Kohtumised

Liikvel on kõlakad, et Lääne-Austraalia inimesed on veidi kummalised. Noh, et nii eraldatud muust maailmast ja elavad siis omas. Alustuseks kohtusin küll ühe väga kenaga, aga tema vist päris ei loe: maailmarändur teine, üle kahe aasta kodumaale naasmas. Istus lennikus minu ees ja sõber, kes talle vastu oli tulnud, sõidutas mu suisa hosteli.
Hostelis see-eest nii libedalt ei läinud. Jõudsin kohale kümne paiku, mis tähendas, et uksed olid kõik lukus, aknad riivis. Pika kobistamise peale lasi üks tüdruk mu sisse. Ja siis asus otsima juhatajat. Too oli üsna purjus, tõenäoliselt ka kanepiuimas, ega rõõmustanud sugugi, et ta kõige magusama une pealt üles aeti. Oh seda porinat, sellist vastuvõttu pole ma veel Austraalias kohanud. Welcome back!
Esmapilgul tundus hostel ka paras peldik – no broneerid internetis ega saa nii head ülevaadet –, soe dušš oli aga päris kena pärast Aasiat. Hiljem revideerisin ka oma arvamust: öö hoovilauas pakiveini juues ja „maailmaasju“ arutades muudab meelt päris jõudsalt. Ja kaht eesti poissi kohtasin seal ka: Markot ja Tõnist. Ja täna õhtul ehk kohtan ka üht eesti tüdrukut, kes elab ühes majas inimestega, kellega ma Port Douglases tuttavaks sain. (Ja kas rääkisin teile, et kohtasin eestlasi ka Tais, praamil ühelt saarelt teisele? Ja mitte lihtsalt eestlasi, vaid Astridit Neljandast keskkoolist. Mu eesti kuu.)
Tegelikult tahtsin rääkida oma eilsest kohtumisest lääneaustraallasega, mis kõiki kummalisi kuulujutte kinnitas. Tulen vastu ööd heas tujus linnas bussi pealt ja jalutan hosteli poole: mõtted ikka veel rõõmsa taaskohtumise juures itaallaste ja prantslastega, kellega koos Port Douglases õhtuid vahel veedetud sai, kõht pungil itaalia pestot ja prantsuse kreppe. Linn on üsna vaikne isegi päeval, õhtupimeduses täitsa välja surnud. Ja siis peatab mind keedi keskealine turske mees ja küsib teed. Mina võtan kohe rõõmsalt oma linnakaardi välja, et ehk on abiks, ent selle aja peale paistab ta juba tee unustanud olevat, ning lobiseme ilmast, mis tema jaoks selgelt liiga palav oli, ja maast, et mis pagana koht see Estonia ikka on. Saan teada, et ta on Perthist pärit, kuid üle kümne aasta USA armees snaiprina teeninud, ja nüüd siis väljateenitud pensionil. Kolm kuuli on ka selle aja jooksul kerre saanud, ning näitab selle tõenduseks metallplaate seljas. Tuleb välja, et ta otsib oma sõpra, kes on väga purjus ja reede õhtul siis kuskil tänavatel kakerdab. „Küllap politsei ta juba leidnud on,“ arvab David, see siis ta nimi, ning otsustab hoopis mind koju saata, sest see kant olevat väga ohtlik: aborigeenid kondavad ringi ning püüavad su rahakotiga minema saada. No milles küsimus, kui keegi tahab mind koju saata, siis miks mitte, seltsis segasem. Siis kuulen lugu, kuidas ta ka vaenlase kätte vangi on sattunud ja kolm päeva piinamist talunud. Varbaküünte väljakiskumine on minestamapanevalt valus ja küüned ei kasvagi enam pärast tagasi, no vähemasti mitte nagu enne. Alasti jalgupidi rippumine ei ole ka just meelakkumine, kuid põikpäine inimene nagu tema muutub sellest veel põikpäisemaks, ega räägi ühtki sõjasaladust välja. Isegi mitte, kui naissoost vaenlasarmeelane su riista piitsutab ja skapelliga üle libistab. „Ma ei ole sellest kellelegi kunagi rääkinud,“ pihib ta. „Väga piinlik, anna andeks, kui see sind hirmutab. Ära usu, kui sa ei taha.“ No jummel küll, inimene tahab rääkida. „Aga kõige hullem oli, kui ta järgmisel päeval tagasi tuli, teine naisohvitser kaasas,“ jätkab ta oma lugu. Tuleb välja, et mu kojusaatja riist on nii suur, et terve staap sellest juba teab ja kõik seda näha tahavad. Lugu võtab üha uskumatuid pöördeid. Kuidagi jõuame jutujärjega taas minuni. „Mul on palju raha,“ ütleb David. „On sul tarvis, ma annan sulle tuhat, kaks tuhat? Ei, ei, ega ma midagi vastu taha. Mul lihtsalt on nii palju raha, et ma seda kõike kulutada ei jaksa, ja ma tahan lihtsalt teisi aidata.“ Ei, ei, pole vaja, mul on piisavalt raha, et hakkama saada, eriti pärast seda, kui ma tööd leian. Ehk tahan ma koristajana töötada, pakub ta mulle juba tööd. „Iga päev kaks tundi, 50 dollarit peo peale, ok? Ei, ega see minu jaoks pole, mu ema on väga vana, 90 juba. Ja ega sa siis koristama nii palju ka ei pea, jood temaga teed ja räägite mind taga.“ Kas ta ei rääkinud just ennist, et on orvuna lastekodus üles kasvanud? „Jajah, mu kasuema,“ selgitab ta. Ma ei ole just kuigi huvitatud.
„Sa ei usu mind, jah?“ uurib ta. „Las ma näitan sulle.“ Ei, ei, ei ole vaja, usun-usun, mis mul viga mitte uskuda. Ometi osutab ta millelegi oma püksisääres, mis pea põlvini ulatub.
„Kas sa arvad, et see on lihtne: kogu aeg himurana kõvalt ringi käia?“ Ei ma ei arva sugugi, et see on lihtne. „Kes see naine mind niimoodi tahab? Arstid ütlevad, et noored poisid vaid kadestaksid mind.“ Seisame mu hosteli ees. Kaks tüdrukut jalutavad mööda, et oma tuppa minna. „Sa oled väga ilus. Kõige ilusam naine, keda ma näinud olen.“ Ja kas ma tõesti ei taha tema tuhandet dollarit, mida ta mulle lihtsalt heast südamest anda tahab, sest ta on kohe selline hea inimene. Miskipärast ma ikka veel ei taha seda tuhandet dollarit, ega ka tööd tema kasuema teekaaslasena, vaid kibelen üha enam sisse minema. Jajah, oli tore tuttavaks saada, David, kaunist öhtut! „Ma ikka annan sulle oma telefoninumbri, lihtsalt kui sa ümber peaksid mõtlema. Kas sul pastakat on? Ei? Ahah, mul on siin.“ Kribab siis mulle oma numbri linnakaardi servale. „Näe, vaata,“ näitab ta mulle fotot telefoniekraanil. Hiiglaslik põlvini ulatuv suguti, mis seekord pükstega varjatud ei ole. „Ehk tahad ise seda proovida?“ Appi. Ei, ei soovi. Küll sa leiad kellegi. „Näe, keegi ei taha mind sellisena. Sa oled väga ilus. Kas sa teed mingit sporti? Käid jooksmas?“ Jajah, oli kena tuttavaks saada, head ööd. Liigun ukse poole. Pagan, kuidas see võti töötab, siin pole ju ühtegi lukuauku, paanitsen. Õnneks on hiiglasliku riistaga snaiper selle aja peale läinud. Ok, uksekood on võtmehoidja peale kirjutatud.