Lõpetasin oma illegaalsed ja tulutud tööotsingud Perthis ja otsustasin viimaseAustraalia kuu küll rahatult, aga seda lõbusamalt veeta. Jõulude ajal pakin taas koti ning 26. detsembril alustan teekonda lõunasse ja sealt edasi Melbourne’i poole. Reisiseltsilisteks on noor saksa paar, kes juba suuremale osale Austraaliast ringi peale on teinud ning hosteli teadetetahvlil edasiseks kaaslasi otsisid. Meiega liitub ka keegi soome sõdurpoiss, kellega ma veel kohtunud ei ole. Sakslastega kohtusime Perthi suure jõulukuuse all ja usun, et sellest tuleb üks vahva reis. Sõbralikud, reisihimulised inimesed.
Siia jääb maha mu itaala perekond. Homme pühitseme jõule rikkaliku lõunasöögiga meie ümmarguse laua ümber. Minu armas Filippo, perekonnapea Roberto, Dario ning tema tädi ja onu, kes Itaaliast külas on. Suur itaalia pere. Kui vaidluseks läheb, tõusevad hääled taevani. Mina hoian sel ajal tagasihoidlikult kõrvale, mis pole ka sugugi raske, sest sellistel hetkedel minnakse otsekohe itaalia keele peale üle. Lugedes ma üht-teist küll saan aru itaalia keelest, kuid kõnes... Paistab, et see harjutamisaeg sai ka nüüd otsa. Dario tädi vist arvab, et ma saan itaalia keelest aru. Vahel vaatab ta otse mulle otsa ja räägib midagi. Mõnest saan ju aru ka, kontekstist ja nii. Vahel aga sekkun nende vestlusse mingi hoopis teise teemaga. Üldiselt on meil inglise-itaalia segu.
Lisaks suurtele vaidlustele on meil ka suured õhtusöögid. No mitte küll alati rikkalikud, aga kui juba pool perest ümber laua on, ongi seltskond. Ja isegi lihtne itaalia toit on ju võrratu, sinna juurde kohalikku veini...
Õhtud mööduvad vaikselt kanepivinas filme vaadates. Vahel hakkavad Roberto ja Dario arutama, kuidas oma restoraniäri püsti panna. Viimati jäi valik teemaja peale: kahekümnesendist teepakki saab müüa neljadollarilise aurava tassitäe teena. Sellist katet toidule on raske saada. Roberto (passi järgi küll Robert, aga mis sa siin itaalaste keskel ära teed) on meist ainus, kel ehk ka plaanid püsivamalt paika jääda. Kümme aastat elas ta Londonis, siis sai küll. Austraalias on ta residendiviisaga. Tahab leida kena ozi tüdruku ja elu paika seada. Usun, et ta oma restoraniplaanid ka ellu viib. Jään tema algatusel ellu seatud pühapäevaseid õhtusööke sooja südamega meenutama. Nagu ka kogu ülejäänud elu siin.
Olen siin armastanud ja olnud armastatud. See kõik jääb soojalt hinge.
Kauneid lumiseid jõule ja kuumi südameid talvekülmust peletama!
* * *
Tai ja Kamboža pildid panin ka netti üles:
http://picasaweb.google.com/tene.hook/AasiaMotisklusedTai#
http://picasaweb.google.com/tene.hook/AasiaMotisklusedKambodza#
neljapäev, 24. detsember 2009
teisipäev, 15. detsember 2009
Veel kummalisi ja mitte nii kummalisi inimesi
Nädal Lääne-Austraalias ja juba olen sattunud järgmise hullumajakandidaadi otsa. Tuttavaks sain selle 60-70aastase härraga raamatukogus. Rääkis, et käib raamatukogus oma meditsiinuuuringuteks materjali otsimas. Uuris mu arvutit, et tal ka plaanis sellist osta, ja siis mu matkakotti, et tal ka just sellist vaja. Tuli jutuks, et ta elab kuskil ranna lähedal, ja andis mulle oma numbri. No, mis seal ikka. Et ma siis ükspäev rattaga kohalikke randu üle läksin vaatama, helistasin talle, et ehk kui ta parasjagu seal kandis, võiks kokku saada. Saime siis ka, läksime kohvikusse ja pärast parki jalutama.
No pikka lugu lühikeseks tehes – kui järgmisel korral kokku saime, et tema juures õhtust süüa („No mis sul arus on, et võõra inimese juurde õhtust sööma minna,“ nagu mu korterikaaslane selle peale kostis), oli ta valmis minuga oma kulda (sest kuld ja hõbe on parim investeering ning ta näitas mulle isegi fotosid oma kullast) ja maju (kuskil Londonis) jagama. Kui ma selle peale järgmisel päeval talle sõnumi saatsin, et see on liiale läinud ja ma temaga enam kokku saada ei taha, selgitas ta, et läinud õhtul ta kõike räägitud ei saanud. Lugu selles, et lähiaastatel on maailma suured katastroofid ootamas, kuid tal on juba kõik ette valmistatud, et pakku minna („Sa pole mu merekonteineri sisu veel näinud ju.“), ning ta on valmis mind ka kaasa võtma. Ja see pole veel kõik, ka eelmises elus olevat me omavahel suurepäraselt läbi saanud...
Täie mõistuse juures olles oleks alarmkell küll pidanud tööle hakkama juba, kui ta esimest korda rannas kohtudes terve klade oma ajalooga välja otsis. Fotod ja ajaleheväljavõtted tema töödest-hobidest: seal on materjale tema meditsiiniuuringute kohta; väljavõtteid finantsarengute kohta, mis on tema teine leib; fotod tema kunstist, mis kangastele trükki läheb ja millega rohkesti teenib; fotod ja ajakirjaväljavõtted temast noores põlves, kui ta mõni aasta filmides mängis ja millega oma varanduse teenis... No see on loodetavasti nüüd ajalugu (kuigi pean veel tagasi viima jalgratta, mille ta mulle laenas), ja aitab sellest.
Istun seda lugu kirjutades rõdu peal. Tähed säravad taevas. Sooja on oma 25 kraadi. Toas on veel päevane lämmatav kuumus ja üsna võimatu olla. Peatun kahe itaalialase ja ühe Malta poisi juures, kellega juba Port Douglases tuttavaks sain ja elu siin taas kokku viis. Pühapäeviti on kavas korralik õhtusöök: täna oli ürtide ja mitmesuguste pähklite-seemetega täidetud lambakints roseeveini kastme ja mündisalatiga, kõrvale krõbedad küpsekartulid (trikk seisneb selles, et enne ahjupanekut keedad kartuleid just nii palju või vähe, et paar millimeetrit ümbert on pehme, siis ahju, ilma veeta, mm, ümbert on hästi krõbe ja seest mõnusalt pehme) ja keeduaedviljad.
„Õpetame sind siin ka korralikult sööma,“ kostab mulle Roberto. Mitte et ma muidu ei sööks korralikult, aga ma olen oma laisa inimese viisiga: avokaado maitseb imehea ka ilma igasuguste trikkideta, aga homme, paistab, sööme oma köögis vedeleva avokaado sidruni, tabasco kastme ja veel mingite maitsetega. Elu tiirleb taas maitsete ümber, tea, kas sest midagi külge ka jääb.
Ülejäänud elu käib tööotsimise laineil. Kolmas päev täna (nüüd juba esmaspäev). Mõlemad varasemad otsingud on võtnud kaks nädalat. Tõesti loodan, et seekord saab kiiremini. Töö otsimine on tõesti midagi, mis mulle reisimise juures ei meeldi. Ahjaa, ametlikult ma siin ka enam töötada ei saa...
Mõne päeva veetsin läinud nädalal ka Perthist lõunas Margaret Riveri linnakeses. Kaunis armas koht. Katsetasin taas kord Couchsurfinguga (võhivõõraste inimeste juures ööbimine) ning sain tuttavaks Rossiga, kelle ürdiaed pani taas igatsema oma koha järele. Milline rahu on istuda lõhnavas aias, lugeda raamatut ja vahtida pilvi!
No pikka lugu lühikeseks tehes – kui järgmisel korral kokku saime, et tema juures õhtust süüa („No mis sul arus on, et võõra inimese juurde õhtust sööma minna,“ nagu mu korterikaaslane selle peale kostis), oli ta valmis minuga oma kulda (sest kuld ja hõbe on parim investeering ning ta näitas mulle isegi fotosid oma kullast) ja maju (kuskil Londonis) jagama. Kui ma selle peale järgmisel päeval talle sõnumi saatsin, et see on liiale läinud ja ma temaga enam kokku saada ei taha, selgitas ta, et läinud õhtul ta kõike räägitud ei saanud. Lugu selles, et lähiaastatel on maailma suured katastroofid ootamas, kuid tal on juba kõik ette valmistatud, et pakku minna („Sa pole mu merekonteineri sisu veel näinud ju.“), ning ta on valmis mind ka kaasa võtma. Ja see pole veel kõik, ka eelmises elus olevat me omavahel suurepäraselt läbi saanud...
Täie mõistuse juures olles oleks alarmkell küll pidanud tööle hakkama juba, kui ta esimest korda rannas kohtudes terve klade oma ajalooga välja otsis. Fotod ja ajaleheväljavõtted tema töödest-hobidest: seal on materjale tema meditsiiniuuringute kohta; väljavõtteid finantsarengute kohta, mis on tema teine leib; fotod tema kunstist, mis kangastele trükki läheb ja millega rohkesti teenib; fotod ja ajakirjaväljavõtted temast noores põlves, kui ta mõni aasta filmides mängis ja millega oma varanduse teenis... No see on loodetavasti nüüd ajalugu (kuigi pean veel tagasi viima jalgratta, mille ta mulle laenas), ja aitab sellest.
Istun seda lugu kirjutades rõdu peal. Tähed säravad taevas. Sooja on oma 25 kraadi. Toas on veel päevane lämmatav kuumus ja üsna võimatu olla. Peatun kahe itaalialase ja ühe Malta poisi juures, kellega juba Port Douglases tuttavaks sain ja elu siin taas kokku viis. Pühapäeviti on kavas korralik õhtusöök: täna oli ürtide ja mitmesuguste pähklite-seemetega täidetud lambakints roseeveini kastme ja mündisalatiga, kõrvale krõbedad küpsekartulid (trikk seisneb selles, et enne ahjupanekut keedad kartuleid just nii palju või vähe, et paar millimeetrit ümbert on pehme, siis ahju, ilma veeta, mm, ümbert on hästi krõbe ja seest mõnusalt pehme) ja keeduaedviljad.
„Õpetame sind siin ka korralikult sööma,“ kostab mulle Roberto. Mitte et ma muidu ei sööks korralikult, aga ma olen oma laisa inimese viisiga: avokaado maitseb imehea ka ilma igasuguste trikkideta, aga homme, paistab, sööme oma köögis vedeleva avokaado sidruni, tabasco kastme ja veel mingite maitsetega. Elu tiirleb taas maitsete ümber, tea, kas sest midagi külge ka jääb.
Ülejäänud elu käib tööotsimise laineil. Kolmas päev täna (nüüd juba esmaspäev). Mõlemad varasemad otsingud on võtnud kaks nädalat. Tõesti loodan, et seekord saab kiiremini. Töö otsimine on tõesti midagi, mis mulle reisimise juures ei meeldi. Ahjaa, ametlikult ma siin ka enam töötada ei saa...
Mõne päeva veetsin läinud nädalal ka Perthist lõunas Margaret Riveri linnakeses. Kaunis armas koht. Katsetasin taas kord Couchsurfinguga (võhivõõraste inimeste juures ööbimine) ning sain tuttavaks Rossiga, kelle ürdiaed pani taas igatsema oma koha järele. Milline rahu on istuda lõhnavas aias, lugeda raamatut ja vahtida pilvi!
laupäev, 5. detsember 2009
Kohtumised
Liikvel on kõlakad, et Lääne-Austraalia inimesed on veidi kummalised. Noh, et nii eraldatud muust maailmast ja elavad siis omas. Alustuseks kohtusin küll ühe väga kenaga, aga tema vist päris ei loe: maailmarändur teine, üle kahe aasta kodumaale naasmas. Istus lennikus minu ees ja sõber, kes talle vastu oli tulnud, sõidutas mu suisa hosteli.
Hostelis see-eest nii libedalt ei läinud. Jõudsin kohale kümne paiku, mis tähendas, et uksed olid kõik lukus, aknad riivis. Pika kobistamise peale lasi üks tüdruk mu sisse. Ja siis asus otsima juhatajat. Too oli üsna purjus, tõenäoliselt ka kanepiuimas, ega rõõmustanud sugugi, et ta kõige magusama une pealt üles aeti. Oh seda porinat, sellist vastuvõttu pole ma veel Austraalias kohanud. Welcome back!
Esmapilgul tundus hostel ka paras peldik – no broneerid internetis ega saa nii head ülevaadet –, soe dušš oli aga päris kena pärast Aasiat. Hiljem revideerisin ka oma arvamust: öö hoovilauas pakiveini juues ja „maailmaasju“ arutades muudab meelt päris jõudsalt. Ja kaht eesti poissi kohtasin seal ka: Markot ja Tõnist. Ja täna õhtul ehk kohtan ka üht eesti tüdrukut, kes elab ühes majas inimestega, kellega ma Port Douglases tuttavaks sain. (Ja kas rääkisin teile, et kohtasin eestlasi ka Tais, praamil ühelt saarelt teisele? Ja mitte lihtsalt eestlasi, vaid Astridit Neljandast keskkoolist. Mu eesti kuu.)
Tegelikult tahtsin rääkida oma eilsest kohtumisest lääneaustraallasega, mis kõiki kummalisi kuulujutte kinnitas. Tulen vastu ööd heas tujus linnas bussi pealt ja jalutan hosteli poole: mõtted ikka veel rõõmsa taaskohtumise juures itaallaste ja prantslastega, kellega koos Port Douglases õhtuid vahel veedetud sai, kõht pungil itaalia pestot ja prantsuse kreppe. Linn on üsna vaikne isegi päeval, õhtupimeduses täitsa välja surnud. Ja siis peatab mind keedi keskealine turske mees ja küsib teed. Mina võtan kohe rõõmsalt oma linnakaardi välja, et ehk on abiks, ent selle aja peale paistab ta juba tee unustanud olevat, ning lobiseme ilmast, mis tema jaoks selgelt liiga palav oli, ja maast, et mis pagana koht see Estonia ikka on. Saan teada, et ta on Perthist pärit, kuid üle kümne aasta USA armees snaiprina teeninud, ja nüüd siis väljateenitud pensionil. Kolm kuuli on ka selle aja jooksul kerre saanud, ning näitab selle tõenduseks metallplaate seljas. Tuleb välja, et ta otsib oma sõpra, kes on väga purjus ja reede õhtul siis kuskil tänavatel kakerdab. „Küllap politsei ta juba leidnud on,“ arvab David, see siis ta nimi, ning otsustab hoopis mind koju saata, sest see kant olevat väga ohtlik: aborigeenid kondavad ringi ning püüavad su rahakotiga minema saada. No milles küsimus, kui keegi tahab mind koju saata, siis miks mitte, seltsis segasem. Siis kuulen lugu, kuidas ta ka vaenlase kätte vangi on sattunud ja kolm päeva piinamist talunud. Varbaküünte väljakiskumine on minestamapanevalt valus ja küüned ei kasvagi enam pärast tagasi, no vähemasti mitte nagu enne. Alasti jalgupidi rippumine ei ole ka just meelakkumine, kuid põikpäine inimene nagu tema muutub sellest veel põikpäisemaks, ega räägi ühtki sõjasaladust välja. Isegi mitte, kui naissoost vaenlasarmeelane su riista piitsutab ja skapelliga üle libistab. „Ma ei ole sellest kellelegi kunagi rääkinud,“ pihib ta. „Väga piinlik, anna andeks, kui see sind hirmutab. Ära usu, kui sa ei taha.“ No jummel küll, inimene tahab rääkida. „Aga kõige hullem oli, kui ta järgmisel päeval tagasi tuli, teine naisohvitser kaasas,“ jätkab ta oma lugu. Tuleb välja, et mu kojusaatja riist on nii suur, et terve staap sellest juba teab ja kõik seda näha tahavad. Lugu võtab üha uskumatuid pöördeid. Kuidagi jõuame jutujärjega taas minuni. „Mul on palju raha,“ ütleb David. „On sul tarvis, ma annan sulle tuhat, kaks tuhat? Ei, ei, ega ma midagi vastu taha. Mul lihtsalt on nii palju raha, et ma seda kõike kulutada ei jaksa, ja ma tahan lihtsalt teisi aidata.“ Ei, ei, pole vaja, mul on piisavalt raha, et hakkama saada, eriti pärast seda, kui ma tööd leian. Ehk tahan ma koristajana töötada, pakub ta mulle juba tööd. „Iga päev kaks tundi, 50 dollarit peo peale, ok? Ei, ega see minu jaoks pole, mu ema on väga vana, 90 juba. Ja ega sa siis koristama nii palju ka ei pea, jood temaga teed ja räägite mind taga.“ Kas ta ei rääkinud just ennist, et on orvuna lastekodus üles kasvanud? „Jajah, mu kasuema,“ selgitab ta. Ma ei ole just kuigi huvitatud.
„Sa ei usu mind, jah?“ uurib ta. „Las ma näitan sulle.“ Ei, ei, ei ole vaja, usun-usun, mis mul viga mitte uskuda. Ometi osutab ta millelegi oma püksisääres, mis pea põlvini ulatub.
„Kas sa arvad, et see on lihtne: kogu aeg himurana kõvalt ringi käia?“ Ei ma ei arva sugugi, et see on lihtne. „Kes see naine mind niimoodi tahab? Arstid ütlevad, et noored poisid vaid kadestaksid mind.“ Seisame mu hosteli ees. Kaks tüdrukut jalutavad mööda, et oma tuppa minna. „Sa oled väga ilus. Kõige ilusam naine, keda ma näinud olen.“ Ja kas ma tõesti ei taha tema tuhandet dollarit, mida ta mulle lihtsalt heast südamest anda tahab, sest ta on kohe selline hea inimene. Miskipärast ma ikka veel ei taha seda tuhandet dollarit, ega ka tööd tema kasuema teekaaslasena, vaid kibelen üha enam sisse minema. Jajah, oli tore tuttavaks saada, David, kaunist öhtut! „Ma ikka annan sulle oma telefoninumbri, lihtsalt kui sa ümber peaksid mõtlema. Kas sul pastakat on? Ei? Ahah, mul on siin.“ Kribab siis mulle oma numbri linnakaardi servale. „Näe, vaata,“ näitab ta mulle fotot telefoniekraanil. Hiiglaslik põlvini ulatuv suguti, mis seekord pükstega varjatud ei ole. „Ehk tahad ise seda proovida?“ Appi. Ei, ei soovi. Küll sa leiad kellegi. „Näe, keegi ei taha mind sellisena. Sa oled väga ilus. Kas sa teed mingit sporti? Käid jooksmas?“ Jajah, oli kena tuttavaks saada, head ööd. Liigun ukse poole. Pagan, kuidas see võti töötab, siin pole ju ühtegi lukuauku, paanitsen. Õnneks on hiiglasliku riistaga snaiper selle aja peale läinud. Ok, uksekood on võtmehoidja peale kirjutatud.
Hostelis see-eest nii libedalt ei läinud. Jõudsin kohale kümne paiku, mis tähendas, et uksed olid kõik lukus, aknad riivis. Pika kobistamise peale lasi üks tüdruk mu sisse. Ja siis asus otsima juhatajat. Too oli üsna purjus, tõenäoliselt ka kanepiuimas, ega rõõmustanud sugugi, et ta kõige magusama une pealt üles aeti. Oh seda porinat, sellist vastuvõttu pole ma veel Austraalias kohanud. Welcome back!
Esmapilgul tundus hostel ka paras peldik – no broneerid internetis ega saa nii head ülevaadet –, soe dušš oli aga päris kena pärast Aasiat. Hiljem revideerisin ka oma arvamust: öö hoovilauas pakiveini juues ja „maailmaasju“ arutades muudab meelt päris jõudsalt. Ja kaht eesti poissi kohtasin seal ka: Markot ja Tõnist. Ja täna õhtul ehk kohtan ka üht eesti tüdrukut, kes elab ühes majas inimestega, kellega ma Port Douglases tuttavaks sain. (Ja kas rääkisin teile, et kohtasin eestlasi ka Tais, praamil ühelt saarelt teisele? Ja mitte lihtsalt eestlasi, vaid Astridit Neljandast keskkoolist. Mu eesti kuu.)
Tegelikult tahtsin rääkida oma eilsest kohtumisest lääneaustraallasega, mis kõiki kummalisi kuulujutte kinnitas. Tulen vastu ööd heas tujus linnas bussi pealt ja jalutan hosteli poole: mõtted ikka veel rõõmsa taaskohtumise juures itaallaste ja prantslastega, kellega koos Port Douglases õhtuid vahel veedetud sai, kõht pungil itaalia pestot ja prantsuse kreppe. Linn on üsna vaikne isegi päeval, õhtupimeduses täitsa välja surnud. Ja siis peatab mind keedi keskealine turske mees ja küsib teed. Mina võtan kohe rõõmsalt oma linnakaardi välja, et ehk on abiks, ent selle aja peale paistab ta juba tee unustanud olevat, ning lobiseme ilmast, mis tema jaoks selgelt liiga palav oli, ja maast, et mis pagana koht see Estonia ikka on. Saan teada, et ta on Perthist pärit, kuid üle kümne aasta USA armees snaiprina teeninud, ja nüüd siis väljateenitud pensionil. Kolm kuuli on ka selle aja jooksul kerre saanud, ning näitab selle tõenduseks metallplaate seljas. Tuleb välja, et ta otsib oma sõpra, kes on väga purjus ja reede õhtul siis kuskil tänavatel kakerdab. „Küllap politsei ta juba leidnud on,“ arvab David, see siis ta nimi, ning otsustab hoopis mind koju saata, sest see kant olevat väga ohtlik: aborigeenid kondavad ringi ning püüavad su rahakotiga minema saada. No milles küsimus, kui keegi tahab mind koju saata, siis miks mitte, seltsis segasem. Siis kuulen lugu, kuidas ta ka vaenlase kätte vangi on sattunud ja kolm päeva piinamist talunud. Varbaküünte väljakiskumine on minestamapanevalt valus ja küüned ei kasvagi enam pärast tagasi, no vähemasti mitte nagu enne. Alasti jalgupidi rippumine ei ole ka just meelakkumine, kuid põikpäine inimene nagu tema muutub sellest veel põikpäisemaks, ega räägi ühtki sõjasaladust välja. Isegi mitte, kui naissoost vaenlasarmeelane su riista piitsutab ja skapelliga üle libistab. „Ma ei ole sellest kellelegi kunagi rääkinud,“ pihib ta. „Väga piinlik, anna andeks, kui see sind hirmutab. Ära usu, kui sa ei taha.“ No jummel küll, inimene tahab rääkida. „Aga kõige hullem oli, kui ta järgmisel päeval tagasi tuli, teine naisohvitser kaasas,“ jätkab ta oma lugu. Tuleb välja, et mu kojusaatja riist on nii suur, et terve staap sellest juba teab ja kõik seda näha tahavad. Lugu võtab üha uskumatuid pöördeid. Kuidagi jõuame jutujärjega taas minuni. „Mul on palju raha,“ ütleb David. „On sul tarvis, ma annan sulle tuhat, kaks tuhat? Ei, ei, ega ma midagi vastu taha. Mul lihtsalt on nii palju raha, et ma seda kõike kulutada ei jaksa, ja ma tahan lihtsalt teisi aidata.“ Ei, ei, pole vaja, mul on piisavalt raha, et hakkama saada, eriti pärast seda, kui ma tööd leian. Ehk tahan ma koristajana töötada, pakub ta mulle juba tööd. „Iga päev kaks tundi, 50 dollarit peo peale, ok? Ei, ega see minu jaoks pole, mu ema on väga vana, 90 juba. Ja ega sa siis koristama nii palju ka ei pea, jood temaga teed ja räägite mind taga.“ Kas ta ei rääkinud just ennist, et on orvuna lastekodus üles kasvanud? „Jajah, mu kasuema,“ selgitab ta. Ma ei ole just kuigi huvitatud.
„Sa ei usu mind, jah?“ uurib ta. „Las ma näitan sulle.“ Ei, ei, ei ole vaja, usun-usun, mis mul viga mitte uskuda. Ometi osutab ta millelegi oma püksisääres, mis pea põlvini ulatub.
„Kas sa arvad, et see on lihtne: kogu aeg himurana kõvalt ringi käia?“ Ei ma ei arva sugugi, et see on lihtne. „Kes see naine mind niimoodi tahab? Arstid ütlevad, et noored poisid vaid kadestaksid mind.“ Seisame mu hosteli ees. Kaks tüdrukut jalutavad mööda, et oma tuppa minna. „Sa oled väga ilus. Kõige ilusam naine, keda ma näinud olen.“ Ja kas ma tõesti ei taha tema tuhandet dollarit, mida ta mulle lihtsalt heast südamest anda tahab, sest ta on kohe selline hea inimene. Miskipärast ma ikka veel ei taha seda tuhandet dollarit, ega ka tööd tema kasuema teekaaslasena, vaid kibelen üha enam sisse minema. Jajah, oli tore tuttavaks saada, David, kaunist öhtut! „Ma ikka annan sulle oma telefoninumbri, lihtsalt kui sa ümber peaksid mõtlema. Kas sul pastakat on? Ei? Ahah, mul on siin.“ Kribab siis mulle oma numbri linnakaardi servale. „Näe, vaata,“ näitab ta mulle fotot telefoniekraanil. Hiiglaslik põlvini ulatuv suguti, mis seekord pükstega varjatud ei ole. „Ehk tahad ise seda proovida?“ Appi. Ei, ei soovi. Küll sa leiad kellegi. „Näe, keegi ei taha mind sellisena. Sa oled väga ilus. Kas sa teed mingit sporti? Käid jooksmas?“ Jajah, oli kena tuttavaks saada, head ööd. Liigun ukse poole. Pagan, kuidas see võti töötab, siin pole ju ühtegi lukuauku, paanitsen. Õnneks on hiiglasliku riistaga snaiper selle aja peale läinud. Ok, uksekood on võtmehoidja peale kirjutatud.
Tellimine:
Postitused (Atom)