Hallid ajurakud

Ükspäev, uurides internetist Eesti lehti, et teada saada, kuidas te seal tuhapilve sees ka elate (elate võrdlemisi rahulikult, nagu aru sain, kõik see tuhk veel päikest ei varjuta), sattusin otsa hoopis millelegi muule. Päevalehes kirjutati sellest, kuidas ülikoolid kadunud lapsi tagasi kutsuvad: http://www.epl.ee/artikkel/575303. Et need, kes ühel või teisel põhjusel ülikooli hiljaaegu pooleli on jätnud, saavad selle täiesti tasuta lõpule viia.
No, minu tolmunud hallid ajurakud pani see teade vaikselt värelema. Olin oma ülikooliplaanid päris maha matnud. Su ülikoolis tehtud töö ja ainepunktid kaotavad mõne aasta möödudes lihtsalt oma kehtivuse ja nii see on. Nüüd aga paistab, et on välja mõeldud mingi süsteem, mille järgi siis liidetakse ja lahutatakse ja arvestatakse, kui palju su senine ülikoolis tehtud töö väärt on. Ja mitte ainult ülikoolis tehtud töö, vaid ka elukoolis õpitu! Nimelt saad taotleda, et ka su töös või eraelus saadud kogemused ja õpitu ülikoolis avesse võetaks. Ei tea küll, kas mu usin ettekandmine Austraalia kohvikutes-restoranides teaduslike ettekannetega võrdselt kirja läheks.
Saatsin ülikooli järelepärimise oma seniste ainepunktide kohta ja kas mul interneti kaudu üldse on võimalik seda asja taotleda. Sest jah, kandideerimine toimub mai lõpus, parasjagu nädal enne, kui ma Eestimaa pinnale jõuan. No eks näis, kuidas sellega läheb. Üks veider nüke elus ta jälle oleks, sest ega ma tagasi ülikooli küll minna mõelnud ei olnud. Kui siis ikka edasi, kuskile mujale maailma ülikoolidesse, midagi teistsugust uurima.
Hoidke siis silmad-kõrvad lahti mu jaoks, kui miskit selle asja kohta kuulete.

Naasmine kängurutemaale

Olin liialt ennatlik. Siin ma nüüd olen, tagasi kängurutemaal, õnnelik nagu vombat oma urus. Kuidas see kõik juhtuski, ei oska isegi täpselt öelda. Ometi läks nii, et vaid mõni päev pärast Tasmaasniast, Austraaliast ja Danielist – nii selle Hobartis hostelis kohatud ja mind ära võlunud noormehe nimi on – lahkumist otsisin võimalusi, kuidas oma Euroopassse tagasisõidupileteid hilisemaks lükata. Siia vahele jääb Uus-Meremaa ja kuu aega Teaga kahekesi. Kui te juhtumisi pole veel täiesti kahekesi oma õega aega maha võtnud ja rändama läinud – nagu meie –, võtke kätte ja tehke seda. Soovitan soojalt, aga võib ka külmalt, Uus-Meremaa moodi. Kuid jah, anna andeks, õeke, pidin su küll surmani ära tüütama, 99 protsenti ajast Danielist rääkides.
Uus-Meremaa ise peab küll eraldi peatükki ootama jääma, Tea, ehk teed selle ise ära?
Aga jah, siin ma olen. Mu praegune Austraalia, ei ole mitte teps, see Austraalia, mida ma teile siin blogis seni kirjeldanud olen. Lähima kaldani on üle kolmesaja kildi, nii et kui senise Austraalia jooksul oli pikim ookeanita veedetud aeg kümmekond päeva, siis nüüd ... alates märtsi algusest juba. Miks inimesed siin Alburys elavad, oli küsimus, mis mul kogu aeg kuklas kummitas. Albury-Wodonga kaksiklinn New South Walesi ja Victoria piiril, üle kolmesaja kildi Melbournist ja rohkem kui kuussada kilomeetrit Sydneysse, kuiv ja koltunud sisemaa, mitte küll outback oma lõputute kõrbetega, kuid siiski piisavalt masendav. Läheduses on küll kauneid mägiseid alasid, kuid see siin on lihtsalt linn. Nii Pärnu-mõõtu, Wodongaga koos veelgi suurem. See on koht, kust Daniel pärit on. Ja kust lahkus peagi pärast keskkooli lõpetamist. Tema ema elab siin koos oma elukaaslasega, õde koos omaga, isa koos omaga ja paar vanavanemaid ka, lisaks seltskond sõpru. Ja nüüd meie ka. ja õige pea satud sa oma rutiini, ega mõtle enam selle üle, et maailmas ja isegi Austraalias on rohkesti palju kenamaid kohti, kus elada.
Juunis olen tagasi Eestis. Ja Daniel koos minuga. Sellepärast me siin olemegi, Daniel sai tööd sillaehituses ja kogub raha Euroopa tarvis. Noh, Eestis võib ta muidugi töötada ka, plaanib küsida samasugust noorteviisat nagu see, millega mina Austraalias olen.
Mina tundsin märtsikuus end siin pisut eksinuna: elamine teise pere juures (peatume Danieli ema ja ta kaasa juures), töö otsimine ja mitteleidmine, polnud siin äärelinnas miskit suurt teha. Oled otsekui kodune perenaine, aga ei ole ka, sest see on juba teise perenaise ala. Alustasin ühe raamatu tõlkimist Pegasusele, hakkasin jooksmas käima, aitasin maja juures toimetada. Nüüd nädal tagasi sain taas tööle, ühte kesklinna pitsa-pastarestorani, kuhu kunagi oma CV olin jätnud. Palk 12 dollarit tunnis on küll vähim, mis ma siinmail saanud olen, kuid mul ei olnud ka eriti valikuvõimalust: tööviisata, nagu ma siin olen ja aeg ka otsa jooksmas. Samas koht on mõnus, töötajad ja omanikud lahedad ning restoran sööjaid täis, vähemasti praegu koolivaheaja ajal. Elu tundub taas ilus ja ei jõua ära oodata, millal Eestisse tagasi saan.