Aasias reisimine ei ole sugugi nii keeruline

Aasias reisimine ei ole sugugi nii keeruline, kui ma seni arvanud olen. Vastupidi: see on uskumatult lihtne. Või vähemasti on see nii välja kukkunud mu esimese Malaisia nädala jooksul. Kõigepealt olin ma mures viisade pärast, et kus, mis ja kuidas, kui palju see kõik maksma läheb. Hirm, et saadetakse piirilt tagasi, kui tagasisõidupiletit ei ole, oli üsna asjata. Kuala Lumpuri lennujaama passikontrollis kulus umbes pool minutit, midagi maksma ei pidanud, ühtegi küsimust ei esitatud. Isegi mitte, et kuidas läheb. Sellest viimasest oli veidi kahju, nii ära harjunud sellega Austraalias. Järgmiseks on minek Taisse. Nii palju, kui ma välisministeeriumi kodulehelt ja reisifoorumitest leidsin, saab sinna viisa ilma konsulaati minemata vaid 15 päevaks. Mis päris viimase instantsi tõde ei ole, nagu ma oma uhke Tai viisa pitseriga passist näha võin. Viis ringitit (midagi 15 krooni kanti) teenustasu ja kümme paari foto eest hosteli reisiletis ja poole päevaga on mul Tai viisa kaheks kuuks. Viisa ise ei maksnud midagi, ainult bussi-taksosõit Tai konsulaati oleks olnud kallim, kui siinsamas teenustasu maksta. Kaheks kuuks Taisse küll ei jää, ent siiski veidi kauemaks kui 15 päeva :)
Lisaks maalelasulubade mure kõral pabistasin omal ajal ka keele pärast: mahajäänud Aasia, inglise keelt siin keegi ei räägi. Vähemasti Malaisias tundub inglise keel teine keel olevat, enamik kohalikke räägib üsna head inglise keelt ja ülejäänud pursivad ka ühtkomateist. Inimesed on väga abivalmid. Kohati isegi liiga. Teed küsides kohtad aruharva kedagi, kes ei tea, kus suunas sa minema peaksid. Küll lõpeb asi kenasti ühest kvartali otsast teise koperdamisega ja siis teises suunas ja siis kolmandas, kuni kenasti alguses tagasi oled. Nii kõndisime Kuala Lumpuris oma tund aega ümber kaubanduskeskuse, enne kui jõudsime hostelisse, mis oli minuti tee kaugusel. Edaspidi oleme igasuguste suunanõuannete kohapealt üsna ettevaatlikud olnud.
Malaisia on vahvalt multikultuurne maa: malai, india ja hiina tänavapildis domineerimas. Malaisia on ka üsna islamistlik maa. On piirkondi, kus valdav osa naisi käib kaetud peaga, ning alkoholi leidub vaid kuurortides. Arvata võib, et kaks blondi vaevu kaetud tütarlast leiab nii mõningatki tähelepanu. Autosignaalid ja valjud hallood ... Kuigi vahel on selline tähelepanu üsna meelitav, panin järgmistel päevadel T-särgi selga, vähemasti õlad kaetud. Penangi saarel on elu veidi vabam, isegi päevitama läksime randa, kuigi üldlevinud see ei paista olevat ja saime nii mõnegi pika pilgu osaliseks.
Seda vist juba mainisin, et toit on imeline. Ei mingeid hamburgereid ja friikartuleid, mida Austraalia pungil on! Muidugi võib ka neid siit leida, kuid riis ja nuudlid igasuguses vormis, vahvad supid, rohkesti suupisteid, mida otse tänavatel küpsetatakse. Ning igasugu värsked mahlajoogid. Ja valikut on küllaga. Taas kord tõdesin, et india köök ei ole mulle: isegi kui suure naeratusega kinnitatakse, et see roog ei ole üldse vürtsine, põleb mu suu kui suur jaanilõke, ei taha kohe mõeldagi, kuidas tundub üks vürtsine roog siis. Kuigi siin on hea võimalus järele proovida, rohkesti indiat siin, mõtlen sellele :)
Ise pole nüüd nädal aega kööki saanud, siinsetes hostelites isegi ole selliseid asju. Väljas söömine on ka parasjagu odav, eriti Austraaliast tulnule. Paarikümne krooniga saab kena kõhutäie. Oh raske on jätta pooleli toidu kohapealt, kuid juba õhtusöök kutsub :)
Kallid teile!