Maru

Mu uued tuuled on üsna tormise suuna võtnud. Sõna otseses mõttes. Purjekas, mille pardal ma järgmise kuu oleksin pidanud veetma, sõitis ööl enne mu liitumist karile. Milline lugu! Mu sõbrad veetsid öö kivirüngastel magades, hommikul said välja saata päästesignaali ja said tasuta helikopterilennu kaldale. Kõik on elus ja suuremalt jaolt terved. Lisaks nüüd kuulsad ka: esikaanelugu Townsville’i ajalehes ning intervjuud kahele uudistekanalile. Lehelugu väikese videoklipiga leiab ajalehe kodulehelt townsvillebulletin.com.au, neljapäev, 22. oktoober. Et minul olid asjad kõik pakitud, tööl sillad põletatud, reisikihk hinges ning mure Wietekese ja Wouti pärast südames põrutasin ma ikkagi Townsville’i poole. Esialgse hääletamiseplaani ent muutsin autosõidu vastu. Hahaa. Nii oli see päev mullegi päris seiklusrikas. Wout jättis oma auto purjekale minnes Port Douglasesse, ma siis sõitsin selle omaniku juurde. Mu elu pikim sõit (üle neljasaja kilomeetri), mu elu esimene sõit vasakpoolse liiklusega teel, mu elu esimene sõit automaatkäigukastiga autoga, autoga, millel puudub kindlustus ja registreering on juba mitu kuud kehtetu, autoga, mille kindalaekas on kena kotitäis kanepit, nagu hiljem välja tuli... Hullumeelne, kuid samas mu elu parim sõit. Milline vabadus istuda autoroolis ja lihtsalt minna! Kuidas ma kunagi varem sellest erilist rõõmu ei ole tundnud!?
Nüüd olen igatahes Townsville’is, mida mul seni üsna kenasti vältida oli õnnestunud. Siin pesitseb sõjaväebaas, samuti on linn baasiks ümberkaudsetele kaevandustele, mis tähendab palju mehiseid mehi, nagu me pubisse minnes omal nahal tunda saime. Ainsad naised on vähesed rändurid ja tähelepanu rohkem kui rubla eest. Vahepeal pelgasin, et mine tea, kas tervelt minemagi pääseb, olevat seal kombeks klaase naiste näkku purustada. Sel õhtul purustati neid küll ainult põrandale, mitmeid.
Elame klassikalises Queensandi pubihotellis: esimesel korrusel on pubi, teisel kitsad kõrgete lagedega toapugerikud. Maja ümbritseb puitpitsidega kaunistatud avar rõdu ning tualetti minekuks peab paraja koridorirägastiku läbima. Sajanditagune tunne on siin elades, romantika. Vanad mehed rüüpavad hommikuti rõdul Fourex Bitterit (Queenslandi mõru õlu), pesuköögi vaatega toapugerikus elab uusmeremaalasest kuntsnik, motellikass jalutab mööda ja nurub sügamist...
Jah, mulle meeldib see elu siin ka, nagu kõik mu eelmised elud Austraalias. Ainus mure on teadmatus-otsustamatus, mis edasi. Töölt lahkusin kuu aega plaanitust varem, nii et rahavarud ei ole just priisata. Ja paistab, et Wietekesest-Woutist lähevad mu teed liiga ruttu taas lahku. Wietekesel on plaanis rännakud, mis mul juba idarannikul tehtud ja mida ma väga korrata ei taha, vähemasti mitte, kui ma selle eest liialt raha pean välja käima. Wout tahab üsna kiiresti kuskil tööga pihta hakata. Ma mõtlen läänerannikule. Mõtlen lõunale ja Tasmaaniale. Mõtlen Taimaale. Mu Austraalia viisa on vähem kui kuu pärast läbi. Midagi pean ses suhtes ette võtma.
Peagi lähme Magneetilisele saarele (Magnetic Island) siinsamas lähedal koaalasid otsima. Ehk annab aeg arutust.

Uued tuuled

Mu reis siin on teinud järjekordse pöörde ning paari päeva pärast olen ma purjekal idarannikut mööda lõuna poole seilamas. Kapten Richard on 70ndates härra, kelle kohta ma miskit muud ei tea, kui et ta üks muhe sell on. Reis saab olema taaskohtumine mu kalli korterikaaslase Wietekese ja Woutiga. Richard on varemgi eestlasi oma paadis pidanud. Alles hiljaaegu seilas ta koos Toomase, noore eesti poisiga siinsamas Queenslandi vetes, kui ma ei eksi. „Küll sellel poisil oli armastusemuresid,“ seletas ta, „kord oli ta armunud ja siis jälle mitte, mitte ei teadnud, mis tema tahab. Ma siis andsin talle nõu: mine parem seilama.“ Siin Port Douglases on teisigi eeslasi. Maikuus, kui esimest korda siia sattusin, kohtasin Karinit, kellega samas hostelis elasime. Nüüd olen kuulnud kellestki poisist, kes ühe restorani köögis töötab, nimi öeldi ka, kõlas venepäraselt. Siis rääkisid kliendid mu restoranis, et läinud õhtul teenindas neid samuti üks eesti tüdruk ühes teises restoranis. Ja ühe Mariaga vahetasin isegi sõnumeid, et ehk saaks kokkugi, aga see jäi kuidagi soiku. Vahel ikka olen mõelnud minna ja need eestlased siit üles otsida, aga ega väga-väga hooligi. Nüüd juba hilja nagunii.
Ahjaa, ühel peol sain tuttavaks Tiiuga. Vahva hollandi tüdruk (taas Holland, sinna toredate inimeste maale pean ma minema, kui Euroopas tagasi olen), kelle vanaema on Eestist pärit ja kes seepärast sellist Hollandis üliveidrat nime kannab. Kunagi plaanib ta ka Eestit külastama jõuda.
Oma raskelt leitud tööga jätan hüvasti. Täna on mu viimane tööõhtu. Kui algul olin ma üsna ebalev selle restoranitöö suhtes, siis viimane kuu on seal olnud väga tore. Inimesed on toredad, linnas on selline Sheratoni gäng: pidutsetakse koos, igal nädalal on mõni üsna spontaanne öine rannapiknik, hommikusöök või välja tantsimaminek. Töö on ka selgeks saanud ja mõnus minek on. Samas jah, koolivaheajad said läbi ja vaikse hooaja algus annab juba vaikselt tunda. Paar päeva on üsna igavad olnud. Igatahes on paras aeg minna.
Paat, ahoi!

Kohtumised ja hüvastijätud

Viimased paar nädalat on päris hullumeelsed olnud. Ühel nädalal sain kokku 80 töötundi ja lisaks viis õhtut pidusid. Lisaks restoranile töötasin hommikuti toateeninduses, villasid koristamas. Tore töö, rohkesti jäätist, mis elanikud on maha jätnud, ja muud head-paremat ka. kahjuks jätkus seda vaid kaheks nädalaks, kiired koolivaheajad läbi ja villad varsti tühjalt seismas. Siin on see fenomen, et koolivaheaegadel sõidavad kõik puhkama, see on siis paras hullumaja. Ja sama järsku, kui kõik algas, on see läbi ka. Rohkete ummikutega.
Igatahes tahtsin öelda, et see oli üks tore aeg. Eriti mõeldes palgapäevale :)
Mitmele heale sõbrale olen pidanud selle aja jooksul head aega ütlema. Üks neist mu kallis korterikaaslaneWieteke. Nutsime mitu päeva. Ja meie üsna värskelt leitud hollandi sõber Wout läks koos temaga. Selline see ränduri elu on: rõõmsad kohtumised ja kurvad lahkumised. Usun, et mitmetega kohtun ma jälle. Euroopas näiteks. Paljudest jääb ainult mälestus, toredad paar päeva või ehk rohkem. Wieteke ja Woutiga on meil päris eriline suhe olnud. Jah, ränduri elu on üsna kiirete suhete loomise aeg, ei ole aega mitu kuud vaadata, kas kellegagi tekib sõbrasuhe või mitte, kuid need kohtumised on olnud üsna võiks öelda armastus esimesest silmapilgust :P
Ei teagi, kas olen teile kirjutanud oma kohtumisest Wietekega. Juhtus see siinsamas Port Douglases hosteli hommikusöögilauas. Otsisin pilguga kedagi tuttavat, kellega hommikusöögi kõrvale mõni sõna juttu ajada, ja seal ta oli, blond juuksepahmakas. Ekslikult pidasin seda üks oma toakaaslaseks. Mõtlesin veel, et ega me eriti klappinud pole, aga üksi ka ma hostelis hommikust ei söö. Ja kui ma juba lauas olin, oli hilja. Ja kus sel tüdrukul oli juttu. Mäletan, kuidas ta rääkis, et pelgas veidi enne üksinda Austraaliasse tulekut, et mine tea, oledki seal üksi, aga et ta pole veel hetkekski rahu saanud. Niipea kui ta rahulikult maha istub, et veidigi üksiolekut nautida, astub keegi ligi, et juttu vesta. Kusjuures ühe California härraga, kellega ta läinud päeval loomapargis käis, sattusin ma samal hommikusöögipäeval õhtust sööma. Väike Port Douglas. Igatahes oli Wieteke selsamal hommikul hostelist lahkumas ja mul polnud muud teha, kui juba esimesel kohtumisel oma telefoninumber anda, et see tore tüdruk kaduma ei läheks. Ja leppisime kokku ühise jooksu järgmisel hommikul. Nii see läks. Hästi läks.
Teise hollandlase Woutiga, kes nüüd Wietekega koos lõuna poole seilab, oli kohtamine üsna sama ootamatu. See oli nüüd paar-kolm nädalat tagasi (aeg kulgeb siin omasoodu ja ega mul eriti aimu pole, mis kuu või päev parasjagu on). Kuidagi oli juhtunud, et veetsin päris mitmeid õhtuid pärast tööd mu töölähedase hosteli aiabaaris. Wieteke elas seal enne meie kokkukolimist ja mul olid seal ka mõned tuttavad, nii juhtus, et vahel veetsin seal liigagi palju õhtud. Tol reede õhtul olin taas seal. Istusin basseini ääres, tahtmata uusi tutvusi luua, oodates, millal üks teatud poiss oma töö lõpetab, et siis justkui juhuslikult kohal olla. Tundsin end üsna tobedalt, mis paganat sa peaksid ootama mõnd poissi, kellest sa isegi ei tea, kui rõõmus ta sind nähes on. Kui ta lõpuks tuli ja oma õllega seltskonda istus, tundsin end oma totaka seltskonnast eemal basseini ääres istumise pärast veel tobedana ja olin peaaegu vaikselt minema hiilimas. No ma ei teinud seda ja väga hästi tehtud. See epakalt alanud õhtu kujunes mu parimaks õhtuks Dougies (nii seda hostelit kutsutakse). Lisaks sellele, et kõik läks toredasti mu oodatud poisiga, kohtasin Wouti, kes sessamas lauas istus. Taas kord „armastus“ esimesest õhtust. Tunne, et selle inimesega on väga lahe koos olla.
Järgmisel Dougiesi õhtul tutvustasin kaht hollandlast Wietekest ja Wouti omavahel ning oeh, sellest sai kena kolmik, veidiks. Tegime ühes ka päevase väljasõidu, mis lõppes nii toreda kohvikuskäiguga, et ma hilinesin oma restoranitööke. Ma ei taha seda valjult välja öelda, aga hetkel igatsen ma neid kaht rohkem kui teid mu kodused.
Praegu seilavad nad mööda rannikut lõuna poole. Ja ma mõtlen, et peaksin olema nendega. Unustama oma ettevaatlikkuse, toredast tööst lahti ütlema ja minema...
Uued toakaaslased on mul ka. California ja Kanada tüdruk, Jessi Californiast tean oma Port Douglase alguspäevilt, kui nädal aega koos hostelis kevadpuhastust tegime. Oleme veidi koos ringi hänginud, aga seesamune säde puudub.
Homme on meil kodune õhtusöök plaanis koos paaraci tuttavaga. Ja terve homne päev on mul VABA! Uskumatu, kuid tõsi. Pärast toateeninduse nädalaid päris värskendav. Veidi hirmutav ainult, et mul saab taas liialt vaba aega olema...
Tore oli emalt kuulda, et ta ikka mu blogi ootab. Aitäh, sulle siis see kirjatükk.