Uued tuuled

Mu reis siin on teinud järjekordse pöörde ning paari päeva pärast olen ma purjekal idarannikut mööda lõuna poole seilamas. Kapten Richard on 70ndates härra, kelle kohta ma miskit muud ei tea, kui et ta üks muhe sell on. Reis saab olema taaskohtumine mu kalli korterikaaslase Wietekese ja Woutiga. Richard on varemgi eestlasi oma paadis pidanud. Alles hiljaaegu seilas ta koos Toomase, noore eesti poisiga siinsamas Queenslandi vetes, kui ma ei eksi. „Küll sellel poisil oli armastusemuresid,“ seletas ta, „kord oli ta armunud ja siis jälle mitte, mitte ei teadnud, mis tema tahab. Ma siis andsin talle nõu: mine parem seilama.“ Siin Port Douglases on teisigi eeslasi. Maikuus, kui esimest korda siia sattusin, kohtasin Karinit, kellega samas hostelis elasime. Nüüd olen kuulnud kellestki poisist, kes ühe restorani köögis töötab, nimi öeldi ka, kõlas venepäraselt. Siis rääkisid kliendid mu restoranis, et läinud õhtul teenindas neid samuti üks eesti tüdruk ühes teises restoranis. Ja ühe Mariaga vahetasin isegi sõnumeid, et ehk saaks kokkugi, aga see jäi kuidagi soiku. Vahel ikka olen mõelnud minna ja need eestlased siit üles otsida, aga ega väga-väga hooligi. Nüüd juba hilja nagunii.
Ahjaa, ühel peol sain tuttavaks Tiiuga. Vahva hollandi tüdruk (taas Holland, sinna toredate inimeste maale pean ma minema, kui Euroopas tagasi olen), kelle vanaema on Eestist pärit ja kes seepärast sellist Hollandis üliveidrat nime kannab. Kunagi plaanib ta ka Eestit külastama jõuda.
Oma raskelt leitud tööga jätan hüvasti. Täna on mu viimane tööõhtu. Kui algul olin ma üsna ebalev selle restoranitöö suhtes, siis viimane kuu on seal olnud väga tore. Inimesed on toredad, linnas on selline Sheratoni gäng: pidutsetakse koos, igal nädalal on mõni üsna spontaanne öine rannapiknik, hommikusöök või välja tantsimaminek. Töö on ka selgeks saanud ja mõnus minek on. Samas jah, koolivaheajad said läbi ja vaikse hooaja algus annab juba vaikselt tunda. Paar päeva on üsna igavad olnud. Igatahes on paras aeg minna.
Paat, ahoi!