Veel kummalisi ja mitte nii kummalisi inimesi

Nädal Lääne-Austraalias ja juba olen sattunud järgmise hullumajakandidaadi otsa. Tuttavaks sain selle 60-70aastase härraga raamatukogus. Rääkis, et käib raamatukogus oma meditsiinuuuringuteks materjali otsimas. Uuris mu arvutit, et tal ka plaanis sellist osta, ja siis mu matkakotti, et tal ka just sellist vaja. Tuli jutuks, et ta elab kuskil ranna lähedal, ja andis mulle oma numbri. No, mis seal ikka. Et ma siis ükspäev rattaga kohalikke randu üle läksin vaatama, helistasin talle, et ehk kui ta parasjagu seal kandis, võiks kokku saada. Saime siis ka, läksime kohvikusse ja pärast parki jalutama.
No pikka lugu lühikeseks tehes – kui järgmisel korral kokku saime, et tema juures õhtust süüa („No mis sul arus on, et võõra inimese juurde õhtust sööma minna,“ nagu mu korterikaaslane selle peale kostis), oli ta valmis minuga oma kulda (sest kuld ja hõbe on parim investeering ning ta näitas mulle isegi fotosid oma kullast) ja maju (kuskil Londonis) jagama. Kui ma selle peale järgmisel päeval talle sõnumi saatsin, et see on liiale läinud ja ma temaga enam kokku saada ei taha, selgitas ta, et läinud õhtul ta kõike räägitud ei saanud. Lugu selles, et lähiaastatel on maailma suured katastroofid ootamas, kuid tal on juba kõik ette valmistatud, et pakku minna („Sa pole mu merekonteineri sisu veel näinud ju.“), ning ta on valmis mind ka kaasa võtma. Ja see pole veel kõik, ka eelmises elus olevat me omavahel suurepäraselt läbi saanud...
Täie mõistuse juures olles oleks alarmkell küll pidanud tööle hakkama juba, kui ta esimest korda rannas kohtudes terve klade oma ajalooga välja otsis. Fotod ja ajaleheväljavõtted tema töödest-hobidest: seal on materjale tema meditsiiniuuringute kohta; väljavõtteid finantsarengute kohta, mis on tema teine leib; fotod tema kunstist, mis kangastele trükki läheb ja millega rohkesti teenib; fotod ja ajakirjaväljavõtted temast noores põlves, kui ta mõni aasta filmides mängis ja millega oma varanduse teenis... No see on loodetavasti nüüd ajalugu (kuigi pean veel tagasi viima jalgratta, mille ta mulle laenas), ja aitab sellest.

Istun seda lugu kirjutades rõdu peal. Tähed säravad taevas. Sooja on oma 25 kraadi. Toas on veel päevane lämmatav kuumus ja üsna võimatu olla. Peatun kahe itaalialase ja ühe Malta poisi juures, kellega juba Port Douglases tuttavaks sain ja elu siin taas kokku viis. Pühapäeviti on kavas korralik õhtusöök: täna oli ürtide ja mitmesuguste pähklite-seemetega täidetud lambakints roseeveini kastme ja mündisalatiga, kõrvale krõbedad küpsekartulid (trikk seisneb selles, et enne ahjupanekut keedad kartuleid just nii palju või vähe, et paar millimeetrit ümbert on pehme, siis ahju, ilma veeta, mm, ümbert on hästi krõbe ja seest mõnusalt pehme) ja keeduaedviljad.
„Õpetame sind siin ka korralikult sööma,“ kostab mulle Roberto. Mitte et ma muidu ei sööks korralikult, aga ma olen oma laisa inimese viisiga: avokaado maitseb imehea ka ilma igasuguste trikkideta, aga homme, paistab, sööme oma köögis vedeleva avokaado sidruni, tabasco kastme ja veel mingite maitsetega. Elu tiirleb taas maitsete ümber, tea, kas sest midagi külge ka jääb.

Ülejäänud elu käib tööotsimise laineil. Kolmas päev täna (nüüd juba esmaspäev). Mõlemad varasemad otsingud on võtnud kaks nädalat. Tõesti loodan, et seekord saab kiiremini. Töö otsimine on tõesti midagi, mis mulle reisimise juures ei meeldi. Ahjaa, ametlikult ma siin ka enam töötada ei saa...

Mõne päeva veetsin läinud nädalal ka Perthist lõunas Margaret Riveri linnakeses. Kaunis armas koht. Katsetasin taas kord Couchsurfinguga (võhivõõraste inimeste juures ööbimine) ning sain tuttavaks Rossiga, kelle ürdiaed pani taas igatsema oma koha järele. Milline rahu on istuda lõhnavas aias, lugeda raamatut ja vahtida pilvi!