Maru

Mu uued tuuled on üsna tormise suuna võtnud. Sõna otseses mõttes. Purjekas, mille pardal ma järgmise kuu oleksin pidanud veetma, sõitis ööl enne mu liitumist karile. Milline lugu! Mu sõbrad veetsid öö kivirüngastel magades, hommikul said välja saata päästesignaali ja said tasuta helikopterilennu kaldale. Kõik on elus ja suuremalt jaolt terved. Lisaks nüüd kuulsad ka: esikaanelugu Townsville’i ajalehes ning intervjuud kahele uudistekanalile. Lehelugu väikese videoklipiga leiab ajalehe kodulehelt townsvillebulletin.com.au, neljapäev, 22. oktoober. Et minul olid asjad kõik pakitud, tööl sillad põletatud, reisikihk hinges ning mure Wietekese ja Wouti pärast südames põrutasin ma ikkagi Townsville’i poole. Esialgse hääletamiseplaani ent muutsin autosõidu vastu. Hahaa. Nii oli see päev mullegi päris seiklusrikas. Wout jättis oma auto purjekale minnes Port Douglasesse, ma siis sõitsin selle omaniku juurde. Mu elu pikim sõit (üle neljasaja kilomeetri), mu elu esimene sõit vasakpoolse liiklusega teel, mu elu esimene sõit automaatkäigukastiga autoga, autoga, millel puudub kindlustus ja registreering on juba mitu kuud kehtetu, autoga, mille kindalaekas on kena kotitäis kanepit, nagu hiljem välja tuli... Hullumeelne, kuid samas mu elu parim sõit. Milline vabadus istuda autoroolis ja lihtsalt minna! Kuidas ma kunagi varem sellest erilist rõõmu ei ole tundnud!?
Nüüd olen igatahes Townsville’is, mida mul seni üsna kenasti vältida oli õnnestunud. Siin pesitseb sõjaväebaas, samuti on linn baasiks ümberkaudsetele kaevandustele, mis tähendab palju mehiseid mehi, nagu me pubisse minnes omal nahal tunda saime. Ainsad naised on vähesed rändurid ja tähelepanu rohkem kui rubla eest. Vahepeal pelgasin, et mine tea, kas tervelt minemagi pääseb, olevat seal kombeks klaase naiste näkku purustada. Sel õhtul purustati neid küll ainult põrandale, mitmeid.
Elame klassikalises Queensandi pubihotellis: esimesel korrusel on pubi, teisel kitsad kõrgete lagedega toapugerikud. Maja ümbritseb puitpitsidega kaunistatud avar rõdu ning tualetti minekuks peab paraja koridorirägastiku läbima. Sajanditagune tunne on siin elades, romantika. Vanad mehed rüüpavad hommikuti rõdul Fourex Bitterit (Queenslandi mõru õlu), pesuköögi vaatega toapugerikus elab uusmeremaalasest kuntsnik, motellikass jalutab mööda ja nurub sügamist...
Jah, mulle meeldib see elu siin ka, nagu kõik mu eelmised elud Austraalias. Ainus mure on teadmatus-otsustamatus, mis edasi. Töölt lahkusin kuu aega plaanitust varem, nii et rahavarud ei ole just priisata. Ja paistab, et Wietekesest-Woutist lähevad mu teed liiga ruttu taas lahku. Wietekesel on plaanis rännakud, mis mul juba idarannikul tehtud ja mida ma väga korrata ei taha, vähemasti mitte, kui ma selle eest liialt raha pean välja käima. Wout tahab üsna kiiresti kuskil tööga pihta hakata. Ma mõtlen läänerannikule. Mõtlen lõunale ja Tasmaaniale. Mõtlen Taimaale. Mu Austraalia viisa on vähem kui kuu pärast läbi. Midagi pean ses suhtes ette võtma.
Peagi lähme Magneetilisele saarele (Magnetic Island) siinsamas lähedal koaalasid otsima. Ehk annab aeg arutust.