Vahetus

11 päevaga Perthist Adelaide’i. Distants, mis pidavat olema sama, mis Londonist Moskvasse minna. No me muidugi tegime veel kurvid ka sisse, ning läksime otsetee asemel mööda rannikut.
Kokkuvõttes on see etapp reisist mulle pettumus olnud. Mitte Austraalia. Tema on sama ootamatute nüketega kaunis kui alati. See ehk ongi mu pettumuse osa, et ma pole saanud seda nautida nii, nagu tahtnuks. Miskipärast tundub, et kogu aeg on kiire. Pagana sakslased oma täpsete plaanidega (isegi kui nad ise arvavad, et neil seda pole). Ja vaidlused hommikust õhtuni. Ei soovita kellelgi paarikesega reisile minna. Mikko Soomest varjus kõrvaklappide ja arvuti taha. Mina elasin suure osa sõitudest, nina raamatus. Nii ehk naa tundsin end väljajäetuna ja et see ei ole hea tunne, läksime lahku juba enne Adelaide’i.
No olgu ega siis kõik paha olnud. Iseenesest olid kõik toredad inimesed, lihtsalt koos reisimine ei sujunud kõige paremini. Meil olid kenad õhtusöögid makaronide, parmesani stiilis juustu ja tomatikastmega, kõrvale jõime odavat pakiveini, mida siin guuniks kutsutakse.
Ahjaa. Sain endale uue kodu ka. Tillukese potisinise telgi. 15 dollarit. Ta on väga armas. Ja lennuhimuline. Tuulega tahab tuule alla võtta, olgu ma seal sees või mitte. Ilma minuta tal see isegi õnnestus, sest vaiatamises ei ole ma just kuigi kõva käsi. Ühel tormisel ööl lebasin käed-jalad õieli nagu meritäht, et telgiseinad mulle peale ei vajuks. Järgmisel õhtul otsustasin tarvitusele võtta ettevaatusabinõud ning surusin telgi neljast nurgast vaiadega maasse. Vaiu oli küll pakis kaheksa, ju on ülejäänud tagavaraks, arvasin. Joome siis rahulikult naabertelkijatega õlut ja ajame tarka juttu, kui Jens nii muu seas uurib: „Kuule, Tene, kas sa mitte oma telki ennist auto kõrvale üles ei pannud.“ Ma veits pelglikult, mõeldes, et oeh, küllap muidugi oleks pidanud veidi autost eemale oma telgi panema, noored inimesed siiski, tahavad ka ehk mingit privaatsust. „Ee... jaa, tundus, et seal on veidi tuulevaiksem, nii et... Aga ega kui ei sobi...“ „Ei noh, kõik on hästi, ainult et seda telki ei ole seal enam.“ Egas midagi, seekord aitasid poisid mul vaiad (no need kõverdatud otsaga metalltikud) maasse suruda ning lisaks sain endale ka seltsilise telki: eski, nagu siin selle kohta öeldaksse, tegelikult polsterdatud seintega kast, et sööke-jooke jahedas hoida. Nii et kõike öid ma seal üksi ka ei veetnud.
Nojah, kui nüüd jutuks tuli, siis korra pidi eski öö ka telgi ukse taga veetma. No mis nüüd öö, paar tundi vastu hommikut. Ja tegelikult ta seda seal ka ei veetnud, vaid lasi hoopis jalga. See oli uusaastaööl. Oli see vast õhtu. Kõigepealt, otsustades teha vahe sisse oma traditsioonilistele makaroniõhtusöökidele, oli meil suurepärane aasta viimane söömaaeg mehhikopäraselt burritodega. Nämma. Tuli see küll vaidluste ja jõuramistega. Olime mõni päev tagasi rääkinud, et võiks teha burritosid sel erilisel õhtul, eriti kaaludes, et veedame selle aja viisakalt mõnes hostelis, köögiga ja puha. Hostelid, nagu ka kõik viisakad karavanipargid, olid muidugi aastavahetuseks kõik välja müüdud. Õnneks oli Esperance’i linna näitusteväljakule püsti pandud miskisugune telkla-karavanipark, mis osutus veel suisa õnneks, sest asus mõnusalt linnasüdames. Ilma duššideta küll, aga see-eest ujulaga üle tee. Igatahes, selliste üsna tagasihoidlike olude tõttu mõtlesime Maryga, et üks ozzi barbeque rannas oleks üsna kobe alternatiiv mehhikole. Kui see poes välja tuli, mühatas Jens, et tema barbeque’d ei taha. Küllalt saanud seda idarannikul pool aastat tagasi. Et me võime teha, kui tahame, ja tema siis sööb midagi muud. Porr-porr-porr. No siis burritod. Päris mõnus.
Pärast burritosid võtsime austraallastest ja kiivist (uusmeremaalane) naabertelkijatega mõned joogid ja seejärel pubisse. Selle aja peale olid Jens ja Mary mind õpetanud tasuta jooke vastu võtma igasugustelt, kes sulle neid osta tahavad. Muidu olen üsna tagasihoidlik sellega olnud ja viisakalt-ebaviisakalt „ei“ öelnud. Sel õhtul läks täie peale ja olin päris svipsis. Ja tantsisin. Ma muidugi tantsin ka ilma igasuguse svipsita, aga paljudel teistel läheb üht-teist tantsuks vaja ja et uusaastaõhtu on selleks sobiv aeg, oli tantsuplats lahedalt täis.
Õhtu oli juba hommikusse jõudmas, kui ma kohtasin teda. Oma tulevast telgikaaslast. Kuidas see lugu nüüd täpselt oli, kes seda mäletab. Meie ei mäletanud. Uurib poiss, kelle nime ma ei teadnud, mult järgmisel päeval: „Kuidas see nüüd oligi, et ma sinuga tansima juhtusin?“ Kõik, mis ma vastata oskasin, oli: „Ma soovisin sulle head uut aastat.“ Seda ma mäletan, et ühel hetkel tahtis keegi must tantsupõrandal mööda pressida, et aga ruumi kuigiõrd ei olnud, jäi ta viivuks mu ette toppama. Ja mis sa uusaastaööl ikka muud oskad kosta, kui head uut aastat!. Kuidas me selle peale tantsima saime, ei tea. Aga pöörane see oli.
Koidu ajal, kui pidu täies hoos, oli mul aeg koju hakata minema. Teised olid juba mõni aeg tagasi läinud ja väsimus kippus ka peale. Tundmatu noormees osutus džentelmeniks, hahaa, ja oli kindel, et tahab mind koju saata. Ütleme nii, et kodutee kujunes kuidagi pikaks ja poolel teel tukkus ta juba teeäärsel muruplatsil. Päris jahe oli. Mul oli jope kurguni kinni tõmmatud. Tema õhukeses T-särgis maas pikutamas. Nii ma siis olin sunnitud senise telgikaaslase, eski, ukse taha tõstma.
Et talle seal ei meeldinud ja mõne tunni pärast, kui ärkasin, ta läheduses asuva maja taha jalga oli lasknud, pole vist vaja mainida.
Kui nüüd järele mõelda, on mu telgike üsna populaarseks osutunud. Ühel ööl, kui mõni piisk vihma alla tuli, kraapis ka Mikko, kes muidu vapralt võrkkiiges magas, ukse taga. No ruumi jätkub rohketele headele lammastale. No offence. Nii et Tea kallis, kodu on meil olemas veebruariks, võtan su oma hõlma alla.
Võiks ju teile teisteski seiklustest kirjutada, aga plaan on täna osta ära lennupiletid Uus-Meremaale ja Euroopasse ning siis Adelaide’ist nii kähku kui võimalik jalga lasta. Kui otsite üles mõne aprillikuise postituse, leiate kirjelduse, miks mulle see linn kuigivõrd muljet ei ole avaldanud. Raamatukogu oma tasuta internetiga on siiski hea algus. Aga mitte suurepärane. See internet siin ei taha lasta mu fotosid üles laadida. Eile sain hakkama ühe fotoga Perthist. Täna võib-olla suudab teise ka üles panna.