Paar pilti kodust Port Douglasest

 

See ja mitmed teised pildid: http://picasaweb.google.com/tene.hook/PortDouglas#

Pühapäevahommik pannkookidega

Pühapäevahommik. Ja ma küpsetasin oma korterikaalsasele pannkooke. Serveeritud kurgi-kodujuustusalati, mee, hakitud õunte ja banaanide ning maasikamoosi valikuga. Nauditud omaenda rõdul kerge kevadise briisi saatel. Ideaalne hommik.
Algas see hommik isegi juba hästi. Jooksuga Nelja Miili rannal.
Läinud õhtu läks päris kenasti korda samuti. Töötasin. Kliendid olid toredad, kõik sujus, kõik olid õnnelikud. Ahjah, alustuseks oli üks kisendav titt. Hoidsin pead käte vahel (piltlikult ja sõna otseses mõttes ka): „Mida paganat teha kisendava titega keset kena restorani?“ Lähenesin siis emale: „Kas ma võiksin ehk teile paar kommi tuua?“ Juhhuu! Kummikommid aitavad ikka. Siis oli mul vanapaarike, kes meil juba mõne päeva pesitsenud on. Eelmisel õhtul olin rääkinud nendega ujumismõnudest siinsel rannal. Nad polnud merre ujuma jõudnudki veel, vaesekesed. Sel õhtul siis uurisin, et kas täna ikka jõudsite ujuma. Jah, läksidki ujuma, vanahärra vähemasti :) „Jajah, tõesti vesi on väga soe, nagu sa ütlesid.“ No muidugi, millal ma siis oma klientidele valetanud olen!
Mul oli ka üks kohalik paar, jäätisebaari omanikud. Lubasid kõik tööotsijad edaspidi Sheratoni saata, kui ma neile kiitnud olin, kui hea töö mul siin on. Rääkisime nendega ka kohalikust nädalapäevade tähtsusetuse fenomenist. Kui ma alustasin seda lugu põhapäevahommiku ja pannkookidega, siis siin ei ole sel muud kui vaid sentimentaalne tähendus, kaunid mälestused. Üks on muidugi see, et restoranis töötades ei tähenda nädalavahetus vabu päevi nagunii, ent Port Douglases lisandub teinegi pool: nädalapäevad ei tähenda siin kellelegi suurt midagi. Pubides-restoranides võib esmaspäev või teisipäev kujuneda sama kiireks õhtuks kui reede-laupäev. Pole mingit kohustust minna välja just tingimata nädala lõpus, sest ülejäänud nädal võib olla täpselt sama tihe. Niisiis saad kodus olla täpselt siis, kui tahad, ja minna välja just siis, kui isu tekib. See on mõnusalt vabastav.
See paar jättis mulle ka 10 dollarit tippi. Vahel ikka juhtub, et antakse tippi, mõne õhtul koguneb paarkümmend dollarit, teisel jälle üldse mitte (lisaks jäetakse jootraha ka arvega, kuna enamik kliente elab kuurortis ja õhtusöögid lähevad toaarvele, see siis läheb kuu lõpus jagamisele). Seekordne oli aga eriti rahuldustpakkuv. Enamasti anname arved lauda. Vahel aga maksavad kliendid lahkudes vastuvõtulauas. Saatsin siis oma jäätisebaariinimesed vastuvõtulauda ja mu suur karm ülemus võttis nad mult üle. Hiljem tuli ta mu juurde ja andis tšeki vahele pandud raha mulle, et sinu tipp sellelt laualt. Ah, see on päris hea, kui ülemus ka su tunnustada saamist näeb :)
Koju sattusime minema Wieteke, mu toanaabriga ühes, kuigi ta teises restoranis töötab. Ta oli küll pärast tööd kolleegidega veidi veini joonud ja pehme jalaga, kuid siiski entusiastlik: tema kavatseb hommikul kella seitsmest rannale jooksma minna. Ma siis, et koputa mu uksele ka, kui ma just surmväsinud pole, tuleksin ikka ka. Jooks oli üks, mis meid omal ajal kokkugi viis. Ma küll väga ei uskunud sellesse minekusse, no tõesti, voodi saime ehk ühe ajal. Aga ta on sihikindel tüdruk ja kui ta midagi pähe võtab, siis seda ka teeb. Ja ega ma ka saanud alla anda :D
Sõitsime siis ratastega randa ja sörkisime mööda mereäärt ranna lõpust algusesse ja tagasi, või vastupidi. Puudesalu kookospalmide randa ääristamas, teisedki päikesetervitajad jooksmas või jalutamas. Taamal rohelised mäed. Jooksmiseks on rand suurepärane, liiv on parasjagu kõva kogu sellest tõusu-mõõna edasi-tagasiliikumisest. Rannal nimeks Nelja Miili rand, kuid kahtlen, et see tegelikkuses nii palju on. Ma ei tea. Jookseme selle lõppu ja tagasi umbes 50 minutiga ja aeglaselt.
Ja pärast seda ujuma.
Ja tänasel pühapäevahommikul koju pannkooke küpsetama...

Alkoholiga sinapeal

Taaskordne RSA (Responsible Service of Alcohol, vastutustundliku alkoholiserveerimise) kursus seljataga. Kurdan ikka siin aeg-ajal kui mõttetu paberimäärimine see on, valitsuse viis eimillestki raha teha. Maksta oma 80 dollarit (ja seda igas osariigis, kus sa ettekandjana töötada tahad), saamaks teada, et kui keegi on alaealine või liialt purjus, ei tohi talle enam alkoholi müüa. Milline totrus! on olnud mu hoiak.
Samas mulle meeldib viis, kuidas Austraalia näeb, et liigne alkoholitarbimine on probleem ja püüab midagi ka ette võtta. Võiks õelda, et esmapilgul suurt erinevust Eesti ja Austraalia joogikohtade vahel ei märka: inimesed joovad end ikka purju, ikka on kaklusi ja rüselusi. Samas on ka tohutu erinevus. Kui kohalik baar kella kolmest uksed kinni paneb, viib baari buss purjus kliendid (ja ülejäänud ka) koju. Ei mingit purjus noorte kolamist linnatänavatel, keegi ei pea napsitanuna autorooli istuma (kuigi siin on kerge promill lubatud), turvaline nii pidutsejatele kui ka ümbruskonnale. Ja see buss teeb kaks tiiru kui vaja. Sama lugu ka Port Stephensis, kus ma varem elasin: igal keegliklubil, RSL klubil (sõjast naasnud sõdurite klubi) ja pubil on oma buss, mis teatud kellaaegadel kliendid koju viib. Ühissõidukid sel kellaaejal neis linnakestes enam ei sõida ja see on restorani asi oma kliendid neile ja ümbruskonnale ohutult koju saata. Ja see on seadusega pandud ülesanne. Tõenäoliselt ei toimi see samamoodi suurlinnades, aga seal on ka võimalik ühissõidukitega öösel koju saada.
Teine asi on tavaline kraanivesi. Igas söögi-joogikohas on külm vesi tasuta (Queenslandi seaduse järgi võib küsida ka mõistlikku nn klaasipesemise hinda, aga ma ei ole veel ühtegi kohta sattunud, kus seda tehtaks). Pubi sissetulekuid see kahtlemata vähendab, kuid samas on see nii normaalne. Mäletan, kuidas ma olin Pärnus Steffanie pitsakohas rõõmsalt üllatunud, et nad annavad sulle külma sindrunivee täitsa niisama lauda. Kui hämmelduses austraallased võivad veel olla, kui Eestit külastades neilt vee eest raha küsitakse (kus meil veega ometi mingeid probleeme ei ole).
Õlleklaasi suurus üllatas mind Austraalia-reisi algusaegadel vägagi. Normaalne „suur“ õlu ehk schooner serveeritakse 425 ml klaasis. Ja päris normaalne on juua ka hoopis middy’t, mis on 285 ml. Noh, kergeid apsakaid mul siis ikka ka juhtus. Kui mulle see schooner ette anti, oletasin, et no ju see on see väike õlu, ja et ma just purju jääda ei tahtnud, tellisin järgmise ringi „samuti“ väikest õlut. Nojah, see väike õlu oli tõesti väike. Teist korda sellist viga ei teinud. Mõnel pool kutsutakse seda väikest õlleklaasi eksitavalt pot’iks, nii et olen kuulnud lugusid, kus pahaaimamatud eurooplased lootuses saada üks vägev pott õlut vaatavad hoopis otsa tillukesele kesvamärjukese klaasile. Mida põhja poole, seda enam on moes väiksed klaasid. Kuuldavasti mõni aeg tagasi hiiglaslikku 425 ml klaasi Queenslandis ei tuntudki: liiga suur kuuma ilma jaoks. Nüüd küll sellega probleeme ei ole.
Pudelite normsuurus on veel hoopis kolmas: 375 ml stubby, nagu nad seda siin kutsuvad. Õllel endal pole aga viga, mis peaasi :)

Viie tärni elu

Viimasest sissekandest saati on mu elu palju muutunud. Ookeanivesi on juba üle 25 kraadi soe. Juhhuu! Varsti ei ole see isegi värskendav enam.

Ja nüüd vähem oluliste asjade juurde. Mul on töö: ma olen ettekandja viie tärni restoranis. Kuurortis, mille nimeks Sheraton Mirage. Endiselt Port Douglases. Eks see veidi üle mu taseme ole, eh. Ise ma söömist sellelaadses paigas sugugi nauditavaks ei pea. Pubis on ikka lahedam. Aga toit on hea ja portsjonid suured, nii et ma lausa kahtlen selle restorani viietärnilisuses. Töötan õhtuses vahetuses, nii et alustan mõnikord kolme ajal, teinekord viiest ja siis umbes südaööni välja, oleneb kui kiire õhtu on olnud. Kuurortis on kolm restorani, mina töötan veidi lihtsamas, meil on pikk-pikk bufeelett, rohkesti kala ja teisi merealukaid, igast sorti austreid, krevette, krabisid ja nii edasi ning ülejäänu varieerub igal öhtul. Meil on Itaalia õhtu, India õhtu, Põhja-Queenslandi (ehk siis kohalik) õhtu, Vahemere õhti ja mis kõik veel. Ja koogivalik... Meil on ka à la carte menüü, aga valdavalt tulevad kuurortikülastajad ikkagi bufee peale. Maksab see õhtusöök neile 85 dollarit. Mhmh, veidi hullumeelne. Ja öösel, kui kõik läinud, seame restorani valmis hommikusöögiks, siis ei jaksa enam haigutusi tagasi hoida :)
Töökaaslased on lahedad. Enamalt jaolt õppivad noored, kes teevad oma praktikat siin. Ja enamasti pärist Aasiast: päris mitu indialast, jaapanlane, paar hiinlast, korealane, sekka paar austraalialast ja inglane.
Ja tõsi ta on. Ma söön õhtuti viie tärni sööke :P (Küll ainult bufee ülejääke, aga maitseb ikkagi hurmav pärast tunde higistamist.)

Siis kolisin hostelist välja. Nüüd on mul internet, oma tuba, oma vannituba. Korterikaaslaseks on Wieteke Hollandist. Kohtusime temaga hosteli hommikusöögilauas, hommikul, kui ta teise hostelisse kolis. Aga enne vahetasime numbreid ja lubadust koos mõnel hommikul jooksma minna. Ühe korra koos jooksma jõudsimegi (nüüdseks on mu jooksud joostud, mitte ei kipu seitsemest üles tõusma pärast õhtut tööl ja vahel ka ööd väljas), aga jäime muidu kohtuma. Ta on hästi lahe, jutukas ja avatud. Kooli ajal tõsiselt tantsimisega tegelenud, nüüd õpib majandust. Elame kuurortis, meil on bassein ja mullivann. Hästi vaikne võrreldes hosteliga, peaaegu kedagi ei kohta. Natuke igatsen hosteli kaootilisust. Et astud toast välja ja kohtad kedagi. Alati on keegi, kellega juttu ajada. Mõned inimesed on juba vanad ja armsad, teised uued ja huvitavad. Köök õhtusöögi valmistamise ajal ülerahvastatud, kõigile ei jätku kahvleid ja veidi räpane, aga söögilõhnad on hurmavad, ja mida kõike ei keedeta-küpsetata: õhtusöögid varieeruvad müslist gurmeepastade ja lihadeni. Oeh, pidin ma hostelist rääkima hakkama, igatsus tuleb peale, eriti kuna Wieteke on ära kaheks päevaks töökaaslastega.

Jalgratta ostsin samuti. Jah, ma kogun neid. Kaks jalgratast juba ema juures, ootamas, millal ma nad sõitma viin. Järgmisel suvel ehk... Meie elupaik on veidi linnast väljas, oma pool tundi rattasõitu linna, paarkümmend minutit tööle. Paari kuuga peaks sääremarjad kandiliseks saama :P