Austraalia. Teine katse. Või kolmas, neljas...

Tagasi Austraalias. Kolmapäevast saadik, või siis Eesti teisipäeva õhtust. See nagu ei olekski päris. Ma olen siin, aga samas oleks see just nagu keegi teine. Tähendab, kui see oleks päris, peaksin ma tundma ju, et vau, just alles oli külm, lumine ja lörtsine, ja ühtäkki kuum, roheline, troopiline. Ma tunnen, et on kuum, lämmatavalt niiske, kuulen linde varahommikuti ja päikeseloojangul kisendamas, otsekui oleks viimne päev käes, näen sisalikke mööda aknavõrke sibamas ja toalambi valgel putukaid püüdmas – ja kõik tundub nii loomulik, nagu oleks see kogu aeg nii olnud ja jääks kogu aeg nii olema.
Eesti oma lume, lörtsi ja kevadiselt karge päikesepaistega oleks nagu kellegi räägitud ammune lugu.

Et Austraaliasse olen jõudnud, sai selgeks kohe. Lennujaama ja linna vahet sõitva bussi juht jagas oma hommikuks söödavaid viinamarju ja rääkis ära terve eluloo, või noh, niipalju kui selle lühikese aja jooksul sai ning maaliini bussi kolmekümnendates naisjuht kutsus nukukeseks.
Immigratsioonitädid lennujaama passikontrollis nii rõõmsad ei olnud, võib ehk olla, et kella nelja ajal öösel väsib isegi ehtne austraallane. Öeldi, et see on viimane kord, kui mind niisama lihtsalt turistiviisaga maale lastakse, kästi sobivam viisa muretseda pikaajalisteks käikudeks ja loeti sõnad peale, et ma ei tohi tööd teha siin. Eks ma siis viska jalad seinale (kui seda on) ja puhka.

Olengi sellega juba algust teinud. Peatun väga omapärases kohas. Pealt viiekümnendates abielupaar, kus mees on pensionil ning toimetab majas ja ümber selle ehitada ja täiendada, naine aga kirjutab kodukontoris aiandus- ja lasteraamatuid. Majas, kus nad keset oma džunglit elavad, ei ole aknaid ja kohati ei ole seinu ka. Ning maja keskel ei ole isegi mitte katust. Kokku paistab see siiski päris korraliku ehitisena. Need seinad, mis olemas on, on korralikult raudkividest ja võimsad. Siis jälle puudub mõnel toal välissein sootuks ja seda asendab tihe võrk. Ka aknaavad on kaetud pelgalt võrguga. Ainult selles toas, kus mina peatun, on võimalik aknad sulgeda ja konditsioneer tööle panna, mida ma siiski veel proovinud ei ole. Kuigi ehk võiks. Mitmelgi korral on olnud tunne, et peaks akna lahti tegema, saaks natuke värskemat õhku ja veidi tuultki. Ja siis tuleb meelde, et siin ei ole mingeid aknaid, mida avada, vaid terved seinad on võrgust. Maja keskel olevat „katuseakent“, mis samamoodi tähendab vaid võrku, nägin tänase vihma ajal ise töös: selle alla on kujundatud väike basseinike ja troopiliste taimede ala, ja soe vihm siis pladiseb otse keset tuba maha.
Et oma öömaja ja kosti eest tasuda, aitan perekonda nende toimetamistes (programmi wwoof, ehk siis vabatahtlik töö orgaanilistes farmides, kaudu). On vihmaperioodi lõpp ja õige aiatöö pole veel pihta hakanud, nii pesin täna näiteks neidsamu aknavõrke ja raame, et saaks viimased siis mõnel päeval üle õlitada. Homme, reedel, aga on kalaleminek (pildil Wolfgangiga Adelaide'i jõel). Natuke olen ikka pabinas ka, see on ikka troopiline ala ja vihmaperioodi tulvaveed meelitavad suuri soolase vee krokodille ka jõgedesse. Eriti meeldivat neile jahtida juba inimese konksu külge jäänud kalapurikat. Aga samas jälle, väga põnev.

Kaks päeva hiljem. Ei mingit kala. Tähendab, saime paar tükki küll, aga alamõõdulised, ehk ei andnud 55 sentimeetrit täis. Pärnu jõe peal õngitsejad oleks sellise poolemeetrise jumaka peale küll päris sillas... Krokodilli silmasime ka eemalt, aga seegi turistipaadi juures lihatükiga ligi meelitatud. Vihmahooaeg ei ole veel möödas, jõed üleujutatud ja kalad-krokodillid põõsastes peidus.
Ja kui veel kohalikest ehitustavadest rääkida, siis Wolfgangi majal – tema on siis minu teine ehk päris wwoofi pere – ei ole isegi võrgust seinu! Katus on see-eest tervel majal peal... No paar seinakest siin-seal ikka leidub ka, või pigem võiks neid sirmideks kutsuda, peavad ehk veidike vihma, muud midagi. Ja ukse kõrval on sääsevõrk ka: seal on end sisse seadnud üks kena vägeva kämblasuurune ämblik, kere selline 4-5 cm pikk, kollasetäpilised jalad igale poole laiali sirutumas. Seda kõike arvesse võttes elan ise aga hoopis eraldi õue peal luksuses: oma tuba, oma luba, oma välidušš lageda taeva all vaatega džunglisse. Öösel kobistavad katusel possumid, kes ei viitsi mööda maad sibada ja kasutavad katust puude vahel otseteena ära, sirinat ja sädinat on terve öö täis. Vaatad aga mitut sorti palme ja muid puid-põõsaid-vääte seina taga õõtsumas oma võrguga kaetud printsessivoodist.
Peale kalastamise oleme üht-teist asjalikkugi teinud. Kuu aega tagasi käis siit suur torm üle ja nüüd koristame teid puudest puhtaks. Tegemist jagub.
Ja nädala pärast lähen Danile lennujaama vastu!