Kohtumised ja hüvastijätud

Viimased paar nädalat on päris hullumeelsed olnud. Ühel nädalal sain kokku 80 töötundi ja lisaks viis õhtut pidusid. Lisaks restoranile töötasin hommikuti toateeninduses, villasid koristamas. Tore töö, rohkesti jäätist, mis elanikud on maha jätnud, ja muud head-paremat ka. kahjuks jätkus seda vaid kaheks nädalaks, kiired koolivaheajad läbi ja villad varsti tühjalt seismas. Siin on see fenomen, et koolivaheaegadel sõidavad kõik puhkama, see on siis paras hullumaja. Ja sama järsku, kui kõik algas, on see läbi ka. Rohkete ummikutega.
Igatahes tahtsin öelda, et see oli üks tore aeg. Eriti mõeldes palgapäevale :)
Mitmele heale sõbrale olen pidanud selle aja jooksul head aega ütlema. Üks neist mu kallis korterikaaslaneWieteke. Nutsime mitu päeva. Ja meie üsna värskelt leitud hollandi sõber Wout läks koos temaga. Selline see ränduri elu on: rõõmsad kohtumised ja kurvad lahkumised. Usun, et mitmetega kohtun ma jälle. Euroopas näiteks. Paljudest jääb ainult mälestus, toredad paar päeva või ehk rohkem. Wieteke ja Woutiga on meil päris eriline suhe olnud. Jah, ränduri elu on üsna kiirete suhete loomise aeg, ei ole aega mitu kuud vaadata, kas kellegagi tekib sõbrasuhe või mitte, kuid need kohtumised on olnud üsna võiks öelda armastus esimesest silmapilgust :P
Ei teagi, kas olen teile kirjutanud oma kohtumisest Wietekega. Juhtus see siinsamas Port Douglases hosteli hommikusöögilauas. Otsisin pilguga kedagi tuttavat, kellega hommikusöögi kõrvale mõni sõna juttu ajada, ja seal ta oli, blond juuksepahmakas. Ekslikult pidasin seda üks oma toakaaslaseks. Mõtlesin veel, et ega me eriti klappinud pole, aga üksi ka ma hostelis hommikust ei söö. Ja kui ma juba lauas olin, oli hilja. Ja kus sel tüdrukul oli juttu. Mäletan, kuidas ta rääkis, et pelgas veidi enne üksinda Austraaliasse tulekut, et mine tea, oledki seal üksi, aga et ta pole veel hetkekski rahu saanud. Niipea kui ta rahulikult maha istub, et veidigi üksiolekut nautida, astub keegi ligi, et juttu vesta. Kusjuures ühe California härraga, kellega ta läinud päeval loomapargis käis, sattusin ma samal hommikusöögipäeval õhtust sööma. Väike Port Douglas. Igatahes oli Wieteke selsamal hommikul hostelist lahkumas ja mul polnud muud teha, kui juba esimesel kohtumisel oma telefoninumber anda, et see tore tüdruk kaduma ei läheks. Ja leppisime kokku ühise jooksu järgmisel hommikul. Nii see läks. Hästi läks.
Teise hollandlase Woutiga, kes nüüd Wietekega koos lõuna poole seilab, oli kohtamine üsna sama ootamatu. See oli nüüd paar-kolm nädalat tagasi (aeg kulgeb siin omasoodu ja ega mul eriti aimu pole, mis kuu või päev parasjagu on). Kuidagi oli juhtunud, et veetsin päris mitmeid õhtuid pärast tööd mu töölähedase hosteli aiabaaris. Wieteke elas seal enne meie kokkukolimist ja mul olid seal ka mõned tuttavad, nii juhtus, et vahel veetsin seal liigagi palju õhtud. Tol reede õhtul olin taas seal. Istusin basseini ääres, tahtmata uusi tutvusi luua, oodates, millal üks teatud poiss oma töö lõpetab, et siis justkui juhuslikult kohal olla. Tundsin end üsna tobedalt, mis paganat sa peaksid ootama mõnd poissi, kellest sa isegi ei tea, kui rõõmus ta sind nähes on. Kui ta lõpuks tuli ja oma õllega seltskonda istus, tundsin end oma totaka seltskonnast eemal basseini ääres istumise pärast veel tobedana ja olin peaaegu vaikselt minema hiilimas. No ma ei teinud seda ja väga hästi tehtud. See epakalt alanud õhtu kujunes mu parimaks õhtuks Dougies (nii seda hostelit kutsutakse). Lisaks sellele, et kõik läks toredasti mu oodatud poisiga, kohtasin Wouti, kes sessamas lauas istus. Taas kord „armastus“ esimesest õhtust. Tunne, et selle inimesega on väga lahe koos olla.
Järgmisel Dougiesi õhtul tutvustasin kaht hollandlast Wietekest ja Wouti omavahel ning oeh, sellest sai kena kolmik, veidiks. Tegime ühes ka päevase väljasõidu, mis lõppes nii toreda kohvikuskäiguga, et ma hilinesin oma restoranitööke. Ma ei taha seda valjult välja öelda, aga hetkel igatsen ma neid kaht rohkem kui teid mu kodused.
Praegu seilavad nad mööda rannikut lõuna poole. Ja ma mõtlen, et peaksin olema nendega. Unustama oma ettevaatlikkuse, toredast tööst lahti ütlema ja minema...
Uued toakaaslased on mul ka. California ja Kanada tüdruk, Jessi Californiast tean oma Port Douglase alguspäevilt, kui nädal aega koos hostelis kevadpuhastust tegime. Oleme veidi koos ringi hänginud, aga seesamune säde puudub.
Homme on meil kodune õhtusöök plaanis koos paaraci tuttavaga. Ja terve homne päev on mul VABA! Uskumatu, kuid tõsi. Pärast toateeninduse nädalaid päris värskendav. Veidi hirmutav ainult, et mul saab taas liialt vaba aega olema...
Tore oli emalt kuulda, et ta ikka mu blogi ootab. Aitäh, sulle siis see kirjatükk.