Viie tärni elu

Viimasest sissekandest saati on mu elu palju muutunud. Ookeanivesi on juba üle 25 kraadi soe. Juhhuu! Varsti ei ole see isegi värskendav enam.

Ja nüüd vähem oluliste asjade juurde. Mul on töö: ma olen ettekandja viie tärni restoranis. Kuurortis, mille nimeks Sheraton Mirage. Endiselt Port Douglases. Eks see veidi üle mu taseme ole, eh. Ise ma söömist sellelaadses paigas sugugi nauditavaks ei pea. Pubis on ikka lahedam. Aga toit on hea ja portsjonid suured, nii et ma lausa kahtlen selle restorani viietärnilisuses. Töötan õhtuses vahetuses, nii et alustan mõnikord kolme ajal, teinekord viiest ja siis umbes südaööni välja, oleneb kui kiire õhtu on olnud. Kuurortis on kolm restorani, mina töötan veidi lihtsamas, meil on pikk-pikk bufeelett, rohkesti kala ja teisi merealukaid, igast sorti austreid, krevette, krabisid ja nii edasi ning ülejäänu varieerub igal öhtul. Meil on Itaalia õhtu, India õhtu, Põhja-Queenslandi (ehk siis kohalik) õhtu, Vahemere õhti ja mis kõik veel. Ja koogivalik... Meil on ka à la carte menüü, aga valdavalt tulevad kuurortikülastajad ikkagi bufee peale. Maksab see õhtusöök neile 85 dollarit. Mhmh, veidi hullumeelne. Ja öösel, kui kõik läinud, seame restorani valmis hommikusöögiks, siis ei jaksa enam haigutusi tagasi hoida :)
Töökaaslased on lahedad. Enamalt jaolt õppivad noored, kes teevad oma praktikat siin. Ja enamasti pärist Aasiast: päris mitu indialast, jaapanlane, paar hiinlast, korealane, sekka paar austraalialast ja inglane.
Ja tõsi ta on. Ma söön õhtuti viie tärni sööke :P (Küll ainult bufee ülejääke, aga maitseb ikkagi hurmav pärast tunde higistamist.)

Siis kolisin hostelist välja. Nüüd on mul internet, oma tuba, oma vannituba. Korterikaaslaseks on Wieteke Hollandist. Kohtusime temaga hosteli hommikusöögilauas, hommikul, kui ta teise hostelisse kolis. Aga enne vahetasime numbreid ja lubadust koos mõnel hommikul jooksma minna. Ühe korra koos jooksma jõudsimegi (nüüdseks on mu jooksud joostud, mitte ei kipu seitsemest üles tõusma pärast õhtut tööl ja vahel ka ööd väljas), aga jäime muidu kohtuma. Ta on hästi lahe, jutukas ja avatud. Kooli ajal tõsiselt tantsimisega tegelenud, nüüd õpib majandust. Elame kuurortis, meil on bassein ja mullivann. Hästi vaikne võrreldes hosteliga, peaaegu kedagi ei kohta. Natuke igatsen hosteli kaootilisust. Et astud toast välja ja kohtad kedagi. Alati on keegi, kellega juttu ajada. Mõned inimesed on juba vanad ja armsad, teised uued ja huvitavad. Köök õhtusöögi valmistamise ajal ülerahvastatud, kõigile ei jätku kahvleid ja veidi räpane, aga söögilõhnad on hurmavad, ja mida kõike ei keedeta-küpsetata: õhtusöögid varieeruvad müslist gurmeepastade ja lihadeni. Oeh, pidin ma hostelist rääkima hakkama, igatsus tuleb peale, eriti kuna Wieteke on ära kaheks päevaks töökaaslastega.

Jalgratta ostsin samuti. Jah, ma kogun neid. Kaks jalgratast juba ema juures, ootamas, millal ma nad sõitma viin. Järgmisel suvel ehk... Meie elupaik on veidi linnast väljas, oma pool tundi rattasõitu linna, paarkümmend minutit tööle. Paari kuuga peaks sääremarjad kandiliseks saama :P