Austraalia ei ole pärast Uus-Meremaalt naasmist olnud enam sama seiklus. On hoopis rahulik äärelinnaelu linnas, mis võiks olla ükskõik kus. On sügis ja peaaegu et öökülmad käes. Linn on linn, mis seal ikka. Kängurusid ei ole, ookeanit ei ole, nii ongi see Austraalia mu jaoks kadunud. Käin tööl ja ootan suve. Enam nii ei tee, luban, kui tagasi tulen, ei kavatse ma ookeani äärest kuskile minna :)
Ümbruskonda oleme ikka avastamas käinud. Siin on väikseid armsaid linnakesi. Ühes neist käisime folkfestivalil – siis kui veel kenasti soe oli –, mis oli päris lahe. Aga samas üsna erinev näiteks Viljandi folgist. Suurem jagu osavõtjatest olid vanemad inimesed, no nii keskealised ja üle, olid mõned perekonnad ja mõned noored peale meie ka. Ja tantsuks läks vaid harvadel õhtustel kontserditel, no me ikka tegime omad privaattantsud veidi eemal muru peal.
Eelmisel nädalal käisime teatris. Seal sama lugu. Publik oli pea eranditult 50+. Ja sillas! See oli komöödia „Dirty Dusting“ („Räpane tolmutamine“) kolmest koristajamutist, kes töölt koondatakse ja viimase nädalavahetuse, mis nad veel kontorit kasutada saavad, selle telefoniseksi kontoriks pööravad. Rahvas oli naerukrampides esimestest repliikidest peale. Lihtsalt repliigi mõttes: mulle komöödiad eriti peale ei lähe, isegi mitte need, kus kolm tädi seksist räägivad. No aga tahtsin väga Austraalia teatri ära näha ja siin, mitte küll nii väikses linnas, pole just suuremat valikut. Publikut oli kahtlemata huvitav vaadata, mitte et ka tükk halb oleks olnud. Ja kõikidest naeruhoogudest hoolimata siin näitlejaid enam teist korda lavale ei kutsuta, kiire aplaus ja koju keeksikesi sööma.
Alles oli emadepäev – tervitused mu emadest sõpradele! Siin on see päris suur asi. Isegi mul oli päev tiheda graafikuga, tea, kuidas siis veel emadel. Hommikul olime kutsutud Danieli õe Jennifery poole emadepäeva hommikusöögile. See oli väga armas, kingitustega ja puha (anna andeks, ema, et ma isegi ei mäleta, millal sulle viimati emadepäevaks kingituse tegin, armastan sind sellest hoolimata soojalt). Päeva olin tööl. Kui paljud pered olid väljas seda päeva tähistamas! Ja siis veel juba vanemad härrad-prouad oma veelgi vanemate emadega. Oli üks armas ja jalgu rakkujooksutav päev. Aga hiljem oli veel ees kohtumine vanavanematega ehk siis uhke emadepäeva õhtusöök meie kodus ehk siis Danieli ema juures. Elus.
Siis veel, et sai pealinn ära nähtud. Leidsime suurepärase chai latte’ga kohviku, kus oli ka kõiksugu muid mõnusaid magusaid ja muid asju. Oeh. Iga päev kohvikus, mis elu! Veel praegugi toob naeratuse suule. Ise selline imetilluke, köök sama väike kui ema kööginurgake ja menüü nii pikk ja lai. Näiteks seenepüreesupp üheks hommikusöögiks ning pannkoogid jäätise ja puuviljadega teiseks, rääkimata porgandikoogi õhtusöögist ja apelsini-mandlikoogi lõunast... päris dolce vita. Ja pealinnas nägin viimaks ära ka Austraalia reeglitega jalgpalli. No meie jalgpallist erineb see ikka päris tüki maad ja – andke andeks – mulle tundub, et paremuse poole: vähemasti lüüakse väravaid rohkem kui üks-kaks. No värav pole ka just päris värav vaid neli posti reas, et kui keskmistest palli läbi saad, saad rohkem punkte, ja kui äärmistest, siis vähem. Ja palli, mis ei ole ka just ümmargune, vaid selline pikergune, ei lööda mitte vaid jalgade vaid ka rusikatega. Ja et teineteise togimine teatud piires kah lubatud on, jäävad ära kõiksugu „valukrampides“ mahakukkumise mängud.
Ega ma pole kirjutanud ka oma matkast Austraalia katusele, Kosciuszko mäe tippu? See on küll nüüd juba paari kuu taha jäänud, aga miskipärast tuli meelde. Madal ja kivine tundus see katus. Võrratu muidugi, nagu mäed ikka, isegi need vanad ja kulunud.
16 päeva väljalennuni. Liblikad lendavad kõhus.
Ma ei jõua ära oodata, millal ma saan:
