Templid

Bangkok on hiiglaslik ja üpris inetu linn. Küll kuulus oma rohkete ja suursuguste templite poolest. Nii olin minagi teel neid avastama, kui sain tuttavaks Nopiga. Vähim, mida sa soovid oma teel Aasia linnades, on, et keegi sind kõnetaks, uuriks, kuidas sul läheb ja kust sa pärit oled, ning prooviks sulle siis midagi maha müüa. Arvata võib, et olin üsna skeptiline järjekordse tere-kuidas-läheb?-alguse peale. Austraalia on aga oma jälje jätnud: tänan-hästi-ja-sul-endal? (Etteruttavalt öeldes on see tegelikult üsna heaks taktikaks osutunud kõiksugu pudi-padi müüjatega suheldes, enamasti on nad hetkeks üsna kohmetud, kui seisatada ja küsida, kuidas neil läheb. Umbes pooled koguvad end siiski kiirelt ja jätkavad oma heeei-leidii-kõuld-woooteeer-õunli-van-doolaaar, kuid mõnega saab lausa juttu ajada.) Ja et ees olid ootamas budistlikud templid ja ma budismist suurt ei teadnud, asusin ise kohe „rünnakule“ budismi kohta uurima. Ja sain endale seltsilise-giidi terveks päevaks... ja õppetunni budismi kohta, vähemasti ühe arusaama sellest.
Budism oma jumalapuudumises on võluv, kuid ometi on selles rohkelt sellist, mida – eriti arvestades, et jumalat kui miskit üleloomulikku jõudu budistlikus maailmavaates ei eksisteeri – mul on raske mõista. Mulle on südamelähedane mõtteviis, et kõik on üks, kõik on üks ja sama loodus (jätmata tähelepanuta, et sõna ’loodus’ sisaldab endas vihjet loodule), kõik vastused, mida sa otsid, on sinus endas olemas. On elu, mida sa elad just praegu, ja on su enda teha, kui hästi-halvasti sa seda elad. Sellega oleks otsukui kõrvale jäetud palved ja ülistused, templid ja pühakujud... Aga ei ole. Ei ole mitte mingit vahet. Jumala asemel ülistatakse õpetajat Buddhat, kes selle mõtteviisi sõnadesse pani. Templid on sama pretensioonikad, kui mis tahes jumalatele pühendatud, inimesed käivad ikka paremat elu palumas – seekord küll hiiglaslikelt Buddha kujutistelt. Nopi selgituste järgi peaks see olema tänu ja austuse avaldamine õpetajale. Ometi on see lihtsast tänu avaldamisest üsna kaugele läinud. Oma lühikese sissejuhatuse ja võhikliku arusaama juures, arvan, et Buddha keeraks hauas ringi, kui ta näeks, mis tema õpetusest saanud on. Buddha on muutunud kui kuldvasikaks (ja kuldne see kõik on), keda tähendusele mõtlemata kummardatakse, kellelt paremat elu ja isegi tuleviku ennustamist küsitakse.
Nop on budist. Erinevalt enamikust teadlikult budismi poole läinud, küll sündinud ka budistlikku perre, nagu enamik inimesi siin, kuid hiljem teadlikult budismi mõtet otsinud ja enese jaoks leidnud. Haritud ja väga intelligentne mees, heal järjel ka, antiikjuveelipoe omanik, abikaasa juhtival kohal hotelliketis. Ta saatis mu ka lennujaama järgmisel päeval ja kinkis mulle Buddha kujutisega medaljoni. Minu Buddha hoiab käsi silmel, mis tähendabki seda ühtsust: pole vaja otsivalt ringi vaadata, kõik on sus endas olemas, tuleb vaid enda sisse vaadata. Medaljoni teisel küljel on küngas moraali tähistamas ja künka otsas mõõk moraalipuhtust kaitsmas. Mitmeti on see mulle tähenduslik, mulle, kes ma olen reisinud maailma teise otsa, et elu mõtet leida (kui seda nii nimetada), ja kelle moraal selle käigus vist mitte tõusujoones pole liikunud. Ma vaatan oma Buddhat ja veel ei kummarda teda tänus, kuid mõtlen Nopile ja sellele, et vahel on inimeste usaldamine päris hea.

Nüüd olen Siem Reapis Kambodžas ja leidnud siin vähemalt ajutise rahu. Ma sobin selle paigaga. Tulin templite pärast: lõpmatu hulk varemeid. Mulle meeldivad varemed. Neis on midagi kergelt nukrat ja romantilist, hoomab ajastute hõngu, mida päris täpselt enam püüda ei saa. Mingi periood ajaloos on otsas. Midagi massivset ja võimast, midagi mis on tuhande aasta taha ikka veel näha. Annab rahustava tunde, et kõik muutub. Miski, mis tol ajal oli tähtis, ei ole seda enam mitte. Miski, mis praegu on oluline, ei mängi üks hetk enam mingit rolli.
Ja inimesed on kaunid. Suurte naeratustega, kenade näojoontega, head. Vahel tahaks küll jooksu pista, kui mõne üksildase templi juurde rahu ja vaikust otsima minnes, terve hulk naisi, poisse-tüdrukuid otsekui herilasi meepoti ümber tungleb. Hei, leidi, külma jooki, mul on kõike, ei taha? No siis külma kookospähklit? Rätikuid, puuvillaseid või ehtsast kambodža siidist, emale kingituseks, ainult kolm dollarit? No ma teen sulle soodsamalt. Tuled tagasi templist, siis ostad jah? Minu juurest, putka number 17. Postkaarte? Ainult dollar! Kümme tükki, vaata, üüks, kaaks, koolm... Aga parmupilli, bambusest, kaks tükki dollari eest. Kogu arveldus käib dollarites. Maksta saab ka eurodes, Tai bahtides ja nende enda rielides kah. Enamasti käivad rielid alladollariliste ostude kohta. Näiteks kaks tuhat rieli friteeritud magusate riisibanaanipallide eest.
Vahel saab rääkida ka. et kuidas elu ka läheb. Külm on, ütlevad kohalikud. Talv on käes ja soojad jakid pole imeks panna. Temperatuur küll kolmekümne kraadi ligi. Euroopa turistid higistavad kui saunalaval. Äri läheb kehvasti, kurdab kõrvaliste templivaremete ees särke-pükse-salle-jne müüv kaunis naine. Kõik ostavad oma asjad suurte templite juurest, kuhu nad kõigepealt lähevad, siin ei lähe teps mitte. Miks sa siis ka oma letti suure templi juurde püsti ei pane, uurin. Liiga kallis, kostab naine, kaks ja pool tuhat dollarit maksab letikoht peamiste turistitemplite juures. Tema sai enda koha saja dollariga. Kui kauaks siis, kuuks, uurin võhiklikult. Igaveseks. Ja politsei võtab veel iga kuu kaheksa dollarit maksu ka.
Seda kuuldes tunnen, et maksin oma esimese õhtu ostude eest ikka üle. Aga mis seal ikka. Lõbus oli ja selle eest võib ju rohkem maksta. See oli siis turul, kõigepealt sai nooruke tütarlaps, ehk nii kümneaastane, mu oma kütkeisse. Ei, salli ma ei soovi, aga ehk prooviks seda keiti selga. See oli tõeliselt vahva tüdruk, kunagi saab tast saab tõeline ärinaine. Mul jäi küll kleidiost katki ja olin peaaegu lahkumas, kui ema ise kohale purjetas. Ja seejärel proovisin selga pea kõike, mis seal poes müüdi. Vaid õnneks ei olnud mul liialt raha kaasas ning lahkusin vaid kahe paari pükste ja särgiga, ning lubadusega järgmisel päeval veel ühe pluusi järele minna. Ja lähen ka, küll hilinenult ja võib-olla mõtlen veel teist korda pluusi üle järele, aga see oli lihtsalt väga lõbus õhtu. Üht paari tumerohelisi pükse, mis näevad välja kui kaalujälgijate lugudes kõhu kohalt kolm korda suurem kui mina, ning kerget puuvillast särki olen nüüd kolm päeva jutti kandnud. Mõnus, paljaõlgse kleidiga tunned end Aasias kui poolalasti. Teised püksid on mu jaoks küll liiga uhked, sellised pidupüksid, kuldsed. Aga noh, ma lihtsalt ei suutnud ostmata jätta, kui juba kord jalga olin proovinud... Eestis küll üsna kandmatud, ma arvan.

Paljust oleks teile rääkida: kõik need kaunid ja vähem kaunid Tai saared (minu jaoks küll valdavalt vihmas), snorgeldamised (kus siunad end, et veekindlat fotokat ei ole), massaažid (mis on pannud mõtlema, et tai massaaž võibki olla mu uus kutsumus), kuid jäävad need siis pikkadeks Eesti talveõhtuteks hõõgveini juures istudes.