Viimane

Seda sissekannet siia ei taha ma mitte üks teps kirjutada. Mu viimased päevad Austraalias. Kui ma seda rännakut alustasin, ei osanud ma ette kujutada pooltki, kui erinev mu elu võib olla, ja ma ise.
Viimati, kui siia kirjutasin, tõmbasin hinge Adelaide’is. Järgnes hääletaja teekond Melbourne’i. Ja siis Melbourne mitmete taaskohtumiste ja õppetundidega. Ja siis otsustasin maksku mis maksab ka Tasmaaniasse jõuda. Tasmaania paistab peaaegu et üle Bassi väina Melbourne’i ära. Alustasin seda teekonda läbi vihma ja külma, ähvardustega, et mägede piirkonnas võin isegi lume kätte jääda. Mina, mu seljakott ja telk. Taas päikse kätte jõudes, leidsin peale sooja muudki. Kellegi, kellega võiks koos läbi elu minna. Kui elu võimaluse annaks. Vähemasti on hea teada, et selline inimene on maailmas olemas, kellel pea pilvedes, jalad maas ja süda õige koha peal.
Olen hakanud armastama pöidlaküüdi teed. Mis huvitavad kohtumised ja head inimesed. Teel Melbourne’i olin kitsikuses linnas, mil nimeks Mt Gambier. Linna ääres on kunagine vulkaanikraater, mis nüüd sügavsinise veega täidetud. Härrasmees, kes mu Beachforthist peale oli võtnud, tegi mulle tuuri ümber järvede ning siis jättis mu sinna veidi kondama, ise elas ta linnas ega oleks saanud mind edasi nagunii viia. Sinivesine vulkaanikraater ära vaadatud, 20kilose seljakotiga mõni kilomeeter tagasi linnasüdamesse kõmbitud, õhtuks ja hommikuks söök ostetud, leidsin end veel raskema kotiga keset Mt Gambieri, pöial püsti. Kuigi tihti ma keset linna hääletanud ei ole, ega tundunud sealgi suuremat lootust olevat, nii seadsin sammud linnast välja minema. Kui siis ootamatult valge ränduribuss mu kõrval kinni pidas ja tumeda juuksepahmakaga neiu sügaval häälel küsis ega ma nendega liituda taha, kulusid jagades. Jess, kas ma just seda ei olnud Adelaide’is kaks päeva otsinud. Nii oli mu pereks järgmisel paaril päeval kaks lahedat hollandi tüdrukut Charlotte ja Laura, kes selle minibussi omakikeks ka olid, armas belgia tüdruk Oona ning kõige fankim saksa poiss, keda eales kohata võib. Great Ocean Road – here we come!
Edasised plaanid olid kõigil erinevad, nii leidsin end Melbourne’is, mõtlemas, kus oma viimased Austraalia nädalad veeta. Ja jõudsin Tasmaaniasse, saarele, mis on mu mõtteis olnud juba enne Austraaliasse tulekut. Külm ja karge, roheline ja mägine ei tundu see olevatki Austraalia osa. Saare ajalugu on olnud päris metsik, sisaldades lisaks hulgalistele vangilugudele nii kogu aborigeenielanikkonna tapmist kui ka Tasmaania tiigri, kukkurlasest kiskja maa pealt pühkimist.
Tervitas Tasmaania mind pärast Melbourne’i 40kraadist kuumust vihma ja külmaga. Hääletades kitsastel kurvilistel teedel, kus liiklus pea olematu. Oli hetki, kus oleksin tahtnud suudelda neid häid inimesi, kes mu peale võtsid. Alustasin teed kahe saksa tüdrukuga, keda praamil kohtasin ja kellel oli plaan enne Launcesteri lähistel farmis tööle hakkamist kiirelt Tasmaaniale tiir peale teha. Tahtsime ühes Cradle’i mäe tippu ronida. Ilm oli nukravõitu, mäetipp halli pilve sisse mähitud. Uurin rahvuspargi infoletist, et mis ilmateade ütleb, kas tasub ehk see matk järgmiseks päevaks jätta. Naine leti taga vaatab mind pika pilguga ja kostab siis, et järgmise päeva pärastlõunaks on mägedes lund oodata. Suurepärane! Siin ma siis olen, kesksuvises Austraalias ja lumeohus. Kas siis sellist Austraaliat ma tahtsingi!? Mäe tippu me seekord ei roninud, küll aga kondasime ringi ümber mäe ja järvede, siin on populaarse Overland Tracki mitmepäevase matka alguspunkt. Kaunis.
Üle pika aja üks külm öö üksildases telgis: hakkasin kahtlema, kas mu telk ikka on parim viis Uus-Meremaa rännakuteks. Järgmisel hommikul jätsin tüdrukutega hüvasti ja jäime seljakotiga omavahele jagama kolmetunnist rännakut Montezuma koske vaatama. Sellele järgnes tunnine jalutuskäik vihmas, pöial mitte just püsti, sest kurvilisel kitsal teel lihtsalt polnud kohta autodele peatuda. Õhtu hakuks olin siiski populaarses rannikulinnas, lihtsalt et teada saada, et hosteli vastuvõtt on juba suletud. Et õhtu alles noor ja vihm vaheldumas päikesekumaga, ei muretsenud ma liialt, täiendasin toiduvarusid (külm spagetti tomatikastmes on kõige vastikum asi, mida ma elus söönud olen) ja asusin teele Kuningannalinna Queenstowni poole. 40 kilomeetrit, mis see siis ära ei ole. Ja ka ilm paistis paremaks minevat, nii et isegi öö telgis ei tundunud halva mõttena. Tundus aga viie minuti pärast. Ja nii see ilm mind narritas, kuni ühel hetkel täiesti lootusetuna juba lausvihmas kohalik ehitaja-kinnisvaraärimees-troopilise kookospalmisaare omanik-elanik mulle halastas ja isegi tilkuvast kotist hoolimata peale võttis, hosteli ukse ette sõidutas ja isegi ära ootas, kas mind ikka sisse lastakse. Ma pole ühegi hosteli peale veel nii õnnelik olnud. Tegelikult oli vastuvõtt küll juba suletud, kuid kellegi lohakuse peale oli uks lahti jäänud ja selle ukse taha mind ei jäetud. Sain hoopis oma privaatse toa, sest üldiselt rändurid nii meeleheitel ei ole, et Queenstowni pidama jääda. Aga mu toas oli isegi küte, mille ma kohe sisse lülitasin ja seks ajaks kui ma kuuma dušiga lõpetasin, oli elu nii ilus, et paremat ei saa tahtagi.
Küll aga võib elu paremaks minna, isegi kui sa seda ei taha. Linn oli kaunis tömpide mägede vahel, mis poolenisti ära kaevandatud, sajanditetagused romantilised hooned hommikuses päikeses. Ja siis saksa härrasmees, kes mu umbes pärast kaht minutit tee ääres seismist peale võttis. „Kuhu ka minek?“ uurin mina. „Lake St Clairi.“ „Lahe, mina ka!“ Mitte et sel teel mujale minna oleks. „Aga ma kavatsen tee peal peatusi teha ja mõned matkarajad, kui see sobib?“ jätkab Werner, mis härrasmehe nimi oli. „Super, just, mida minagi tahan teha!“ Sellest tuli üks lahe päev, mille tipuks nägin ära oma esimese elusa metsiku vombati. See siis üks rohketest Austraalia kukkurlastest. Nunnu! Jätan vahele kohtumise Craigi ja Franiga, kes olid teel Hobartisse roheliste partei liidriga läbirääkimistele ja kes mu isegi ilma pöidla tõstmata peale võtsid ja oma diivanile istuma panid. Et mind paremasse hääletuskohta sõidutada, sest auto tagaosas ilma turvavööta istumine just päris seaduslik pole. Mis aga kujunes välja mu Hobarti kesklinna sõidutamiseks, istumisega nende kahe vahele pressituna ja isegi turvavöö leidsime. Mis pere ja muud jutud kõik ära räägitud said, põnevad lood on inimestel, kel juba paar abielu ja posu lapsi seljataga. Elu tundub nii võimalusi täis.
Näiteks võib see võimalus sind tabada õhtuses hosteli elutoas oma lemmikkrimiseriaali vaadates. Juhtub väga harva, et ma hostelis telekat vaatan. Seekord mõtlesin teha varase õhtu ja pärast sööki otse voodi raamatu manu pugeda. Et aga „Kondid“ just algas ja mõletasin, et kunagi seda seriaali nautisin, istusin maha. Ja naersin totakate reklaamide peale Queenslandi austraallasega, kes on ainuke australlaane, kes musta leiba sööb ja järgmisel hommikul mulle oma leivaülejäägid andis. Talle aga see seriaal väga muljet ei avaldanud ja nii ta lahkus poole peal head ööd soovides. Ja siis algas üks sõprus üsna epakalt. Blondi juuksepahmakaga poiss, kes hetk tagasi queenslandlase kõrvale istuma oli maabunud, liikus edasi tema koha peale. „Ikka soojema koha peale,“ kommenteeris ta lõbusalt. „Mitte et siin just ülearu külm oleks,“ olin mina ninatark. „No ta oli valinud ka hea koha ilusa tüdruku kõrval...“ jätkab blondi tukaga poiss. Jestas, kui lame, mõtlen mina. Kuidagi jätkus meie vestlus rohkete reklaamipauside ajal ning järgmiseks tuli välja, et ta on matkagiid. Oh pagan, ta peab ränduritest nii küllastunud olema, mõtlen mina ja tõmbun vaikselt tagasi. Aga mõnes inimeses on see miski, mis särab välja ka lühikeste reklaamipausivestluste ajal. Ta oli liialt huvitav, et asi reklaamipauside hooleks jätta, nii jõudsin oma vaikse raamatuõhtu asemel elavasse pubisse. Tule välja, et polnud see ka meie esimene kohtumine, vaid olime oma teel möödaminnes paaril korral juba trehvanud. Mäletan üht korda, kus ta oma grupiga lõunapausi pidas ja millegi järele auto juurde läks. Ütlesin tere, nagu Austraalias kombeks. Mäletan tunnet, kuidas ma tahtsin veel midagi lisada, midagi vestluselaadset saada. Aga juba olin möödas ja hilja seekord. Sain uue võimaluse ja veetsin oma ülejäänud Tassie nädala tema seltsis ringi matkates. Ja see oli kaunis lõpetus mu Austraaliale, mis nagu kõik lõpud veidi kurva maiguga.
Ees on ootamas taaskohtumine kalli õekesega mõne päeva pärast Uus-Meremaal. Kurbus ja rõõm üheskoos, nii see elu on.

Vahetus

11 päevaga Perthist Adelaide’i. Distants, mis pidavat olema sama, mis Londonist Moskvasse minna. No me muidugi tegime veel kurvid ka sisse, ning läksime otsetee asemel mööda rannikut.
Kokkuvõttes on see etapp reisist mulle pettumus olnud. Mitte Austraalia. Tema on sama ootamatute nüketega kaunis kui alati. See ehk ongi mu pettumuse osa, et ma pole saanud seda nautida nii, nagu tahtnuks. Miskipärast tundub, et kogu aeg on kiire. Pagana sakslased oma täpsete plaanidega (isegi kui nad ise arvavad, et neil seda pole). Ja vaidlused hommikust õhtuni. Ei soovita kellelgi paarikesega reisile minna. Mikko Soomest varjus kõrvaklappide ja arvuti taha. Mina elasin suure osa sõitudest, nina raamatus. Nii ehk naa tundsin end väljajäetuna ja et see ei ole hea tunne, läksime lahku juba enne Adelaide’i.
No olgu ega siis kõik paha olnud. Iseenesest olid kõik toredad inimesed, lihtsalt koos reisimine ei sujunud kõige paremini. Meil olid kenad õhtusöögid makaronide, parmesani stiilis juustu ja tomatikastmega, kõrvale jõime odavat pakiveini, mida siin guuniks kutsutakse.
Ahjaa. Sain endale uue kodu ka. Tillukese potisinise telgi. 15 dollarit. Ta on väga armas. Ja lennuhimuline. Tuulega tahab tuule alla võtta, olgu ma seal sees või mitte. Ilma minuta tal see isegi õnnestus, sest vaiatamises ei ole ma just kuigi kõva käsi. Ühel tormisel ööl lebasin käed-jalad õieli nagu meritäht, et telgiseinad mulle peale ei vajuks. Järgmisel õhtul otsustasin tarvitusele võtta ettevaatusabinõud ning surusin telgi neljast nurgast vaiadega maasse. Vaiu oli küll pakis kaheksa, ju on ülejäänud tagavaraks, arvasin. Joome siis rahulikult naabertelkijatega õlut ja ajame tarka juttu, kui Jens nii muu seas uurib: „Kuule, Tene, kas sa mitte oma telki ennist auto kõrvale üles ei pannud.“ Ma veits pelglikult, mõeldes, et oeh, küllap muidugi oleks pidanud veidi autost eemale oma telgi panema, noored inimesed siiski, tahavad ka ehk mingit privaatsust. „Ee... jaa, tundus, et seal on veidi tuulevaiksem, nii et... Aga ega kui ei sobi...“ „Ei noh, kõik on hästi, ainult et seda telki ei ole seal enam.“ Egas midagi, seekord aitasid poisid mul vaiad (no need kõverdatud otsaga metalltikud) maasse suruda ning lisaks sain endale ka seltsilise telki: eski, nagu siin selle kohta öeldaksse, tegelikult polsterdatud seintega kast, et sööke-jooke jahedas hoida. Nii et kõike öid ma seal üksi ka ei veetnud.
Nojah, kui nüüd jutuks tuli, siis korra pidi eski öö ka telgi ukse taga veetma. No mis nüüd öö, paar tundi vastu hommikut. Ja tegelikult ta seda seal ka ei veetnud, vaid lasi hoopis jalga. See oli uusaastaööl. Oli see vast õhtu. Kõigepealt, otsustades teha vahe sisse oma traditsioonilistele makaroniõhtusöökidele, oli meil suurepärane aasta viimane söömaaeg mehhikopäraselt burritodega. Nämma. Tuli see küll vaidluste ja jõuramistega. Olime mõni päev tagasi rääkinud, et võiks teha burritosid sel erilisel õhtul, eriti kaaludes, et veedame selle aja viisakalt mõnes hostelis, köögiga ja puha. Hostelid, nagu ka kõik viisakad karavanipargid, olid muidugi aastavahetuseks kõik välja müüdud. Õnneks oli Esperance’i linna näitusteväljakule püsti pandud miskisugune telkla-karavanipark, mis osutus veel suisa õnneks, sest asus mõnusalt linnasüdames. Ilma duššideta küll, aga see-eest ujulaga üle tee. Igatahes, selliste üsna tagasihoidlike olude tõttu mõtlesime Maryga, et üks ozzi barbeque rannas oleks üsna kobe alternatiiv mehhikole. Kui see poes välja tuli, mühatas Jens, et tema barbeque’d ei taha. Küllalt saanud seda idarannikul pool aastat tagasi. Et me võime teha, kui tahame, ja tema siis sööb midagi muud. Porr-porr-porr. No siis burritod. Päris mõnus.
Pärast burritosid võtsime austraallastest ja kiivist (uusmeremaalane) naabertelkijatega mõned joogid ja seejärel pubisse. Selle aja peale olid Jens ja Mary mind õpetanud tasuta jooke vastu võtma igasugustelt, kes sulle neid osta tahavad. Muidu olen üsna tagasihoidlik sellega olnud ja viisakalt-ebaviisakalt „ei“ öelnud. Sel õhtul läks täie peale ja olin päris svipsis. Ja tantsisin. Ma muidugi tantsin ka ilma igasuguse svipsita, aga paljudel teistel läheb üht-teist tantsuks vaja ja et uusaastaõhtu on selleks sobiv aeg, oli tantsuplats lahedalt täis.
Õhtu oli juba hommikusse jõudmas, kui ma kohtasin teda. Oma tulevast telgikaaslast. Kuidas see lugu nüüd täpselt oli, kes seda mäletab. Meie ei mäletanud. Uurib poiss, kelle nime ma ei teadnud, mult järgmisel päeval: „Kuidas see nüüd oligi, et ma sinuga tansima juhtusin?“ Kõik, mis ma vastata oskasin, oli: „Ma soovisin sulle head uut aastat.“ Seda ma mäletan, et ühel hetkel tahtis keegi must tantsupõrandal mööda pressida, et aga ruumi kuigiõrd ei olnud, jäi ta viivuks mu ette toppama. Ja mis sa uusaastaööl ikka muud oskad kosta, kui head uut aastat!. Kuidas me selle peale tantsima saime, ei tea. Aga pöörane see oli.
Koidu ajal, kui pidu täies hoos, oli mul aeg koju hakata minema. Teised olid juba mõni aeg tagasi läinud ja väsimus kippus ka peale. Tundmatu noormees osutus džentelmeniks, hahaa, ja oli kindel, et tahab mind koju saata. Ütleme nii, et kodutee kujunes kuidagi pikaks ja poolel teel tukkus ta juba teeäärsel muruplatsil. Päris jahe oli. Mul oli jope kurguni kinni tõmmatud. Tema õhukeses T-särgis maas pikutamas. Nii ma siis olin sunnitud senise telgikaaslase, eski, ukse taha tõstma.
Et talle seal ei meeldinud ja mõne tunni pärast, kui ärkasin, ta läheduses asuva maja taha jalga oli lasknud, pole vist vaja mainida.
Kui nüüd järele mõelda, on mu telgike üsna populaarseks osutunud. Ühel ööl, kui mõni piisk vihma alla tuli, kraapis ka Mikko, kes muidu vapralt võrkkiiges magas, ukse taga. No ruumi jätkub rohketele headele lammastale. No offence. Nii et Tea kallis, kodu on meil olemas veebruariks, võtan su oma hõlma alla.
Võiks ju teile teisteski seiklustest kirjutada, aga plaan on täna osta ära lennupiletid Uus-Meremaale ja Euroopasse ning siis Adelaide’ist nii kähku kui võimalik jalga lasta. Kui otsite üles mõne aprillikuise postituse, leiate kirjelduse, miks mulle see linn kuigivõrd muljet ei ole avaldanud. Raamatukogu oma tasuta internetiga on siiski hea algus. Aga mitte suurepärane. See internet siin ei taha lasta mu fotosid üles laadida. Eile sain hakkama ühe fotoga Perthist. Täna võib-olla suudab teise ka üles panna.