Neli päeva asustamata saarel

Broughtoni saar on selline tillu, midagi seal õieti ei kasva, madal rohi, veidi võsa, kaktused, mis on paras nuhtlus seal, kuna pole mitte loomuomane liik, vaid sissetoodud, ja nüüd võtab lihtsalt üle.
Siinsamas künka otsa ronides on saar kaldalt kauguses näha, paras pool tundi paadisõitu. Püsiasukaid saarel tõesti enam pole, kuid püsti on kuus majakest, mida valdavalt kasutavad kalamehed. Kalapüügikoht on see saar valge mehe tulekust saati olnud. Itaalia ja kreeka kalamehed asutasid saare kõigepealt, kuna pidavat meenutama kodusaari. Pole küll Kreekasse veel ise satunud, kui tundub üsna usutav. Tõeliselt armas saar, ainuke liivarandadega saar New South Walesi osariigis, nagu nad ütlevad. Ja väga mitmekesine oma väiksuse kohta. Liivarannad vahelduvad eri sorti kiviste randade ja kaljudega.
Märtsiks on küll pesitsushooaeg läbi, kuid saare valdavad asukad on mustad väikse kajaka suurused linnud – mutton bird. Kogu saar on tihedalt täis nende pesaauke, pesa teevad nad maa alla, pidi üsna ettevaatlik olema, et mitte jalgu välja väänata. Mõni ikka tuli veel ööseks saarele. Lisaks on saar koduks vähemalt ühele merikotkapaarile, samuti pesitsevad seal mõned pingviinid – kõige põhjapoolsem koht, kus neid pesitsemas näha on. Jälgi nägime ja oma – tõenäoliselt mitte just kõige õnnestunumast – varitsuspaigast ühte ka kivide vahele peitu jooksmas. Austraalia pingviinid on sellised hästi tillud, ehk vaid 30 sendi pikkused. Paaril korral on neid ka siin rannas näha olnud, peanuppe vees, kui nad kala püüavad.
Mu lemmikud saarel olid viis raid, kes olid harjunud kalameestega, kes neile ikka kalarappeid viskasid, nii et nad kruiisisid mööda kaldavett edasi-tagasi nagu mustad pätakad. Käisime neid siis söötmas, need nagu kutsud tulevad nügivad ninaga su sääri ja võtavad peost kalatükke, ise sellised vähemalt meetri läbimõõduga, pikk terav saba taga.
Snorgeldamine oli meie põhitegevus saarel. Vanamehed läksid paadiga merele kala püüdma (loe: päikest võtma) ja meie kondasime niisama saarel ringi või snorgeldasime. Nii käisin koos ujumas haidega. Appi. Tegelt ei kartnud, need ei olnud ka inimtapjad haid, grey nurse shark on nende ingliskeelne nimetus, olid ehk sellised paarimeetrised, kaitsealune liik pealegi. Mu mure oli rohkem see, et kippusin merehaigeks jääma lainete peal õõtsudes, nii et ei saanud haidega ujumist nii väga nautida.
Ühel õhtul olid haid hoopis meie enda menüüs („Man eating sharks“ oli selle õhtu hüüdlause). Mitte küll needsamad kaitsealused. Pagana maitsev oli. Nagu ka kõik ülejäänud õhtusöögid: igal õhtul eri sorti kala või kalmaarid. Ise püüdsin ka taas kalmaare, pisut lisa mu senisele üheleainsale. Kalmaaripüük on super asi, lihtsalt nii lihtne, ei mingeid ussikesi ega saiatükke, lihtsalt viskad krevetikujulise ogadega sööda sisse ja jõnksutad seda tasapisi kerides. Ja siis viskad jälle. Pagana hiiglaslikud kalmaarid olid seal. Me küll ei möötnud, kuid kogenud silmaga mehed arvasid, et mu purikas oli oma meeter kümme senti koos haarmetega!
Kamp, kellega sinna sattusime minema, oli päris värvikas. John, hüüdnimega Stinker (ehk see, kes haiseb, haisukott kõlab veidi liiga halvasti) oli see, kes meid kutsus, selline paras kuuekümnendates vanamees, kalapüügikuulsus, kirjutab kohalikku lehte kalamehekolumni, teeb ka mingeid raadiosaateid, osaleb looduskaitselistes komiteedes ja mis kõike veel. Siis Scott, raadioajakirjanik, kellega koos Stinker kalamehesaateid teeb, ja tolle isa Victor ehk lihtsalt Vic, kes ka kirglik kalamees.
Kõik nad olid nii positiivsed, et ma vahtisin nagu mingit filmi, ega suutnud kohati naeru tagasi hoida. Pistab Stinker hommikul pea välja, suu kõrvuni, silmad säramas: „Kas pole suurepärane päev!“ Teised takka: „Oo jaa, fantastiline!“ Ma mõtlen, et,ee, mis seal nüüd nii fantastilist, sama hea, kui eilegi, ja üldse kogu aeg, mis sest korrutada. Kõik oli neile fantastiline: ilm, haid, raid ja muud pudulojused, õhtusöök ja rännakud, muud sõna polnud – fantastiline. Mu pessimistliku loomusega see päris kokku ei läinud, aga noh, vahetevahel on selline ellusuhtumine päris värskendav.
Ikka veel Port Stephensis juba mõtlen, kas ikka minna lõunasse või suunduda hoopis põhja. Otsuste langetamine pole mu tugevaim külg. Lisaks veel mitmed pakkumised siia jääda :P Tervitused!

Sydney. Tehtud. Esimene sukeldumine. Tehtud

Oeh, nädal aega Sydneys seljataga. On kaunis linn tõesti. Kunagi kui mul on normaalne internet ja mitte telefoniliinil tiguaeglane (see ka üks põhjusi, miks mind kunagi messengeris näha ei ole), saate näha pilte ooperimajast päikesetõusu ajal. Parimad hetked Sydneys, varahommikud, kui kõik ei ole veel turiste ja kontorirotte pungil.
Tõenäoliselt püüdsin liialt palju sellesse viide ja poolde päeva mahutada, päris väsitav oli igatahes. Jalutuskäik üle Harbour’ silla vaatega ooperimajale, tiheda liiklusega lahele ja kõrghooneis linnasüdamele; botaanikaaed, kus muu hulgas kasvamas wollemi mänd, eelajalooline liik, mis avastati siitsamast Sydney lähedalt Sinistest mägedest vaid kümmekond aastat tagasi; Austraalia Muuseum muljetavaldava dinosauruseluude kogu ja vääriskivikollektsiooniga, rääkimata kohalike loomade väljapanekust; Taronga loomaaed kaelkirjakute, punaste pandade, suslikutega; ostlemine Pitt Streetil linnasüdames ja Sydney-reisi tipuks Roberto Fonseca kontsert ooperimajas. Ooperimaja oli päris muljetavaldav, lahedad vormid ja värvid nii väljas kui ka sees. Kogu aeg tahaks pilti teha. Ja pool kontserti magasin lihtsalt maha, Sydney oli päris väsitav.
Ja muidugi gei- ja lesbiparaad Mardi Gras... Sel laupäeval oli meil pisut seiklemist, mistõttu paraad veidi tähelepanust kõrvale jäi. Plaani järgi pidanuks me marssima otse sündmuste keskel: naabrinaine Nelson Bays organiseerib kummalist klubi Hags for Fags (või oli see vastupidi), mis viib kokku geipoisid ja tüdrukud, kes otsivad endale geispoistest sõpru. Nojah, mu arvates ka kummaline, aga noh, kas pole siis homost kutt iga naise unistustesõber!? Niisiis tema kutsus meid Markiga, et kas tahate ka ehk tulla. Selle asemel aga lõpetasime paraadi jälgimisega tänava ääres, mis oli üsna omapärane. Kõnniteed olid rahvast pungil, homosid silmatorkavalt näha ei olnud, tavapärased uudishimutsejad. Hea lühiajaline äri oli müüa plastist taburette: nendel oli hea seista ja üle esimese rea vaadata. Mis tähendas, et ülejäänud inimesed püüdsid ronida laternapostide otsa, aknalaudadele ja isegi mööda seinu üles, sest muidu polnud võimalik midagi näha. Ma ronisin vapralt oma seljakoti otsa, vahel on päris hea sellist omada. Tore pidu ja suures osas üldse mitte geidele.
***
Nüüd olen tagasi Nelson Bays. Päris hea on vahelduseks lihtsalt teha, mis pähe tuleb, ja mitte töötada kogu aeg. Isegi liiga mugavaks võib nii minna. Eile sain oma esimese sukeldumistunni, täna ei tahtnud enam vee lähedalegi minna… võite omad järeldused teha. Esimese korra ülesanne oli istuda lahepõhjas paari meetri sügavusel ja hingata. Tundub lihtne. Aga minusuguse käpardi jaoks ei olnud mitte.
Seljas veeülikond, selline tihke svammilaadne, mis hoiab keha soojas (snorgelamas käin samaga), lisaks vest, mille saab parasjagu õhuga täita, et õigel kõrgusel hõljuda või põhjast üles tulla (sellisel madalusel, nagu ma olin, seda küll vaja otseselt ei ole). Seljapeal on balloon õhuga, olin veidi ebalev, et võib-olla maitseb see veidralt või midagi, aga ei teinud mingit vahet päris õhuga. Lisaks kividega vöö, mis aitab põhja minna, muidu üsna võimatu sest ülikond on kerge ja hoiab sind vee peal, lisaks soolane vesi. Ja mask, mis katab silmad ja nina.
Hingamise osa oli lihtne, aga veepõhjas istumine mitte, kuidagi ei saanud olla seal, kus mina tahtsin. Kui tahtsin minna põhja, ei olnud ma piisavalt raske ja kiskus kogu aeg ülespoole, kui tahtsin veepinnal püsida, olin liiga raske ja vajusin alla… Igatahes keerlesin siis põhjas, püüdsin kividest kinni hoida, et rahulikult põhjas istuda ja hingata, nagu kästud. Siis muidugi hakkas mask lekkima, mis tähendab, et silmad on soolast vett täis, midagi ei näe ja kipitab. Õpetussõnad selliseks puhuks olid olemas ja pisut harjutatud ka: tuleb nina kaudu välja hingata, siis pressib vee maskist välja. Pole mõnus niisamagi, üsna vastik, kui sa samal ajal vees ringi tiirled ja kohta otsid. Tagatipuks hakkas rõhk kõrvadele. Õpetussõnad selleks puhuks ka olemas: pigistad nina kinni ja püüad puhuda. Pole tore püüda teha seda samal ajal, kui sa tahad nina lahti hoida ja maskist vett välja ajada. Üsna halekoomiline oli kogu see värk. Mark aga arvas, et päris hea. “Peaasi, et sa paanikasse ei sattunud ja korralikult hingasid.” Noh, enda arvates olin parasjagu paanikas. Eks näis, kuidas läheb. Paar korda ikka prooviks veel, enne kui päris alla annan.
Pühapäeval lähen kolmeks päevaks siiasamasse Broughtoni saarele snorgeldama, see on juba paremini käpas. Haid, raid ja pingviinid ootavad! Tervitused!

Suurim kalastamisvõistlus lõunapoolkeral

Alles mõni päev tagasi tähistasin oma kolme kuud Austraalias ning juba üle kahe kuu sellest Port Stephensis. Nädala pärast on mu viimane tööpäev siin ja aidaa! Veidi kahju küll, mis salata, aga samas on aeg ka. Kui toimetamistöö Äripäevas ammendas end enam-vähem kahe aastaga, siis ettekandmine siin umbes-täpselt kahe kuuga. Loen materjale Sydney kohta. Kui alguses mõtlesin, et paar päeva on täpselt paras, siis nüüd tundub, et nii kiiresti ma seal hakkama ei saa. Järgmisel nädalavahetusel toimub Sydneys uhke geifestival Mardi Gras, ehk jõuan sinnagi.
Aga meil siingi on oma suursündmus: suurim kalapüügivõistlus lõunapoolkeral. Üks nädalavahetus on möödas, teine ees. Töiselt tähendab see mulle kella viiest starti, et kalameestele kohvid ja muna-singipätakad kätte jagada. Enne kukke ja koitu paneb sadakond paati merele ajama ja suurimat kala püüdma. Loeb, kui suure kala sa püüad, mis liiki, mis sorti tamiiliga (ehk mida nõrgema paela otsa sa suurema kala saad, seda rohkem punkte). Kusjuures kõiki kalu ei püüta väljagi, märgistatakse ära nagu meil linde lihtsalt uurimiste tarvis ja kõik. Kuidas nad neid hindavad, pole ma veel aru saanud, usaldus peab suur olema. Aga need kalad, mis välja püütakse, lähevad õhtul kaalumisele – ja see on juba sündmus. Auurim kala, mis ma nüüd näinud olen, on 280kilone tiigerhai. On ikka purakas küll, järgmisel õhtul püüti ligikaudu neljasajakilone välja. Kahju on, et nii suuri haisid tegelikult ei sööda, sest nad on liialt mürke täis. Kõik ülejäänud see-eest süüakse kenasti ära: uhked marlinid, delfiinkalad, sinihaid, tuunikalad jt. Ehk oleks parem, kui ma ei oleks näinud seda enne sukelduma minekut... Noh, tea, kas sukelduma jõuangi siin. Paar nädalat tagasi olid suured vihmasajud ning kogu vesi pruun ja sogane, pole midagi näha, nii on kõik vesine edasi lükatud.
Siiski, ühelt üksikult saarelt leidsin randauhutud lainelaua. Roosa. Kirjaga „Flower power“. Bodyboard ütlevad nad selle kohta siin, ei tea, kuidas see eesti keeli peaks olema. See ei ole pikk ja uhke, millel püsti peal surfatakse, vaid pehmem laud, lihtsalt lainetel rinnuli peal lamades liuglemiseks. Olen paar korda seda proovinid. Kuigi osav ma lainete püüdmises küll pole, aga päris vahva on, nagu kelgutamine, kui laine kätte saad. Päris pika maa, kannab sind randa.
Nagu ehk aru olete saanud, pole siin mul internetiga praegu jälle priisata, palun andestust.
(Noh hul;k vett on merre voolanud ajast, mil ma seda kirjutasin, nii et ei tasu ajamaarusi kuigi tosiselt votta. Muidu ikka koik kehtib. Olge vahvad!)