Templid

Bangkok on hiiglaslik ja üpris inetu linn. Küll kuulus oma rohkete ja suursuguste templite poolest. Nii olin minagi teel neid avastama, kui sain tuttavaks Nopiga. Vähim, mida sa soovid oma teel Aasia linnades, on, et keegi sind kõnetaks, uuriks, kuidas sul läheb ja kust sa pärit oled, ning prooviks sulle siis midagi maha müüa. Arvata võib, et olin üsna skeptiline järjekordse tere-kuidas-läheb?-alguse peale. Austraalia on aga oma jälje jätnud: tänan-hästi-ja-sul-endal? (Etteruttavalt öeldes on see tegelikult üsna heaks taktikaks osutunud kõiksugu pudi-padi müüjatega suheldes, enamasti on nad hetkeks üsna kohmetud, kui seisatada ja küsida, kuidas neil läheb. Umbes pooled koguvad end siiski kiirelt ja jätkavad oma heeei-leidii-kõuld-woooteeer-õunli-van-doolaaar, kuid mõnega saab lausa juttu ajada.) Ja et ees olid ootamas budistlikud templid ja ma budismist suurt ei teadnud, asusin ise kohe „rünnakule“ budismi kohta uurima. Ja sain endale seltsilise-giidi terveks päevaks... ja õppetunni budismi kohta, vähemasti ühe arusaama sellest.
Budism oma jumalapuudumises on võluv, kuid ometi on selles rohkelt sellist, mida – eriti arvestades, et jumalat kui miskit üleloomulikku jõudu budistlikus maailmavaates ei eksisteeri – mul on raske mõista. Mulle on südamelähedane mõtteviis, et kõik on üks, kõik on üks ja sama loodus (jätmata tähelepanuta, et sõna ’loodus’ sisaldab endas vihjet loodule), kõik vastused, mida sa otsid, on sinus endas olemas. On elu, mida sa elad just praegu, ja on su enda teha, kui hästi-halvasti sa seda elad. Sellega oleks otsukui kõrvale jäetud palved ja ülistused, templid ja pühakujud... Aga ei ole. Ei ole mitte mingit vahet. Jumala asemel ülistatakse õpetajat Buddhat, kes selle mõtteviisi sõnadesse pani. Templid on sama pretensioonikad, kui mis tahes jumalatele pühendatud, inimesed käivad ikka paremat elu palumas – seekord küll hiiglaslikelt Buddha kujutistelt. Nopi selgituste järgi peaks see olema tänu ja austuse avaldamine õpetajale. Ometi on see lihtsast tänu avaldamisest üsna kaugele läinud. Oma lühikese sissejuhatuse ja võhikliku arusaama juures, arvan, et Buddha keeraks hauas ringi, kui ta näeks, mis tema õpetusest saanud on. Buddha on muutunud kui kuldvasikaks (ja kuldne see kõik on), keda tähendusele mõtlemata kummardatakse, kellelt paremat elu ja isegi tuleviku ennustamist küsitakse.
Nop on budist. Erinevalt enamikust teadlikult budismi poole läinud, küll sündinud ka budistlikku perre, nagu enamik inimesi siin, kuid hiljem teadlikult budismi mõtet otsinud ja enese jaoks leidnud. Haritud ja väga intelligentne mees, heal järjel ka, antiikjuveelipoe omanik, abikaasa juhtival kohal hotelliketis. Ta saatis mu ka lennujaama järgmisel päeval ja kinkis mulle Buddha kujutisega medaljoni. Minu Buddha hoiab käsi silmel, mis tähendabki seda ühtsust: pole vaja otsivalt ringi vaadata, kõik on sus endas olemas, tuleb vaid enda sisse vaadata. Medaljoni teisel küljel on küngas moraali tähistamas ja künka otsas mõõk moraalipuhtust kaitsmas. Mitmeti on see mulle tähenduslik, mulle, kes ma olen reisinud maailma teise otsa, et elu mõtet leida (kui seda nii nimetada), ja kelle moraal selle käigus vist mitte tõusujoones pole liikunud. Ma vaatan oma Buddhat ja veel ei kummarda teda tänus, kuid mõtlen Nopile ja sellele, et vahel on inimeste usaldamine päris hea.

Nüüd olen Siem Reapis Kambodžas ja leidnud siin vähemalt ajutise rahu. Ma sobin selle paigaga. Tulin templite pärast: lõpmatu hulk varemeid. Mulle meeldivad varemed. Neis on midagi kergelt nukrat ja romantilist, hoomab ajastute hõngu, mida päris täpselt enam püüda ei saa. Mingi periood ajaloos on otsas. Midagi massivset ja võimast, midagi mis on tuhande aasta taha ikka veel näha. Annab rahustava tunde, et kõik muutub. Miski, mis tol ajal oli tähtis, ei ole seda enam mitte. Miski, mis praegu on oluline, ei mängi üks hetk enam mingit rolli.
Ja inimesed on kaunid. Suurte naeratustega, kenade näojoontega, head. Vahel tahaks küll jooksu pista, kui mõne üksildase templi juurde rahu ja vaikust otsima minnes, terve hulk naisi, poisse-tüdrukuid otsekui herilasi meepoti ümber tungleb. Hei, leidi, külma jooki, mul on kõike, ei taha? No siis külma kookospähklit? Rätikuid, puuvillaseid või ehtsast kambodža siidist, emale kingituseks, ainult kolm dollarit? No ma teen sulle soodsamalt. Tuled tagasi templist, siis ostad jah? Minu juurest, putka number 17. Postkaarte? Ainult dollar! Kümme tükki, vaata, üüks, kaaks, koolm... Aga parmupilli, bambusest, kaks tükki dollari eest. Kogu arveldus käib dollarites. Maksta saab ka eurodes, Tai bahtides ja nende enda rielides kah. Enamasti käivad rielid alladollariliste ostude kohta. Näiteks kaks tuhat rieli friteeritud magusate riisibanaanipallide eest.
Vahel saab rääkida ka. et kuidas elu ka läheb. Külm on, ütlevad kohalikud. Talv on käes ja soojad jakid pole imeks panna. Temperatuur küll kolmekümne kraadi ligi. Euroopa turistid higistavad kui saunalaval. Äri läheb kehvasti, kurdab kõrvaliste templivaremete ees särke-pükse-salle-jne müüv kaunis naine. Kõik ostavad oma asjad suurte templite juurest, kuhu nad kõigepealt lähevad, siin ei lähe teps mitte. Miks sa siis ka oma letti suure templi juurde püsti ei pane, uurin. Liiga kallis, kostab naine, kaks ja pool tuhat dollarit maksab letikoht peamiste turistitemplite juures. Tema sai enda koha saja dollariga. Kui kauaks siis, kuuks, uurin võhiklikult. Igaveseks. Ja politsei võtab veel iga kuu kaheksa dollarit maksu ka.
Seda kuuldes tunnen, et maksin oma esimese õhtu ostude eest ikka üle. Aga mis seal ikka. Lõbus oli ja selle eest võib ju rohkem maksta. See oli siis turul, kõigepealt sai nooruke tütarlaps, ehk nii kümneaastane, mu oma kütkeisse. Ei, salli ma ei soovi, aga ehk prooviks seda keiti selga. See oli tõeliselt vahva tüdruk, kunagi saab tast saab tõeline ärinaine. Mul jäi küll kleidiost katki ja olin peaaegu lahkumas, kui ema ise kohale purjetas. Ja seejärel proovisin selga pea kõike, mis seal poes müüdi. Vaid õnneks ei olnud mul liialt raha kaasas ning lahkusin vaid kahe paari pükste ja särgiga, ning lubadusega järgmisel päeval veel ühe pluusi järele minna. Ja lähen ka, küll hilinenult ja võib-olla mõtlen veel teist korda pluusi üle järele, aga see oli lihtsalt väga lõbus õhtu. Üht paari tumerohelisi pükse, mis näevad välja kui kaalujälgijate lugudes kõhu kohalt kolm korda suurem kui mina, ning kerget puuvillast särki olen nüüd kolm päeva jutti kandnud. Mõnus, paljaõlgse kleidiga tunned end Aasias kui poolalasti. Teised püksid on mu jaoks küll liiga uhked, sellised pidupüksid, kuldsed. Aga noh, ma lihtsalt ei suutnud ostmata jätta, kui juba kord jalga olin proovinud... Eestis küll üsna kandmatud, ma arvan.

Paljust oleks teile rääkida: kõik need kaunid ja vähem kaunid Tai saared (minu jaoks küll valdavalt vihmas), snorgeldamised (kus siunad end, et veekindlat fotokat ei ole), massaažid (mis on pannud mõtlema, et tai massaaž võibki olla mu uus kutsumus), kuid jäävad need siis pikkadeks Eesti talveõhtuteks hõõgveini juures istudes.

Aasias reisimine ei ole sugugi nii keeruline

Aasias reisimine ei ole sugugi nii keeruline, kui ma seni arvanud olen. Vastupidi: see on uskumatult lihtne. Või vähemasti on see nii välja kukkunud mu esimese Malaisia nädala jooksul. Kõigepealt olin ma mures viisade pärast, et kus, mis ja kuidas, kui palju see kõik maksma läheb. Hirm, et saadetakse piirilt tagasi, kui tagasisõidupiletit ei ole, oli üsna asjata. Kuala Lumpuri lennujaama passikontrollis kulus umbes pool minutit, midagi maksma ei pidanud, ühtegi küsimust ei esitatud. Isegi mitte, et kuidas läheb. Sellest viimasest oli veidi kahju, nii ära harjunud sellega Austraalias. Järgmiseks on minek Taisse. Nii palju, kui ma välisministeeriumi kodulehelt ja reisifoorumitest leidsin, saab sinna viisa ilma konsulaati minemata vaid 15 päevaks. Mis päris viimase instantsi tõde ei ole, nagu ma oma uhke Tai viisa pitseriga passist näha võin. Viis ringitit (midagi 15 krooni kanti) teenustasu ja kümme paari foto eest hosteli reisiletis ja poole päevaga on mul Tai viisa kaheks kuuks. Viisa ise ei maksnud midagi, ainult bussi-taksosõit Tai konsulaati oleks olnud kallim, kui siinsamas teenustasu maksta. Kaheks kuuks Taisse küll ei jää, ent siiski veidi kauemaks kui 15 päeva :)
Lisaks maalelasulubade mure kõral pabistasin omal ajal ka keele pärast: mahajäänud Aasia, inglise keelt siin keegi ei räägi. Vähemasti Malaisias tundub inglise keel teine keel olevat, enamik kohalikke räägib üsna head inglise keelt ja ülejäänud pursivad ka ühtkomateist. Inimesed on väga abivalmid. Kohati isegi liiga. Teed küsides kohtad aruharva kedagi, kes ei tea, kus suunas sa minema peaksid. Küll lõpeb asi kenasti ühest kvartali otsast teise koperdamisega ja siis teises suunas ja siis kolmandas, kuni kenasti alguses tagasi oled. Nii kõndisime Kuala Lumpuris oma tund aega ümber kaubanduskeskuse, enne kui jõudsime hostelisse, mis oli minuti tee kaugusel. Edaspidi oleme igasuguste suunanõuannete kohapealt üsna ettevaatlikud olnud.
Malaisia on vahvalt multikultuurne maa: malai, india ja hiina tänavapildis domineerimas. Malaisia on ka üsna islamistlik maa. On piirkondi, kus valdav osa naisi käib kaetud peaga, ning alkoholi leidub vaid kuurortides. Arvata võib, et kaks blondi vaevu kaetud tütarlast leiab nii mõningatki tähelepanu. Autosignaalid ja valjud hallood ... Kuigi vahel on selline tähelepanu üsna meelitav, panin järgmistel päevadel T-särgi selga, vähemasti õlad kaetud. Penangi saarel on elu veidi vabam, isegi päevitama läksime randa, kuigi üldlevinud see ei paista olevat ja saime nii mõnegi pika pilgu osaliseks.
Seda vist juba mainisin, et toit on imeline. Ei mingeid hamburgereid ja friikartuleid, mida Austraalia pungil on! Muidugi võib ka neid siit leida, kuid riis ja nuudlid igasuguses vormis, vahvad supid, rohkesti suupisteid, mida otse tänavatel küpsetatakse. Ning igasugu värsked mahlajoogid. Ja valikut on küllaga. Taas kord tõdesin, et india köök ei ole mulle: isegi kui suure naeratusega kinnitatakse, et see roog ei ole üldse vürtsine, põleb mu suu kui suur jaanilõke, ei taha kohe mõeldagi, kuidas tundub üks vürtsine roog siis. Kuigi siin on hea võimalus järele proovida, rohkesti indiat siin, mõtlen sellele :)
Ise pole nüüd nädal aega kööki saanud, siinsetes hostelites isegi ole selliseid asju. Väljas söömine on ka parasjagu odav, eriti Austraaliast tulnule. Paarikümne krooniga saab kena kõhutäie. Oh raske on jätta pooleli toidu kohapealt, kuid juba õhtusöök kutsub :)
Kallid teile!

Tervitused Kuala Lumpurist!

Olen terve paeva tegelenud selle peamise asjaga, mis mind Tai-Malaisia kanti toi - s99misega. Ja see on just sama fantastiline, nagu ma ette kujutasin: igasugused krobedad suupisted, mida t'navatel kupsetatakse-muuakse, need monusad supid ja karrid, ning mis igasugu magusat, mm, r''kimata igasugu mahladest: kiivi ja mango oli paevakorras t'na.
Ja hambaarsti juures kaisin ka tana :) Just enne Austraaliast lahkumist tuli tykk valja ja noh, parem ikka oleks terve hambaga ringi kaia. Ja mu parim hambaarsti kogemus yldse, ei tunnegi oieti, kui sul suus midagi tehakse. m]tlesin, et kui kauemaks jaaks, laseks koik hambad yle puurida!
Muidu pole Kuala Lumpur just suurem asi suurlinn ja homme p'rutame dzungli poole Taman Negara rahvusparki tiigreid ja elevante jahtima :P No olgu, toenaosus neid naha on usna null. Seejarel Cameron Highlands ja Penang Island ... Ja kahe n'dala parast Taisse.
Uus telefoninumber on mul ka kaheks nadalaks:+60-0166705294. Nii ehk on. Kui ei proovige yks null suunakoodist ara jatta.
Loen Facebookist, et teil seal lumi maas. Kaunis! Meisterdage siis minugi eest yks kena memm:)

Lainelseis

On novembri kolmas õhtu. Naasin äsja jooksmast Kullarannikul Coolangatta rannal, kauguses Surfarite Paradiisi tornmajad sinesse uppumas; hiljem suur ümar kollakas-punane kuu merest tõusmas... Nüüd istun mõnusalt dušijärgselt hosteli rõdul ning naudin singi-juustupastat, mille võta-kui-tahad-riiulilt leitud ainetest kokku keetsin. Ja selle kõrvale loen „Kääbikut“, inglise keeli küll „Hobbit’it“. Elu on järjekordselt ilus.
Mul on teile nii palju lugusid rääkida, et ei teagi kohe, kust alata. Täna on Austraalias tõenäoliselt tähtsaim päev Austraalia päeva järel jaanuarikuus: Melbourne Cup, parimatest parimad hobused võistlemas. Rahvas on hommikust saati kõrtsudes istunud, joonud ja „võidu“-hobustele panustanud. Pärastlõuna ajaks, kui tegelik võistlus käimas, olid tänavad tühjad kui Eestis „Metsiku roosi“ aegadel. Ja mina läbisin sel ajal oma kuutsada kilomeetrit. Hääletades. Ning siin ma olen: elus, terve ja hea tuju juures. Polegi nii lõbusat päeva tükk aega näinud. Läbitud ligikaudu kuussada kilomeetrit tillukesest Agnes Wateri linnakesest Coolangatasse, kust neljapäeval väljub mu lend Malaisiasse Kuala Lumpuri ning edasi viib tee kuuks ajaks Taimaale.

Mõtlesin kirjutada oma hääletamispäevast, ja teen ka, kui aega järele jääb, ent esmatähtis kõigepealt. Enne Austraaliasse tulekut sõnastasin endale paar eesmärki, mida ma siin teha tahaks. Kõige lihtsam oli plaan, et kui ma känguru ära näen, on Austraaliasse-sõit seda väärt olnud isegi kui ma miskipärast liigkiiresti tagasi peaksin pöörduma. Veidi detailsem plaan kõlas nii: tahan paitada kängurut, proovida surfamist ja kirjutada raamatu. Nüüd siis on kaks kolmandikku tehtud! Kuidagi on nii, et plaanid muutuvad, tulevad uued eesmärgid ning vanad ei tundu enam sugugi nii olulised. Või siis lööd lihtsalt käega. Nii juhtus mu surfamisplaaniga. Siin kohapeal nähes, kuidas kõik need surfarid, isegi väga osavad, suurema osa ajast lainemäsusse mattununa veedavad – ja vaid murdosa elegantseilt laineil liueldes –, otsustasin, et ega see asi päris minu jaoks ikka ei ole. Nii möödus üle üheteistkümne kuu. Ja siis viis elu mind rändama Wouti ja Wietekesega, kellest esimene oli veendunud, et Agnes Water on just see koht, kus tema surfama tahab õppida, ja et just sinna ta suundub. Ja et mul paremaid plaane nagunii polnud, siis läksin minagi ühes. Ja see oli üks pagana hea otsus surfamine lõpuks ära proovida. Kõik see õigete lainete ootamine ja valede valimine, lainemäsusse uppumine, soolast tulitavad silmad ja vett täis ninasõõrmed on seda väärt, kui sa oma esimese iseenda laine kätte saad ja tõepoolest lainel seistes kalda poole uhad.
Võtsime poolepäevase kursuse, mis tähendas umbes kolme tundi treeningut. Algul tunnike kaldal, veidi teooriat lainete ja hoovuste kohta ning siis lainelauale kargamise tehnika harjutamine. Ning siis vette. Algajate lainelaud on tavapärasest üsna erinev. Kõigepealt on see hiiglasuur, teiseks on see pehme, lama nagu madratsil. Esimene ponnistus on kaldalainemäsust läbitungimine, eriti selle hiiglasliku pehme madratslauaga. Bikiinirinnahoidja võib lihtsalt kohe kaldale jätta, pääseb lisakohustusest seda alatasa õigele kohale sikutada. Ükskord kaldalainemurrust läbitunginud, võib end mugavalt laudmadratsile lesima seada ja päikest võtta. Tegelikkuses küll asusid treenerid tegevusse meie lainesse lükkamisega. Asi selles, et lainelaual seis iseenesest ei olegi nii raske – vähemalt mitte hiiglasliku algajalauaga –, küll aga õigel ajal õigele lainele jõudmine. Niisiis hoiab Luke, treener, mu lauast kinni ja uurib mult: „Kas võtame selle laine või tahad sa suurt?“ loomulikult suurt, milles küsimus. Ootame siis veel veidi. „Oled sa valmis?“ „Jep,“ noogutan. „Sõua,“ hüüab ta mulle ja lükkab lauale hoo sisse. Sõuan kätega, nii kuis jaksan. „Üks!“ kõlab Luke’i hüüd, mis tähendab, et on aeg sõudmine järele jätta ja peod lauale enam-vähem õlgade alla panna. „Kaks!“ ja lükkan end kätega üles, selg lookas, nagu jooga kobraasendis. Ja „Kolm!“, mispeale lauale püsti kargan, jalad võbisemas, ja tõepoolest veel seistes kalda poole põrutan.
Sellist abilauatamist proovin veel mõne korra, kuid tundub see siiski pettusena. Nii sean suuna omaenda lainete püüdmisele. Minu puhul käib see nii. Lebad laual, tunned, kuidas pea kogu sellest päikesest ja neelatud soolaveest vaikselt ringi käib, aga alla ka ei anna. Sõuad vaikselt lainetele vastu. Siis vaatad, et ahah, päris kena lainekene tuleb, see just mulle sobiv. Ainult et sel ajal, kui sa lauanina kalda poole sätid, on laine juba oma teed läinud. Keerad end taas ümber, et järjekordne laine maha magada. Järgmine staadium on juba veidi parem: sa tõepoolest jõuad lauanina enne laine saabumist kalda poole seada ja sõuad kätega, nii kuis jaksad, et lauale lainega võrdväärset hoogu sisse saada. Loed endale mõttes „Üks ja kaks ja kolm“ ning tõused lauale seisma, et siis lihtsalt samamoodi vette vajuda, ilma et laine isegi mõtleks sind kanda (mitte, et lained väga palju mõttetööd muidugi teeksid). „Veel paar sõuet,“ kuulen Luke’i hüüdmas. Jajah, olin liiga varane, nagu ta juba kaldal tavapäraste algajavigade osas hoiatas.
Kulub veel lugematu hulk õnnetuid lainete mittetabamisi, lainetesse vajumisi, hoovustega kaldale jõudmist ja taas läbi mäsu mere poole tungimist, mille jooksul ainult lohutad end: „Merevesi, väga hea põskkoobastele...“ (mis tegelikkuses küll on välja viinud kerge külmetumiseni). Ja siis järjekordset lainet püüdes tunned, kuidas su laud kiirust üles hakkab võtma. „Üks!“ loed endale mõtteas põlved erutusest värisemas. „Kaks!“ et ma seda lainet nüüd vussi ei ajaks. „Kolm!“ ja seal ma seisan omaenda lainel. „Juhuuuu!!!“ hüüan lainejõul kalda poole tuhisedes. Ja siis mõtled, et see kõik oli seda väärt. Ja see oli ka mu ainus omaenda saadud laine sel päeval – aga see oli seda väärt.
Järgmisel päeval läksin tagasi.

Neljapäeva hommikul lendan Wietekesega koos Malaisiasse. Detsembri alguseks on mul pilet Bangkokist Taimaalt tagasi Austraaliasse, läänerannikule Perthi seekord. Mis selle kuu aja sisse kõik jääb, on üks suur seiklus. Seni kuulub plaani rohkesti suurepäraseid roogi ja tai massaaži, troopiliste randade avastamisi ja džunglimatku, templite külastamisi ja oopiumisuitsetamist, ostlemist ja kauplemist. Ehk jõuame ka Kambodžasse sealseid kuulsaid templivaremeid vaatama. Eks näis.
Kirjutage ja joonistage :) Kui te vaid teaksite, kui head meelt mulle iga sõna teilt valmistab, oleks sellest juba romaan kokku saanud. Kallid!
(Ja ega te tegelikult uskuma jäänud, et ma oopiumit suitsetama hakkan, ah? Või mine tea kah.)