Alkoholiga sinapeal

Taaskordne RSA (Responsible Service of Alcohol, vastutustundliku alkoholiserveerimise) kursus seljataga. Kurdan ikka siin aeg-ajal kui mõttetu paberimäärimine see on, valitsuse viis eimillestki raha teha. Maksta oma 80 dollarit (ja seda igas osariigis, kus sa ettekandjana töötada tahad), saamaks teada, et kui keegi on alaealine või liialt purjus, ei tohi talle enam alkoholi müüa. Milline totrus! on olnud mu hoiak.
Samas mulle meeldib viis, kuidas Austraalia näeb, et liigne alkoholitarbimine on probleem ja püüab midagi ka ette võtta. Võiks õelda, et esmapilgul suurt erinevust Eesti ja Austraalia joogikohtade vahel ei märka: inimesed joovad end ikka purju, ikka on kaklusi ja rüselusi. Samas on ka tohutu erinevus. Kui kohalik baar kella kolmest uksed kinni paneb, viib baari buss purjus kliendid (ja ülejäänud ka) koju. Ei mingit purjus noorte kolamist linnatänavatel, keegi ei pea napsitanuna autorooli istuma (kuigi siin on kerge promill lubatud), turvaline nii pidutsejatele kui ka ümbruskonnale. Ja see buss teeb kaks tiiru kui vaja. Sama lugu ka Port Stephensis, kus ma varem elasin: igal keegliklubil, RSL klubil (sõjast naasnud sõdurite klubi) ja pubil on oma buss, mis teatud kellaaegadel kliendid koju viib. Ühissõidukid sel kellaaejal neis linnakestes enam ei sõida ja see on restorani asi oma kliendid neile ja ümbruskonnale ohutult koju saata. Ja see on seadusega pandud ülesanne. Tõenäoliselt ei toimi see samamoodi suurlinnades, aga seal on ka võimalik ühissõidukitega öösel koju saada.
Teine asi on tavaline kraanivesi. Igas söögi-joogikohas on külm vesi tasuta (Queenslandi seaduse järgi võib küsida ka mõistlikku nn klaasipesemise hinda, aga ma ei ole veel ühtegi kohta sattunud, kus seda tehtaks). Pubi sissetulekuid see kahtlemata vähendab, kuid samas on see nii normaalne. Mäletan, kuidas ma olin Pärnus Steffanie pitsakohas rõõmsalt üllatunud, et nad annavad sulle külma sindrunivee täitsa niisama lauda. Kui hämmelduses austraallased võivad veel olla, kui Eestit külastades neilt vee eest raha küsitakse (kus meil veega ometi mingeid probleeme ei ole).
Õlleklaasi suurus üllatas mind Austraalia-reisi algusaegadel vägagi. Normaalne „suur“ õlu ehk schooner serveeritakse 425 ml klaasis. Ja päris normaalne on juua ka hoopis middy’t, mis on 285 ml. Noh, kergeid apsakaid mul siis ikka ka juhtus. Kui mulle see schooner ette anti, oletasin, et no ju see on see väike õlu, ja et ma just purju jääda ei tahtnud, tellisin järgmise ringi „samuti“ väikest õlut. Nojah, see väike õlu oli tõesti väike. Teist korda sellist viga ei teinud. Mõnel pool kutsutakse seda väikest õlleklaasi eksitavalt pot’iks, nii et olen kuulnud lugusid, kus pahaaimamatud eurooplased lootuses saada üks vägev pott õlut vaatavad hoopis otsa tillukesele kesvamärjukese klaasile. Mida põhja poole, seda enam on moes väiksed klaasid. Kuuldavasti mõni aeg tagasi hiiglaslikku 425 ml klaasi Queenslandis ei tuntudki: liiga suur kuuma ilma jaoks. Nüüd küll sellega probleeme ei ole.
Pudelite normsuurus on veel hoopis kolmas: 375 ml stubby, nagu nad seda siin kutsuvad. Õllel endal pole aga viga, mis peaasi :)