Lainelseis

On novembri kolmas õhtu. Naasin äsja jooksmast Kullarannikul Coolangatta rannal, kauguses Surfarite Paradiisi tornmajad sinesse uppumas; hiljem suur ümar kollakas-punane kuu merest tõusmas... Nüüd istun mõnusalt dušijärgselt hosteli rõdul ning naudin singi-juustupastat, mille võta-kui-tahad-riiulilt leitud ainetest kokku keetsin. Ja selle kõrvale loen „Kääbikut“, inglise keeli küll „Hobbit’it“. Elu on järjekordselt ilus.
Mul on teile nii palju lugusid rääkida, et ei teagi kohe, kust alata. Täna on Austraalias tõenäoliselt tähtsaim päev Austraalia päeva järel jaanuarikuus: Melbourne Cup, parimatest parimad hobused võistlemas. Rahvas on hommikust saati kõrtsudes istunud, joonud ja „võidu“-hobustele panustanud. Pärastlõuna ajaks, kui tegelik võistlus käimas, olid tänavad tühjad kui Eestis „Metsiku roosi“ aegadel. Ja mina läbisin sel ajal oma kuutsada kilomeetrit. Hääletades. Ning siin ma olen: elus, terve ja hea tuju juures. Polegi nii lõbusat päeva tükk aega näinud. Läbitud ligikaudu kuussada kilomeetrit tillukesest Agnes Wateri linnakesest Coolangatasse, kust neljapäeval väljub mu lend Malaisiasse Kuala Lumpuri ning edasi viib tee kuuks ajaks Taimaale.

Mõtlesin kirjutada oma hääletamispäevast, ja teen ka, kui aega järele jääb, ent esmatähtis kõigepealt. Enne Austraaliasse tulekut sõnastasin endale paar eesmärki, mida ma siin teha tahaks. Kõige lihtsam oli plaan, et kui ma känguru ära näen, on Austraaliasse-sõit seda väärt olnud isegi kui ma miskipärast liigkiiresti tagasi peaksin pöörduma. Veidi detailsem plaan kõlas nii: tahan paitada kängurut, proovida surfamist ja kirjutada raamatu. Nüüd siis on kaks kolmandikku tehtud! Kuidagi on nii, et plaanid muutuvad, tulevad uued eesmärgid ning vanad ei tundu enam sugugi nii olulised. Või siis lööd lihtsalt käega. Nii juhtus mu surfamisplaaniga. Siin kohapeal nähes, kuidas kõik need surfarid, isegi väga osavad, suurema osa ajast lainemäsusse mattununa veedavad – ja vaid murdosa elegantseilt laineil liueldes –, otsustasin, et ega see asi päris minu jaoks ikka ei ole. Nii möödus üle üheteistkümne kuu. Ja siis viis elu mind rändama Wouti ja Wietekesega, kellest esimene oli veendunud, et Agnes Water on just see koht, kus tema surfama tahab õppida, ja et just sinna ta suundub. Ja et mul paremaid plaane nagunii polnud, siis läksin minagi ühes. Ja see oli üks pagana hea otsus surfamine lõpuks ära proovida. Kõik see õigete lainete ootamine ja valede valimine, lainemäsusse uppumine, soolast tulitavad silmad ja vett täis ninasõõrmed on seda väärt, kui sa oma esimese iseenda laine kätte saad ja tõepoolest lainel seistes kalda poole uhad.
Võtsime poolepäevase kursuse, mis tähendas umbes kolme tundi treeningut. Algul tunnike kaldal, veidi teooriat lainete ja hoovuste kohta ning siis lainelauale kargamise tehnika harjutamine. Ning siis vette. Algajate lainelaud on tavapärasest üsna erinev. Kõigepealt on see hiiglasuur, teiseks on see pehme, lama nagu madratsil. Esimene ponnistus on kaldalainemäsust läbitungimine, eriti selle hiiglasliku pehme madratslauaga. Bikiinirinnahoidja võib lihtsalt kohe kaldale jätta, pääseb lisakohustusest seda alatasa õigele kohale sikutada. Ükskord kaldalainemurrust läbitunginud, võib end mugavalt laudmadratsile lesima seada ja päikest võtta. Tegelikkuses küll asusid treenerid tegevusse meie lainesse lükkamisega. Asi selles, et lainelaual seis iseenesest ei olegi nii raske – vähemalt mitte hiiglasliku algajalauaga –, küll aga õigel ajal õigele lainele jõudmine. Niisiis hoiab Luke, treener, mu lauast kinni ja uurib mult: „Kas võtame selle laine või tahad sa suurt?“ loomulikult suurt, milles küsimus. Ootame siis veel veidi. „Oled sa valmis?“ „Jep,“ noogutan. „Sõua,“ hüüab ta mulle ja lükkab lauale hoo sisse. Sõuan kätega, nii kuis jaksan. „Üks!“ kõlab Luke’i hüüd, mis tähendab, et on aeg sõudmine järele jätta ja peod lauale enam-vähem õlgade alla panna. „Kaks!“ ja lükkan end kätega üles, selg lookas, nagu jooga kobraasendis. Ja „Kolm!“, mispeale lauale püsti kargan, jalad võbisemas, ja tõepoolest veel seistes kalda poole põrutan.
Sellist abilauatamist proovin veel mõne korra, kuid tundub see siiski pettusena. Nii sean suuna omaenda lainete püüdmisele. Minu puhul käib see nii. Lebad laual, tunned, kuidas pea kogu sellest päikesest ja neelatud soolaveest vaikselt ringi käib, aga alla ka ei anna. Sõuad vaikselt lainetele vastu. Siis vaatad, et ahah, päris kena lainekene tuleb, see just mulle sobiv. Ainult et sel ajal, kui sa lauanina kalda poole sätid, on laine juba oma teed läinud. Keerad end taas ümber, et järjekordne laine maha magada. Järgmine staadium on juba veidi parem: sa tõepoolest jõuad lauanina enne laine saabumist kalda poole seada ja sõuad kätega, nii kuis jaksad, et lauale lainega võrdväärset hoogu sisse saada. Loed endale mõttes „Üks ja kaks ja kolm“ ning tõused lauale seisma, et siis lihtsalt samamoodi vette vajuda, ilma et laine isegi mõtleks sind kanda (mitte, et lained väga palju mõttetööd muidugi teeksid). „Veel paar sõuet,“ kuulen Luke’i hüüdmas. Jajah, olin liiga varane, nagu ta juba kaldal tavapäraste algajavigade osas hoiatas.
Kulub veel lugematu hulk õnnetuid lainete mittetabamisi, lainetesse vajumisi, hoovustega kaldale jõudmist ja taas läbi mäsu mere poole tungimist, mille jooksul ainult lohutad end: „Merevesi, väga hea põskkoobastele...“ (mis tegelikkuses küll on välja viinud kerge külmetumiseni). Ja siis järjekordset lainet püüdes tunned, kuidas su laud kiirust üles hakkab võtma. „Üks!“ loed endale mõtteas põlved erutusest värisemas. „Kaks!“ et ma seda lainet nüüd vussi ei ajaks. „Kolm!“ ja seal ma seisan omaenda lainel. „Juhuuuu!!!“ hüüan lainejõul kalda poole tuhisedes. Ja siis mõtled, et see kõik oli seda väärt. Ja see oli ka mu ainus omaenda saadud laine sel päeval – aga see oli seda väärt.
Järgmisel päeval läksin tagasi.

Neljapäeva hommikul lendan Wietekesega koos Malaisiasse. Detsembri alguseks on mul pilet Bangkokist Taimaalt tagasi Austraaliasse, läänerannikule Perthi seekord. Mis selle kuu aja sisse kõik jääb, on üks suur seiklus. Seni kuulub plaani rohkesti suurepäraseid roogi ja tai massaaži, troopiliste randade avastamisi ja džunglimatku, templite külastamisi ja oopiumisuitsetamist, ostlemist ja kauplemist. Ehk jõuame ka Kambodžasse sealseid kuulsaid templivaremeid vaatama. Eks näis.
Kirjutage ja joonistage :) Kui te vaid teaksite, kui head meelt mulle iga sõna teilt valmistab, oleks sellest juba romaan kokku saanud. Kallid!
(Ja ega te tegelikult uskuma jäänud, et ma oopiumit suitsetama hakkan, ah? Või mine tea kah.)