Värviline elu

Olen olnud tagasi kohvikus tööl pea kolm nädalat nüüd. Kolmeteistkümnes päev täna järjest ja kuues päev, kus ma olen tööl nii hommikuse kui ka õhtuse vahetuse. Nad teavad, et ma tahan tööd, ja mul on hea meel, et ma seda saan, aga vahel mõtlen küll, et nad unustasid vist graafiku tegemisel kalendrisse vaadata. Tänasega, kirjutan seda kolmapäeva hommikul, on pühadehooaeg ametlikult läbi ja kardetavasti tabab kohvikut ootamatu üksildus. Nagu pohmelus pärast päevi pidutsemist. Me hakkame küürima toole ja laudu, pesema lettidetaguseid ja tegema kõiki muid tüütuid töid, mida tehakse, kui midagi teha ei ole.
Peale omanikest abielupaari on kohvikus veel vaid kaks inimest, kellega ma kunagi koos töötasin. Üks neist, Rebecca, teeb vaid ühe päeva nädalas. Palju on sama ja tuttav, palju on muutunud. Omanik Alex on araablane Jordaaniast. Kaks aastat tagasi oli ta ainus araablane kohvikus. Nüüd on koht täis tema sugulasi, tuttavaid ja muidu muslimeid. Ma ei ole suurem asi rassist. Inimesed on inimesed ja iga päev koos olles unustad nahavärvi ära. Aga samas ajavad nad mul vahel harja täitsa punaseks. Ma ei usu, et see on pahatahtlikkusest, pigem lihtsalt erinev taust, aga pahatihti tunduvad nad nii ebaviisakad, lausa jämedad. Alexi õemees Hamzah on omamoodi juhataja ja esimesel päeval, kui ma temaga koos töötasin, ei suutnud ma seda peaaegu uskuda: ta seisab leti taga ja näitab mulle näpuga, et näe seal on koristamata laud ja seal ja siis seal ka. Nagu ma oleks poolearuline. No olgu, neelasin selle alla. Tema ju ei tundnud mind, usalduse peab kõigepealt välja teenima, eks. Nii hull pole pärast enam asi olnud, aga iga päev on hetki, mil ma mõtlen, kui uskumatult tobe ja ebaviisakas see on. Näiteks võtan ma parasjagu kliendilt tellimust kassas ja ta astub juurde ja enam-vähem lükkab su minema, et ta võtab ise poole pealt üle. Või seisan, noad-kahvlid käes, valmis toitu lauda viima, kui öeldakse, ei, sa mine tee parem seda, hoopis see teine las viib toidu välja. Alguses mõtlesin, et see on minu pärast, et ma olen nende jaoks uus ja nad ei usalda, et ma hakkama saan. Aga rääkides teiste tüdrukutega, tuleb välja, et see on sama ka neil, nii et lihtsalt... teistsugune suhtlusviis. Mis mul paneb vahel kahe käega peast kinni hoidma. Rääkimata sellest, et pool vestust käib araabia keeles ja kohati on meil ka eri aktsentide probleem. Üks kohalik tüdruk kohvikust, avaldas arvamust, et see on sellepärast, et me oleme naised, et nad lihtsalt ei usu, et naine ise mõelda oskaks. Ma ei tea. Ise ei oleks ma selle peale tulnud, ja küsida ka ei tihka. Aga võib-olla küsin ka. Üks poiss on hästi tore. Üks jälle nii ülbe, et ma ei suuda seda isegi uskuda. Ta on ka väga ilus, tõeline kompu, pikk ja sale, suurte tumedate vasikasilmadega. Võib-olla sellepärast ta saabki selle ülbusega läbi, et ta lihtsalt välgutab oma pikki ripsmeid ja kõik sulavad. Ma ei tea. Aga võib-olla nende traditsioonis ei ole miski sellest järskusest ebaviisakas, vaid lihtsalt normaalne. Nii nagu austraallased, iirlased, paljud teisedki võiks pidada eestlasi ebaviisakaks, neil on ikka tänan-palun-vabandage-kuidas-läheb-milline-võrratu-ilm-kas-pole ja muu selline iga võõraga kohe varnast võtta.
Üldse oli pool linna pühade ajal väga värviline. Inimeste mõttes. Küll oli araablasi mitmesugustes riiete kinnisuse astmes, aasialasi, latiinosid. Heledanahalised ja -juukselised on kindlas vähemuses. Aborigeene on siin aruharva näha, üldse mitte, oleks vist õige öelda. Kohvikus tööl on meil siiski kaks väga blondi tüdrukut Taanist. Nii et vaheldust on.
Päevad on üldiselt päikselised ja lõunavaheajad olen ikka rannas veetnud. Või kui varem lõpetan, siis päikeseloojangut rannal vaadanud. Iga päev meres ujumas. Need pingviinid pildil on ka sealsamas rannas, kus ma ujumas käin. (Ja ega rohkem pilte tule ka, sest fototkas on lõpuks otsad andnud. Nuuks.) Viimased päevad on vahele jäänud, vaikselt hakkab jahedamaks minema, tahaks ikka pikad püksid ja jaki selga tõmmata õhtul. Merevesi on nii 21 kraadi, mis tähendab, et vette lähevad vaid tõelised entusiastid-sportlased, lapsed ja meeleheitel eestlane, kes tahab saada veidigi suvetunnet, olgugi et on sellega lootusetult hiljaks jäänud.
Aga jah, pühad on läbi. Meil oli siin järjest koolivaheaeg, ülestõusmispühad ja Anzac’i päev, mil mälestatakse Austraalia (ja Uus-Meremaa) hukkunud sõdureid – ja mis on üks suuremaid joomapäevi aastas. Eriti kuna pihta saab hakatu juba poole kuue ajal hommikul pärast eriti varast teenistust. Ja et need pühad langesid sel aastal kokku, said inimesed viis vaba päeva. Ollallaa!
Igatahes, selle nädalaga on mu töö siin läbi. Ei tea, millal ma täpselt Uus-Meremaa poole liikuma hakkan, aga millalgi hakkan. Suusatamisnipid on teretulnud. Ja lumelauatamisnipid ka :) Kindel plaan see värk ära proovida.

* * *

Veel kohvikust. Eile oli meil neljane laudkond, kaks puudega meest hooldajatega. Mehed olid ratastoolides ja tundusid tõsise vaimse puudega. Üsna mu venna Tõnise moodi. Üks oli vaikne ja vaatas lihtsalt suurte silmadega ringi, teine mõmises lakkamata ja vehkis kätega. Hooldaja tõstab tühja tassi ta nina ette ja seletab: „Näe, me hakkame teed jooma, teed jooma!“ Ja hooldajad pidid neid igal sammul aitama: hoidma tassi, söötma. On raske öelda, kui sügav nende puue oli või kui palju nad aru said.
Kerge vaimse puudega inimesi oma hooldajatega käib meil ikka aeg-ajalt. Nad on jutukad ja küsivad sult isiklikke küsimusi, on väga elevil, näitavad sulle oma värskelt värvitud tättuusid ja selgelt naudivad väljasolekut.
Nii raske puudega inimesi pole ma varem restoranis näinud. Ja pani mind mõtlema. Me pole kunagi selle peale tulnud, et Tõnisega restorani minna. Ma ei tea, on see hea või halb. Teised kliendid valisid lauad kohviku teises otsas. Aga sama teeksin ma ka siis, kui on kohvikus valjuhäälne lastega pere, või noortekamp. Võiks argumenteerida, et raske vaimse puudega inimesed ei saa midagi aru nagunii, on nad restoranis või kodus ja neil oleks parem kodus, kus kõik on tuttav. Aga samas, kes teab. Võib-olla kui nad on harjunud väljas käima, on see neile just huvitav ja hea. Ei tea. Keegi on selle kindlasti kunagi juba välja uurinud.

Nagu arvata võite, näen ettekandmist isegi unes. Mis on hea: pole aega muudele asjadele mõelda.