Neljapäeva õhtul käisin huvitaval üritusel: avatud aedade projekti selleaastasel avamisel. „Avatud aiad“ (Open Gardens) on projekt, kus valitud paremad eraaiad avavad paariks päevaks oma väravad ja lasevad rahva sisse uudistama, seda küll piletiraha eest. Osariigi halduri Tom Paulingi – Põhjaterritooriumi suurim nina – vastuvõtule olid kutsutud projektis osalevate aedade omanikud, korraldajad, meedia esindajad. Leonie (Loli), kelle juures ma peatun, oli kutsutud (arvatavasti aiaajakirjanikuna) ja ütles, et tule ka – ei juhtu just iga päev, et saad valitsuse aeda näha. Tunnistasin Lolile, et mul ei ole kingigi nii viisaka ürituse tarvis – mehed pigistasid kuuma kiuste viigipüksid ja viksitud kingad jalga –, ja ehkki ta pakkus lahkelt enda omi, sobisin ka oma sandaalidega sinna päris hästi, oli teisigi naisi sandaalide ja suviste lihtsate kleitidega. Aeda ei näinud, või noh, seda vähest, mis aknast paistis, sest nii kui autost välja saime, hakkas sadama ja ladistab akna taga siiamaani (kirjutan seda neljapäeva hilisõhtul). Küll aga tekkis üritusel kohatult kodune tunne. Inimesi oli kohal paari-kolmekümne ringis, väga valitud seltskond. Pakuti jooke ja suupisteid, kohtuti vanade tuttavatega ja tutvuti uutega. Ja mulle meenusid hoopis filoloogide kogunemised konverentsidel ja muidu. Nii äge on lihtsalt, kui sul oma ringkond, kellega ühiselt nalja visata.
Esialgsest kohmetusest hoolimata sulasin ka sinna ootamatult hästi sisse: kujutasin vist ette, et olengi eesti fillide kogunemisel. Ja sain ka aru, et olen täitsa kadestamisväärsesse perre sattunud. Sattusin vestlema ühtede aiaomanikega ja mainisin, et peatun Leonie ja Kaffiri juures. „Oo, kas Leonie Norrington?“ küsib naine mult ja minu jaatava mõmina peale, asub ta kohe elavalt oma kaaslasele seletama: „Tead ju küll, ta teeb ju ABCs seda saadet ja raadios ka vist ja ...“ Ja mulle: „Küll sul on vedanud. Oled ka palju Leonie aias töötanud?“ No tegelikult ei ole ma Leonie aias midagi teinud. Ühest küljest on veidi vara, nagu tänasest vihmaladinast näha, ei ole kuiv aeg üldse veel mitte käes, teisalt on Leonie ise paljugi oma „kabinetis“ – mis on kuur hoovi peal – töös järjekordse aiaraamatu kallal, siis käib tal päris palju külalisi ja muid asjaajamisi, olgugi et me asume üsna metsas ja lisaks on ta hõivatud oma väikse pojatütrega. „Minu meelest peaksid kõik emad laste kõrvalt tööle minema,“ ütleb ta kavalalt, „siis saaksid vanaemad oma pisikestega aega veeta!“ Minia hakkas pooleaastase lapse kõrvalt kahel päeval nädalal uuesti tööl käima ja Leonie on siis linnas nende pool lapsega mässamas.
Paar päeva tagasi olid meil veel omapärased külalised: noor perekond metsast (et mitte öelda maalt ja hobusega). Naine on kunagine füsioterapeut, mees... ei mäletagi, igatahes otsustasid nad, et tahavad oma lapsed teistmoodi üles kasvatada, kui tänapäeva segane maailm seda ette näeb ja kolisid ära džunglisse, kus püüavad elada enam-vähem loodusest ära. Neil on kolm heledate lokkide pisikest plikat, kõige väiksem kaheksakuune, suurem ehk seitsmene. Nad kasvatavad-koolitavad lapsi kodus (nagu ma aru saan, ei ole Austraalias kodus laste koolitamiseks loa saamine kuigi keeruline ja eri põhjustel – usulised, tervislikud, distantsilised või nagu siin põhimõttelised – teevad seda päris paljud; eelmisel korral kohtasin lahedat Melbourne’i peret, kes lapsed aastaks koolist ära võtsid, et nendega mööda Austraaliat reisida), peavad kitsi, jahivad possumeid ja muid metsloomi ja muidugi kasvatavad ökoviisil kõiksugu asju, mida kasvatada saab. Nimed olid lastel samuti vahvad: kõige suurem oli Ginger ehk Ingver, väikseim oli Chilli ehk Tšilli ja keskmisel oli ka miskisugune vürtsine nimi. Sain aru, et lapsed ei ole kunagi vankris olnud, kaheksakuune Chilli istus lihtsalt emal puusa peal. Porgandpaljalt. Palav on ju ja mähkmeid nad ei kasuta, enne sai metsa all suurem piss ära tehtud. Kas nad algusest peale mingeid mähkmeid ei ole kasutanud, ei oska ma küll öelda. Lapsed tulid tuppa rõõmsalt porgandeid närides – tulid meelde lihtsad ajad, kus endal lapsena ka porganditest heaks suutäieks piisas ja tõesti, palju siis vaja on. Šampoone, kreeme, sh päikesekreemi, nad ei kasuta, sest kogu vesi läheb taaskasutusse aia kastmiseks. Siit astusid nad läbi pärast paaripäevast linnaskäiku sugulasi-tuttavaid külastamas, suuremad tüdrukud olid elevil, nad olid endale päris ehtsad balletisussid ostnud! „No neid nad tahtsid, ja ise oma raha eest ostsid,“ seletab ema Laura. Kogu perega oldi korjatud ja kuivatatud müügiks mingeid asju, millest ma hästi aru ei saanud, mis need olid, ja sealt said siis plikadki oma osa. Minu küsimuse peale, kas neil on siis mõni balletikool ka läheduses, kus tüdrukud käima hakkavad, kohmas Laura, et ta oskab isegi neile blisjeesid õpetada ja kui neil mõne kuu pärast ikka veel huvi on, olevat keegi tuttav daam, kelle juures nad tunde saaksid võtta. Kõlab lausa sinivereliselt! Igatahes on nemadki osalised wwoofingu projektis ja oleks täitsa huvitav mõned nädalad seal veeta.
Eile sain tuttavaks ka soome päritolu Ritaga, kes on ammune perekonnasõber ja hoovi peal bangalos elab, ta oli vahepeal ära tuttavate juures. Tema perekond tuli Austraaliasse 60ndatel, kui ta kolmene oli. Ja ta on ehe austraalia mutt! Jutt jookseb mis vähe ei ole ja jooki läheb ka selle juurde päris palju. Töötab ta keevitajana või millegi taolisena. Suvel on tal esimest korda plaanis Soome reisima minna, koos vanema õega. Jõuavad suvise pööripäeva tähistamiseks kohale. Kavatseb põdrakasvatajale naiseks minna, sellisele, kel üks silm on roheline ja teine sinine, ja Soome jäädagi. No see viimane on nali. Kuuldes, et mina olen siis üheotsapiletiga, põrutab ta: „Ei noh, mul on ikka tarvis koju tagasi ka saada.“
Küpsetasin siin kaks pätsi rukkileiba – või leiba, mis sisaldas ka rukkijahu, kuna puhast rukkijahu polnud kohalikus poes saada. Tuli esimesel päeval, kui siia jõudsin, leivategemine jutuks ja panime kohe juuretise hakkama. Täitsa head tulid välja, eriti ahjusoojalt. Aga teisel päeval röstitult oli ka päris mõnud. Rita, kelle kodus ka rukkileiba oli küpsetatud, ei jõudnud ära kiita, ning Loli tellis meilt, kui me täna linnas käisime, ökopoest rukkijahu. Tõime siis kaks kilo. Juuretist panin ka purki tallele, nii et ju läheb siin peres veel küpsetamiseks. Kui algul kahtlesin, et ega austraallased vist suurt rukkileivast pea, ikkagi päris harjumatu kellelegi, kes õhulise saia peal üles kasvanud, ütles Loli, et tema on küll rukkileiba lapsena söönud. Darwinis olevat olnud päris suur idaeurooplaste kogukond ja tema vanaema käinud nendega tihedalt läbi, nii jõudis siis ka kummaline leib nende lauale.
Homme lahkun siit Darwinisse.
Pean lõpetama enda kratsimise. Olen üleni sääse-, sipelga- ja kes-teab-veel-kelle-hammustusi täis ja need kõik kipuvad sügelema.
Reede. Olengi Darwinis. Peatun kitsukeses umbses hotellitoas, ei anna võrreldagi Loli ja Kaffiri džunglipesaga, mille verandalt on tehtud eespool olev foto vihmasajusele aiale.
