Värviline elu

Olen olnud tagasi kohvikus tööl pea kolm nädalat nüüd. Kolmeteistkümnes päev täna järjest ja kuues päev, kus ma olen tööl nii hommikuse kui ka õhtuse vahetuse. Nad teavad, et ma tahan tööd, ja mul on hea meel, et ma seda saan, aga vahel mõtlen küll, et nad unustasid vist graafiku tegemisel kalendrisse vaadata. Tänasega, kirjutan seda kolmapäeva hommikul, on pühadehooaeg ametlikult läbi ja kardetavasti tabab kohvikut ootamatu üksildus. Nagu pohmelus pärast päevi pidutsemist. Me hakkame küürima toole ja laudu, pesema lettidetaguseid ja tegema kõiki muid tüütuid töid, mida tehakse, kui midagi teha ei ole.
Peale omanikest abielupaari on kohvikus veel vaid kaks inimest, kellega ma kunagi koos töötasin. Üks neist, Rebecca, teeb vaid ühe päeva nädalas. Palju on sama ja tuttav, palju on muutunud. Omanik Alex on araablane Jordaaniast. Kaks aastat tagasi oli ta ainus araablane kohvikus. Nüüd on koht täis tema sugulasi, tuttavaid ja muidu muslimeid. Ma ei ole suurem asi rassist. Inimesed on inimesed ja iga päev koos olles unustad nahavärvi ära. Aga samas ajavad nad mul vahel harja täitsa punaseks. Ma ei usu, et see on pahatahtlikkusest, pigem lihtsalt erinev taust, aga pahatihti tunduvad nad nii ebaviisakad, lausa jämedad. Alexi õemees Hamzah on omamoodi juhataja ja esimesel päeval, kui ma temaga koos töötasin, ei suutnud ma seda peaaegu uskuda: ta seisab leti taga ja näitab mulle näpuga, et näe seal on koristamata laud ja seal ja siis seal ka. Nagu ma oleks poolearuline. No olgu, neelasin selle alla. Tema ju ei tundnud mind, usalduse peab kõigepealt välja teenima, eks. Nii hull pole pärast enam asi olnud, aga iga päev on hetki, mil ma mõtlen, kui uskumatult tobe ja ebaviisakas see on. Näiteks võtan ma parasjagu kliendilt tellimust kassas ja ta astub juurde ja enam-vähem lükkab su minema, et ta võtab ise poole pealt üle. Või seisan, noad-kahvlid käes, valmis toitu lauda viima, kui öeldakse, ei, sa mine tee parem seda, hoopis see teine las viib toidu välja. Alguses mõtlesin, et see on minu pärast, et ma olen nende jaoks uus ja nad ei usalda, et ma hakkama saan. Aga rääkides teiste tüdrukutega, tuleb välja, et see on sama ka neil, nii et lihtsalt... teistsugune suhtlusviis. Mis mul paneb vahel kahe käega peast kinni hoidma. Rääkimata sellest, et pool vestust käib araabia keeles ja kohati on meil ka eri aktsentide probleem. Üks kohalik tüdruk kohvikust, avaldas arvamust, et see on sellepärast, et me oleme naised, et nad lihtsalt ei usu, et naine ise mõelda oskaks. Ma ei tea. Ise ei oleks ma selle peale tulnud, ja küsida ka ei tihka. Aga võib-olla küsin ka. Üks poiss on hästi tore. Üks jälle nii ülbe, et ma ei suuda seda isegi uskuda. Ta on ka väga ilus, tõeline kompu, pikk ja sale, suurte tumedate vasikasilmadega. Võib-olla sellepärast ta saabki selle ülbusega läbi, et ta lihtsalt välgutab oma pikki ripsmeid ja kõik sulavad. Ma ei tea. Aga võib-olla nende traditsioonis ei ole miski sellest järskusest ebaviisakas, vaid lihtsalt normaalne. Nii nagu austraallased, iirlased, paljud teisedki võiks pidada eestlasi ebaviisakaks, neil on ikka tänan-palun-vabandage-kuidas-läheb-milline-võrratu-ilm-kas-pole ja muu selline iga võõraga kohe varnast võtta.
Üldse oli pool linna pühade ajal väga värviline. Inimeste mõttes. Küll oli araablasi mitmesugustes riiete kinnisuse astmes, aasialasi, latiinosid. Heledanahalised ja -juukselised on kindlas vähemuses. Aborigeene on siin aruharva näha, üldse mitte, oleks vist õige öelda. Kohvikus tööl on meil siiski kaks väga blondi tüdrukut Taanist. Nii et vaheldust on.
Päevad on üldiselt päikselised ja lõunavaheajad olen ikka rannas veetnud. Või kui varem lõpetan, siis päikeseloojangut rannal vaadanud. Iga päev meres ujumas. Need pingviinid pildil on ka sealsamas rannas, kus ma ujumas käin. (Ja ega rohkem pilte tule ka, sest fototkas on lõpuks otsad andnud. Nuuks.) Viimased päevad on vahele jäänud, vaikselt hakkab jahedamaks minema, tahaks ikka pikad püksid ja jaki selga tõmmata õhtul. Merevesi on nii 21 kraadi, mis tähendab, et vette lähevad vaid tõelised entusiastid-sportlased, lapsed ja meeleheitel eestlane, kes tahab saada veidigi suvetunnet, olgugi et on sellega lootusetult hiljaks jäänud.
Aga jah, pühad on läbi. Meil oli siin järjest koolivaheaeg, ülestõusmispühad ja Anzac’i päev, mil mälestatakse Austraalia (ja Uus-Meremaa) hukkunud sõdureid – ja mis on üks suuremaid joomapäevi aastas. Eriti kuna pihta saab hakatu juba poole kuue ajal hommikul pärast eriti varast teenistust. Ja et need pühad langesid sel aastal kokku, said inimesed viis vaba päeva. Ollallaa!
Igatahes, selle nädalaga on mu töö siin läbi. Ei tea, millal ma täpselt Uus-Meremaa poole liikuma hakkan, aga millalgi hakkan. Suusatamisnipid on teretulnud. Ja lumelauatamisnipid ka :) Kindel plaan see värk ära proovida.

* * *

Veel kohvikust. Eile oli meil neljane laudkond, kaks puudega meest hooldajatega. Mehed olid ratastoolides ja tundusid tõsise vaimse puudega. Üsna mu venna Tõnise moodi. Üks oli vaikne ja vaatas lihtsalt suurte silmadega ringi, teine mõmises lakkamata ja vehkis kätega. Hooldaja tõstab tühja tassi ta nina ette ja seletab: „Näe, me hakkame teed jooma, teed jooma!“ Ja hooldajad pidid neid igal sammul aitama: hoidma tassi, söötma. On raske öelda, kui sügav nende puue oli või kui palju nad aru said.
Kerge vaimse puudega inimesi oma hooldajatega käib meil ikka aeg-ajalt. Nad on jutukad ja küsivad sult isiklikke küsimusi, on väga elevil, näitavad sulle oma värskelt värvitud tättuusid ja selgelt naudivad väljasolekut.
Nii raske puudega inimesi pole ma varem restoranis näinud. Ja pani mind mõtlema. Me pole kunagi selle peale tulnud, et Tõnisega restorani minna. Ma ei tea, on see hea või halb. Teised kliendid valisid lauad kohviku teises otsas. Aga sama teeksin ma ka siis, kui on kohvikus valjuhäälne lastega pere, või noortekamp. Võiks argumenteerida, et raske vaimse puudega inimesed ei saa midagi aru nagunii, on nad restoranis või kodus ja neil oleks parem kodus, kus kõik on tuttav. Aga samas, kes teab. Võib-olla kui nad on harjunud väljas käima, on see neile just huvitav ja hea. Ei tea. Keegi on selle kindlasti kunagi juba välja uurinud.

Nagu arvata võite, näen ettekandmist isegi unes. Mis on hea: pole aega muudele asjadele mõelda.

Muutused

Ma ei kirjutanud eelmisel nädalal. Ma ei tahtnud rääkida, mis mu elus toimumas on. Tundsin, et on hädine ja piinlik. Et ma olen taas läbikukkunud. Tundsin, et ma ei tea, mis toimub, mida ma teen ja mida ma tahan.
Ma ei tundnud ennast Darwinis hästi. Püüdsin rõõmsat meelt üleval hoida ja aeg-ajalt see ka õnnestus. Tundsin ennast üksildasena, ilma viimaste Eesti-nädalate töökoormata veel üksildasemana kui enne. Olin hirmul, närviline, pinges. Ootasin, et Daniel tuleb, ja ma tunnen otsekui imekombel, et see ongi õige, see ongi see, millega mu elus kõik oma kohale vajub ja rohkemat polegi vaja.
Need ootused olid liiga suured kanda. Ta tuli. Ja kõik tundus vale. Ta oli samasugune nagu enne. Sama poiss, kellesse ma armusin. Sama poiss, keda ma taluda ei suutnud.
Igatahes otsustasin süüdistada teda. Et ta ei ole mulle valmis seadnud seda imelist elu, millest ma unistanud olen ja kuhu mina lihtsalt sisse saaksin astuda. Et ta ei pane mind tundma turvaliselt selles, kus me homme oleme, või täna pärastlõunal. Et tal ei ole maja ja autot ja raha.
Ja ma otsustasin põgeneda. Nii nagu ma varemgi põgenenud olen. Mitmesuguste probleemide eest.

Aga ma ei taha enam põgeneda. Ma ei kannata enda põgenemisi. Ma ei taha olla pinges ja kange, ma ei taha olla tõsine ja mures. Ma ei taha näägutada ja esitada nõudmisi. Ma ei taha muretseda pagana raha pärast. Otsustasin, et mul on tagumine aeg uuesti tõsiselt töötamise peale mõtelda. Ma ei taha elada teiste armust, olgugi see arm puhtast südamest ja heal meelel. Aitäh, ema ja Raul ja Annika ja isa ja Tea ja Brendan ja paljud teised, kes seda blogi arvatavasti ei loe. Tahan, et ma võiksin ise muretseda eluaseme, viia oma kaaslase restorani ja kõike muud. Ma olen oodanud, et keegi teeks otsused minu eest. Ja olen pettunud, kui asjad ei lähe nii, nagu ma tahan. Tahan, et mul oleks enesekindlust teha ise otsuseid.
Ma tahan osata lasta lõdvaks, tahan olla vaba ja vabameelne, ma tahan tegutseda. Tahan tolerantsust, tahan oma kaaslast armastada ja toetada just sellisena, nagu ta on. On tagumine aeg muuta ennast, mitte tahta, et teised muutuksid. Kardan, et seekord on need mõtted jäänud hiljaks. Loodan, et need ei jää päris teoreetiliseks.

Ja veel, Daniel tervitab vanaema, ema, isa, Tead, Annikat, Margitit, Kairit ja Agnest. G’day!

* * *

Esmaspäeval lendasin Sydneysse ja õhtuks olin Nelson Bays, kus paar aastat tagasi oli mu Austraalia esimene pikem paikajäämine. Ma ei olnud veendunud, et naasmine on hea mõte. Ma olin seda paika armastanud ja pelgasin, et tagasiminek võib kaunitele mälestustele vee peale tõmmata. Ent juba maandumine üle imeilusate Sydney randade tõi südamesse rahulikkust, teadmist, et see ei olnud asjata reis. Teekond läbi eukalüptimetsade Newcastle’isse ja edasi Nelson Baysse oli kui kojusõit. Nii tuttav ja hubane ja hingematvalt kaunis.
Peatun ühe oma kunagise töökaaslase, tema õe ja ema juures. Rääkisin oma vana bossiga kohvikust ja et koolivaheaeg ja munadepühad on tulemas, saan seal ehk paariks nädalaks tööd. Suvi on küll lõppemas – üks erakordselt kuum ja kuiv suvi! –, aga vesi on endiselt mõnus ja vedelesin eile tunnikese rannaski. Tahaksin teid kõiki siia kutsuda. Mul oleks rannal väike maja ja ka teie saaksite otsekohe aru, et siit lihtsalt ei ole põhjust lahkuda.