Muutused

Ma ei kirjutanud eelmisel nädalal. Ma ei tahtnud rääkida, mis mu elus toimumas on. Tundsin, et on hädine ja piinlik. Et ma olen taas läbikukkunud. Tundsin, et ma ei tea, mis toimub, mida ma teen ja mida ma tahan.
Ma ei tundnud ennast Darwinis hästi. Püüdsin rõõmsat meelt üleval hoida ja aeg-ajalt see ka õnnestus. Tundsin ennast üksildasena, ilma viimaste Eesti-nädalate töökoormata veel üksildasemana kui enne. Olin hirmul, närviline, pinges. Ootasin, et Daniel tuleb, ja ma tunnen otsekui imekombel, et see ongi õige, see ongi see, millega mu elus kõik oma kohale vajub ja rohkemat polegi vaja.
Need ootused olid liiga suured kanda. Ta tuli. Ja kõik tundus vale. Ta oli samasugune nagu enne. Sama poiss, kellesse ma armusin. Sama poiss, keda ma taluda ei suutnud.
Igatahes otsustasin süüdistada teda. Et ta ei ole mulle valmis seadnud seda imelist elu, millest ma unistanud olen ja kuhu mina lihtsalt sisse saaksin astuda. Et ta ei pane mind tundma turvaliselt selles, kus me homme oleme, või täna pärastlõunal. Et tal ei ole maja ja autot ja raha.
Ja ma otsustasin põgeneda. Nii nagu ma varemgi põgenenud olen. Mitmesuguste probleemide eest.

Aga ma ei taha enam põgeneda. Ma ei kannata enda põgenemisi. Ma ei taha olla pinges ja kange, ma ei taha olla tõsine ja mures. Ma ei taha näägutada ja esitada nõudmisi. Ma ei taha muretseda pagana raha pärast. Otsustasin, et mul on tagumine aeg uuesti tõsiselt töötamise peale mõtelda. Ma ei taha elada teiste armust, olgugi see arm puhtast südamest ja heal meelel. Aitäh, ema ja Raul ja Annika ja isa ja Tea ja Brendan ja paljud teised, kes seda blogi arvatavasti ei loe. Tahan, et ma võiksin ise muretseda eluaseme, viia oma kaaslase restorani ja kõike muud. Ma olen oodanud, et keegi teeks otsused minu eest. Ja olen pettunud, kui asjad ei lähe nii, nagu ma tahan. Tahan, et mul oleks enesekindlust teha ise otsuseid.
Ma tahan osata lasta lõdvaks, tahan olla vaba ja vabameelne, ma tahan tegutseda. Tahan tolerantsust, tahan oma kaaslast armastada ja toetada just sellisena, nagu ta on. On tagumine aeg muuta ennast, mitte tahta, et teised muutuksid. Kardan, et seekord on need mõtted jäänud hiljaks. Loodan, et need ei jää päris teoreetiliseks.

Ja veel, Daniel tervitab vanaema, ema, isa, Tead, Annikat, Margitit, Kairit ja Agnest. G’day!

* * *

Esmaspäeval lendasin Sydneysse ja õhtuks olin Nelson Bays, kus paar aastat tagasi oli mu Austraalia esimene pikem paikajäämine. Ma ei olnud veendunud, et naasmine on hea mõte. Ma olin seda paika armastanud ja pelgasin, et tagasiminek võib kaunitele mälestustele vee peale tõmmata. Ent juba maandumine üle imeilusate Sydney randade tõi südamesse rahulikkust, teadmist, et see ei olnud asjata reis. Teekond läbi eukalüptimetsade Newcastle’isse ja edasi Nelson Baysse oli kui kojusõit. Nii tuttav ja hubane ja hingematvalt kaunis.
Peatun ühe oma kunagise töökaaslase, tema õe ja ema juures. Rääkisin oma vana bossiga kohvikust ja et koolivaheaeg ja munadepühad on tulemas, saan seal ehk paariks nädalaks tööd. Suvi on küll lõppemas – üks erakordselt kuum ja kuiv suvi! –, aga vesi on endiselt mõnus ja vedelesin eile tunnikese rannaski. Tahaksin teid kõiki siia kutsuda. Mul oleks rannal väike maja ja ka teie saaksite otsekohe aru, et siit lihtsalt ei ole põhjust lahkuda.