Pühapäevahommik pannkookidega

Pühapäevahommik. Ja ma küpsetasin oma korterikaalsasele pannkooke. Serveeritud kurgi-kodujuustusalati, mee, hakitud õunte ja banaanide ning maasikamoosi valikuga. Nauditud omaenda rõdul kerge kevadise briisi saatel. Ideaalne hommik.
Algas see hommik isegi juba hästi. Jooksuga Nelja Miili rannal.
Läinud õhtu läks päris kenasti korda samuti. Töötasin. Kliendid olid toredad, kõik sujus, kõik olid õnnelikud. Ahjah, alustuseks oli üks kisendav titt. Hoidsin pead käte vahel (piltlikult ja sõna otseses mõttes ka): „Mida paganat teha kisendava titega keset kena restorani?“ Lähenesin siis emale: „Kas ma võiksin ehk teile paar kommi tuua?“ Juhhuu! Kummikommid aitavad ikka. Siis oli mul vanapaarike, kes meil juba mõne päeva pesitsenud on. Eelmisel õhtul olin rääkinud nendega ujumismõnudest siinsel rannal. Nad polnud merre ujuma jõudnudki veel, vaesekesed. Sel õhtul siis uurisin, et kas täna ikka jõudsite ujuma. Jah, läksidki ujuma, vanahärra vähemasti :) „Jajah, tõesti vesi on väga soe, nagu sa ütlesid.“ No muidugi, millal ma siis oma klientidele valetanud olen!
Mul oli ka üks kohalik paar, jäätisebaari omanikud. Lubasid kõik tööotsijad edaspidi Sheratoni saata, kui ma neile kiitnud olin, kui hea töö mul siin on. Rääkisime nendega ka kohalikust nädalapäevade tähtsusetuse fenomenist. Kui ma alustasin seda lugu põhapäevahommiku ja pannkookidega, siis siin ei ole sel muud kui vaid sentimentaalne tähendus, kaunid mälestused. Üks on muidugi see, et restoranis töötades ei tähenda nädalavahetus vabu päevi nagunii, ent Port Douglases lisandub teinegi pool: nädalapäevad ei tähenda siin kellelegi suurt midagi. Pubides-restoranides võib esmaspäev või teisipäev kujuneda sama kiireks õhtuks kui reede-laupäev. Pole mingit kohustust minna välja just tingimata nädala lõpus, sest ülejäänud nädal võib olla täpselt sama tihe. Niisiis saad kodus olla täpselt siis, kui tahad, ja minna välja just siis, kui isu tekib. See on mõnusalt vabastav.
See paar jättis mulle ka 10 dollarit tippi. Vahel ikka juhtub, et antakse tippi, mõne õhtul koguneb paarkümmend dollarit, teisel jälle üldse mitte (lisaks jäetakse jootraha ka arvega, kuna enamik kliente elab kuurortis ja õhtusöögid lähevad toaarvele, see siis läheb kuu lõpus jagamisele). Seekordne oli aga eriti rahuldustpakkuv. Enamasti anname arved lauda. Vahel aga maksavad kliendid lahkudes vastuvõtulauas. Saatsin siis oma jäätisebaariinimesed vastuvõtulauda ja mu suur karm ülemus võttis nad mult üle. Hiljem tuli ta mu juurde ja andis tšeki vahele pandud raha mulle, et sinu tipp sellelt laualt. Ah, see on päris hea, kui ülemus ka su tunnustada saamist näeb :)
Koju sattusime minema Wieteke, mu toanaabriga ühes, kuigi ta teises restoranis töötab. Ta oli küll pärast tööd kolleegidega veidi veini joonud ja pehme jalaga, kuid siiski entusiastlik: tema kavatseb hommikul kella seitsmest rannale jooksma minna. Ma siis, et koputa mu uksele ka, kui ma just surmväsinud pole, tuleksin ikka ka. Jooks oli üks, mis meid omal ajal kokkugi viis. Ma küll väga ei uskunud sellesse minekusse, no tõesti, voodi saime ehk ühe ajal. Aga ta on sihikindel tüdruk ja kui ta midagi pähe võtab, siis seda ka teeb. Ja ega ma ka saanud alla anda :D
Sõitsime siis ratastega randa ja sörkisime mööda mereäärt ranna lõpust algusesse ja tagasi, või vastupidi. Puudesalu kookospalmide randa ääristamas, teisedki päikesetervitajad jooksmas või jalutamas. Taamal rohelised mäed. Jooksmiseks on rand suurepärane, liiv on parasjagu kõva kogu sellest tõusu-mõõna edasi-tagasiliikumisest. Rannal nimeks Nelja Miili rand, kuid kahtlen, et see tegelikkuses nii palju on. Ma ei tea. Jookseme selle lõppu ja tagasi umbes 50 minutiga ja aeglaselt.
Ja pärast seda ujuma.
Ja tänasel pühapäevahommikul koju pannkooke küpsetama...