära harjunud sellega Austraalias. Järgmiseks on minek Taisse. Nii palju, kui ma välisministeeriumi kodulehelt ja reisifoorumitest leidsin, saab sinna viisa ilma konsulaati minemata vaid 15 päevaks. Mis päris viimase instantsi tõde ei ole, nagu ma oma uhke Tai viisa pitseriga passist näha võin. Viis ringitit (midagi 15 krooni kanti) teenustasu ja kümme paari foto eest hosteli reisiletis ja poole päevaga on mul Tai viisa kaheks kuuks. Viisa ise ei maksnud midagi, ainult bussi-taksosõit Tai konsulaati oleks olnud kallim, kui siinsamas teenustasu maksta. Kaheks kuuks Taisse küll ei jää, ent siiski veidi kauemaks kui 15 päeva :)
Lisaks maalelasulubade mure kõral pabistasin omal ajal ka keele pärast: mahajäänud Aasia, inglise keelt siin keegi ei räägi. Vähemasti Malaisias tundub inglise keel teine keel olevat, enamik kohalikke räägib üsna head inglise keelt ja ülejäänud pursivad ka ühtkomateist. Inimesed on väga abivalmid. Kohati isegi liiga. Teed küsides kohtad aruharva kedagi, kes ei tea, kus suunas sa minema peaksid. Küll lõpeb asi kenasti ühest kvartali otsast teise koperdamisega ja siis teises suunas ja siis kolmandas, kuni kenasti alguses tagasi oled. Nii kõndisime Kuala Lumpuris oma tund aega ümber kaubanduskeskuse, enne kui jõudsime hostelisse, mis oli minuti tee kaugusel. Edaspidi oleme igasuguste suunanõuannete kohapealt üsna ettevaatlikud olnud.
Malaisia on vahvalt multikultuurne maa: malai, india ja hiina tänavapildis domineerimas. Malaisia on ka üsna islamistlik maa. On piirkondi, kus valdav osa naisi käib kaetud peaga, ning alkoholi leidub vaid kuurortides. Arvata võib, et kaks blondi vaevu kaetud tütarlast leiab nii mõningatki tähelepanu. Autosignaalid ja valjud hallood ... Kuigi vahel on selline tähelepanu üsna meelitav, panin järgmistel päevadel T-särgi selga, vähemasti õlad kaetud. Penangi saarel on elu veidi vabam, isegi päevitama läksime randa, kuigi üldlevinud see ei paista olevat ja saime nii mõnegi pika pilgu osaliseks.
Seda vist juba mainisin, et toit on imeline. Ei mingeid hamburgereid ja friikartuleid, mida Austraalia pungil on! Muidugi võib ka neid siit leida, kuid riis ja nuudlid igasuguses vormis, vahvad supid, rohkesti suupisteid, mida otse tänavatel küpsetatakse. Ning igasugu värsked mahlajoogid. Ja valikut on küllaga. Taas kord tõdesin, et india köök ei ole mulle: isegi kui suure naeratusega kinnitatakse, et see roog ei ole üldse vürtsine, põleb mu suu kui suur jaanilõke, ei taha kohe mõeldagi, kuidas tundub üks vürtsine roog siis. Kuigi siin on hea võimalus järele proovida, rohkesti indiat siin, mõtlen sellele :)
Ise pole nüüd nädal aega kööki saanud, siinsetes hostelites isegi ole selliseid asju. Väljas söömine on ka parasjagu odav, eriti Austraaliast tulnule. Paarikümne krooniga saab kena kõhutäie. Oh raske on jätta pooleli toidu kohapealt, kuid juba õhtusöök kutsub :)
Kallid teile!

Tervitused Kuala Lumpurist!

2009-11-06T15:02:00.002+02:00

Olen terve paeva tegelenud selle peamise asjaga, mis mind Tai-Malaisia kanti toi - s99misega. Ja see on just sama fantastiline, nagu ma ette kujutasin: igasugused krobedad suupisted, mida t'navatel kupsetatakse-muuakse, need monusad supid ja karrid, ning mis igasugu magusat, mm, r''kimata igasugu mahladest: kiivi ja mango oli paevakorras t'na.
Ja hambaarsti juures kaisin ka tana :) Just enne Austraaliast lahkumist tuli tykk valja ja noh, parem ikka oleks terve hambaga ringi kaia. Ja mu parim hambaarsti kogemus yldse, ei tunnegi oieti, kui sul suus midagi tehakse. m]tlesin, et kui kauemaks jaaks, laseks koik hambad yle puurida!
Muidu pole Kuala Lumpur just suurem asi suurlinn ja homme p'rutame dzungli poole Taman Negara rahvusparki tiigreid ja elevante jahtima :P No olgu, toenaosus neid naha on usna null. Seejarel Cameron Highlands ja Penang Island ... Ja kahe n'dala parast Taisse.
Uus telefoninumber on mul ka kaheks nadalaks:+60-0166705294. Nii ehk on. Kui ei proovige yks null suunakoodist ara jatta.
Loen Facebookist, et teil seal lumi maas. Kaunis! Meisterdage siis minugi eest yks kena memm:)

Lainelseis

2009-11-04T13:20:00.001+02:00

On novembri kolmas õhtu. Naasin äsja jooksmast Kullarannikul Coolangatta rannal, kauguses Surfarite Paradiisi tornmajad sinesse uppumas; hiljem suur ümar kollakas-punane kuu merest tõusmas... Nüüd istun mõnusalt dušijärgselt hosteli rõdul ning naudin singi-juustupastat, mille võta-kui-tahad-riiulilt leitud ainetest kokku keetsin. Ja selle kõrvale loen „Kääbikut“, inglise keeli küll „Hobbit’it“. Elu on järjekordselt ilus.
Mul on teile nii palju lugusid rääkida, et ei teagi kohe, kust alata. Täna on Austraalias tõenäoliselt tähtsaim päev Austraalia päeva järel jaanuarikuus: Melbourne Cup, parimatest parimad hobused võistlemas. Rahvas on hommikust saati kõrtsudes istunud, joonud ja „võidu“-hobustele panustanud. Pärastlõuna ajaks, kui tegelik võistlus käimas, olid tänavad tühjad kui Eestis „Metsiku roosi“ aegadel. Ja mina läbisin sel ajal oma kuutsada kilomeetrit. Hääletades. Ning siin ma olen: elus, terve ja hea tuju juures. Polegi nii lõbusat päeva tükk aega näinud. Läbitud ligikaudu kuussada kilomeetrit tillukesest Agnes Wateri linnakesest Coolangatasse, kust neljapäeval väljub mu lend Malaisiasse Kuala Lumpuri ning edasi viib tee kuuks ajaks Taimaale.

Mõtlesin kirjutada oma hääletamispäevast, ja teen ka, kui aega järele jääb, ent esmatähtis kõigepealt. Enne Austraaliasse tulekut sõnastasin endale paar eesmärki, mida ma siin teha tahaks. Kõige lihtsam oli plaan, et kui ma känguru ära näen, on Austraaliasse-sõit seda väärt olnud isegi kui ma miskipärast liigkiiresti tagasi peaksin pöörduma. Veidi detailsem plaan kõlas nii: tahan paitada kängurut, proovida surfamist ja kirjutada raamatu. Nüüd siis on kaks kolmandikku tehtud! Kuidagi on nii, et plaanid muutuvad, tulevad uued eesmärgid ning vanad ei tundu enam sugugi nii olulised. Või siis lööd lihtsalt käega. Nii juhtus mu surfamisplaaniga. Siin kohapeal nähes, kuidas kõik need surfarid, isegi väga osavad, suurema osa ajast lainemäsusse mattununa veedavad – ja vaid murdosa elegantseilt laineil liueldes –, otsustasin, et ega see asi päris minu jaoks ikka ei ole. Nii möödus üle üheteistkümne kuu. Ja siis viis elu mind rändama Wouti ja Wietekesega, kellest esimene oli veendunud, et Agnes Water on just see koht, kus tema surfama tahab õppida, ja et just sinna ta suundub. Ja et mul paremaid plaane nagunii polnud, siis läksin minagi ühes. Ja see oli üks pagana hea otsus surfamine lõpuks ära proovida. Kõik see õigete lainete ootamine ja valede valimine, lainemäsusse uppumine, soolast tulitavad silmad ja vett täis ninasõõrmed on seda väärt, kui sa oma esimese iseenda laine kätte saad ja tõepoolest lainel seistes kalda poole uhad.
Võtsime poolepäevase kursuse, mis tähendas umbes kolme tundi treeningut. Algul tunnike kaldal, veidi teooriat lainete ja hoovuste kohta ning siis lainelauale kargamise tehnika harjutamine. Ning siis vette. Algajate lainelaud on tavapärasest üsna erinev. Kõigepealt on see hiiglasuur, teiseks on see pehme, lama nagu madratsil. Esimene ponnistus on kaldalainemäsust läbitungimine, eriti selle hiiglasliku pehme madratslauaga. Bikiinirinnahoidja võib lihtsalt kohe kaldale jätta, pääseb lisakohustusest seda alatasa õigele kohale sikutada. Ükskord kaldalainemurrust läbitunginud, võib end mugavalt laudmadratsile lesima seada ja päikest võtta. Tegelikkuses küll asusid treenerid tegevusse meie lainesse lükkamisega. Asi selles, et lainelaual seis iseenesest ei olegi nii raske – vähemalt mitte hiiglasliku algajalauaga –, küll aga õigel ajal õigele lainele jõudmine. Niisiis hoiab Luke, treener, mu lauast kinni ja uurib mult: „Kas võtame selle laine või tahad sa suurt?“ loomulikult suurt, milles küsimus. Ootame siis veel veidi. „Oled sa valmis?“ „Jep,“ noogutan. „Sõua,“ hüüab ta mulle ja lükkab lauale hoo sisse. Sõuan kätega, nii kuis jaksan. „Üks!“ kõlab Luke’i hüüd, mis tähendab, et on aeg sõudmine järele jätta ja peod lauale enam-vähem õlgade alla panna. „Kaks!“ ja lükkan end kätega üles, selg lookas, nagu jooga kobraasendis. Ja „Kolm!“, mispeale lauale püsti kargan, jalad võbisemas, ja tõepoolest veel seistes kalda poole põrutan.
Sellist abilauatamist proovin veel mõne korra, kuid tundub see siiski pettusena. Nii sean suuna omaenda lainete püüdmisele. Minu puhul käib see nii. Lebad laual, tunned, kuidas pea kogu sellest päikesest ja neelatud soolaveest vaikselt ringi käib, aga alla ka ei anna. Sõuad vaikselt lainetele vastu. Siis vaatad, et ahah, päris kena lainekene tuleb, see just mulle sobiv. Ainult et sel ajal, kui sa lauanina kalda poole sätid, on laine juba oma teed läinud. Keerad end taas ümber, et järjekordne laine maha magada. Järgmine staadium on juba veidi parem: sa tõepoolest jõuad lauanina enne laine saabumist kalda poole seada ja sõuad kätega, nii kuis jaksad, et lauale lainega võrdväärset hoogu sisse saada. Loed endale mõttes „Üks ja kaks ja kolm“ ning tõused lauale seisma, et siis lihtsalt samamoodi vette vajuda, ilma et laine isegi mõtleks sind kanda (mitte, et lained väga palju mõttetööd muidugi teeksid). „Veel paar sõuet,“ kuulen Luke’i hüüdmas. Jajah, olin liiga varane, nagu ta juba kaldal tavapäraste algajavigade osas hoiatas.
Kulub veel lugematu hulk õnnetuid lainete mittetabamisi, lainetesse vajumisi, hoovustega kaldale jõudmist ja taas läbi mäsu mere poole tungimist, mille jooksul ainult lohutad end: „Merevesi, väga hea põskkoobastele...“ (mis tegelikkuses küll on välja viinud kerge külmetumiseni). Ja siis järjekordset lainet püüdes tunned, kuidas su laud kiirust üles hakkab võtma. „Üks!“ loed endale mõtteas põlved erutusest värisemas. „Kaks!“ et ma seda lainet nüüd vussi ei ajaks. „Kolm!“ ja seal ma seisan omaenda lainel. „Juhuuuu!!!“ hüüan lainejõul kalda poole tuhisedes. Ja siis mõtled, et see kõik oli seda väärt. Ja see oli ka mu ainus omaenda saadud laine sel päeval – aga see oli seda väärt.
Järgmisel päeval läksin tagasi.

Neljapäeva hommikul lendan Wietekesega koos Malaisiasse. Detsembri alguseks on mul pilet Bangkokist Taimaalt tagasi Austraaliasse, läänerannikule Perthi seekord. Mis selle kuu aja sisse kõik jääb, on üks suur seiklus. Seni kuulub plaani rohkesti suurepäraseid roogi ja tai massaaži, troopiliste randade avastamisi ja džunglimatku, templite külastamisi ja oopiumisuitsetamist, ostlemist ja kauplemist. Ehk jõuame ka Kambodžasse sealseid kuulsaid templivaremeid vaatama. Eks näis.
Kirjutage ja joonistage :) Kui te vaid teaksite, kui head meelt mulle iga sõna teilt valmistab, oleks sellest juba romaan kokku saanud. Kallid!
(Ja ega te tegelikult uskuma jäänud, et ma oopiumit suitsetama hakkan, ah? Või mine tea kah.)

Maru

2009-10-23T07:59:00.001+03:00

Mu uued tuuled on üsna tormise suuna võtnud. Sõna otseses mõttes. Purjekas, mille pardal ma järgmise kuu oleksin pidanud veetma, sõitis ööl enne mu liitumist karile. Milline lugu! Mu sõbrad veetsid öö kivirüngastel magades, hommikul said välja saata päästesignaali ja said tasuta helikopterilennu kaldale. Kõik on elus ja suuremalt jaolt terved. Lisaks nüüd kuulsad ka: esikaanelugu Townsville’i ajalehes ning intervjuud kahele uudistekanalile. Lehelugu väikese videoklipiga leiab ajalehe kodulehelt townsvillebulletin.com.au, neljapäev, 22. oktoober. Et minul olid asjad kõik pakitud, tööl sillad põletatud, reisikihk hinges ning mure Wietekese ja Wouti pärast südames põrutasin ma ikkagi Townsville’i poole. Esialgse hääletamiseplaani ent muutsin autosõidu vastu. Hahaa. Nii oli see päev mullegi päris seiklusrikas. Wout jättis oma auto purjekale minnes Port Douglasesse, ma siis sõitsin selle omaniku juurde. Mu elu pikim sõit (üle neljasaja kilomeetri), mu elu esimene sõit vasakpoolse liiklusega teel, mu elu esimene sõit automaatkäigukastiga autoga, autoga, millel puudub kindlustus ja registreering on juba mitu kuud kehtetu, autoga, mille kindalaekas on kena kotitäis kanepit, nagu hiljem välja tuli... Hullumeelne, kuid samas mu elu parim sõit. Milline vabadus istuda autoroolis ja lihtsalt minna! Kuidas ma kunagi varem sellest erilist rõõmu ei ole tundnud!?
Nüüd olen igatahes Townsville’is, mida mul seni üsna kenasti vältida oli õnnestunud. Siin pesitseb sõjaväebaas, samuti on linn baasiks ümberkaudsetele kaevandustele, mis tähendab palju mehiseid mehi, nagu me pubisse minnes omal nahal tunda saime. Ainsad naised on vähesed rändurid ja tähelepanu rohkem kui rubla eest. Vahepeal pelgasin, et mine tea, kas tervelt minemagi pääseb, olevat seal kombeks klaase naiste näkku purustada. Sel õhtul purustati neid küll ainult põrandale, mitmeid.
Elame klassikalises Queensandi pubihotellis: esimesel korrusel on pubi, teisel kitsad kõrgete lagedega toapugerikud. Maja ümbritseb puitpitsidega kaunistatud avar rõdu ning tualetti minekuks peab paraja koridorirägastiku läbima. Sajanditagune tunne on siin elades, romantika. Vanad mehed rüüpavad hommikuti rõdul Fourex Bitterit (Queenslandi mõru õlu), pesuköögi vaatega toapugerikus elab uusmeremaalasest kuntsnik, motellikass jalutab mööda ja nurub sügamist...
Jah, mulle meeldib see elu siin ka, nagu kõik mu eelmised elud Austraalias. Ainus mure on teadmatus-otsustamatus, mis edasi. Töölt lahkusin kuu aega plaanitust varem, nii et rahavarud ei ole just priisata. Ja paistab, et Wietekesest-Woutist lähevad mu teed liiga ruttu taas lahku. Wietekesel on plaanis rännakud, mis mul juba idarannikul tehtud ja mida ma väga korrata ei taha, vähemasti mitte, kui ma selle eest liialt raha pean välja käima. Wout tahab üsna kiiresti kuskil tööga pihta hakata. Ma mõtlen läänerannikule. Mõtlen lõunale ja Tasmaaniale. Mõtlen Taimaale. Mu Austraalia viisa on vähem kui kuu pärast läbi. Midagi pean ses suhtes ette võtma.
Peagi lähme Magneetilisele saarele (Magnetic Island) siinsamas lähedal koaalasid otsima. Ehk annab aeg arutust.

Uued tuuled

2009-10-19T06:05:00.001+03:00

Mu reis siin on teinud järjekordse pöörde ning paari päeva pärast olen ma purjekal idarannikut mööda lõuna poole seilamas. Kapten Richard on 70ndates härra, kelle kohta ma miskit muud ei tea, kui et ta üks muhe sell on. Reis saab olema taaskohtumine mu kalli korterikaaslase Wietekese ja Woutiga. Richard on varemgi eestlasi oma paadis pidanud. Alles hiljaaegu seilas ta koos Toomase, noore eesti poisiga siinsamas Queenslandi vetes, kui ma ei eksi. „Küll sellel poisil oli armastusemuresid,“ seletas ta, „kord oli ta armunud ja siis jälle mitte, mitte ei teadnud, mis tema tahab. Ma siis andsin talle nõu: mine parem seilama.“ Siin Port Douglases on teisigi eeslasi. Maikuus, kui esimest korda siia sattusin, kohtasin Karinit, kellega samas hostelis elasime. Nüüd olen kuulnud kellestki poisist, kes ühe restorani köögis töötab, nimi öeldi ka, kõlas venepäraselt. Siis rääkisid kliendid mu restoranis, et läinud õhtul teenindas neid samuti üks eesti tüdruk ühes teises restoranis. Ja ühe Mariaga vahetasin isegi sõnumeid, et ehk saaks kokkugi, aga see jäi kuidagi soiku. Vahel ikka olen mõelnud minna ja need eestlased siit üles otsida, aga ega väga-väga hooligi. Nüüd juba hilja nagunii.
Ahjaa, ühel peol sain tuttavaks Tiiuga. Vahva hollandi tüdruk (taas Holland, sinna toredate inimeste maale pean ma minema, kui Euroopas tagasi olen), kelle vanaema on Eestist pärit ja kes seepärast sellist Hollandis üliveidrat nime kannab. Kunagi plaanib ta ka Eestit külastama jõuda.
Oma raskelt leitud tööga jätan hüvasti. Täna on mu viimane tööõhtu. Kui algul olin ma üsna ebalev selle restoranitöö suhtes, siis viimane kuu on seal olnud väga tore. Inimesed on toredad, linnas on selline Sheratoni gäng: pidutsetakse koos, igal nädalal on mõni üsna spontaanne öine rannapiknik, hommikusöök või välja tantsimaminek. Töö on ka selgeks saanud ja mõnus minek on. Samas jah, koolivaheajad said läbi ja vaikse hooaja algus annab juba vaikselt tunda. Paar päeva on üsna igavad olnud. Igatahes on paras aeg minna.
Paat, ahoi!

Kohtumised ja hüvastijätud

2009-10-13T15:43:00.000+03:00

Viimased paar nädalat on päris hullumeelsed olnud. Ühel nädalal sain kokku 80 töötundi ja lisaks viis õhtut pidusid. Lisaks restoranile töötasin hommikuti toateeninduses, villasid koristamas. Tore töö, rohkesti jäätist, mis elanikud on maha jätnud, ja muud head-paremat ka. kahjuks jätkus seda vaid kaheks nädalaks, kiired koolivaheajad läbi ja villad varsti tühjalt seismas. Siin on see fenomen, et koolivaheaegadel sõidavad kõik puhkama, see on siis paras hullumaja. Ja sama järsku, kui kõik algas, on see läbi ka. Rohkete ummikutega.
Igatahes tahtsin öelda, et see oli üks tore aeg. Eriti mõeldes palgapäevale :)
Mitmele heale sõbrale olen pidanud selle aja jooksul head aega ütlema. Üks neist mu kallis korterikaaslaneWieteke. Nutsime mitu päeva. Ja meie üsna värskelt leitud hollandi sõber Wout läks koos temaga. Selline see ränduri elu on: rõõmsad kohtumised ja kurvad lahkumised. Usun, et mitmetega kohtun ma jälle. Euroopas näiteks. Paljudest jääb ainult mälestus, toredad paar päeva või ehk rohkem. Wieteke ja Woutiga on meil päris eriline suhe olnud. Jah, ränduri elu on üsna kiirete suhete loomise aeg, ei ole aega mitu kuud vaadata, kas kellegagi tekib sõbrasuhe või mitte, kuid need kohtumised on olnud üsna võiks öelda armastus esimesest silmapilgust :P
Ei teagi, kas olen teile kirjutanud oma kohtumisest Wietekega. Juhtus see siinsamas Port Douglases hosteli hommikusöögilauas. Otsisin pilguga kedagi tuttavat, kellega hommikusöögi kõrvale mõni sõna juttu ajada, ja seal ta oli, blond juuksepahmakas. Ekslikult pidasin seda üks oma toakaaslaseks. Mõtlesin veel, et ega me eriti klappinud pole, aga üksi ka ma hostelis hommikust ei söö. Ja kui ma juba lauas olin, oli hilja. Ja kus sel tüdrukul oli juttu. Mäletan, kuidas ta rääkis, et pelgas veidi enne üksinda Austraaliasse tulekut, et mine tea, oledki seal üksi, aga et ta pole veel hetkekski rahu saanud. Niipea kui ta rahulikult maha istub, et veidigi üksiolekut nautida, astub keegi ligi, et juttu vesta. Kusjuures ühe California härraga, kellega ta läinud päeval loomapargis käis, sattusin ma samal hommikusöögipäeval õhtust sööma. Väike Port Douglas. Igatahes oli Wieteke selsamal hommikul hostelist lahkumas ja mul polnud muud teha, kui juba esimesel kohtumisel oma telefoninumber anda, et see tore tüdruk kaduma ei läheks. Ja leppisime kokku ühise jooksu järgmisel hommikul. Nii see läks. Hästi läks.
Teise hollandlase Woutiga, kes nüüd Wietekega koos lõuna poole seilab, oli kohtamine üsna sama ootamatu. See oli nüüd paar-kolm nädalat tagasi (aeg kulgeb siin omasoodu ja ega mul eriti aimu pole, mis kuu või päev parasjagu on). Kuidagi oli juhtunud, et veetsin päris mitmeid õhtuid pärast tööd mu töölähedase hosteli aiabaaris. Wieteke elas seal enne meie kokkukolimist ja mul olid seal ka mõned tuttavad, nii juhtus, et vahel veetsin seal liigagi palju õhtud. Tol reede õhtul olin taas seal. Istusin basseini ääres, tahtmata uusi tutvusi luua, oodates, millal üks teatud poiss oma töö lõpetab, et siis justkui juhuslikult kohal olla. Tundsin end üsna tobedalt, mis paganat sa peaksid ootama mõnd poissi, kellest sa isegi ei tea, kui rõõmus ta sind nähes on. Kui ta lõpuks tuli ja oma õllega seltskonda istus, tundsin end oma totaka seltskonnast eemal basseini ääres istumise pärast veel tobedana ja olin peaaegu vaikselt minema hiilimas. No ma ei teinud seda ja väga hästi tehtud. See epakalt alanud õhtu kujunes mu parimaks õhtuks Dougies (nii seda hostelit kutsutakse). Lisaks sellele, et kõik läks toredasti mu oodatud poisiga, kohtasin Wouti, kes sessamas lauas istus. Taas kord „armastus“ esimesest õhtust. Tunne, et selle inimesega on väga lahe koos olla.
Järgmisel Dougiesi õhtul tutvustasin kaht hollandlast Wietekest ja Wouti omavahel ning oeh, sellest sai kena kolmik, veidiks. Tegime ühes ka päevase väljasõidu, mis lõppes nii toreda kohvikuskäiguga, et ma hilinesin oma restoranitööke. Ma ei taha seda valjult välja öelda, aga hetkel igatsen ma neid kaht rohkem kui teid mu kodused.
Praegu seilavad nad mööda rannikut lõuna poole. Ja ma mõtlen, et peaksin olema nendega. Unustama oma ettevaatlikkuse, toredast tööst lahti ütlema ja minema...
Uued toakaaslased on mul ka. California ja Kanada tüdruk, Jessi Californiast tean oma Port Douglase alguspäevilt, kui nädal aega koos hostelis kevadpuhastust tegime. Oleme veidi koos ringi hänginud, aga seesamune säde puudub.
Homme on meil kodune õhtusöök plaanis koos paaraci tuttavaga. Ja terve homne päev on mul VABA! Uskumatu, kuid tõsi. Pärast toateeninduse nädalaid päris värskendav. Veidi hirmutav ainult, et mul saab taas liialt vaba aega olema...
Tore oli emalt kuulda, et ta ikka mu blogi ootab. Aitäh, sulle siis see kirjatükk.

Paar pilti kodust Port Douglasest

2009-09-23T05:09:00.001+03:00

See ja mitmed teised pildid: http://picasaweb.google.com/tene.hook/PortDouglas#

Pühapäevahommik pannkookidega

2009-09-20T06:39:00.001+03:00

Pühapäevahommik. Ja ma küpsetasin oma korterikaalsasele pannkooke. Serveeritud kurgi-kodujuustusalati, mee, hakitud õunte ja banaanide ning maasikamoosi valikuga. Nauditud omaenda rõdul kerge kevadise briisi saatel. Ideaalne hommik.
Algas see hommik isegi juba hästi. Jooksuga Nelja Miili rannal.
Läinud õhtu läks päris kenasti korda samuti. Töötasin. Kliendid olid toredad, kõik sujus, kõik olid õnnelikud. Ahjah, alustuseks oli üks kisendav titt. Hoidsin pead käte vahel (piltlikult ja sõna otseses mõttes ka): „Mida paganat teha kisendava titega keset kena restorani?“ Lähenesin siis emale: „Kas ma võiksin ehk teile paar kommi tuua?“ Juhhuu! Kummikommid aitavad ikka. Siis oli mul vanapaarike, kes meil juba mõne päeva pesitsenud on. Eelmisel õhtul olin rääkinud nendega ujumismõnudest siinsel rannal. Nad polnud merre ujuma jõudnudki veel, vaesekesed. Sel õhtul siis uurisin, et kas täna ikka jõudsite ujuma. Jah, läksidki ujuma, vanahärra vähemasti :) „Jajah, tõesti vesi on väga soe, nagu sa ütlesid.“ No muidugi, millal ma siis oma klientidele valetanud olen!
Mul oli ka üks kohalik paar, jäätisebaari omanikud. Lubasid kõik tööotsijad edaspidi Sheratoni saata, kui ma neile kiitnud olin, kui hea töö mul siin on. Rääkisime nendega ka kohalikust nädalapäevade tähtsusetuse fenomenist. Kui ma alustasin seda lugu põhapäevahommiku ja pannkookidega, siis siin ei ole sel muud kui vaid sentimentaalne tähendus, kaunid mälestused. Üks on muidugi see, et restoranis töötades ei tähenda nädalavahetus vabu päevi nagunii, ent Port Douglases lisandub teinegi pool: nädalapäevad ei tähenda siin kellelegi suurt midagi. Pubides-restoranides võib esmaspäev või teisipäev kujuneda sama kiireks õhtuks kui reede-laupäev. Pole mingit kohustust minna välja just tingimata nädala lõpus, sest ülejäänud nädal võib olla täpselt sama tihe. Niisiis saad kodus olla täpselt siis, kui tahad, ja minna välja just siis, kui isu tekib. See on mõnusalt vabastav.
See paar jättis mulle ka 10 dollarit tippi. Vahel ikka juhtub, et antakse tippi, mõne õhtul koguneb paarkümmend dollarit, teisel jälle üldse mitte (lisaks jäetakse jootraha ka arvega, kuna enamik kliente elab kuurortis ja õhtusöögid lähevad toaarvele, see siis läheb kuu lõpus jagamisele). Seekordne oli aga eriti rahuldustpakkuv. Enamasti anname arved lauda. Vahel aga maksavad kliendid lahkudes vastuvõtulauas. Saatsin siis oma jäätisebaariinimesed vastuvõtulauda ja mu suur karm ülemus võttis nad mult üle. Hiljem tuli ta mu juurde ja andis tšeki vahele pandud raha mulle, et sinu tipp sellelt laualt. Ah, see on päris hea, kui ülemus ka su tunnustada saamist näeb :)
Koju sattusime minema Wieteke, mu toanaabriga ühes, kuigi ta teises restoranis töötab. Ta oli küll pärast tööd kolleegidega veidi veini joonud ja pehme jalaga, kuid siiski entusiastlik: tema kavatseb hommikul kella seitsmest rannale jooksma minna. Ma siis, et koputa mu uksele ka, kui ma just surmväsinud pole, tuleksin ikka ka. Jooks oli üks, mis meid omal ajal kokkugi viis. Ma küll väga ei uskunud sellesse minekusse, no tõesti, voodi saime ehk ühe ajal. Aga ta on sihikindel tüdruk ja kui ta midagi pähe võtab, siis seda ka teeb. Ja ega ma ka saanud alla anda :D
Sõitsime siis ratastega randa ja sörkisime mööda mereäärt ranna lõpust algusesse ja tagasi, või vastupidi. Puudesalu kookospalmide randa ääristamas, teisedki päikesetervitajad jooksmas või jalutamas. Taamal rohelised mäed. Jooksmiseks on rand suurepärane, liiv on parasjagu kõva kogu sellest tõusu-mõõna edasi-tagasiliikumisest. Rannal nimeks Nelja Miili rand, kuid kahtlen, et see tegelikkuses nii palju on. Ma ei tea. Jookseme selle lõppu ja tagasi umbes 50 minutiga ja aeglaselt.
Ja pärast seda ujuma.
Ja tänasel pühapäevahommikul koju pannkooke küpsetama...

Alkoholiga sinapeal

2009-09-14T09:19:00.000+03:00

Taaskordne RSA (Responsible Service of Alcohol, vastutustundliku alkoholiserveerimise) kursus seljataga. Kurdan ikka siin aeg-ajal kui mõttetu paberimäärimine see on, valitsuse viis eimillestki raha teha. Maksta oma 80 dollarit (ja seda igas osariigis, kus sa ettekandjana töötada tahad), saamaks teada, et kui keegi on alaealine või liialt purjus, ei tohi talle enam alkoholi müüa. Milline totrus! on olnud mu hoiak.
Samas mulle meeldib viis, kuidas Austraalia näeb, et liigne alkoholitarbimine on probleem ja püüab midagi ka ette võtta. Võiks õelda, et esmapilgul suurt erinevust Eesti ja Austraalia joogikohtade vahel ei märka: inimesed joovad end ikka purju, ikka on kaklusi ja rüselusi. Samas on ka tohutu erinevus. Kui kohalik baar kella kolmest uksed kinni paneb, viib baari buss purjus kliendid (ja ülejäänud ka) koju. Ei mingit purjus noorte kolamist linnatänavatel, keegi ei pea napsitanuna autorooli istuma (kuigi siin on kerge promill lubatud), turvaline nii pidutsejatele kui ka ümbruskonnale. Ja see buss teeb kaks tiiru kui vaja. Sama lugu ka Port Stephensis, kus ma varem elasin: igal keegliklubil, RSL klubil (sõjast naasnud sõdurite klubi) ja pubil on oma buss, mis teatud kellaaegadel kliendid koju viib. Ühissõidukid sel kellaaejal neis linnakestes enam ei sõida ja see on restorani asi oma kliendid neile ja ümbruskonnale ohutult koju saata. Ja see on seadusega pandud ülesanne. Tõenäoliselt ei toimi see samamoodi suurlinnades, aga seal on ka võimalik ühissõidukitega öösel koju saada.
Teine asi on tavaline kraanivesi. Igas söögi-joogikohas on külm vesi tasuta (Queenslandi seaduse järgi võib küsida ka mõistlikku nn klaasipesemise hinda, aga ma ei ole veel ühtegi kohta sattunud, kus seda tehtaks). Pubi sissetulekuid see kahtlemata vähendab, kuid samas on see nii normaalne. Mäletan, kuidas ma olin Pärnus Steffanie pitsakohas rõõmsalt üllatunud, et nad annavad sulle külma sindrunivee täitsa niisama lauda. Kui hämmelduses austraallased võivad veel olla, kui Eestit külastades neilt vee eest raha küsitakse (kus meil veega ometi mingeid probleeme ei ole).
Õlleklaasi suurus üllatas mind Austraalia-reisi algusaegadel vägagi. Normaalne „suur“ õlu ehk schooner serveeritakse 425 ml klaasis. Ja päris normaalne on juua ka hoopis middy’t, mis on 285 ml. Noh, kergeid apsakaid mul siis ikka ka juhtus. Kui mulle see schooner ette anti, oletasin, et no ju see on see väike õlu, ja et ma just purju jääda ei tahtnud, tellisin järgmise ringi „samuti“ väikest õlut. Nojah, see väike õlu oli tõesti väike. Teist korda sellist viga ei teinud. Mõnel pool kutsutakse seda väikest õlleklaasi eksitavalt pot’iks, nii et olen kuulnud lugusid, kus pahaaimamatud eurooplased lootuses saada üks vägev pott õlut vaatavad hoopis otsa tillukesele kesvamärjukese klaasile. Mida põhja poole, seda enam on moes väiksed klaasid. Kuuldavasti mõni aeg tagasi hiiglaslikku 425 ml klaasi Queenslandis ei tuntudki: liiga suur kuuma ilma jaoks. Nüüd küll sellega probleeme ei ole.
Pudelite normsuurus on veel hoopis kolmas: 375 ml stubby, nagu nad seda siin kutsuvad. Õllel endal pole aga viga, mis peaasi :)

Viie tärni elu

2009-09-05T06:01:00.000+03:00

Viimasest sissekandest saati on mu elu palju muutunud. Ookeanivesi on juba üle 25 kraadi soe. Juhhuu! Varsti ei ole see isegi värskendav enam.

Ja nüüd vähem oluliste asjade juurde. Mul on töö: ma olen ettekandja viie tärni restoranis. Kuurortis, mille nimeks Sheraton Mirage. Endiselt Port Douglases. Eks see veidi üle mu taseme ole, eh. Ise ma söömist sellelaadses paigas sugugi nauditavaks ei pea. Pubis on ikka lahedam. Aga toit on hea ja portsjonid suured, nii et ma lausa kahtlen selle restorani viietärnilisuses. Töötan õhtuses vahetuses, nii et alustan mõnikord kolme ajal, teinekord viiest ja siis umbes südaööni välja, oleneb kui kiire õhtu on olnud. Kuurortis on kolm restorani, mina töötan veidi lihtsamas, meil on pikk-pikk bufeelett, rohkesti kala ja teisi merealukaid, igast sorti austreid, krevette, krabisid ja nii edasi ning ülejäänu varieerub igal öhtul. Meil on Itaalia õhtu, India õhtu, Põhja-Queenslandi (ehk siis kohalik) õhtu, Vahemere õhti ja mis kõik veel. Ja koogivalik... Meil on ka à la carte menüü, aga valdavalt tulevad kuurortikülastajad ikkagi bufee peale. Maksab see õhtusöök neile 85 dollarit. Mhmh, veidi hullumeelne. Ja öösel, kui kõik läinud, seame restorani valmis hommikusöögiks, siis ei jaksa enam haigutusi tagasi hoida :)
Töökaaslased on lahedad. Enamalt jaolt õppivad noored, kes teevad oma praktikat siin. Ja enamasti pärist Aasiast: päris mitu indialast, jaapanlane, paar hiinlast, korealane, sekka paar austraalialast ja inglane.
Ja tõsi ta on. Ma söön õhtuti viie tärni sööke :P (Küll ainult bufee ülejääke, aga maitseb ikkagi hurmav pärast tunde higistamist.)

Siis kolisin hostelist välja. Nüüd on mul internet, oma tuba, oma vannituba. Korterikaaslaseks on Wieteke Hollandist. Kohtusime temaga hosteli hommikusöögilauas, hommikul, kui ta teise hostelisse kolis. Aga enne vahetasime numbreid ja lubadust koos mõnel hommikul jooksma minna. Ühe korra koos jooksma jõudsimegi (nüüdseks on mu jooksud joostud, mitte ei kipu seitsemest üles tõusma pärast õhtut tööl ja vahel ka ööd väljas), aga jäime muidu kohtuma. Ta on hästi lahe, jutukas ja avatud. Kooli ajal tõsiselt tantsimisega tegelenud, nüüd õpib majandust. Elame kuurortis, meil on bassein ja mullivann. Hästi vaikne võrreldes hosteliga, peaaegu kedagi ei kohta. Natuke igatsen hosteli kaootilisust. Et astud toast välja ja kohtad kedagi. Alati on keegi, kellega juttu ajada. Mõned inimesed on juba vanad ja armsad, teised uued ja huvitavad. Köök õhtusöögi valmistamise ajal ülerahvastatud, kõigile ei jätku kahvleid ja veidi räpane, aga söögilõhnad on hurmavad, ja mida kõike ei keedeta-küpsetata: õhtusöögid varieeruvad müslist gurmeepastade ja lihadeni. Oeh, pidin ma hostelist rääkima hakkama, igatsus tuleb peale, eriti kuna Wieteke on ära kaheks päevaks töökaaslastega.

Jalgratta ostsin samuti. Jah, ma kogun neid. Kaks jalgratast juba ema juures, ootamas, millal ma nad sõitma viin. Järgmisel suvel ehk... Meie elupaik on veidi linnast väljas, oma pool tundi rattasõitu linna, paarkümmend minutit tööle. Paari kuuga peaks sääremarjad kandiliseks saama :P

Tööotsingute järg ja tulemus

2009-08-25T11:22:00.000+03:00

Ma olen päris rahuldamatu. Alles see oli, kui õhkasin, et saaks vaid teha ükskõik mis tööd... Nüüd on mul võimalus seda tööd teha. Eile oli mul proovipäev väikeses rannaäärses kohvikus. Töö sama, mis oli eelmises kohas – laudade vahet jooksmine, jookide ja võileibade valmistamine, nõudepesu ja mis kõik veel –, koht väiksem ja mitte nii kena. Töötajad vahva kamp valdavalt rändureid. Palk veidi väiksem kui suvel, kuid parem kui mu tollastel esimestel nädalatel.
No ja mis siis nuriseda? Halb tunne on selle koha suhtes. Miskipärast on kõik töötajad olnud seal vaid mõne nädala. Ja külastajad jätavad pooled kohvid alles. Peamisi asju on, et ma tahaks midagi muud, tööd, kus ma saaksin midagi uut õppida: kööki, baari, lauateenindusega restorani (ehk jäetaks tippi ka :P).
Igatahes luges omanik-juhataja mulle täna hommikul tõsiselt sõnad peale, et ta tahab ainult tõeliselt pühendunud töötajaid, koolivaheajad ja kiire aeg tulemas, ta ei taha inimesi asjata välja koolitada. Mis on täiesti arusaadav, aga ma lihtsalt ei saanud seda pühendumust talle täna hommikul anda. Niisiis pean homme otsustama. Homme on mul intervjuu ühes suuremas kohalikus kuurortis tööks restoranis või baaris. Vaatab, kuidas seal läheb. Ühtegi head sõna selle kuurorti tööpoliitika kohta pole kuulnud. Vaid hoopis veidi skeptiline olen. Hahaa.
Ja tegelikult pakuti veel üht kohta. Tööle restorani-baari, kuurortisse, mis asub pärapõrgus ehk Weipas Yorki poolsaare üsna tipus. Oeh, sinna ka ei lähe. Liiga hirmutav tundus. Ja siin hakkasid mingid otsad paistma.
Ma tean, ma ei meeldi endale ka.

Ja mu parim tööpäev oli pühapäeval pitsa eest :) Võtsin tellimusi vastu ja lõikusin pitsasid ja pesin nõusid ja olin lihtsalt ilus. Üks iirlane hostelist töötab seal ja kutsus, et kes tahaks tulla. Tal igav. Mul oli ka :P

Ja igatsen oma õde, kes mulle vahel sõnu peale loeks ja lohutaks.

Katkend kirjast sõbrale

2009-08-19T12:13:00.002+03:00

Et ma nii laisk olen, ei ole mul seekord siia isegi midagi originaalset kirja panna, lihtsalt katkend kirjast sõbrale.
"Terekest siis kah. Lubasin kirjutada sulle oma elust ja tegemistest. Püüan nii hästi-halvasti, kui välja kukub. Elan töö otsimise tähe all. Elupaigaks Port Douglas, mis on armas rannaäärne linn Põhja-Queenslandi idarannikul. Mis tähendab, et siin on talvel ehk siis praegu mõnus soe, nelja miili pikkune liivarand, mis on ääristatud rohelise võsaribaga, mis tähendab palme, merevesi on soe ja soolane ning linnake on paksult turiste ja rändureid täis. Mis omakorda tähendab rohkelt kohvikukesi-restorane, butiike, hotelle ja puhkemaju. Mis võiks tähendada rohkelt tööd, aga tähendab ka rohkelt rändureid, kes tööd teha tahavad.
Siia saabudes olin üsna nukker ja üksildane. Ei saanud und ja võtsin üles varahommikuse jooksmise rannal. See on päris super. Tahaksin sellest rutiini teha, et igal teisel hommikul. Vaatab, kuidas läheb, kas jään pidama. Algul oli see lihtne. Olin endasse tõmbunud ega otsinud kuigivõrd seltsi, nii läksin voodi varakult ja olin varakult üleval ka. Nüüd hakkan harjuma, olen leidnud toredaid inimesi, kellega seltsida ja õhtud venivad üha pikemaks. Eks ta sõltu ka tööst, mille ma ükskord ehk saan.
Töö otsimine on valdavalt seisnud (täpsem oleks küll kõndinud) ukselt uksele koputamises (tegelikult küll mitte koputamises). See ei ole just mu lemmiktegevus, ega ole see ka siin vilja kandnud. Lähed küsid: „Tere, ma otsin tööd. Kas oleks võimalik juhatajaga rääkida?“ Ja vastuseks näed pööritavaid silmi: järjekordne. Alustasin päris entusiastlikult. Paar päeva hostelis elamist tõi mu maa peale: iga teine inimene otsib tööd. Üks pubiomanik, ise küll väga lahe, sõnastas selle umbes nii: „Jajah. Praegu me küll kedagi ei vaja. Võid tulla tagasi järgmisel nädalal, kui tahad. Vaatab, kui kiireks nädalavahetusel läheb. Aga noh, keegi meil palju töötunde ei saa. Ei-ei, ära jäta oma CVd. Mul on neid terve kuhi. Mis ma nendega teen?! Ja nad on kõik väga head. Ma pole veel ühtegi halba CVd näinud.“
Paljud kohad võtavad viisakalt su CV ja lubavad helistada, kui mõni koht vabanema peaks, ja panevad selle oma pirakasse CVde virna. Teised ütlevad otse, et midagi pole, uuri kohalikku lehte. Mis on igati mõistetav. Enamik CVde esitajaid on nädala pärast läinud nagunii, kui tööd ei leia. Nii minagi arvatavasti.
Inimesed, kellega ma siin kõige paremini klappinud olen, on läinud. Üks sai tööd restoranis ühes saarehotellis, teine baaris 700 kilomeetrit sisemaal isolatsioonis. Uurin nüüd ise ka selliseid võimalusi. Veidi hirmutav on see eraldatus. Eriti rannapuudus sisemaal.
Hostel, kus ma nüüd nädal aega pesitsenud olen, on päris suur. Paljud on siin püsielanikud, töötavad koristajatena ümberkaudsetes hotellides, õnnelikumad restoranides-baarides. Ja siin on võimalik ka töötada majutuse eest. Olen minagi seda nädal aega teinud. Töötasin kevadkoristustiimis. Ülesandeks küürida kogu ruum laest põrandani, nii et see säraks kui uus. Miks ka mitte, eriti kui muud tegemist nagunii ei ole peale tööotsimise ja ranna (mainimata et raha on viimseni otsas). Nüüdseks lõpetasin. See nädal elutsemist on välja teenitud ja kui seks aejaks tööd ei leia, olen siit läinud nagunii. Ja kui leian, ei töötaks siin enam teps mitte. 15 tundi küürimist nädala majutuse eest kuueses toas ei ole seda lihtsalt väärt, kui on teisi võimalusi. Ning šoti tüdruk, kellega koos ma seda tegin, on seesama, kes ära sisemaale tööle põrutas. Kurb oli, kui ta läks. Mõtlesin, et see peaksin olema mina. Ma lugesin sedasama töökuulutust, kuid pelgasin liiga ekstreemseks. Argpüks."

Olen toredaid inimesi siin kolkas kohanud. Nii et ei tunne ka enam nii üksikuna. Homme hommikuks on jooksukaaslane ka, Wieteke Hollandist. 10 km. Vara voodi ja ei mingit vodkat täna õhtul. Mis tuletab meelde, et paar õhtut tagasi sain omalaadse viinajoomise kogemuse: "vodka on rocks" ehk siis mitte pits viina hinge alla, vaid jääkuubikutel ja limpsid vaikselt seda. No mind päris ümber ei õpetanud.

Olge vahvad!

Motlik

2009-08-16T06:51:00.002+03:00

Ma ei ytle tana palju. Olen Port Douglases. Ilm on soe, merevesi ka, rand lummav. Veidi yksik ja nukker. Otsin tood. Tundub, et ei leia. Ei tea, mida teen homme, nadala voi kuu parast. Voib-olla istun lennukisse ja tulen koju, voib-olla kaon kuskile kolkasse tegema tood, mida ma ei taha teha, voib-olla hakkan rannapepuks, voib-olla lahen mehele ja teen palju lapsi. voib-olla. Toenaoliselt on otsus, mille ma teen, halb ja vale. Aga noh, voib-olla ka mitte.

Elu parim seilamine Vaiksel Ööl

2009-08-01T08:13:00.000+03:00

Et mitte öelda esimene korralik seilamine elus üldse...
Troopilised Whitsunday saared – tervelt 74 ja nende hulgas Hooki saar – ja uurisin ja puurisin ning leidsin, et parim viis neid avastada on purjetamine. Purjetamine on siinne elu, tundub, et kruiisipurjekaid on ise oma sadakond, lisaks kõik erapurjekad. Surfamiseks pole siin laineid, sukeldumist-snorgeldamist küll puhkajatele pakutakse, kuid vesi üsna hägune, Suure korallrahu taga peidus. Niisiis on kõik väljas seilamas ja see on saarte vahel päris vahva. Me saime mõnusalt tuulist ilma, nii et isegi meeskond arvas, et sellist mõnusat purjetamist pole mõnda aega olnud.
Meie purjekas oli selline väiksemat mõõtu, võttis peale kuni kaksteist reisijat, seekord oli meid kümme. Pensionile saadetud võidusõidupurjekas, nagu nad Whitsundayl enamikus on. Nimeks Silent Night – Vaikne Öö. Ööd olid vaiksed ja säravate tähtede all. Päevad tuulised. Nii kui purjed üles said (eh-eh, ma aitasin ka köisi tõmmata), oli paat ühe külje peal viltu. Me istusime, kollased vihma-tuulejakid seljas, nagu tibupojad õrrel kõrgema külje peal, jalad üle ääre rippu. Muidugi saime märjaks ka. Pole midagi parata, purjetamine on veesport, nagu kipper enne minekut nentis. Mulle meeldis. Ja siis pidime ronima üle paadi ikka ühele poole ja teisele poole, kui oli vaja purje tuulde pöörata. See oli tõsiselt lahe. Mõtlen, et ehk on see midagi, mida võiks kohe sagedamini teha, ehk Eestiski. Vahepeal on külm ja pärast kahe päeva merel ei taht suurt muud kui veidi pikutada, aga rohkem oli tore kui raske.
Saared on imelised, sai peesitatud ja ujutud Whitehaveni rannal, mis on tituleeritud üheks maailma ilusamaks rannaks. Ilus oli ta tõesti: tolmpeen valge liiv ja türkiissinine vesi. Ja kogu selle ilu kohta küllalt vähe rahvast, sest ega sinna saamine pole just odav lõbu. Jätmata mainimata, et ilm oli päris tuuline ja normaalsed inimesed randa ei ronikski.
Hooki saarele seilasime tiiru peale, kuid oma jalga ma sinna ei saanudki. Mis ma oskan öelda, linnuke jääb sinna kasti tegemata, kuid ega ma kahetse.

Kultuuraline elu

2009-08-01T08:05:00.001+03:00

Üks sõber tähendas hiljaaegu, et mu elu siin on nagu katkematu skaudilaager. Olen kuulnud, et skaudilaagrid on ühed ägedad kohad, nii tundsin end otsekui kõrvust tõstetuna, ise pole küll ühtegi laagrisse kunagi sattunud ega oska võrrelda. Samas tumestas skaudilaagri remarki veidi küsimus, et kas ma midagi kultuurilist vahelduseks ei tee.
Ma siis pidin tõsiselt selle peale mõtlema. Esmatundmus oli, et oh häbi, tõepoolest ma lihtsalt mandun siin pärismaalaste ja looduse keskel. Võib juhtuda, et kultuuriliste inimeste seltsi ma enam ei sobigi. Veidikese mõtlemise järel otsustasin, et raamatud käivad kultuuri alla küll. Parasjagu on mul käsil Colleen McCullough’ 1977. aasta romaan „The Thorn Birds“ („Okaslinnud“). Austraalia perekonnasaaga. Midagi meie „Tõe ja õigusega“ võrreldavat. Algab aastaga 1915, vaene pere, raske elu. Väga vabalt võiks see lugu aset leida Eestis või ükskõik kus mujal, vähemasti esimese osa järgi, no ehk katoliku kiriku mõju välja arvata. Eks näis, kuhu lugu välja viib.
Kui arvestada puhtalt oma lõbuks loetud raamatuid ehk siis neid, mille eest ei maksta, olen Austraalias arvatavasti rohkem lugenud kui viimase aasta jooksul Eestis. Valdavalt Austraalia lood ja autorid.
Telekat ei vaata. Korra juhtusin nägema üht „Kodus ja võõrsil“ osa, kuid kõik tegelased on seal uued, isegi ühtegi tuttavat tegevuspaika ei näinud. Mu teismeeast on ikka elu pikalt edasi läinud. See-eest olen üles võtnud filminduse. Läbitud on rändurite klassika: „Wolfe Creek“, „Lõuad“, „Täiuslik torm“. Viiekümnendate dokumentaalfilm „Northern Safari“ mehest, kes oma naise, õe ja koera väiksesse autosse pakib ning Perthist läbi tühermaa ja džunglite Darwinisse rändab, oli üsna kummastav kogemus. Siis läbi aegade Austraalia populaarseim linateos „Krokodill Dundee“ ja mitte nii populaarne ookeani taga, kuid samavõrd Austraalias – „The Castle“ („Kindlus“) – sellised varajalt hullud-veirdad filmid, mille tsitaadid on sama tavalised kui meie „John, lase vesi välja!“ või „Me oleme Tallinnast, me maksame“. Valdavalt olen põnevike peal, „Seven Pounds“, „The Sixth Sense“, „Knowing“, kui mainida mõnda, mida nautinud olen.
Korra olen lausa korralikul kontserdil käinud, mis samal ajal läks kirja ka arhitektuurivaatlusena: Roberto Fonseca Sydney ooperimajas. Päris põnev džäss, kuid ei saa salata, et pool kontserdist ma lihtsalt tukkusin: skautide linnalaagripäevad olid teinud oma töö.
Tõsi ta on, et valdava osa ajast elan üsna üksluist skaudielu, päevi täitmas kohtumised kängurute, hiiglaslike sisalike, veidrate suleliste ja karvastega. Sportimise olen samuti üsnagi maha jätnud, ehk saab mõningase toruujumise ja jalgsimatkamise sinna alla liigitada.
Vahetevahel tegelen tähtede vaatlemisega. Valdavaks vaatlusobjektiks on Lõunarist ja Orion, ainsad, mida ma siinses taevas tunnen.
Ahjaa. Kirjutan ka. Umbes lehekülje nädalas panen ikka paberile – nii kujundlikult väljendades –, viimase peatüki lugemisega saite just ühele poole.

Rännak Kuningannamaale

2009-07-26T06:40:00.001+03:00

Teate, Annika on siin. Austraalias. Kaheks nädalaks. Üks mu parimaid sõpru, ja ma ei näegi teda. Nuuks. Mis nägemisest rääkida, isegi kontakti olen temaga selle aja jooksul vaid korra saanud, kuna olen pidevalt levist väljas. Seepärast pole ka internetti jõudnud.
Viimased paar nädalat on taas läinud maa avastamise tähe all. Osalt on see olnud mu esimeste Austraalia-nädalate kordus: taas külastasin Port Macquariet ja Chrisi, kes oli mu esimesi pöidlahoidjaid siin; seejärel Byron Bay – taaskord see maaliline paik pilviselt-vihmaselt. Edasine rännak Idakallast mööda üles on olnud uus. Ronimine Mount Warningu (Hoiatuse mägi) tippu oli järjekordne pea pilve sisse pistmine, küllalt järsk turnimine (tipp kettpiirde abil) lõppes olematu halli vaatega. Mount Warning on mägi, mille tippu ronimine on olnud mu väike unistus siin: esimene paik, kus Austraalia mandril päike paistma hakkab, talvisel ajal vähemasti. Tahtsin minagi seal päikest tervitada, aga paistab, et see jääb ära: tippu ronimine on küllalt raske tee, võtab ligi kaks tundi ja viimane lõpp sellest, nagu öeldud, end keti abil üles vinnates, öises pimeduses poleks see just tark mõte, päris külm ka.
Mu reisikaaslaseks on taas Mark Nelson Bayst. Päike, mis New South Walesis meid üsna harva pilvede ja vihma vahelt külastas, tervitas meid otsekohe, kui Queenslandi – päikesepaiste osariiki, nagu nad seda kutsuvad – jõudsime. Hoolimata edasisest päikesepaistest on see reis veidi nukker olnud, arvatavasti jääb see meie viimaseks ühiseks rännakuks, mul on kava jäädagi siia üles Kuningannamaale. Üllatus-üllatus, on taas aeg tööle hakata, et kojusõiduraha kokku saada. Isaga rääkisin ükspäev. Ta imestab: kuidas nii, sa jälle reisimas, kas sa tööd üldse ei peagi tegema? Tõsi ta on, et olen siin pidanud töötama märksa vähem kui Eestis. Neli kuud olen töötanud ja neli kuud rännanud, mulle sobib. Mõtlen ainult, kuidas tagasi Euroopas olles seda eluviisi jätkata. Head ettepanekud on kõik oodatud.
Kui nüüd tagasi reisiloo juurde tulla, siis olen mõne fantastilise kogemuse võrra rikkam jälle. Need on delfiinid ja kängurud-vallabid. Päris lähedalt, päris vabad loomad. Delfiin sind vees peaaegu müksimas, känguru su juurde tulemas, et sa teda sügaksid. Inimsõbralikke delfiine, tookord tegelikult küll vaid ühte, Mystici, kohtasime Tin Can Bays. Mystici vanaisa oli kord, oma nelikümmend aastat tagasi, saanud vigastada ja ta tuli kaldalähedastesse vetesse end ravima, võimetu ise toitu otsima. Kaluritel oli tast kahju ning nad hakkasid talle igal hommikul kala andma (täiskasvanud delfiin sööb oma kümmekond kilo päevas). Kui delfiin piisavalt terve oli, et enda eest ise hoolt kanda, jättis ta kaluritega hüvasti ja läks tagasi oma karja juurde. Mystici vanaisa ei olnud kade ega hoidnud head kalapaika ainult enese teada, nii oli kalurite üllatus suur, kui järgmisel hommikul oli delfiin tagasi koos mõningate oma pereliikmetega. Ja nii on see olnud sellest ajast saati. Mystic käis neis vetes juba ema kõhus olles, nüüd on ta ise karjajuht ja toob vahel kaasa oma poja ja mõne oma naistest. Ka Mystic on olnud inimestes hooldada: vabatahtlikud olid temaga kümme päeva, kui ta hai rünnakust pääses. Tore on see, et delfiinid on küll harjunud hommikuti samale rannale tulema, kuid nad ei sõltu inimestest, alati naasevad nad oma karja juurde.
Sõbralikke vallabeid kohtasime juba väikeses rannaäärses linnakeses Woodgate’is:
kenasti ühe õue peal rohtu näsimas. Suur isane otse paraadukse ees külitamas ja otsekui koer pead tõstmas ja uurimas, kui miskit ümberringi toimumas oli. Ei ütleks omagi õuel sellisest vaatepildist ära. Ja muruniidukit ka pole vaja. Cape Hillsborough rahvuspark oli aga sõbralikke ja lausa nõudlikke känguruid-vallabeid pungil. Pargis lõunatamise ajal hüppas üks otse su nina alla ja hakkas suisa käpaga katsuma, et kas talle ka midagi antakse. Igal hommikul pool seitse on rannal kängurute söömaaeg. Kängurud on juba varem rannal ootel ja niipea kui vanamees ämbriga puude vahelt paistma hakkab, hüppavad nad tema juurde ja keksivad ümber tema, kuni igaüks oma kulbitäie terasid, helbeid ja heinapuru kätte on saanud. Ja karavanipargis puhkajad on muidugi kõik ümberringi vaatamas ja pildistamas: kes alles pidžaamas, kes kohvitass käes, aga muidugi ka pikatoruliste kaameratega asised pereisad. Pole siis ime, et sinna pea nädalaks paika jäime! Muidugi pakkus Cape Hillsborough muudki: mõnus kurviline rannajoon rohkete kivimürakatega, mida avastada; peesitamiseks sobiv liivarand; jalutuskäigud ümberkaudsetes metsades. Võrratu avastus oli mõõnaaegne paljastunud korallaed: korallid olid nüüd kõik lihtsalt kivide vahel madalas vees jalutades näha.
Jõudsime nüüd oma sihtpunkti Airlie Beachi, et lähipäevil Whitsunday saari külastada. (Nende hulgas ka Hooki saar. Leidsin selle saare kaardilt juba enne Austraaliasse tulekut. Naljatasin, et sinna ma lähen, hakkan Hooki saare printsessiks: Hooki saare miss Hook, uskumata kordagi, et ma sinna ka tegelikult jõuan. Nüüd on see siis päris käeulatuses.) Viimaks ometi olen ka tsivilisatsioonis ja mu telefon levis. Ja kui see kirjatükk üleval, siis olen ka interneti leidnud :)
Tervitused Eestisse! Mõtlen teile alatasa. Kuidas suvi on? On ka mõnus soe ja lämmatav, nagu nad kunagi olid, või jahe, pilves ja vihmane, nagu mullune? Olen mõningate teie pilte näinud. Igatsus tuleb peale.

Ahjaa päris paha peale olen ka läinud: käinud suhkrurooraksus ja makadeemia pähkleid vargsi istanduses nopimas. Suhkruroog oli väga magus, makadeemia pähklid on küll head, aga sarapuupähklite vastu on raske saada. Miski takistas pätsamast ananassi põllult, tea kas mingi sündsustunne on veel säilinud...

Kas olete kunagi unistanud elust paradiisirannal? II

2009-06-30T03:11:00.000+03:00

Järgmisel päeval sõitsin tagasi Cairnsi, et taaskohtuda Jimiga. Plaan oli rentida auto, korjata möödaminnes peale Nathalie, kes läheduses tuttavate pool peesitas, ning aidaa! Tegelikkuses kujunes sellest välja mina, Jim ja maailma väikseim auto. Sinine, kahe uksega, natuke nagu Mr Beani auto, selline nunnu. Tagumised istmed lasime alla, et seljakotid ära mahutada, ja minek oligi. Meil oli nüüd nädal, plaan, kuhu kõik minna, ja lootus, et päike pilved võidab. Mu esimene nädal troopikas ei olnud just õnnistatud, olgugi et nn vihmahooaeg oli läbi, sadas ikka aeg-ajalt ja ka muidu oli üsna pilvealune. Et nüüd asja juurde tagasi tulla – Tully jõgi, seesama Austraalia põnevaim parvetamispaik, oli nüüd käeulatuses ja parim stardipaik Mission Beach. Alustasime Kurandast ja Arthetoni platoost (loodetavasti on see sobiv sõna „tablelands’i“ tõlkimiseks, ilma sõnastikuta tunnen end vahel ikka päris abitult). „Maaliline“ on ehk sobivaim sõna selle kirjeldamiseks: karjamaad, suhkrupõllud ja banaaniistandused, järved ning lugematu hulk koski ja kärestikke. Kui palju olen ma teile kirjutanud Kakadust ja ülejäänud reisist Darwini ümbruses? Ma ka ei mäleta. Igatahes pärast sealset kuumust, mis tähendas igas ojakeses ujumist (kus krokodille hiljuti nähtud ei oldud), ja metsikut loodust oli siinne maaliline kultuurmaastik ühes jahedavõitu ilmaga koht, kust kiiresti minekut tahtsime teha. Niisiis ootas meid Tully jõgi oma kärestikega ja et sinna saada, koht, millel nimeks Mission Beach ehk siis rand!
Oli omamoodi juhuste kokkulangemine, et jõgi oli sel päeval parvetamiseks suletud (!) ja nii olime sunnitud veetma päeva rannal, mis muidu oleks jäänud vaid hetkeliseks peatuspaigaks teel parvetama. Ja sellesse randa armusin esimesest hetkest. Karavaniparki lahutas rannast mõnemeetrine metsik puuderiba, valdavalt kookospalmid, täis kookospähkeleid. Neliteist kilomeetrit liivaranda, ühel pool pealetungiv kookospalmikasv, teisel pool soe selge merevesi, pikitud tillukeste roheliste mägisaarekestega. Ka päike oli viimaks pilvede üle võitu saanud ning muutnud olemise parasjagu nii kuumaks, et sai juba palmivarju järele vaadata.
Päike tõusis otse merest ja meie koos päikesega. Kui teiegi arvate, et kookospiim on jäki, siis proovige kena värsket alles rohekat kookospähklit – midagi paremat hommikuks oleks raske leida. Kas te teadsite, et kookospähkel ei kasvagi palmi otsas sellisena, nagu ta kena pruuni pallina poeletil on? Võib-olla olin mina lihtsalt veidi naiivne, aga tal on lisaks veel üks kest ümber, nii et ta näeb välja midagi ragbipallilaadset: piklik ja päris suur. Kõige parem on, kui see kest on alles rohekaskollane, siis on piim tõeliselt imemaitsev ning pähkli valge osa veidi pehmem ja värskem. Enne kui ette võtta kesta lõhkumise tõsine töö, tasub pähklit loksutada - et kas on piima loksumist kuulda, kui ei, otsi parem järgmine, see on juba vana. Pähkli kättesaamine koore seest on omaette tsirkus. Kui see tehtud, siis paar auku otsa sisse ja piima jooma. Osa pähkleid jäi lihtsalt söömata, ei jaksa nii palju närida.
Mis tahes plaanid meil ka enne olid, ülejäänud viis ööd oma nädalast veetsime sel rannal. Käisime parvetamas, mis oli pagana tore, aitäh Kairi, sulle tevituseks tuleb ükspäev ka üks kena foto mu fotoalbumisse. Paar parvetamispilti on üleval Facebookis. Veetsime päeva Dunki saarel, mis otse kaldalt näha on. Tegime mõned jalutuskäigud ümbruskonna vihmametsades ja nägime Austraalia suurimat lennuvõimetut lindu, haruldast cassowary’t.
Elu oli kui piknik mererannal, pärast seda kui ühe armsa kohviku avastasime, ei vaevanud end igal hommikul isegi hommikusöögiga. Inglise poisil oli mulle märgatavalt halb mõju: õppisin – ehk mitte veel armastama, kuid juba midagi sinnapoole – poolvedelaid mune ja peekonit ning isegi Austraalia kurikuulsat Vegemite’i. (Sellest Vegemit’ist ei ole ma teile ka vist veel kirjutanud. No ma lihtsalt ei ole sellest suuremat pidanud. See on tökatilaadne leiva-saiamääre, mis on valmistatud õlletööstuse jäätmest pärmist, haiseb kui kurat, on must kui öö, maitseb kui soolane sitt ja iga austraaliane lihtsalt armastab seda, no mõne veidra erandiga :P See on tegelikult päris talutav juustu-tomati võileivaga, ja ainult imeõhukese kihina. Väidetavalt on seal palju B-grupi vitamiine, kuid soolakogus tõenäoliselt tapab B-vitamiinide head omadused.)
Viimased ööd magasime lihtsalt magamiskottides mererannal – milleks keset ööd telki kooserdada, et siis end päikesetõusuks taas randa seada. Keset ööd on umbes 8-9, sest pimedaks läks juba enne seitset.

* * *

Kui te nüüd teada tahaksite, mis ma pärast seda rannaelu tegin, võin ju ka paari lausega öelda. Olen nüüd tagasi seal, kus alustasin, Nelson Bays Port Stephensis. Siin on südatalv, mis tähendab, et vihma sajab rohkem kui tavaliselt, kuid päikselised päevad on endiselt imeilusad, selline meie septembrikuine vananaiste suvi. Olen paar nädalat taas oma vanas kohvikus tööd teinud, mis tuli kui jumala kingitus, sest lennupiletiga siia olid ka kõik mu säästud läinud. Järgmisel nädalal on plaan sammud taas tagasi põhja poole seada.

* * *

Lõpetuseks üks habemega nali ka.

Michael Jacksonil on plaanis viimane tuur Austraalias. Mis on tuuri nimeks??? Milles küsimus?

Michael Jackson Down Under loomulikult.

Kas olete kunagi unistanud elust paradiisirannal?

2009-06-18T04:51:00.001+03:00

Kas olete kunagi unistanud elust paradiisirannal: kuldne liiv, soe merevesi, palmid, küpsed kookospähklid kukuvad pots ja pots? Karm on see, et tegelikult ei olegi see mingi kättesaamatu unistus. Mina veetsin sel rannal esialgu küll ainult viis ööd-päeva. Esialgu. Milleks tahta veel midagi muud, kui sul on kõik olemas!? Aga noh, teate küll, inimesed on täitmatud, isegi paradiis ei rahulda.
Kuidas ma sinna sattusin? Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin alustama ehk Kairist, kes mind ühel päikselisel sügispäeval Pirita jõele parvetama viis. Päris kaugel paradiisisist. Oli rohkem aerutamist kui kiljudes kärestike läbimist, kuid seeme oli pandud. Parvetamine ehk siinmail rafting oli see, mida ma veel tahtsin teha. Ja Tully jõgi Queenslandis paarsada kilomeetrit Cairnsist lõunas on väidetavalt parim parvetamisjõgi Austraalias. Nii teadsin ma juba Austraaliasse tulles ja Tullyst päris kaugel olles, et ükspäev ma lähen ja teen selle ära. Edasist te juba mõnevõrra teate: töötamine nii et veri ninast väljas (ha-haa), pagemine tühermaadele suurt kivi vaatama, päikeseloojangud kuumas Darwinis ja siis Cairns.
Kui ma õigesti mäletan, lõppesid mu lood ja laulud kuskil Darwini järele õhates ja Cairnsi poole teel olles.
Cairns on üsna kummaline paik. Igal pool võid kuulda Cairnsist (hääldus: keerns), tundub justkui seljakotirändurite pühapaik, kus nad kõik pool oma elust veedavad. Mõneski mõttes on raske seda linna vältida, see on üks peamisi hüppelaudu Suure Korallrahu paadireisidele, aga ka päevastele reisidele Cape Tribulationisse, mida reklaamitakse kui paika, kus vihmamets kohtub rannaga (mida ta ka teeb ja mitte ainult seal), piltilusatele Artheton Tablelandsi aladele, mis on pikitud lugematute koskedega, aga ka Tully jõe parvetamisretkedele. Rääkimata sellest kui paljud rändurid loodavad töötada ümberkaudsetes banaani-, suhkruroo- ja mangoistandustes, ja muidugi seda ka teevad, kui nad õigel ajal õiges kohas juhtuvad olema.
Tegelikult tuleb meelde, et kirjutasin teile juba ka Port Douglasest, armsast suvituslinnast Cairnsi külje all. Tegelikult tundubki nii, et kõik, mis Cairnsi ümbritseb on ütlemata kaunis ja parimaid paiku, millest unistada võib. Cairns ise aga kõige selle survel muutunud külmaks hotelle ja hiiglaslikke hosteleid täis megaturistikülaks, kus tänav tänava järel on tuubil turismiagentuure, autorentlaid, poode ja veel mõni turismiagentuur. Hea on selle juures see, et tihe konkurents hoiab hinnad üsna taskukohased. Mitmed kohad pakuvad tasuta internetti, mitmed hostelid prii hommikusööki, õhtusöögitalonge või prii küüti kesklinna, kui nad päris keset kõike mürglit ei asu.
Oi-ja, kus ma nüüd olingi? Lendasin Cairnsi Nathaliega, kes mind aga õige pea maha jättis ja nädalaks oma siinsele tuttavatele külla sõitis. Siis käisin snorgeldamas korallrahul, mis oli ütlemata kaunis ja pagan tehke seda kindlasti, isegi, kui te mereelukatest seni veel kuigivõrd vaimustuses ei ole. Too esimene kauge snorgeldamispäev oli vihmane ja kehva nähtavusega, aga nii etterutates, läksin ja võtsin sarnase reisi nädal tagasi ka teist korda ette, ja tõenäoliselt teen veel. See on lihtsalt fantastiline. Seejärel põrutasin põhja poole Port Douglasesse, paika, mida Kate, tüdruk mu tühermaa reisilt, taevani kiitnud oli ja millesse minagi otsekohe armusin. See armastus ei suutud aga vastu panna ihale uusi paiku avastada ja nii jõudsin ma Cape Tribulationisse ehk Cape Tribi, nagu nad siin seda hellitavalt kutsuvad. See oli jahmatavalt uus kogemus. Ehk mitte Cape Trib ise, aga hostel, kuhu ma sattusin, inimesed, keda ma kohtasin, vihmasajud vihmametsas. See võiks väärida omaette peatükki. See oli seda tüüpi hostel, millised mulle kõige enam meeldivad: keset loodust, siinkohal vihmametsa, ja nii väike, et külastajad paratamatult üksteisega suhtlevad. Nii kohtasin ma seal keset vihma ja vihmametsa Siggit ja Mirjamit, üks Norrast, teine Hollandist, igaüks omamoodi üksiklane oma reisides, korraks kokku saamas. See oli kummaline tüdrukute südamepuistamise õhtu. Ühes sõime ka mu esimese palmi alt nopitud kookospähkli. See oli fantastiline. Ja edasi läksid kookospähklid aina paremaks.
Järgmisel hommikul leidis köögis aset umbes järgmine kahevestlus. (Mis on lihtsalt vahepala ega vii lugu kuidagi edasi.) Mina oma müsli, õunte ja jogurtiga mässamas. Sisse astub Iisraeli ameeriklane Jon, kelle kohta ma ei tea veel, et ta on ameeriklane, et ta on Jon ega et ta vanemate veri on pärit Iisraelist, Poolast ja tont teab kust veel. Kõik, mis ma tean, on, et ta on pagana sümpaatne, mustade laines juuste ja tumedate silmadega ja et ta on koos mingi teise poisiga, kelle kohta ma veel ei tea, et ta on tema vend, kes teises Ameerika otsas elab ja kellega nad vaid paar korda aastas kohtuvad, seekord siis selleks, et kaheks nädalaks (sic!) Austraaliasse tulla.
Sümpaatne tumedate silmade ja mustade laines juustega poiss: „Tere! Kuidas läheb?“
Mina, räbaldunud seelikus, väljakasvanud juustega: „Oi, tere, tänan küsimast, päris hästi! Kuidas endal?“
Sümpaatne tumedate silmade ja mustade laines juustega poiss: „Jajah, kenasti.“
Kohmetu paus ja siis püüab sümpaatne tumedate silmade ja mustade laines juustega poiss taas viisakas olla: „Mis siis ka täna plaanis on?“
Mina: „Ee, läheme randa, tahaks minna ja üle vaadata ka need teised rannad teisel pool kivirünkaid ja noh, ega see just kõige parem ei paista, ilm ka naa vihmane, bla-bla-bla. Ja mis ise?“
Sümpaatne tumedate silmade ja mustade laines juustega poiss: „No meil on kavas minna (ma ei pööranud suuremat tähelepanu mis) mäe otsa matkata.“
Edasi läks see umbes nii, mina: „Oi kui põnev, kas ma võiksin ka tulla?“
Nojah, Jon, kelle kohta ma veel ei teadnud, et ta nimi Jon on, oli erinevalt minust piisavalt viisakas, et mitte ära öelda, nii algas mu seni kõige järsem teekond. Kolm tundi üles ja kolm tundi alla, nii hoiatasid kogenud mehed hostelist. Ja kell oli umbes 11, kui me ükskord liikuma saime, lisaks sõit mäe jalamile. Võtsin igaks juhuks pealambi kaasa, siin on pagana kerge pimeda kätte jääda. Ja pagan see oli alles matk. Lubasin endale mitte viriseda. Niisiis hoidsin hambad ristis ja samal ajal püüdsin rõõmus ja muretu välja paista. Kohati oli rada nii järsk, et tuli end puujuuri pidi üles tõmmata. Hoidsime tempot, et mitte pimeda kätte jääda. Poole maa peal mõtlesin tõsiselt tagasipöördumisele, natuke veel ja siis. Siis õnneks seekordne tõus lõppes ja sai veidi hinge tõmmata. Siis hakkas sadama, mis kogu selle raja ligaselt libedaks muutis ja trobikonna kaane välja meelitas. Kui viimaks tippu jõudsime (kahe tunniga, kuna olime pimeda kätte jäämise kartuses ikka jõuga edasi põrutanud), tervitas meid lummava vaate asemel kena valge sein, mäetipp oli lihtsalt pilve sees. Ja kaanid roomasid välja kõikmõeldavatest kohtadest. Nii pöörasime pärast minutilist piinlemist otsa ringi ja liuglesime mööda poriradu mäe otsast alla.

Jätkub.

Pilte

2009-06-10T08:49:00.002+03:00

Kirjutanud ei ole, see-eest olen palju pilte teinud ja nüüd siis viimaks sain oma Austraalia tühermaa reisi pildid üles http://picasaweb.google.com/tene.hook/HeadingBushReisAdelaideIstAliceSpringsi#

Muidu ikka elus ja terve.

Port Douglases

2009-05-28T03:33:00.001+03:00

Olen jõudnud armsasse suvituslinnakesse Port Douglasesse. Mõlgutan juba vaikselt mõtteid, et äkki ongi see see koht, kuhu võiks mõneks kuuks paika jääda. Täna lähen vaatan ranna üle, ilma selleta on raske otsustada.
Cairnsis käidud. Ei meeldinud. Liiga suur. Üks reis korallrahule tehtud, halvemat päeva oleks olnud raske valida, hommikul sadas nagu oavarrest, päeva peale läks küll paremaks, aga vesi oli siiski pagana sogane ja palju ei näinud. Niisiis tuleb järgmisel nädalal teinegi snorgeldamisreis ette võtta. Mulle meeldib. Vesi on mõus soe.
Homme kolin veel veidi põhja poole Cape Tribulationisse, kus rand kohtub vihmametsaga, peesitan siis seal paar päeva.
Ja kirjutasin uue CV, kraapisin kõik ülikoolid ja keeletoimetamised maha ja lisasin detailse kirjelduse, kuidas ma taldrikuid ette kanda ja pärast puhtaks pesta oskan. Ehk see aitab.

Aga olgu. Kirjutage siis, kuidas teil seal hästi läheb!

Viimane päev Darwinis

2009-05-24T06:22:00.000+03:00

Eile õhtul jõudis kohale, et nüüd siis ongi minek, ja et mis pagana pärast nii kiire on selle minekuga. Sirvisin töökuulutusi, ei paista päris trööstitu olevat, kuiv hooaeg on alanud ja sellega elu tuure üles võtmas, kohvikutes ikka inimesi vajatakse. Aga noh, Kuningannamaa ootab. Oma kohvikutega. Mul on väike unistus minna tööle ja elama mõnele armsale korallsaarele, kus vabadel päevadel-õhtutel saaks otse kaldalt snorgeldama minna. Võib-olla on selleks saareks Hooki saar, eh.
Nädal aega avastasin siis mitte enam nii võhivõõrastega ümbruskonna rahvusparke. Rentisime auto, pakkisime kola ja telkima. Seekordne „meie“ oli siis hollandi tüdruk Nathalie, kes on magusvalusa otsekohese ütlemise ja samasuguse huumorimeelega; Yorkshire’st pärit Jim ehtsa Yorkshire’ aktsendiga, mida meie kõrbereisi esimestel päevadel šotlane mulle tõlkima pidi, muidu ei jaganud ma midagi, ja siis uus poiss Benjamin prantsusmaalt, kellega sattusime ühes Alice’ist Darwinisse sõitma ja kes osutus kohati päris tüütuks, mõni kohe ei oska elu nautida ja leiab alati põhjuse vinguda.
Valdava osa ajast veetsime lugematutes koskedes ja jõekestes supeldes ja lihtsalt vedeledes. Päevad on siin kuumad, kõndimine võtab viie minutiga võhmale. Õhtud see-eest on mõnusad mahedad, samas sageli tahavad ka sääsed sellest osa saada. Taas õhtud ümber lõkketule ja magamine tähtede all (ei vaevunud telgile patet peale panema). Lisaks vees mõnulemisele kohtasime ka krokodille, mitu ujumiskohta oli isegi suletud, kuna sealt hiljuti mõni krokodill välja oli veetud. Me küll tegime spetsiaalse paadisõidu, et krokodille näha, ja tuleb välja, et siin krokodillid ei magagi päev otsa nagu loomaaias, päris kiirelt liiguvad, kui vaid tahavad. Tegelikult küll metsikud krokodillid ja omal territooriumil, kuid kuna nad on harjunud, et paadist saavad nad lihatüki, siis ujuvad nad kohe lähemale, kui paati tulemas näevad. Nagu lemmikloomad. Veidi kahju neist. Tahaks ikka päris metsikuid.
Ja siis muidugi aborigeenide koopamaalingud, neid on siinkandis hästi palju. Mõnus soe koht, pole päevad otsa muud teha kui koopas istuda ja jutte vesta. Vist.
Päikeseloojangud siin Darwinis on imeilusad. Taevas ei ole enam nii selge kui tühermaal, on selline veidi hägune, sudune. Võib-olla lugematutest väikestest metsapõletamistest, mida siin kuiva hooaja algul tehakse, et säästa ala suurtest pidurdamatutest põlengutest hiljem. Olgu see mis on, päikese loojudes või pigem isegi hiljem annab see kogu taevale erisuguse värvidemängu isegi ilma mingi pilveraasutagi. Nii on meie igaõhtuseks traditsiooniks siin saanud veeta õhtupoolikud mere ääres kaarte mängides.
Ja täna toimub taas õhtune aasiapärane rannaturg, mis tähendab rohkelt head sööki, peaasjalikult aasia köök, aga ka mehhiko, itaalia ja muidug austraalia enda känguru ja krokodillivardad. Lisaks mitmesugusd muusikud ja pudi-padikaupmehed. Ja nii igal neljapäeval ja pühapäeval läbi kogu kuiva aastaaja. Ma ei kurdaks sugugi, kui siia kauemaks peaksin jääma...
Cairns ja selle ümbruskond peab nüüd lihtsalt veel parem olema.

Kümme ööd kümne võhivõõraga keset eikusagit

2009-05-14T05:40:00.000+03:00

Täna pigistan mõne hetke, et oma tegemistest veidi teada anda. Viimased paar nädalat on olnud üsna teistsugused. Kümnepäevane rännak Adelaide’ist Alice Springsi jätkub siin Darwinis. Kümnest reisiseltsilisest neli on siin, kolmekesi asume homme avastama ümbrust: Kakadu, Katherine, Litchfield. See on üsna uus kogemus olla osa kambast. Tundub, et ma olen alati olnud kahekesi või siis selline üksik hunt.
Nagu mu üks kõige kallimaid lugejaid ütles, ei ole üldse huvitav lugeda looduskirjeldusi, niisiis seekord püüan teisiti. (Tegelikult oligi loodus selle reisi juures ehk teisejärguline.) Meid oli kokku kümme ja üsna kirju seltskond: kaks sakslast, kaks šotlast, kaks inglast, üks hollandlane, üks prantslane, üks kanadalane ja – last but not least – üks eestlane ning autojuht-giid oli ka paras osa kambast, nii et Austraalia oli ka esindatud. Märksõnadeks olid kuumad päevad ja külmad ööd (rekord pluss üks kraad ühel ööl); lõputu tühi väli päevade kaupa (ups, see kõlab nagu looduskirjeldus juba); magamine ümber lõkketule asjandustes, mille kohta parim selgitus on inglise poisi Jimi sõnadega: magamiskoti magamiskott, piimane linnutee ja särav lõunarist su kohal; peaaegu katkematu toolidisko autos; öine ujumine kuumaveeallikas; igast praost läbitungiv ja kõike kattev punane tolm...

Võib-olla mõni lugu vahelduseks?
Oodnadatta, tilluke külake keset eikusagit, elanikke ehk kümmekond, valdavalt aborigeenid. Peatume kohviks ja auto tankimiseks, teeme tiiru muuseumis. Meie aborigeenist teejuht seal mängib meile kitarri ja kutsub meid liituma lauluks. Tema inglise keel pole just parim ja on peaaegu võimatu aru saada, mida ta meile rääkida tahab. Laulame kängurulaulu, millel ei ole mingit viisi ja sõnadeks on la-la-la-la-la, mis meie kõigi suudest kokku kõlab paraja kassikoorina. Kohalik paistab seda päris nautivat, me otsime võimalust põgenemiseks. Kui näeme viimaks Beni, meie autojuhti auto poole liikuvat, oleme krapsti püsti. „Aitäh-aitäh! Oli väga tore, aga näe, peame nüüd minema hakkama, Ben juba ootab.“ Jõuame autoni. Benil on aega küll: „Oh ei, me ei hakka veel minema.“ Nathalie, hollandi tüdruk, lootust kaotamas: „ Oled sa kindel, et me ei pea kohe minema hakkama?“
*
Oleme tundide kaupa mööda tühermaad sõitnud. Ükskõik mis suunas sa ka ei vaata, silmapiirini on lage, madalad põõsatutid vaid. Viimaks peatume. Amandine, prantsuse tüdruk, uurib: „Miks me seisma jäime? Mis siin on?“ Nathalie vastab täpselt nii, nagu olukord on: „Mitte midagi.“
*
Peatume järjekordses aborigeenikülakeses, et oma varusid täiendada. Poes on päris mitmekesine valik ja otsus jääb loomamaskide peale, üllatus Benile, meie autojuhile. Autos paneme peale džunglilaulu, teate küll: „In the jungle...“ Ja tantsime ja laulame nii kuis kõrid võtavad, loomamaskid peas. Kui lugu lõpeb, võtab Ben tõsise tooni: „Te ei usuks, kui ma ütlen, kui sageli seda ei juhtu...“

Alice’is hakkasime üksteisest lahkuma, kes Perthi, kes Cairnsi, Lisa jäi kohapeale tööle, olid kurvad momendid. Siiski nüüd oleme Darwinis veel neljakesi, homme kolmekesi. Siin on mõnusalt soojad ööd, kaardimäng päikeseloojangul mere ääres, ühine õhtusöögi valmistamine... Kõik on hästi, selleks nädalaks vähemasti veel.

Muudatus

2009-04-28T07:44:00.002+03:00

Tegelikult jätan ma Känguru saare seekord vahele, sest siin all on nii pagana külm, ja põrutan põhja poole juba neljapäeval, kui kedagi peaks huvitama. Paistab, et tunnen end üksikuna, et nii tihti siia kirjutan. Püüan huvitavamat tegevust leida ja loodetavasti paar nädalat te minust ei kuule.

Igaks juhuks soovin head emadepäeva kõigile mu kallitele emadele. Tahan ka.

Teekond

2009-04-27T05:30:00.001+03:00

Nagu öeldakse, on teekond niisama oluline kui sihtpunkt, kui mitte enam. Siin ma olen, teel Austraalia südamesse maailma võimsaima kivi Uluru poole. Rongis. Oma esimesel etapil sel teel – Sydneyst Adelaide’i –, mis kestab ööpäeva. Rongi nimi on Indian Pacific, mis tähistab teekonda India ookeanist Vaikse ookeanini, Lääne-Austraalia pealinnast Perthist New South Walesi keskuse Sydneyni (minu puhul küll vastupidi), kattes kolme päevaga üle 4000 kilomeetri. Öeldakse, et see on üks maailma võimsamaid rongireise. Alustuseks sõit läbi Siniste mägede, mida ma siin varem küll kiita olen jõudnud, ja siis öö varjus mägedest ja rohetavatest orgudest punase lageda tühermaani – outback, nagu nad siin selle kohta ütlevad. Halastamatu maa, kus suvepäevadel võib tempreatuur 40 kraadini küündida ja öösel ligi nullini vajuda (praegu küll sajab, nii et nii äärmuslikke temperatuurikõikumisi pole, mitte et rongis seda õieti tunnekski). Midagi siin õieti ei kasva, põõsatuustakad, aeg-ajalt mõni hõre madal metsatukk.
Varahommikul tegime tunniajase peatuse Broken Hillis, hõbedalinnas. Kõik need vähesed linnakesed siin outback’is on kaevanduslinnad. Nende hulgas nii mõnigi nn tondilinn: kunagised lootustandvad kaevandusalad, mis aja jooksul maha jäetud. Rongiteele peale Broken Hilli küll teisi pole jäänud.
Pärastlõunal (pühapäev) jõuan Adelaide’i, kirikute ja parkide linna. Eks kirjutan sellest lähemalt, kui oma silmaga ära olen näinud. Loetu põhjal tundub olevat suurepärane paik, malbe suurlinn. Nädal on mul seal ringi vaatamiseks. Osa sellest tahan veeta Adelaide’ist sadakond kilomeetrit lõuna pool asuval Känguru saarel, mis olevat tõeline metsiku looduse paradiis: saar on koduks tillukestele pingviinidele ja mitut sorti hüljestele ja merilõvidele, muidugi on seal kängurusid, koaalasid ja possumeid, teel sinna võib näha delfiine ja kui oleks hooaeg (ehk siis juuni teisest poolest septembrini), ka vaalu. Saar ise ehk umbes Saaremaa mõõtu.

Järgmisel esmaspäeval, neljandal mail algab teekonna järgmine etapp: kümnepäevane reis Adelaide’ist Alice Springsi, tõeline outback. See on midagi, mida ma vägagi elevusega ootan. Umbes kakskümmend rändurit, neljarattaveoga sõidukid, kõrvalteed (mis ajuti ei pruugi väga teedki olla), lõkkeõhtud ja ööd magamiskotis otse tähtede all (loodetavasti on ikka tähed ja mitte sajupilved). Tühermaad, mäeahelikud, kõrbed, soolajärved, kuumaveeallikad, aborigeenikultuur ning finaaliks seesama Suur Kivi Uluru nagu ka läheduses asuvad Kata Tjuta kaljud, Kuningate kanjon (Kings Canyon). Oeh, selline teekond siis.

* * *

Nonii. Esimene õhtu Adelaide’is... ja see linn ei vasta sugusi mu ettekujutusele. Miskipärast on mul alati – juba ammu enne Austraaliasse tuleku mõtteid – olnud romanitiline kujutelm Adelaide’ist kui armsast hubasest linnast. Et Sydney ja Melbourne, need on suured ja paksult rahvast täis, Adelaide on väike ja nunnu, pargikesed, kohvikud... Kui vale see ettekujutus saab olla. Mu ainus lohutus on, et ehk on see armas Adelaide mul veel nägemata, et ehk ma päris kesklinna ei jõudnud, et ehk oli pime ja vihmane. Noh, kõige enam meenutas Adelaide mulle Sõktõkvari keset Siberi avarusi: laiad sirged tänavad, ääristatud koledate suurte majadega, vahelduseks mõni korrapärane roheline ala, mida pargiks kutsutakse, ja hiiglaslik pronkskuju. Annikale peaks tuttav ette tulema. Majad on veidi teises stiilis, aga kogupilti see palju paremaks ei muuda.
Jõgi oli see, mis veidi mu südant pehmendas. Ja mustad luiged mustavas vees ujumas. Kena pargiriba ja jalutusrada jõekaldal (ning siis hiiglasuures festivalikeskused). Ainult et kuue ajal õhtupoolikul nägin seal ainult kolme inimest peale minu ringi liikumas ja kaht silla all magamas. Homme püüan jalutuskäiguga botaanikaaeda oma ettekujutust sellest linnast muuta, aga noh, mida nad esmamulje kohta ütlevadki.
Sydney on selle kõrval paradiis (ja on muidu ka päris kena linn).

Kustpoolt tuul puhub

2009-04-22T02:50:00.003+03:00

Paistab, et k6ige oma seniste plaanide ja plaanimuutuste kiuste ei suundu ma j2rgmiseks mitte l6unasse ega p6hja, vaid hoopis p2ris keskele ja l2hen vaatan Uluru yle. Tee peale j22vad taas kord Sydney, siis ehk h6bedalinn Broken Hill, Adelaide, v6ib-olla ka K2nguru saar Adelaide'i kylje all. Ja enne kuu m99dumist peaksin olema yles Darwinisse v2lja j6udnud. Eks n2is. Lubadusi ei anna :)

Uitmõtteid

2009-04-19T06:43:00.000+03:00

Mõni nädal tagasi andsid mu vaprad pruunid püksid alla, või ehk nad lihtsalt arvasid, et siin on nende jaoks liialt palav ja tegid omaalgatuslikult tagumiku kohale suure augu sisse. Egas midagi. Õmblusesmaabi oli kohal, aga olin sunnitud pea ka uue paari ostma. (Pükste vahetumist te fotodelt küll tõenäoliselt ei märka, uued on umbes-täpselt samasugused nagu eelmisedki.) Igatahes tegin väikse vahekokkuvõtte, millele olen pidanud kulutama lisaks esmavajalikule nagu söök, öömaja, reisimine ja meelelahutus :P
Austraalias oldud viie kuu jooksul olen suutnud läbi kulutada paari pükse, kaotada kaks paari päikeseprille, mälupulga ja juukseklambri ning mu fotoaparaat otsustas lakata töötamast – need kõik olen pidanud asendama. Fotokas oli suurim kaotus, mu nummi roosa viiekordse suumiga Pentax, tõenäoliselt sai liialt palju liiva ja soola ning hakkas pilte ülevalgustama. Uus Panasonic Lumix ei ole nii nummi ja on umbes poole suurem, aga see-eest on objektiiv umbes kaks korda suurem ja suum ka kümnekordne. Eks vaadake ise, kas on parem Sinimägede fotod on tema töö.
Päikeseprillid lihtsalt ei ole minu ala paistab nii. Esimese paari suutsin unustada Byron Bay hostelisse kolm päeva pärast ostmist. Teine paar jättis mu maha kaks päeva pärast soetamist. Viimane on senini vastu pidanud, hoian pöialt, et see nii jätkuks, sest päikseprillide ostmine pole siin naljaasi. Paistab, et minu peakuju Austraalia päikeseprillidega kokku lihtsalt ei lähe, annab hästiistuvaid otsida.
Ühe kampsunilaadse asja olen muretsenud, hakkab jahedaks minema. Kui uuesti põhja hakkan minema, tahan endale uut kleiti :) Viis kuud ühe seljakotitäie riietega läheb lihtsalt igavaks, eh.
Kaks paari susse on seni kenasti teeninud, kuid näitavad juba ohtlikke kulumismärke. Ei lähe enam kaua, kui päkad-kannad otse vastu maad käima hakkavad. Nokats, mu igapäevane semu, ei näe ka enam välja kui esimeses nooruses. Eestis ei julgeks tuttavate ette sellisega enam minna, siin aga mõtled: „Who cares!“ (Ja vähemasti poole ajast mõtlengi inglise keeles.) Ahjaa, kolm sokki olen ka ära kaotanud, aga neile pole veel asendust hakanud otsima, ootan sooja.

* * *

Paar korda kuus helistan koju. Mul on telefonipakett kuu aja peale ja kui selle jooksul kõike ära ei räägi, siis on raha läinud ka. Nii helistan enne kella kukkumist koju. Viimati sai kuu nii märkamatult täis, et jäigi koju helistamata, urr. Niisiis ei ootagi ma enam kuu lõppu, vaid lihtsalt helistan, kui tuju tuleb.
Vahel mõtled, et see on ikka päris hämmastav, et saad lihtsalt rääkida kellegagi teisel pool maakera. Näiteks istud õhtupimedates Sinimägedes. Sul ei ole öömaja, magad autos, ei ole tuld, et süüa teha, ei ole elektrit ega valgust, sajab ja on trööstitu – ja sa lihtsalt avad veinipudeli, istud veel veidi soojas autos ja lobised emaga. Uskumatu.

* * *

Ükspäev käisin siit mõni rand eemal sõdurkrabisid vaatamas. Tavaliselt tulevad nad mõõna ajal liiva seest välja toitu otsima ja siis kihab terve rand siniselt. Nad on päris nummid ja üsna nime väärilised: kered on ümarad ja sinakas-hallilt läikimas nagu kiivrid, peenikeste kollaste jalgade vahel. Istud vaikselt rannas ja ootad, kuni nad sinuga harjuvad ja lähemale tulevad. Tuleb üks. Mugib kahe sõraga liiva suhu toppida, on alles dieet. Tuleb veel mõni. Siis hakkavad vaikselt liiva seest välja ukerdama, üks-teine, ikka plops-plops-plops, terve ümbrus naksub ja plopsub. Ronivad välja igalt poolt su ümber, kuni juhtub see, mida kartsid: üks otsustab, et parim koht päiksevalguse kätte tulla on sinu talla all. Siis kargad veheldes püsti ja kõik jooksevad hetkeks laiali või poevad liiva sisse. Aga ega nad kauaks peitu jää. Ikkagi nende rand ja nende söömaaeg. Panen paar pilti ka üles, siis näete.

Sinimägedest ja muust

2009-04-14T08:37:00.003+03:00

Ups, on aega mööda läinud viimasest sissekandest. Aga see-eest on ehk seekord midagi kirjutada ka.

Munadepühad said just läbi. Vaesed lapsed siin ei tea midagi munade värvimisest. Kõik, mis nad teavad, on šokolaadimunad: omal ajal olid need suured ja peaaegu täiesti šokolaadi täis, nüüd läheb šokolaadikoor üha õhemaks. Rääkisin siin, et me värvime kanamune sibulakoortega. Vastuseks on suur möhh: „Möh, te värvite mune? Ja keedate ka? Ee. Aa, mitte šokolaadimune, vaid neid tavalisi. Lihavõtete ajal? Poed on valgetest munadest tühjaks ostetud? Mis?“ Igatahes tegime selle triki ära ja täna hommikul keetsime üheksa sibulakoorekirjut muna. Jah, on pühad läbi juba, aga pühade ajal oli muud tegemist, sellest veidi hiljem. Ei kukkunud just täiuslikud välja, sest – üllatus-üllatus – valgeid mune lihtsalt poodides ei ole (komplekteerisime poes mitmest munakarbist oma heledamate munade karbi, ja sibulakoori korjasime ka poes sibularestist, eh) ja odrakruupide asemel kasutasime riisi, sest otra ka supermarketist ei leidnud. No pole viga, päris maitsvad.

Austraalia Sinimäed
Vauuu! oli mu viimase nädala peamine häälitsus. Kümme päeva Sydneyst vähem kui kakssada kilomeetrit sisemaale täiesti fantastilistes Sinimägedes. (Kohalikus keeles on see Blue Mountains ehk siis Sinised mäed, mul on veidi tõlkeprobleeme siin, sest üldiselt tuleks ju tõlkida täiend ja jätta nimi puutumata ehk siis Blue mäed. Aga kui nimi ise on ka vägagi tõlgitav? Prr. Google’it ka pole aitamas, kirjutan ilma internetita, hiljem laen üles. Niisiis ärge pange pahaks, kui kutsun neid Sinimägedeks, mu emal võib olla raskusi isegi Blue Mountainsi hääldamisel ja mul käänamisel). Sinisteks kutsutakse neid teatud liiki eukalüptide järgi (Blue Gums), mille aurud olevat sinised. Noh, mu meelest on kõik mägised alad sinised, ei oska öelda palju siin eukalüptide süüd on. Tegelikult küll on need mäed suuresti kollakad-punakad paljandused, pangad. Ja lõputud eukalüptiorud nende vahel. Edasi, kus rahvuspargialad lõppevad, algavad karjamaad, kaunis, veidi lõunaeestilik :P
Vaated on hingematvad. Sinimäed on seni kõige muljetavaldavam paik, kuhu ma Austraalias sattunud olen. Mm, peab vapustav olema. Ja see ei ole mitte lihtsalt ilus, vaid ka väga hästi arendatud matkapaik, tõeline matkajate paradiis: tunnistest-paaritunnistest jalutuskäikudest-ronimistest kuni mitmepäevaste kergemate ja raskemate matkadeni, telkimisplatsidega keset eukalüptimetsa. Nii tegime meiegi iga päev mõne matka, pikemad jäävad ootama mu järgmisi Austraalia-retki... Ja ajastamine oli ka päris hea, enne oli nädal aega järjest sadanud, mis tähendas, et kõik jõed-ojad ja joad-kosed olid oma sõiduvees (või võiduvees või lihtsalt rohkes vees).
Kirsiks tordil olid Jenolani koopad. Ah! Üle kolmesaja koopa, millest rahvale näitamiseks on korda seatud (või rikutud: et rahvas sisse lasta on omal ajal mõne koopa põrandad betooni täis valatud, treppide-käikude tegemiseks paljugi ohverdatud) kümmekond. Mõned on hiiglaslikud suured, katedraalilikud, kus peetakse isegi kontserte ja pulmi, teised päris tillud, kuhu rahvast ei lastagi. Otsast otsani täis stalagmiite ja stalakhiite ja sambaid ja kuidas neid kõiki ei kutsuta. Osa koopaid on kaetud täiesti uskumatute – oeh, ma ei tea, kuidas seda nimetatakse – moodustistega, särav nagu lumi, või siis kollane või roostekarva, oleneb, missugune oli parasjagu pinnas, kui vesi oma teed sellest läbi rajas. Mõned moodustised on otsekui külmunud jõed ja kosed, samas kui teised meenutavad säravaid lühtreid ja kardinavolange, mõnesid kutsutakse peekoniladudeks, sest eri ajastuste kihistused on need valge-kolla-pruunitriibuliseks maalinud, sealt võib leida Metuusala pea ja piiskopi, känguru ja emu... Nii võib lõputult jätkata. Ise kutsuvad nad seda koopafantaasiaks: kõigele nime andmine aitas koopaavastajatel tagasiteed leida, ikkagi tuttavad objektid teel.
Kui Austraaliasse tulete, jätke Sinimägedele parasjagu aega. Kohtasin ka vaeseid Inglise turiste, kel mägede avastamiseks oli üks päev! Ise läheks iga kell tagasi. Lisaks muule oli see ka koht, kus nägin ära oma esimese sipelgasiili. Vombatid ka, kahjuks ainult juba surnud tee ääres, nuuks.

Veel üks Sinimägede suuremaid elamusi oli midagi, mida teie seal saate teha alles poole aasta pärast. Noh. Tuleb ära? Kuuseriisikad - kuus kotitäit nämmasid kuuseriisikaid. Kui Oberoni infopunkti sisse astudes kaht suurt korvitäit oma lemmikseeni keset Austraaliat nägin, oli see vast vau-efekt. Päris Austraalia ürgmetsades need siiski ei kasva, küll aga istutatud männimetsades (päris hea nali: kuuseriisikad männimetsas). Kärbseseeni oli ka lademetes, aga kuuseriisikaid siiski rohkem. Sai neid puhastatud ja praetud kaks päeva, nüüd olen juba ise paras riisikas. Nämm-nämm.

Edasi mõtlesin, et kulgen lõunasse, aga plaanid on muutunud. Pagana külm oli juba seal ja mida edasi, seda külmemaks läheb. Praegu olen veidiks tagasi Port Stephensis. Edasi tahan suunduda põhja, Queenslandi ehk Kuningannamaale. Otsaga sealt ma alustasin (Brisbane ja Gold Coast jäävad Queenslandi lõunapiirile), nüüd on aeg ülespoole marssida. Brisbane’i on siit oma 800 kilomeetrit, ehk teen teel oma lemmikpaikades veel peatusigi. Hoian teid kursis. Või ei hoia, kui jälle internetiga lood kiita ei ole. Pilte püüan ka korda seada ja mõningaid üles panna (ainuüksi Sinimägedest on üle tuhande foto).

Midagi on juhtunud ka siin viimastel kuudel: vaikselt hakkab koduigatus ligi tikkuma. Oeh. Kõlab päris uskumatult, kas pole. Esimesed kuud ma vaevu mõtlesin Eestile ja kodustele. Või kui, siis, et kui muretu ja hea on siin võrreldes Eesti sügisega, eh. Nüüd tuleb meelde, kui kaunis on eesti keele kõla ja kui magusad ema maasikad...

Neli päeva asustamata saarel

2009-03-20T10:00:00.001+02:00

Broughtoni saar on selline tillu, midagi seal õieti ei kasva, madal rohi, veidi võsa, kaktused, mis on paras nuhtlus seal, kuna pole mitte loomuomane liik, vaid sissetoodud, ja nüüd võtab lihtsalt üle.
Siinsamas künka otsa ronides on saar kaldalt kauguses näha, paras pool tundi paadisõitu. Püsiasukaid saarel tõesti enam pole, kuid püsti on kuus majakest, mida valdavalt kasutavad kalamehed. Kalapüügikoht on see saar valge mehe tulekust saati olnud. Itaalia ja kreeka kalamehed asutasid saare kõigepealt, kuna pidavat meenutama kodusaari. Pole küll Kreekasse veel ise satunud, kui tundub üsna usutav. Tõeliselt armas saar, ainuke liivarandadega saar New South Walesi osariigis, nagu nad ütlevad. Ja väga mitmekesine oma väiksuse kohta. Liivarannad vahelduvad eri sorti kiviste randade ja kaljudega.
Märtsiks on küll pesitsushooaeg läbi, kuid saare valdavad asukad on mustad väikse kajaka suurused linnud – mutton bird. Kogu saar on tihedalt täis nende pesaauke, pesa teevad nad maa alla, pidi üsna ettevaatlik olema, et mitte jalgu välja väänata. Mõni ikka tuli veel ööseks saarele. Lisaks on saar koduks vähemalt ühele merikotkapaarile, samuti pesitsevad seal mõned pingviinid – kõige põhjapoolsem koht, kus neid pesitsemas näha on. Jälgi nägime ja oma – tõenäoliselt mitte just kõige õnnestunumast – varitsuspaigast ühte ka kivide vahele peitu jooksmas. Austraalia pingviinid on sellised hästi tillud, ehk vaid 30 sendi pikkused. Paaril korral on neid ka siin rannas näha olnud, peanuppe vees, kui nad kala püüavad.
Mu lemmikud saarel olid viis raid, kes olid harjunud kalameestega, kes neile ikka kalarappeid viskasid, nii et nad kruiisisid mööda kaldavett edasi-tagasi nagu mustad pätakad. Käisime neid siis söötmas, need nagu kutsud tulevad nügivad ninaga su sääri ja võtavad peost kalatükke, ise sellised vähemalt meetri läbimõõduga, pikk terav saba taga.
Snorgeldamine oli meie põhitegevus saarel. Vanamehed läksid paadiga merele kala püüdma (loe: päikest võtma) ja meie kondasime niisama saarel ringi või snorgeldasime. Nii käisin koos ujumas haidega. Appi. Tegelt ei kartnud, need ei olnud ka inimtapjad haid, grey nurse shark on nende ingliskeelne nimetus, olid ehk sellised paarimeetrised, kaitsealune liik pealegi. Mu mure oli rohkem see, et kippusin merehaigeks jääma lainete peal õõtsudes, nii et ei saanud haidega ujumist nii väga nautida.
Ühel õhtul olid haid hoopis meie enda menüüs („Man eating sharks“ oli selle õhtu hüüdlause). Mitte küll needsamad kaitsealused. Pagana maitsev oli. Nagu ka kõik ülejäänud õhtusöögid: igal õhtul eri sorti kala või kalmaarid. Ise püüdsin ka taas kalmaare, pisut lisa mu senisele üheleainsale. Kalmaaripüük on super asi, lihtsalt nii lihtne, ei mingeid ussikesi ega saiatükke, lihtsalt viskad krevetikujulise ogadega sööda sisse ja jõnksutad seda tasapisi kerides. Ja siis viskad jälle. Pagana hiiglaslikud kalmaarid olid seal. Me küll ei möötnud, kuid kogenud silmaga mehed arvasid, et mu purikas oli oma meeter kümme senti koos haarmetega!
Kamp, kellega sinna sattusime minema, oli päris värvikas. John, hüüdnimega Stinker (ehk see, kes haiseb, haisukott kõlab veidi liiga halvasti) oli see, kes meid kutsus, selline paras kuuekümnendates vanamees, kalapüügikuulsus, kirjutab kohalikku lehte kalamehekolumni, teeb ka mingeid raadiosaateid, osaleb looduskaitselistes komiteedes ja mis kõike veel. Siis Scott, raadioajakirjanik, kellega koos Stinker kalamehesaateid teeb, ja tolle isa Victor ehk lihtsalt Vic, kes ka kirglik kalamees.
Kõik nad olid nii positiivsed, et ma vahtisin nagu mingit filmi, ega suutnud kohati naeru tagasi hoida. Pistab Stinker hommikul pea välja, suu kõrvuni, silmad säramas: „Kas pole suurepärane päev!“ Teised takka: „Oo jaa, fantastiline!“ Ma mõtlen, et,ee, mis seal nüüd nii fantastilist, sama hea, kui eilegi, ja üldse kogu aeg, mis sest korrutada. Kõik oli neile fantastiline: ilm, haid, raid ja muud pudulojused, õhtusöök ja rännakud, muud sõna polnud – fantastiline. Mu pessimistliku loomusega see päris kokku ei läinud, aga noh, vahetevahel on selline ellusuhtumine päris värskendav.
Ikka veel Port Stephensis juba mõtlen, kas ikka minna lõunasse või suunduda hoopis põhja. Otsuste langetamine pole mu tugevaim külg. Lisaks veel mitmed pakkumised siia jääda :P Tervitused!

Sydney. Tehtud. Esimene sukeldumine. Tehtud

2009-03-13T08:52:00.000+02:00

Oeh, nädal aega Sydneys seljataga. On kaunis linn tõesti. Kunagi kui mul on normaalne internet ja mitte telefoniliinil tiguaeglane (see ka üks põhjusi, miks mind kunagi messengeris näha ei ole), saate näha pilte ooperimajast päikesetõusu ajal. Parimad hetked Sydneys, varahommikud, kui kõik ei ole veel turiste ja kontorirotte pungil.
Tõenäoliselt püüdsin liialt palju sellesse viide ja poolde päeva mahutada, päris väsitav oli igatahes. Jalutuskäik üle Harbour’ silla vaatega ooperimajale, tiheda liiklusega lahele ja kõrghooneis linnasüdamele; botaanikaaed, kus muu hulgas kasvamas wollemi mänd, eelajalooline liik, mis avastati siitsamast Sydney lähedalt Sinistest mägedest vaid kümmekond aastat tagasi; Austraalia Muuseum muljetavaldava dinosauruseluude kogu ja vääriskivikollektsiooniga, rääkimata kohalike loomade väljapanekust; Taronga loomaaed kaelkirjakute, punaste pandade, suslikutega; ostlemine Pitt Streetil linnasüdames ja Sydney-reisi tipuks Roberto Fonseca kontsert ooperimajas. Ooperimaja oli päris muljetavaldav, lahedad vormid ja värvid nii väljas kui ka sees. Kogu aeg tahaks pilti teha. Ja pool kontserti magasin lihtsalt maha, Sydney oli päris väsitav.
Ja muidugi gei- ja lesbiparaad Mardi Gras... Sel laupäeval oli meil pisut seiklemist, mistõttu paraad veidi tähelepanust kõrvale jäi. Plaani järgi pidanuks me marssima otse sündmuste keskel: naabrinaine Nelson Bays organiseerib kummalist klubi Hags for Fags (või oli see vastupidi), mis viib kokku geipoisid ja tüdrukud, kes otsivad endale geispoistest sõpru. Nojah, mu arvates ka kummaline, aga noh, kas pole siis homost kutt iga naise unistustesõber!? Niisiis tema kutsus meid Markiga, et kas tahate ka ehk tulla. Selle asemel aga lõpetasime paraadi jälgimisega tänava ääres, mis oli üsna omapärane. Kõnniteed olid rahvast pungil, homosid silmatorkavalt näha ei olnud, tavapärased uudishimutsejad. Hea lühiajaline äri oli müüa plastist taburette: nendel oli hea seista ja üle esimese rea vaadata. Mis tähendas, et ülejäänud inimesed püüdsid ronida laternapostide otsa, aknalaudadele ja isegi mööda seinu üles, sest muidu polnud võimalik midagi näha. Ma ronisin vapralt oma seljakoti otsa, vahel on päris hea sellist omada. Tore pidu ja suures osas üldse mitte geidele.
***
Nüüd olen tagasi Nelson Bays. Päris hea on vahelduseks lihtsalt teha, mis pähe tuleb, ja mitte töötada kogu aeg. Isegi liiga mugavaks võib nii minna. Eile sain oma esimese sukeldumistunni, täna ei tahtnud enam vee lähedalegi minna… võite omad järeldused teha. Esimese korra ülesanne oli istuda lahepõhjas paari meetri sügavusel ja hingata. Tundub lihtne. Aga minusuguse käpardi jaoks ei olnud mitte.
Seljas veeülikond, selline tihke svammilaadne, mis hoiab keha soojas (snorgelamas käin samaga), lisaks vest, mille saab parasjagu õhuga täita, et õigel kõrgusel hõljuda või põhjast üles tulla (sellisel madalusel, nagu ma olin, seda küll vaja otseselt ei ole). Seljapeal on balloon õhuga, olin veidi ebalev, et võib-olla maitseb see veidralt või midagi, aga ei teinud mingit vahet päris õhuga. Lisaks kividega vöö, mis aitab põhja minna, muidu üsna võimatu sest ülikond on kerge ja hoiab sind vee peal, lisaks soolane vesi. Ja mask, mis katab silmad ja nina.
Hingamise osa oli lihtne, aga veepõhjas istumine mitte, kuidagi ei saanud olla seal, kus mina tahtsin. Kui tahtsin minna põhja, ei olnud ma piisavalt raske ja kiskus kogu aeg ülespoole, kui tahtsin veepinnal püsida, olin liiga raske ja vajusin alla… Igatahes keerlesin siis põhjas, püüdsin kividest kinni hoida, et rahulikult põhjas istuda ja hingata, nagu kästud. Siis muidugi hakkas mask lekkima, mis tähendab, et silmad on soolast vett täis, midagi ei näe ja kipitab. Õpetussõnad selliseks puhuks olid olemas ja pisut harjutatud ka: tuleb nina kaudu välja hingata, siis pressib vee maskist välja. Pole mõnus niisamagi, üsna vastik, kui sa samal ajal vees ringi tiirled ja kohta otsid. Tagatipuks hakkas rõhk kõrvadele. Õpetussõnad selleks puhuks ka olemas: pigistad nina kinni ja püüad puhuda. Pole tore püüda teha seda samal ajal, kui sa tahad nina lahti hoida ja maskist vett välja ajada. Üsna halekoomiline oli kogu see värk. Mark aga arvas, et päris hea. “Peaasi, et sa paanikasse ei sattunud ja korralikult hingasid.” Noh, enda arvates olin parasjagu paanikas. Eks näis, kuidas läheb. Paar korda ikka prooviks veel, enne kui päris alla annan.
Pühapäeval lähen kolmeks päevaks siiasamasse Broughtoni saarele snorgeldama, see on juba paremini käpas. Haid, raid ja pingviinid ootavad! Tervitused!

Suurim kalastamisvõistlus lõunapoolkeral

2009-03-02T14:45:00.000+02:00

Alles mõni päev tagasi tähistasin oma kolme kuud Austraalias ning juba üle kahe kuu sellest Port Stephensis. Nädala pärast on mu viimane tööpäev siin ja aidaa! Veidi kahju küll, mis salata, aga samas on aeg ka. Kui toimetamistöö Äripäevas ammendas end enam-vähem kahe aastaga, siis ettekandmine siin umbes-täpselt kahe kuuga. Loen materjale Sydney kohta. Kui alguses mõtlesin, et paar päeva on täpselt paras, siis nüüd tundub, et nii kiiresti ma seal hakkama ei saa. Järgmisel nädalavahetusel toimub Sydneys uhke geifestival Mardi Gras, ehk jõuan sinnagi.
Aga meil siingi on oma suursündmus: suurim kalapüügivõistlus lõunapoolkeral. Üks nädalavahetus on möödas, teine ees. Töiselt tähendab see mulle kella viiest starti, et kalameestele kohvid ja muna-singipätakad kätte jagada. Enne kukke ja koitu paneb sadakond paati merele ajama ja suurimat kala püüdma. Loeb, kui suure kala sa püüad, mis liiki, mis sorti tamiiliga (ehk mida nõrgema paela otsa sa suurema kala saad, seda rohkem punkte). Kusjuures kõiki kalu ei püüta väljagi, märgistatakse ära nagu meil linde lihtsalt uurimiste tarvis ja kõik. Kuidas nad neid hindavad, pole ma veel aru saanud, usaldus peab suur olema. Aga need kalad, mis välja püütakse, lähevad õhtul kaalumisele – ja see on juba sündmus. Auurim kala, mis ma nüüd näinud olen, on 280kilone tiigerhai. On ikka purakas küll, järgmisel õhtul püüti ligikaudu neljasajakilone välja. Kahju on, et nii suuri haisid tegelikult ei sööda, sest nad on liialt mürke täis. Kõik ülejäänud see-eest süüakse kenasti ära: uhked marlinid, delfiinkalad, sinihaid, tuunikalad jt. Ehk oleks parem, kui ma ei oleks näinud seda enne sukelduma minekut... Noh, tea, kas sukelduma jõuangi siin. Paar nädalat tagasi olid suured vihmasajud ning kogu vesi pruun ja sogane, pole midagi näha, nii on kõik vesine edasi lükatud.
Siiski, ühelt üksikult saarelt leidsin randauhutud lainelaua. Roosa. Kirjaga „Flower power“. Bodyboard ütlevad nad selle kohta siin, ei tea, kuidas see eesti keeli peaks olema. See ei ole pikk ja uhke, millel püsti peal surfatakse, vaid pehmem laud, lihtsalt lainetel rinnuli peal lamades liuglemiseks. Olen paar korda seda proovinid. Kuigi osav ma lainete püüdmises küll pole, aga päris vahva on, nagu kelgutamine, kui laine kätte saad. Päris pika maa, kannab sind randa.
Nagu ehk aru olete saanud, pole siin mul internetiga praegu jälle priisata, palun andestust.
(Noh hul;k vett on merre voolanud ajast, mil ma seda kirjutasin, nii et ei tasu ajamaarusi kuigi tosiselt votta. Muidu ikka koik kehtib. Olge vahvad!)

Kuu ja t2hed

2009-02-04T09:11:00.003+02:00

M6ni asi yllatab ja vaimustab ikka ja j2lle. No naiteks l2ks mul kaks kuud siinolekut, enne kui ykp2ev taipasin, et p2ike k2ib tagurpidi. Mu majakaaslasel Terryl on valge tuhkur Jack ja yhel hommikul oli Terry ta p2evaks ks 6ue j2tnud, vaene loomake oli otse p2ikse k2es. Ma siis m6tlesin, et panen ta 2ra varju. Aga kuhu p2ike p2eva jooksul edasi liigub, oli kysimus. L6unarist on seal, j2relikult l6una on seal, aga p2ike on imelikus kohas. Oli tykk m6tlemist, enne kui taipasin, et p2ike ei paista siin mitte l6unast, vaid p6hjast. Iga kord, kui ma millegip2rast vaatan, et p2ike on vales kohas, m6tlen,et see on nii lahe.
Kuu on samuti pahupidi. See oli nyyd ka ehk paar kuud tagasi, kui vaatan, et ahah, noorkuu, sirp kenasti paremale poole kumeras nagu J-t2ht ehk siis ytlemas juurde, nagu vana Soll 6petas. No aga kuidas nii, alles oli ju t2iskuu... Nii lahe, m6tlen nyyd iga kord, kui kuud n2en.
L6unarist oli t2htkuju, mida juba enne Austraaliasse tulekut igatsesin n2ha. Ometi v6ttis oma kaks kuud, enne kui ma seda siis viimaks, v2hemasti teadlikult viimaks, n2gin. Kui aga kellegagi 6htul 6ues juhtusin olema, ikka kysisin, et ole mees, n2ita mulle, kus L6unarist on. K6ik kohe, et no worries, kohe n2itan, ee, peaks olema kuskil seal, ee... Alati oli kas, liiga pilvine v6i oli liiga palju valgust v6i lihtsalt, et ma tean kyll, aga t2na n2e ei leia. Nelson Bay on mulle ka sellega helde olud ja siin leiti mulle L6unarist yles. Ja nyyd saan aru ka, miks seda alati ei leitud: L6unarist ei asu sugugi k6rgel keset taevast nagu meie vankrid, vaid j22b ysna madalale, nii et kui majad ees, ei n2egi seda. Mina j2tsin selle asukoha meelde Linnutee j2rgi: Linnutee yhes otsas on Orion ja teises L6unarist. No enam-v2hem. Ja iga kord, kui ma selle taevast pilguga yles leian, m6tlen, et see on nii lahe.
***
J22n siia veel kuuks ajaks. Ylemus palus, Tene, ole hea j22 veel, v2hemalt veebruari l6puni, ehk poole m2rtsini. Game fishing ehk siis suured kalastamisv6istlused tulemas ja palka t6staksime ka. Esialgu ytlesin, et no way, mitte mingil juhul, mul on vaja enne l6unasse j6uda, kui seal liiga kylmaks l2heb. Siiski, game fishing oli m2rks6na, mis mul sydame pehmeks tegi, p2ris vahva oleks n2ha, k6iki neid kutte oma hiiglaslike kaladega eputamas. Olewn n2inud pilte sellest, ysna muljet avaldav, need kalad on ikka hiiglaslikud. Ja raha kulub ka 2ra, polnud just kerge t66d leida, ehk ongi parem yhe jutiga veidi rohkem t66tada, muidu peab enam-v2hem kohe j2rgmisse kohta j6udes taas otsima hakkama.
Kokkuv6ttes on siin ikka peris m6nus. P2rast t66d k2in tavaliselt meres ujumas ja m6tlen, et vaat see on elu. Eile n2gin kilpkonna ookeanis ujumas. Yleeile ujusin koos raiga, samasugusega, mis tappis kuulsa krokodillikyti Steve Irvini. K2isin snorgeldamas ja seal ta oli, hiiglaslik, nagu mulle tundus, ja ohutu, kui just teda sabast sikutama ei l2he, nagu mulle 6eldi.
K2isime Terryga telkimas paar p2eva Seal Rocksis, veidi p6hja poole siit. Imeilus piirkond, aga noh, hakkan vist immuunseks muutuma, Siinsest paremat annab otsida. ^6d t2htede all on igatahes vaeva v22rt ja n2gin ka oma esimest dingot. Ometi ei p66ranud ma talle suuremat t2helepanu. Terry ytleb: n2e, seal on dingo. Ma ytlen: hahaa, hea nali. Oli teine selline tavaline koer, kollakas-punakas. Ja et Terry nagunii mu yle pidevalt nalja heidab, pidasin seda yheks j2rjekorseks.
Yks, mida mult pidevalt uuritakse, on, et kas ma ikka drop bear'e ehk kukkuvaid karusid olen juba n2inud. Ma siis, et veel ei ole, mis need on? Muidugi ma tahan neid n2ha. Noh, on sellised koaalade moodi, aga kukutavad end sulle p2he puude otsast. Hahaa. Enamasti ei suuda kysijad selle peale naeru pidada. Nojah, ykskord sai mulle kyll ja uurisin siis wikist, et mis need on. Nujah, myytilised olendid... Hea nali vaese r2nduri yle.
***
Vesi on kylm ja roheline. Kohalikud ootavad sooja ja sinist, mille j2rgi seda piirkonda sinise vee paradiisiks kutsutakse. Et miks seda juba ei ole, on ikka nigel suvi, aga kyll see kohe tuleb, kohe-kohe l2heb soojaks. Ja siniseks. No ega ta v2ga kylm praegugi pole, aga jah, ei vaidle vastu, soojem v6ib alati olla. Ja ma nimetan seda lihtsalt rohelise vee paradiisiks.
Kallid!

Cafe on the Bay

2009-01-17T11:40:00.005+02:00

Paistab, et tana olen kirjutamistujus, igatahes motlesin kirjutada lisaloo oma t66st sadamakohvikus. Kohvkust olen ma vist juba kirjutanud, selline kaunis kohake otse veepiiril keset koige suuremat sagimist, nii et rahvast jagub isegi parast suuremate puhade loppu. Terry, uks kahest kokast ja mu praegune majakaaslane, kirjeldas sealset olukorda usna tabavalt nii, et koigile meeldib seal tootada, aga kellelegi ei meeldi omanikud.
Omanikeks on uks tommut verd Alex, kuuldavasti Gruusiast voi gruusia verd, ma paris ei tea, ja tema noor kaasa Kate, kes on Sydneyst parit. Usna toredad inimesed.Puhade ajal, kui meeletult kiire oli, kaisid abiks ka Kate'i vanemad, kes olid hasti muhedad. Aga toesti, kui puhade meeletu kiire on moodas, on neist kohvikus - mis tegelikult on kull palju enamat kui kohvik, selline restoranim66tu kohvik, sest korralikku sooki saab alates poole seitsmest hommikul kuni uheksani ohtul, vahepeal kolmest kuueni on paus - rohkem tuli kui kasu. Onneks ei ole nad enam ka kogu aeg kohal. Miks neist rohkem tuli kui kasu on, selles on kaks poolt.
Uhest kuljest see, et kui tootajad teevad koike alates kassas tellimuste votmisest, jookide-sookide ettevalmistamisest - nagu muffinite ja voileibade soojendamine ja kookide taldrikutele panek ja kaunistamine, piimakokteilide, smuutide ja muude kulmade jookide tegemine -, toitude ettekandmisest, laudade koristamisest, muidu koristamisest kliendidega suhtlemise ja hea tuju uleval hoidmeseni valja, siis, kui Kate voi Alex on tool, tead, et pool inimest on puudu. Kui Kate on kassas voi kohvi valmistamas, siis just seda ta teeb ja koige ulejaanuga pead ise ise hakkama saama. Teine pool on see, et nad kipuvad kamandama. Alex arritub usna kergelt ja seda mitte ainult tootajate, vaid ka klientide peale. Vahel on suisa piinlik. Sel ajal puuavad koik mujal tegemist leida. Siis on ta jalle r66mus ja vahel viskab naljagi. Kui Kate kohvi valmistab ja kedagi teist parasjagu leti taga pole, siis ei pea ta naiteks paljuks jalutada kooki, et paluda Rebeccat, kes seal mahlade jaoks apelsine koorib, kassasse tellimust votma tulla. Voi laheb Alex kooki "appi" kiirel ajal. Siis on Terry, kes muidu naerab kogu aeg laginal, nii et teises saali otsas on kuulda, naost sunge ja ara vajunud. Mis mind omakorda nii naerma ajab ja ma talle labi k99giluugi nagusid teen, kui Alex ei nae. Kohvik on avatud olnud umbes kolm kuud, mina olen seal tootanud uhe kuu ja olen uks kauem olnutest. Algusaegadest on vaid kokad. Kahtlen kui kaua kohvik niimoodi vastu peab.
Muidu aga sujub elu kohvikus enamasti naeru ja laulu saatel. Noh tegelikulkt kull paistavad koik sellest meeletust jooksmisest veidi vasima hakkavat, pole jouludest saati hoo ega hoobi vahet olnud. Aga siis puuame uksteist elule turgutada. Meil on seal paar tudrukut ja moned poisid, kellest voiks elu parima tiimi teha. Geoff "keedab" kohvi ja hoiab hommikupoolikuti kogu kohvikul silma peal. Temaga koos oleme viimasel paaril nadalal hommikuti poole seitsmest kohvikut avanud. Kui alustasin siin tood, pagan, see poiss flirtis minuga armutult, aga see oli muidugi tore. Lisas elule sartsu, voiks nii oelda. Nuud oleme lihtsalt sobralikud, tema toenaoliselt parast seda, kui sai teada, kui vana ma olen, ja mina parast seda, kui sain teada, et tal on missis kodus. Et tema on 21, sain teada alles paar paeva tagasi, enne motlesin lihtsalt, et tal on lapsikud sobrad.
Siis on Roby, 22, alati sagris juustega kutt, kes on alati heas tujus, kellel on alati mitu asja korraga kasil ja seega mitte just alati perfektselt tehtud, aga alati on tal su jaoks sobralik muks voi halb nali. Kui tal vaba paev on, oleme alati hadas, sest keegi ei tee bin run'i ehk ei vii prygikaste valja, kui ta aga seda teeb parasjagu, saab ta jalle igalt poolt, et tavaparase toorutmi sassi ajab.
Veel on Lucy, 17, kohe 18, kellel on koige valgemad hambad, mida ma nainud olen, ja lai naeratus. Hasti sobralik, parasjagu jutukas ja teeb oigeid asju ja hasti. (On uks tudruk tool, kes muidu on paris ok ja teeb paris hasti seda, mida ta parasjagu teeb, aga enamasti teeb ta lihtsalt valesid asju voi pigem oigeid asju aga valael ajal, naiteks keerab nuge-kahvleid salvratikutesse ajal, kui lauad lausa karjuvad koristamise jarele ja klientidel kuskile istuda ei ole, voi puhastab seinu, kui meil uhtegi puhast tassi ei ole.) Ja suur osa Lucy suguvosast kannab samuti nime Hook, ta ise kull kahjuks mitte.
Ja Heather, 22, vaikne ja malbe tydruk, aga kui ta parastlounal toole jouab, saavad otsekohe koik asjad, milleks meil varem aega ei olnud, tehtud enne, kui sa silmagi pilgutada jouad. Mustade noude virn k99gis, mille kahanemiseks sa arvasid tunde kuluvat, on kadunud viie minutiga. Ma veel ei ole tema saladusele jalile saanud. Oma vaiksel moel on ta igal pool ja koik on joones. Selle juures on ta muhe ja sobralik, koigile jagub lahkeid sonu. Ta on kohusetundlik kristlane, pyhapaevahommikuti kirikus ja leeris kaib ka. Ta on mu suuremaid lemmikuid ja eeskuju siin.
Sellega on minu A-tiimiga uhel pool. Ei siiski mitte, peaaegu oleksin unustanud Johni. On teine noor poiss, ei tea, kas 17 on tais, aga tal on kohvikupidamine kui veres. Kui ta on kohal, void rahumeeli usaldada, et lauad on puhtad, noud pestud, toidud ette kantud, ise void korraks kaed ryppe lasta ;) Kahjuks jatab tema meid juba homme maha ja kolib perega teisele poole mannert Perthi.
Ja k99k on super. Terry, mu praegune majakaaslane, ja Stacey. Nemad ka ainsad, kes seal algusest peale tootanud ja koiki rapaseid saladusi teavad... Sellised lustakad ja vigurit tais ja veidi ropu suuga ka, seda kyll enamasti vaid siis, kui nad kokku juhtuvad saama.
No eks on selliseid ka, kellega mu keemia nii hasti ei sobi, aga sobralikult saame labi koik.
Ma armastan oma varahommikusi tooleminekuid mooda ranna22rset rada. Tapselt paras kakskymmend minutit. Eriti ha on poole seitsmeks minna, seitsmeks minnes tuleb juba soiduteed uletades autode jarel oodata. Veel hiljem laheb juba palavaks. Kymneks minnes oled teekonna lopus taitsa vohmal. Kojutulek on ka raskem, nagu oleks laval higistanud. Samas kerge suplusparast tood korvab selle taiega. Kuid paistabm, et hakkan siin liialt ara harjuma hea eluga, enam iga hetk ei viitsigi merre minna, kui voimalus.
Ja jooksmine pole veel hakanud polvedele, vastuseks uhe innuka lugeja kysimusele, mine tea, vanaduses ehk hakkab tunda andma. Ja jah, olen pidevalt tobine, arvatavasti meie konditsioneerist ja kylmkapi vahet jooksmisest. K9hin ja hommikuti pole haalt. Parast vaba paeva oli taas paris hea, aga jargmise t99paeva ohtuks hakkasin jalle kohima.

Vaba paev

2009-01-17T11:18:00.002+02:00

Millegiparast on ikka nii, et kui muidu on paevad kuumad ja paikselised, siis minu vaba paev - kord nadalas - on hall ja k6ledav6itu. Mis moneti on ehk ka hea, sest paikselised paevad on siin ikka liiga kuumad, higi voolab, sormed punsuvad ja ise ei jaksa sammugi astuda. Motlesin minna labi metsa otse teisele kaldale. Kogu ala on rahvuspark, mul oli ka mingi algeline kaart, mille jargi otsustasin, et radasid on kull ja saab tehtud. Enne veel poest labi ja kerge louna kaasa - leidsin hiljuti uhe eriti hea leiva, paksult lina-, paevalille- ja mooniseemneid tais, aga muidu selline kerge ja ohuline, mm.
Muidugi tuli valja, et vahemalt sealt kohast, kust ma uritasin, mingeid teid labi ei lainud. Noh, aga ega muidu ekslemine ju ka paha ei tee, vahemalt uks kohake siin on mulle jalle selge, mitmelt poolt labi uuritud ja siis ikkagi suure tee peale ja taas kord Tomaree kunka otsa, mis on korgeim magi siin ja otse poolsaare tipus, koht, kus ma kunagi ka delfiine nagin, seni esimest ja viimast korda vabas looduses. Seekord neid kull ei olnud. See-eest on mul seal korvaline rada, kuhu turistid tavaliselt ara ei eksi, istusin seal kivi peal ja hakkasin oma jarjekordse raamatu jarjekordset peatukki kirjutama. Eh, maletate voib-olla mu plaani rannaku ajal ka raamatut kirjutada. No eriti ladusalt see ei ole lainud, eriti mitte kogu aeg tootades, aga muidu on ka uldiselt liialt muudki tegemist olnud. Tana nautisin, kuni tintekas, kurivaim, tuhjaks sai. Nuud ootan jargmist vaba paeva.

Kuidas ma siin kodu otsin

2009-01-11T11:04:00.002+02:00

Täna on viimaks kõik jälle hästi ja õhtuks olen taas kindla katuse all, loodetavasti kauemaks nüüd. Veidi mu seiklustest vahepeal. Lahkusin hostelist jõulude ajal, sest siin olid kõik kohad kinni juba. Noh ja ausalt öeldes ei sobi hosteli elu tööeluga hästi kokku ka, teised on ikkagi puhkamas ja on tunne, et ei viitsi enam rääkida tere, kust sa tuleb, kuhu lähed, mida teinud oled juttu. Niisiis võttis üks töökaaslane, Terry nimeks (isegi pilt temast peaks kuskil netiavarustes mul üleval olema), mu oma hõlma alla. Veidi tegi ta küll pättust, sest ta ise üürib tuba ja omanik oma pojaga oli lihtsalt puhkamas, niisiis elasin ma nädala seal. Oh see oli mõnus aeg. Paras paarkümmend minutit mereäärt pidi jalutust tööle. Oma köök ja hea seltskond. Sealt ma lahkusin teisel jaanuaril, kui pererahvas koju hakkas tulema. Noh, takkajärgi halvim otsus, mis ma teha sain. Igatahes kolisin ma ühe teise töökaaslase ameeriklase Aaroni juurde, kes üüris ise kolme magamistoa ja hiiglasuure terrassiga korterit kesklinnas, vaatega merele. No see oleks päris tore, kui vaid elanik normaalne oleks olnud. Ma olin ette veidi murelik, sest Aaron tundus arrogantne, selline, et just teama teab kõike kõige paremini jne, kohviku juhataja või umbes nii oli ta amet. Naine oli ta paar kuud tagasi maha jätnud, sõpru tal ei olnud, eelmised korterikaaslased olid lahkunud, jättes paari kuu üüri maksmata, oeh, aga ma olen nii sinisilmne, et mõtlesin, et palju me ikka kokku puutume, ma töötan hommikuti, ta õhtuti. Saab hakkama, mul on tuba vaja, tal üle... No tegelt ei saanud hakkama. Sama päeva õhtul, kui ma sisse kolisin, lahkus ta tüliga töölt, niisiis oli ta pidevalt kodus, jõi, suitsetas kanepit, maja oli paras segadus, pudeleid ja musti nõusid täis. Ja ma ei saanud oma võtit, küll oli ta täis, siis oli laupäev ja põhapäev ja siis ühel õhtul ma lihtsalt ei saanud tuppa. Kodus teda polnud, telefonile ei vastanud. Algul olin pahane, siis mures, et äkki on üledoosi võtnud või midagi, veetsin õhtu rannas, ööseks võttis Terry jälle mu oma hõlma alla, ta on mu kaitseingel siin. Ja hommikul sain sõnumi, et mul on väga kahju, aga olin Newcastle'is ja unustasin telefoni koju. Noh, tuli välja, et ta polnudki surnud, vaid lihtsalt 'asshole'. Isegi nutsin tol ukse taha jäetud õhtul, vist esimest korda siin, peamiselt sellepärast, et meenus, kui nõme on elada koos joodikuga, kellele sa kunagi loota ei saa. igatahes kolisin samal õhtul välja. Pärast seda olen elanud paar õhtut ühes kohas siis hostelis, siis olin ühe öö ja vaba päeva Newcastle's, mis on Tallinna mõõtu linn veidi lõuna poole. Siis jälle hostelis. Nii kurnas see viimane nädal mu täiesti ära, oli lootusi kuskile saada, siis jälle kadusid need ära. Raske igatahes. Praegu olen veel hostelis, võtsin oma koti ja käisin esimest korda siinses basseinis ujumas ja paistab, et tee viib mu jälle tagasi esimesse kohta, kus jõulude ajal olin :) Ehk sujub kõik hästi, mahume kõik majja ära ega hakka üksteisele närvidele käima.
Nii palju mu koduotsimisest. Lähen nüüd ja püüan mitte viimasest bussist maha jääda. Lehva!

Elus-terve

2009-01-08T12:42:00.002+02:00

Hei-hei! Ikka elus ja terve olen ja suured tänud kõigile igast sorti õnnesoovide ja tervituste eest. Hostelist kolisin jõululapäeval välja ega ole netti sest saati sattunud, linnas on muudki põnevat õhtuti pärast tööd teha :P Kohvikus pea iga päev ja pikad päevad, alustan seitsmest hommikul, pärast ujuma ja siis õlut jooma :P Ja magama, kuigi ööd kipuvad lühikeseks jääma, sest teised ümberringi paganad saavad hommikul magada ega vaevu sugugi kümnest voodi minema, ega magi saa siis. Elu on segane olnud, kortereis olen vahetanud tihedamini kui sokke (eriti arvestades, et ma siin ainult plätudega käin). Olen kohanud erakordselt toredaid inimesi ja ka m'nd sellist, kelle kohta on paras öelda asshole. Noh igav ei ole. Vbl võtan end ükspäev kokku ja kirjutan lähemalt, praegu kukun voodisse.

Valgeid jõule!

2008-12-23T22:29:00.002+02:00

Jõululaupäeva hommik. Siin on see päev, kus õhtul minnakse pubisse jooma. Eks ma püüan ka kohalike kommetest kinni pidada. Enne seda aga tööle, nagu ka järgnevad kaheksa päeva kuni teise jaanuarini. Mulle meeldib.
Õige püha on siin homme, 25ndal, kus hommikul sõidetakse vanemate juurde ja hakatakse vaaritama, nii et siivsamad peaksid pubist üsna varakult lahkuma. Kingitused avatakse kohe hommikul, nii et ei mingit pikka ootamist. Aga päkapikke ei käi neil siin üldse. Ega ka Saksamaal. Vaesed lapsed. Kui sakslased ohkasid, vist oli see kuuenda detsembri hommikul, et Püha Nikolause päev täna, oleks pidanud kinga ukse taha panema, oleks kingi saanud, ahhetasid kohalikud, et mis kena elu seal, kaks kinki jõuluajal. Igahommikune kommisadu aknalejäetud sussis käis neile veidi üle arusaamise piiri :P
Kahju vaadata ilmateadet, et teil seal selline lörtsine, ehk ikka löheb külmaks. Nagu loodan, et siin läheb soojaks. Jõulude aeg peaks olema tavapäraselt siin meeletult palav, aga jah, mitte viimasel ajal. Globaalne soojenemine on see, mida igaühe suust tüdimiseni kuulda võib. Ja bladi eurooplaste tekitatud õhuke osoonikiht Austraalia kohal, mille pärast päike siin nii tappev on.
Ups. Tegelikult pidi see siin kaunis jõulutervitus olema. Emban teid kõiki ning pean meeles austreid, kalmaare ja känguruvorste süües. Õhtul tõstan teie auks tosti ja soovin vaikset jõuluaega, mida siin teps mitte ei ole.

Port Stephensi jõule nautimas

2008-12-21T10:32:00.002+02:00

Nüüd üheksa päeva Port Stephensis olnud ja... I love it! Mulle meeldib mu töö sadamakohvikus, sel on omad tõusud ja mõõnad, aga üldiselt ma naudin seda täiega. Töökaaslased on suuremalt jaolt lõbusad, kliente käib palju ja neid on ka igasuguseid nagu ikka. Täna oli kohe kõrval platsil elav muusika, nii et päev läks tantsides. Jõulupidustuses on täies hoos. Kahjuks ei saanud osa võtta hosteli jõulurannapeost, mis täna oli, see-eest käisin eile ühel kohalikul jõuluõhtusöömaajal, söömise piiritusest meenutab väga meie jõule, muidu rohkem jaanipidu krevettide, kalmaari, känguruvorsti ja grilllihaga ja õhtu oli samamoodi jahe nagu meie jaanipidu, kuigi kohalikud seletasid, et tavaliselt ikka on väga palav jõulude ajal. Ja jõuluvana põlvel sain istuda.
Reedest olen ka sertifitseeritult vastutustundlik alkoholiga ringikäija ehk sain tehtud oma RSA kursuse, mis lubab mul baaris alkohoolseid jooke serveerida. Sealt oma jõulupeo kutsegi sain. Mark on kohalik, kes küll kümmekond aastat mööda Austraaliat ringi rännanud omal ajal ja seega teab päris palju. Põnev igatahes. Praegu teeb ta delfiinivaatamis-, snorkeldamis- ja sukeldumisreise siinsamas. Homme viib ta mu snorkeldama või toruujuma, kuidas meeldib. Soolane mereveesuutäis (või pigem tunduvalt rohkem) on garanteeritud.
Delfiine nägin, oma kümmekonda. Ja homseks lubati veelgi ja lähemalt.
Mure on, et pole veel tuba endale saanud. Hostel on pagana kaugel, sõltu bussidest kogu aeg, see pole mulle kunagi meeldinud. Kuigi jah, samas on armsalt keset metsa. Ega ma oma töölkäimisega päris ehtsa hostelielaniku mõõtu välja ei anna ka, kaua sa ikka räägid, et mida sa täna tegid ja mida homme plaanid.
Kallid teile. Panen pilte ka üles. Mina jõuluvana põlvel:P http://picasaweb.google.com/tene.hook/PortStevens1412JaEdasi#
Ahjaa. Eestlast nägin täna. Käis meil kohvikus. Rääkisime veidi eesti keelt siis, jestas küll, keel suus sõlmes, kuu aega pole eesti keeles rääkinud ja juba on raske. Ta on kuus aastat Sydneys elanud ja tema aktsent oli ikka väga kõva. Ja pärast hakkasin töökaaslaste ja klientidega eesti keeles rääkima :P

Port Stephensis

2008-12-15T11:34:00.000+02:00

Reedest saadik Port Stephensis ja töötan kohvikus otse sadamas, veepiirist mõnikend meetrit ehk. Seekord oli töö saamine just nii nagu ma ette kujutasin, et see Austraalias on: kohvikuankal on silt, et otsitakse ettekandjaid ja järgmisel päeval sa töötadki. Ma küll ülejärgmisel, sest pidin veel Hunter Valleys oma iiri pubi töövestlusele minema. Sealt ei ole veel vastust saanud. Võib olla on helistatud ka, aga leviga on mul siin nigelad lood.
Ja oma külmetuse sain ka kätte. Vastik köha ja vist ka palavik. Aga hakkab üle minema.
Tööl olen käinud kolm päeva. Tore. Jooksen laudade vahel, peamiselt koristades ja ette kandes. Seal on nii, et letist tellid, saad numbri ja siis tuuakse nodi lauda. Toit on veidi kummaline, palju toaste ehk röstsaia ja siis midagi sinna kõrvale, nagu muna eri vormides, vorstikesi, salatit. Hommikusöök päev läbi. Ja siis on koogid, tordid, muffinid jms, mida omanik ise kodus küpsetab. Vähemalt muffinid on imemaitsvad, teisi pole veel maitsta saanud. Ja kliendid on mitmel puhul kiitnud, et meie kohv on üks paremaid, mis nad kunagi saanud on. Palk on nigelavõitu, 12,5 dollarit tunnis, kätte (ehk ikka on, muidu on päris jama). Aga loodan, et ehk saan laudade koristamise ja toolijalgade poleerimise (just seda olen ma teinud vaiksematel aegadel, sest mereõhk on kõik paari kuuga roostetama pannud) staadiumist edasi, tahaks ka ikka hakata kassas tellimusi vastu võtma ja kohvi õppida tegema.
Ja hostelis ootas mind rõõmus taaskohtumine. Vastuvõtus vaatan pagan tuttav nägu, hei ma olen sind kusagil näinud, jaa, ma olen ka sind kusagil näinud... Üks iiri poiss, kellega kohtusin mõni nädal tagasi Byron Bays, tore taaskohtumine. Nüüd küll peaksin hakkama otsima paariks kuuks tuba üürida. Hostelis läheb kalliks ja ei tea, kas pean vastu iga päev uute inimestega tutvumise. Lisaks asub hostel üsna keset ei midagit metsas, st et sõidan bussiga tööle iga päev pool tundi ja õhtul pole siit ka enam kuskile väga minna.
Ja kui ma ei kirjuta, siis ärge muretsege. Sel võib olla kaks põhjust: kas ma olen nii masenduses, et pole tuju suhelda, või on nii tore seltskond, et ei taha lahkuda. Noh, vahel on rahast ka kahju, sest tasuta internetti siin kusagil ei anta.
Homme on vaba päv. Pole veel otsustanud, mida teha. Päh. Mu kõrvalttoa inimesed käisid täna liivalauda sõitmas düünides, oleks ka taht toolijalgade poleerimise asemel... Nad on toredad, inglastest noorpaar, saksa tüdruk, saksa poiss ja siis see iiri poiss.
Oki. Aitab lobast, ehk jõuan seekord teile mõned pildid ka üles panna..

Liivadüünid, koaalad ja saarelkäik

2008-12-11T23:32:00.000+02:00

Eile (kolmapäeval) oli kõige imelisem päev Port Stevensis. Vaatab, kas jõuan täna pilte üles panna. Port Stevensiks kutsutakse piirkonda siit umbes pooleteist tunni sõidutee kaugusel rannikul. Richard on meie kohalik giid, ta on kunagi siin kandis elanud ja sõidutab tüdrukuid ringi nüüd :P Olgu sakslastest on ta küll rohkem vaimustuses, saab neile rumalaid sõnu õpetada jms, ma ei oska siis midagi teha, kui nad aasivad ja rumalusi räägivad. Eh. No tema siis räägib, et jah, võime küll Port Stevensisse minna, seal on kena. Noh, kenadusest oli asi kaugel, see oli täielik vaaauuu. Eksis suu jäi ammuli. Seal terve ala kaetud liivadüünidega, tunne nagu keset kõrbe (ja seal on ka filmitud kõrbetseene), ainult et natuke lükkad liiva kõrvale ja juba on märg all, meri kohe kõrval. Aga see oli suurepärane.
Siis nägin oma esimesed (jah, tervelt kaks) vabas looduses koaalad ära. Nunnu. Ainult et suurte küünistega :P Lisaks imelikke linde.
Siis käisin esimest korda saarel. Sõna otseses mõttes käisin. Oli mõõnaaeg ja kõndisime riideid üleval hoides läbi vee, nii sada meetrit ehk. Tagasi tulles oli küll vesi veidi tõusnud ja päris külm oli, vesi vahepeal rinnuni, kui laine tuli. Aga seal olid küll täiesti imelised rannad. Parimad seni. Mäed ja liivadüünid. Oh näete piltidelt. Ehk.
Delfiinid on seal ka igapäevased, ainult et mitte seekord. Midagi peab oodata ka jääma.
Homme lähen tagasi. Proovitunnile ühte kohvikusse.
Täna käisin oma iiri pubis vestlusel ja pole just roosiline. Isegi kui ma peaksin selle koha saama – aga neil on teisigi kandidaate –, tuleb välja, et see on vaid osalise tööajaga koht. Võib olla vaid üks-kaks päeva nädalas, võib-olla saaks teha veel midagi peale ettekandmise, aga ei tea ette. Lisaks on jama ikkagi majutusega. See siit ikkagi 15 kilti. Päeval veel saab sinna, aga öösel just ei hääleta.
Hongkongi ja Londoni tüdrukud mu toas ei saa üldse aru, kuidas sellises kohas üle päeva olla saab. Teine päev on neile juba liig, surevad igavusse :P Lisaks sain soovitusi töö leidmiseks, küll suurtes linnades. Hongkongi tüdrukud on proovinud nii agentuuri kaudu töötamist, mis pidi üsna hea olema, et saad liikuda, kuidas tahad, ei ole seotud ühe kohaga, ja raha ka normaalne. Pole küll oma kindlat töötiimi, ma tahaksin küll seda, aga noh, võib-olla pole vaja. Teiseks soovitasid koristaja (house keeper’i kohta) kohta otse hotellidest küsida, et teed pool päeva ja paarkend dollarit tunnis, nädalavahetuseti isegi üle kolmekümne. Töötab see küll ainult suurlinnades. Port Macquaries proovisin, aga ei midagi. Ja ega siis ka kohe öelda, et alusta täna. Helistavad nädala pärast ehk.
Ja pärast võin ju teha ettekandjatööd, kui väga tahan, soovitaid. Ise teenivad nad küll siin vähem kui Hongkongis, vbl peaksin hoopis sinna minema.
Ja siis tahan veel ära teha kursuse, et saaksin alkoholiga töötada. Pagan, et ma seda Port Macquaries ei teinud, kui aega vabalt käes oli. Nüüd otsi, et kursusega samal ajal samas kohas oleks. Sydneys peaks lihtsam olema. Võimalik, et olengi nädalavahetusel juba seal ja teen esmaspäeval kursuse läbi.
Ongi vist kõik. Tahaksite veel midagi teada?

Ikka veel veinimaal

2008-12-09T23:09:00.000+02:00

Juhhuu! Neljapäeval lähen töövestlusele! Esimene koht ma ei tea kui paljudest, kus minuga ka tegelikult pärast CV jätmist kohtama kutsutakse. Arvasin juba, et olen telefoninumbri CVsse valesti kirjutanud. Seesama iiri pubi, millest juba kirjutasin eelmine kord. Oh, tahaks sinna tööle saada. Olen elevil.
Lisaks tähendab see, et jään veel vähemasti mõneks päevaks siia Hunter Valley hostelisse. Ja see sobib mulle, nagu kodus juba. Lisaks on veel mõned püsiasukad, needsamad sakslased, kes samuti loodavad siin tööd saada. Lisaks üks itaalia juurtega aussie, kes küll sõitis juba eile hommikul ära Newcastle’isse, kuid oli juba õhtuks tagasi, et Newcastle on tema jaoks liiga bisi. Nojah, siinse vaikeluga ei anna eriti võrrelda tõesti.
Lisaks on meil mõned kohalikud Sydneyst, kellega õhtul terrassil veini sai joodud. Ja Eestist sai räägitud oi kui palju. Lisaks tean, mis baari Sydneys minna, kus maja kulul välja lubati teha, kuna üks neist töötab baarmenina.
„Linnas“ käisin eile ka, tööbüroos ja poes. Cessnock, hostelist umbes kolme kildi kaugusel. Üsna kole linn, kuid uskumatult palju poekesi peatänaval, ise nii tillu. Või noh, koledusega on nii, et ega siinsed linnakesed pole mu meelest ükski kuigi kena, kuid senistel on olnud midagi, mis seda tasakaalustab: meri, mets, võsa... Siin tulleb linnast uuesti välja tulla, et viinamarjapõldude vahele saada, ja see oli päris kergendus. Kahjuks ostsin toitu ainult üheks päevaks, sest ei teadnud, millal lahkun, nii et tuleb varsti taas minna.
Ei teagi enam, mis ma veel tahtsin rääkida... Pilte panin mõned üles veel Port Macquarie ja Hunter Valley kohta. Ja tegime veel ühe privaatreisi veinilatesse ja muu hulgas anti maitsta veini, mille pudelihinnaks 100 dollarit. Oli hea :P

Hunter Valleys

2008-12-07T11:53:00.002+02:00

Siin on lahe. Hostel keset eimidagit. Esimene mulje oli üsna muserdav: päike paistis lagipähe, tühjus, loomulikult polnud õieti kedagi keskpäeval hostelis. Ja siis kõndisin poodi otsides lähimasse asulasse Cessnocki, sõrmed pundusid kuumusest üles.
Ahjaa. Esimesel õhtul sain kokku ka ühe veinikoja omanikuga (olin helistanud enne mitmesse kohta tööd otsides, tema siis lubas lahkelt, et ma võin Hunter Valleysse tulla, paar päeva tema juures peatuda ja ta näitab mulle ümbrust). No see oli päris veider. Vähemasti sain teada, kuidas veine proovida tuleb, ja õhtusöök oli ka maitsev (Siin tundub, et kõik mehed teevad jube hästi süüa), ma küll jälgisin närviliselt, et ega ta liiga palju veini joo ja mu ikka tagasi hostelisse saab viia.
Hostelis olen seltsinud mõne sakslasega. Oleks küll hea võimalus saksa keelt meelde tuletada, aga nad on nii viisakad, et räägivad enamasti inglist. No kui nad vahel omavahel saksa keelt räägivad, ega eriti aru küll ei saa. Niisiis tegime laupäeval omaalgatusliku veinimaitsmistuuri, kuna hosteli veinituuribuss oli juba täis. No hoidsime 40 dollarit kokku ja oli suurepärane. Siin on ümbruskonnas ehk sadakond väikest veinikoda oma viinamarjaistandustega ning lihtsalt astud sisse ja nad pakuvad veine proovida. Lõpuks olin ma juba parasjagu sopsus, nii et ei teinud suurt vahet enam veinide maitsetel ja läksin vee peale üle. Mu lõppsiht oli aga sel päeval hoopis iiri pubi, kust lootsin tööd leida. Igatahes lubati esmaspäeval tagasi helistada ega saadetd kohe ukselt tagasi. Päris lahe oleks sinna tööle saada, ei tahakski siit viinaaedade keskelt lahkuda. Ainult et hostelist on sinna oma 15–20 kilti (seekord hääletasime :P). Tagasiteel võttis meid peale suur turistibuss, täis insenere ja nende naisi Newcastle’ist, kõik ülevoolavas meeleolus, kompanii jõuluväljasõidul viinamarjaistandustesse. Niisiis tervitati meid valjuhäälselt ja tehti väike põige oma trassilt, et meid otse hosteli treppi viia. Džiisus, kuidas mulle austraallased meeldivad!
Ja õhtul sattusime järgmisele jõulupeole. Või noh tegelt küll läksime lähedalasuvasse kõrtsi, kus tüdrukud tahtsid karaoket laulda, no ja siis kohalikud kaevurid pidasid seal oma asutuse jõulupidu, mis tähendas seda, et neil olid joogid tasuta. Oeh.
Nii ehk naa oli see senise Austraalia lõbusaim päev.
Täna see-eest olen terve päeva hostelis logelenud, lugenud, kirjutanud, basseinis vedelenud, petanki mänginud... Homme teeme ekskursiooni tööbüroosse.

Viinamarjaaiad ootavad

2008-12-04T13:43:00.002+02:00

Homme soidan Louna poole Hunter Valley veinipiirkonda. Esialgu pooriks paevaks. No worries!

How often do you find the right person?

2008-12-04T03:48:00.002+02:00

Viimastel paevadel on meil filmiohtud olnud. Chris arvas, et "Rabbit proof fence'i" ehk siis "Janesekindla aia" voiksin ikka ara naha. See film umbes 80 aasta tagusest ajast, kui aborigeenidelt lapsi ara vaeti, et neid laane-inimesteks kasvatada, mis kusjuures kestis veel seitsmekumnendateni. Aga et laenutuses oli kolm filmi nadalaks viie dollariga, siis votsime veel kaks.
"Mullet", veel uks Austraalia film, ootab veel vaatamist. Aga Tea kunagisel soovitusel votsin iiri filmi "Once" ("Ukskord" ehk nii voiks tolkida). Imekaunis muusika ja armastuslugu... Vaatake ;)

Kuidas ma siin tood otsin

2008-12-03T05:08:00.002+02:00

Kuulsin kurtmist, et ma ei kirjuta siia piisavalt sageli. Hm. Nojah, eks osalt on asi olnud selles, et ma ei tea, mis olema saab, ja siis ei ole tahtnud teile naidata, et ma selline tuulelipp olen, et meeleolud just nii, kust poolt tuul puhub. Monikord olen ma ulevoolavalt heas tujus, kindel, et jaan siia Post Macquariesse moneks kuuks paigale, siis jalle olen tujutu, miski siin ei sobi ja kibelen minema. Nuud jalle ei tea. Otsin tood. Alustasin ajalehekuulutustest ja saatsin reedel mone Cv, helistasin monda kohta, mis tore tundus, tuhlasin internetis. Olen vaadanud ettekandja voi koogiabilise kohta peamiselt. Siis ukspaev kaisin linnapeal ukselt uksele koputamas ja CVsid jatmas. Seni on ainus tulemus kataloogide jagamine majade uste taha, tellimuste votmine ja kauba katteviimine, 20 protsenti tulust oleks minu. Selle jatsin tegelt korvale, selleks ajaks kui tulu jagamiseks laheb voin siit juba lainud olla kui paris tood ei saa.
No ja siis teistel paevadel olen internetis kolanud mujal tood otsides. Chris, mu voorustaja, soovitas uurida Whitsunday saari, turistikoht mooda idarannikut ules pohja minna, et seal hotellides hulgaliselt kohti saada. No tegelt nii roosiline pole. Interneti kaudu ei leidnud suurt midagi sinna ja helistades uhte kohalikku toovahendusfirmasse, arvati sealt, et ega pole eriti seal tookohti praegu, lisaks linn randureid tais, kes kohta otsivad, et kui siis peaksin sinna kohale minema. Tubli paar tuhat kilomeetrit ehku peale. Teisena otsisin, et farmitoid ikka ju peaks olema. No internetis vahemasti kuulutatakse selliseid, kus tahetakse traktoriste voi muude masinate juhte ja peab olema oma transport, et kuskile kohale jouda.
Tasmaania farmitoovahenduse firmast arvati usna lootusetu seal tood saada, kui oma autot pole.
Darwini kandis pohjas korjatakse praegu mangosid, aga see aeg peaks oige pea labi saama. Niisiis kuna olen siin kohapeal proovin siin, aga jah, mul ei lahegi see nii lihtsalt. Pole oige outgoing personality, ma arvan.
Siiski Siit veidi louna poole jaavad Hunter Valley viinamarjaistandused. Helistasin eile monda, jatsin teateid. Pole praegu hooaeg ega midagi teha. Tana sain siiski uhe tagasikone. Neil endal kull midagi tood pakkuda ei olevat, aga ma voiksin ehk paar paeva tema juures peatuda ja ta saaks mind teistele viinamarjakasvatajatele tutvustada, et kellelgi ikka midagi peaks olema. Niisiis, arutan ohtul Chrisiga ja ehk lahengi homme.
Viinamarjaaiad on siin imeilusad. Uhes kaisime nadalavahetusel, vaike vinoteek, kord kuus dzass, viinamarjaridade vahel huppavad kangurud... idull... vahemasti seni, kui korvetava paikse all midagi tegema ei pea.
Olgu siis. Lahen vaatan linna poole (kesklinna on siit umbes tund jala minna), mingid bussid kaivad ka, aga ma pole eriline bussiga soitja. Voib-olla jagan veel CVsid (millest, ma kardan, mul siis suuremat kasu pole, enamiku oma tooelust eesti keelt toimetanud, kusjuures on mul suntaksivigu inglise CVs, aga noh, ei raatsinud uusi ka printima hakata, see voib mulle veel saatuslikuks saada) voi proovin lopuks siinse ookeani ka ara, paris soe paev paistab olevat, eriti jala linna minnes. Vesi siin siiski usna jahe, 17 kraadi oli ukspaev rannas sildile kirjutatud.
Kirjutage siis, kuidas teil ka laheb. Lehva!

Port Macquaries

2008-11-30T05:20:00.002+02:00

Täna on esimene advent ja tundub, et ma olen siin Port Macquaries olnud terve igaviku. Kolmapäeva õhtust saadik vist. Siin on olnud selline Eesti suveilm, ehk veidi soojem, aga sajab, on muidu pilves, vahepeal päikest. Täna on seni päris kenasti päikseline olnud, kohe lähen vaatan, kas saab siin meres esimese ujumise ka ära teha või mitte. Peatun siin ühe pealt viiekümnese inglise härrasmehe juures, kellel pere pesast välja lennanud ja elab üksi suures majas vihmametsa ääres, läbi metsa minna on rand kümne minuti jalutuskäigu kaugusel. Ja siis ta poputab rändureid nende teel.
Hakkasin siin tööd otsima. Saatsin CV mõnda kohta ettekandja kohta otsides. Kahtlen, et siit midagi tuleb. Kellele seda siin maininud olen, hakkavad kohe silmi pööritama, et ma pean ikka õnneseen olema, kui siit midagi tuleb, et sellises pisikeses kohas pole midagi. Lisaks on sarnast tööd otsimas värsked koolilõpetajad. No hakkan vaatama viljade koristamise poole. Tõenäoliselt tähendaks see põhja minekut. Darwini kandis korjatakse parasjagu mangosid ja ja siis kõik muu. Samas on seal parasjagu algamas või juba alanud vihmaperiood, nii et lisaks troopilisele kuumusele rajuvihmad igal pärastlõunal. Samas tundubki siin veidi liiga euroopalik 
No tegelikult väga mitte. Linn on siin ikka väga veider. Keskus on mõned tänavad, kõik täis madalaid poekesi, kohvikuid, kontoreid, aga inimesi pole õieti üldse näha. Tõeline kontrast Brisbeni, Gold Coasti ja Byron Bayga. Rannas on mõned surfarid, aga ilm pole just kõige parem olnud. Ja koolilapsi nägin rannas ja see on peaaegu kõik. Ühes suuremas ostukeskuses paistsid kõik inimesed koos olevat, muidu vist on kõik kodudes. Selliseid korterelamurajoone nagu meil siin pole, mõni üksik kortermaja, muidu kõik laiali eramutes.
Olgu, lähen vaatan, kuidas surfaritel läheb. Ehk peaks kiiresti mõned surfitunnid võtma, enne kui sisemaale farmidesse kaon. Mine tea, millal siis jälle ookeani näeb. Kuigi jah. Tegelt ei tundugi see surfamine lähedalt vaadates enam nii tore. On küll neid, kes tõesti lahedasti mööda laineid liuglevad, kuid enamik on ikkagi suurem jagu ajast vee sees, mitte selle peal. Pidev ukerdamine käib. Aastase soolakoguse saab vist päevaga kätte küll.
Ahjaa, eile n'gin hulgaliselt wallabysid, kes n'evad v'lja nagu k'ngurud, ja siis k'ngurut ka, v'hemalt uhte :)
Lehva praegu, kallid!

2008-11-25T09:02:00.002+02:00

Ikka veel Byronis. Homme hommikul plaanin lahkuda. Öömaja on Port Macquaries juba olemas Couchsurfingu kaudu. Seni tundub see täitsa suurepärane viis tuttavaid ja öömaja leida, Brisbane'is läks täie ette igatahes. Näed ikka rohkem, kuidas kohalikud elavad, mitte ainult pidutsevaid rändureid. Port Macquarie peaks olema rahvaarvult selline Pärnu mõõtu linn, siit umbes 400 kilomeetrit lõunasse, kenade randadega ümberringi mitu rahvusparki ja kuigi ka osalt suvituslinn, siis ikkagi peaks turiste olema vähem kui põhja pool.
Mõtlen hääletada. Siin pidavat küllalt sõbralikud inimesed olema, et ka kohalikud hääletavad. Ehk on toredam kui nukralt bussis külmetada (ja külm bussis tõesti on, konditsioneerid huugavad täiel võimsusel).
Hakkasin vaikselt pilte ka üles laadima: picasaweb.google.com/tene.hook
Tervisi lumisesse Eestisse!

2008-11-24T05:33:00.001+02:00

Kui ma esimesed päevad justkui uimerdasin lihtsalt siin, siis nüüd on tegevuseks ka läinud. Ükspäev käisime Tomiga; Russelli, mu inglise tuttava vend, Surfers Paradise’is Sea Worldis ehk Meremaailmas, mis on üks ütlemata tore veepark. Delfiinide etendus oli täiesti uskumatu, vähemasti minu jaoks, kes ma delfiine ainult telekast olen näinud, pisarad voolasid mööda põski alla. Ja akvaarium haide ja raide ja muude elukatega oli ka päris võimas. Lisaks veel tillukesed Austraalia pingviinid, kes ei kasvagi suuremaks kui 30 cm. Ma veel vaatasin, et ahah tore, siin on siis need beebipingviinid, aga kus suured siis on... Ja ma ei uskunud, et võin nii palju rõõmu tunda millestki Ameerika mägede taolisest. Aga see oli super. Rahvast oli pargis üsna vähe, niisiis sõitsime kolm tiiru järjest, eheh. Ja Austraalia ainsa jääkaru nägin ka ära. Tal tundus isegi lõbusam olevat kui Tallinna jääkarudel. Tukkus õndsal ilmel. Ja oma esimese 3D/4D filmi nägin ka seal ära. Väga lahe. Juba ma tõmbasin pea kõrvale, kui ahvid apelsinidega pommitasid, Tartu kino võib siis päris võimas elamus olla. Siin ikka toolid eri platvormidel polnud.
Mul on siin juba kombeks saanud, et esimese hooga pettun uude kohtadesse jõudes, et kuhu paganat ma nüüd sattunud olen, teine päev on eriti lahe ja siis on lahkudes selline nutune tunne. Olen siin sellises kahepäevases rütmis olnud: kaks päeva Brisbane’is, kaks Surfers Paradise’is, praegu teine päev Byronis, tõenäoliselt lahkun homme. Aga mine tea.
Esimese hooga pettusin siin ka: lained poole väiksemad kui kullarannikul, vesi külm, tuul puhub suu-silmad liiva täis, selline mitte just heas mõttes kodune tunne, kus vees on jahe, aga välja ka ei taha minna, sest siis hakkab päris külm. Õhtul läks üsna jahedaks, polnud sellist mõnusat lämbe muutumist soojaks.
Loodus on siin aga super, ranna ääres on kohe väike vihmamets (nii kirjas oli), ja teisi rohelisi rahvusparke. Sööd oma majakese ees järve ääres hommikust, geko ujub mööda, kalkunilaadsed jalutavad ringi – rohkem nagu polegi õnneks vaja. Ja siis jalutasin läbi võsa mere äärde ja pidin kreepsu saama, kui äkki miski väike madu mu eest üle rajakese roomab... Kõht ümmargune, et küllap täis. No siis tuli välja, et tal on jalad ka all. Ma küll ei tea, mis elukas see oli. Edasi vahtisin siis rohkem enda ette maha, et mitte mõnele otsa astuda, ja peaaegu jäin ilma sellest kui neli kotkalaadset mu kõrvalt puult lendu tõusid.
No praegu muud polegi. Veel märkuseks seda, et liivad siin kriuksuvad jala all, umbes nagu vanasti kriuksusaapad.

Veidi aegunud postitus

2008-11-24T05:32:00.000+02:00

Brisbane’i esimesel päeval kirjutasin, kuidas Brisbane näib ajale jalgu jäänud suurlinnana. Hiljem sain teada, et Brisbane olevat üks moodsamatest Austraalias üldse, eriti kui põhjapoolsetega võrrelda. No eks saan kunagi teada. Surfarite Paradiisiga (Surfers Paradise) Kullarannikul (Gold Coast) ei ann küll võrrelda, siin on ikka hulganisti kiiskavaid klaasiseid kõrghooneid. Kõik hotellid, tundub nii vähemasti. On vähem kiiskavaid ka. Väga uhke kokku. Kõigis nendes ei paista veel kuigi palju rahvast olevat. Hostelid see-eest on pungil, päris raske vähegi odavama hinnaga kohta leida. Üheks ööks saime, 24 dollari eest 18 voodikohaga tuppa. Tuba on palav, uksi-aknaid lahti hoida ei tohi, sest siis ei oleks ventilaatoritest kasu... nagu neist muidu oleks. Sooja veega on nigelad lood. Enamasti on külma, vahel ka tulist. Kogu koht on tegelikult armas, sisehooviga, kus on lauad ja isegi väike bassein.
Linn voolab peaasjalikult mööda mereranda. Meri on muidugi võimas, kõrgete lainetega. Surfareid just niipalju ei ole kui nime järgi võiks arvata. Ka muidu ujujaid (no ujumiseks seda lainetega võitlemist küll tegelikult nimetada ei saa) ja päevitajaid siin harvemini, kui Pärnu rannas sellise kuumaga. Pole siin hooaeg vist korralikult alanud. Meri siin on selline kahe otsaga asi. Ühest küljest selline soe ja mõnusate lainetega, ikka vesi üle pea kogu aeg, teisalt on see tulisoolane, nii et ega kaua minusugune karastamatu seal olla ei saanud. Suud-silmad soola täis, vaatad, kuidas saaks natukenegi vee peal püsida, aga ega see eriti õnnestu. Kaldal on küll dušid, et saab end üle loputada.
Täna peaks siia suuremas hulgas koolilõpetajaid pidutsema tulema (olevat selline komme), nii et meri põlvili.
Brisbane’i kohta tahtsin veel rääkida selle väikestest majadest. Kesklinnas on küll kõrghooned, kuid ülejäänud on kõik täis tillukesi majakesi tillukeste tagahoovikestega. Kõik need majad on ehitatud pukkide peale, nii et tuul alt läbi käib, paljudel on küll all mingid kuurid või garaažid, aga needki muldpõrandaga. Kutsutakse selliseid queenslanderiteks osariigi nime järgi. Mõte selles, et vihmaveed kenasti majade alt läbi saaks voolata. Ja see on tõesti väga mõistlik. Mõlemal mu Brisbane’i ööl tormas ja sadas sellist maruvihma, mida isegi kohalikud ütlesid, et pole aastaid näinud. Paar inimest isegi uppus, uudistes pikad erisaates kriisikolletest...
Pimedaks läheb siin harjumatult vara, suve kohta noh. Nii poole kuue ajal on juba kööga. Valge on see-eest juba viie ajal ja minu elurütm ongi praegu kuidagi nii, et viie ajal silmad lahti ja siis õhtul magan.
Nüüd olen juba nädala lihtsalt logelenud. Ära tüütab see mitte midagi tegemine. Vaatab, peab lõpuks ikka oma väikse külakese üles leidma ja tööle hakkama.
Ahjaa, oma õnneümbriku olen juba avanud. Aitäh, tüdrukud, kulus ära J tegelt peaks nukruseomad ka juba lahti tehtud olema, kuid pole neid õigel hetkel käepärast olnud ja kaua ikka kurvastada.

2008-11-21T14:38:00.002+02:00

Tanaseks olen Brisbane'ist lainud. Sain uhe tuttava vennaga kokku, kes Austraalias kivisutt otsib, ning ta oli parasjagu Gold Coastile minemas. No ma siis ka. Tana olengi paev otsa Surfarite Paradiisis tulisoolases merevees hupanud. Noh, tegelt muidugi mitte, sest see on ikka liiga soolane, suud-silmad tulitavad. No kauaks ma siia toenaoliselt ei jaa. Liiga palju inimesi, puhkajaid. Otsin veel. Bayron paistab kohalike nouannete jargi sama parast ara jaavat. No olgu. Ehk varsti kirjutan pikemalt. (Nagu naha tapitahtedest, ehk nende puudumisest, istun internetipunktis, pole siin veel vihvit leidnud.)

Aega läks, aga...

2008-11-19T05:56:00.002+02:00

Heippa! Austraalias on isegi vihvi olemas :) Rahvusraamatukogus täiesti tasuta pealekauba. Aega võttis see reis, aga kohal ma olen ja ühegi viperuseta. Kõik need vahepeatused Dubais ja Singapuris panid igatsema, et tahaks lennukilt maha astuda ning ringi vaadata. Et mis on see koht, kus turbanites ja valgetes hõlstides ringi liigutakse... Juba London võttis vastu uhkete ehitud jõulupuudega, ka Singapur ja Brisbane on jõulumeeleolus: läikivate kuulidega vanikud ja tähekesed igal pool kaubanduskeskustes ja kohvikutes. Mis veel jõulude ajal toimuda võib!
Ja poes pöördus müüja mu poole sõnaga "love" ehk "kallike" või "armsake". Eh, sellised kombed siis.
Uue telefoninumbri sain ka – 04 156 43203. Ju peab midagi ette ka valima, eks uurige järele ja helistage.
Jestas, kuidas tahaks praegu magada. Siin on kell kaks päeval ja senised lennuuned on olnud kah, kuidas on. Eks näis, millal ma uneajad korda saan. Ja soojaga ka, räägitakse, pidavat mõne päevaga ära harjuma. Praegu unise peaga ka veel on üsna raske ja tegelt on veel hea pilvealune ilm, nagu mu võõrustaja ütles. Noh, päeva peale on päikest ikka rohkem välja tulnud.
Kohalikud mütse ega päikeseprille kuigivõrd ei kanna. Ma pean viimased vist siiski muretsema, päris ere on, isegi mütsinoka varjus. Ja lemmikvärv paistab siin olevat must ning pikad püksid-varrukad on ka üsna tavalised. Selle juurde kannavad kavalavamad vihmavarje päikese kaitseks. Ehtne kaks ühes. Jasmin uuris minultki, et kas mul vihmavari või -jakk on, et pärastlõunal võib päris kenasti sadama hakata. Võtsingi siis kaasa. Jaki. Eks näis.
Brisbane (häälduses siis brisben) on üsna kummalise mulje jätnud. Ühelt poolt kõrghoonetega ja suur ja palju rahvast, teisalt jälle tundub nagu ajast maha jäänud, pole nende pilvelõhkujad popilt läikivad ja voolujoonelised (nagu Eestis :P). Meri on kesklinnast ikka päris kaugel ja tahaks juba ära mõnda väiksemasse kohta. Eh, nu näis, mis ma pärast väljamagamist arvan.
Siin peaks olema kuskil loomapark, kus saab ka koaalasid süles hoida: kaugel sealt siis kängurutele pai tegemine on, varsti plaan täidetud ja saab koju tagasi. Kuuldavasti sajab teil seal juba lund, nrr.

Tuleb mis tuleb

2008-11-15T20:18:00.005+02:00

Minult on palju küsitud, miks ma lähen ja miks just Austraaliasse. Alatihti uuritakse, kas ma tean ka, mis mind seal ees ootab, mis tööd ma tegema hakkan, kes seal mind ootab ja kas ma närvis ka olen. Eks ma siis räägi.
Koolipõlve plaanide järgi peaksin ma praegu olema paari armsa lapse ema ja armastav abikaasa, maja ja aeda korras hoidma ning vahepeal kabinetti raamatuid toimetama pugema. Nii ei läinud mitte ja praeguseks juba arvan, et nii on ka päris hästi. Sellegipoolest on nii, et lapsi ei ole, meest ei ole, kodu ei ole ja töö kippus tüütavaks muutuma. Midagi tahtsin ette võtta. Eks ma püüdsin igatepidi, sealhulgas uurisin uue eriala õppimist (aga eriala ennast ei osanud valida), korteri ostmist (aga pangast kästi tööandjalt palka juurde küsida), mõneks kuuks Lõuna-Ameerikasse ringreisile minekule (jõudsin end isegi hispaania keele kursustele kirja panna).
Austraalia jõudis plaanidesse üsna hilja. Ja tuli kaunis proosalistel põhjustel: seal on soe, seal räägitakse inglise keelt ja sinna saab üsna kergelt noorte nn tööta-ja-reisi-viisa. Nii on seal rannas peesitamise vahepeal võimalik tööd ka teha ning kohalikud on igast untsantsakatega harjunud, kes vaid kuuks-paariks tööle tulevad.
Kunagine kursaõde Kaja tõi seepeale näite oma sõbrast, kes oli samuti eluga kokku jooksnud ja läks Austraaliasse (või oli see nüüd mõni teine kauge kant) elu mõtet otsima. Oli aasta ära, käis vaatas ilma, tuli Eestisse tagasi ja ... ei teadnud endiselt, mida eluga peale hakata.
Igaks juhuks ei võta ma plaani elus selgusele jõuda, vaid lihtsalt näha ja teha teistsuguseid asju.
Ma jõuan kolmapäeva hommikul lennukiga Brisbane'i, mis on üks suuremaid Austraalia linnu, asub mandri idarannikul keset poole tuhande kilomeetri pikkust lakkamatut liivaranda. Seal saan ma kokku Jasminiga, kes mu paariks päevaks enda juurde lubas võtta. On selline portaal couchsurfing.com ehk siis diivanitel surfamine, kus rännuhuvilised ja ränduritest huvitatud inimesed kokku saavad, ühed otsivad diivaninurka, kus end enne järgmist rännakut välja magada, ja teised siis pakuvad neid. Või tegelikult küll on valdavalt ühes inimeses need mõlemad pooled sees. Sealt ma oma võõrustaja siis leidsingi ja kui ta mu välja viskab, siis lubas teine tüdruk mind ka oma diivanile võtta.
Siis tahan korda ajada mõned ametiasjad, nagu pangakonto avamine ja maksunumbri tegemine. Kui sul maksunubrit ei ole, pead maksma riigile 49% palgast, kui on, võtavad vaid 29%. Arvatavasti. Neil on üsna eristav maksusüsteem, kus maksuprotsent sõltub nii sellest, kas sa oled resident (kellel see on väiksem) või mitte (nagu mina), kui ka sellest, kui palju sa teenid (kes rohkem teenib, maksab rohkem, aga vaevalt ma nii kõrgepalgaliseks jõuan).
Edasi on plaan minna Byron Baysse, mis on väike hipilik turistilinn veidi rannikut mööda lõuna poole minna. Miks just sinna, võiks ka küsida, kuigi seda mult vist keegi küsinud polegi. Sellega on nii, et kohtusin Tallinnas sõbra sõbra sõbra Melbourne'st pärit muusiku Jonathaniga. Küsisin temalt siis, et mis on see paik, kus tasuks Austraalia aastat alustada ja veidiks pidama jääda. Tema siis ütles, et mine Byron Baysse, ja kuna mul muud paremat plaani nagunii pole, siis lähengi nüüd Byron Baysse. Võib-olla jõuan aga hoopis mujale...
Tööd mul valmis vaadatud ei ole. Ja väga selle pärast ei muretse ka. Tundub, et kõik rändurid, kes tahtnud on, on töö ka leidnud. Hakkan ukselt uksele käima ja küsima. Kuna eesti keele toimetajaid neil seal kardetavasti vaja ei ole, siis mõtlen ettekandjaks hakkamise peale. Või lähen kööki kartuleid koorima (on neil seal üldse kartuleid?) või müüjaks või mangosid korjama. Farmis töötamise tahaks ikka ära proovida, see on otsekui traditsioon, et rändurid vahepeal farmis mangosid või arbuuse korjavad, kui näpud põhjas.
Ettekandja ametiks ma isegi valmistusin. Käisin oktoobris kokku seitsmel õhtul tex-mexi söögi- ja joogikohas Texases ette kandmas. Täiesti vahva kogemus oli, selline seiklus raamatute nokkimise vahele. Õppisin palju ja nagu ikka, sain aru, et oi-oi kui palju võiks veel osata, et end ettekandjaks nimetada, aga kindlam tunne on ikka kui enne.
Ja siis see viimane: ma olen vahel ikka kohutavalt närvis. Võid olla küll väga väsinud, aga kui voodisse heidad, hakkad muretsema nii et silme eest must, et kes mind seal ikka ootab ja mis paremat elu seal ikka olla saab. Ja kuidas ma niimoodi üksi ikkagi hakkama saan. Siis tuletan endale meelde, et ega üksi reisimine tähenda ju tegelikult üksi reisimist.
Mu ema ütles aga selle peale umbes nii, et on kurb küll, et sa lähed, kuid samas on tore ka. Nii ongi.

Ja alati võib tagasi tulla...

2008-11-12T19:54:00.000+02:00

Esmaspäeval sõidan Austraaliasse. Ega ma täpselt teagi, mida sinna otsima lähen. Lihtsalt on aeg. Võtan oma tumerohelise seljakoti selga ja pooleteise päeva pärast olengi kohal. Siis teen kängurutele pai, proovin surfimise ära ja kirjutan romaani. Ja kõik see muu, millest ma veel unistada ei oska.

Püüan teid enda tegemistega kursis hoida. Eks kirjutage mulle ka!