Kultuuraline elu

Üks sõber tähendas hiljaaegu, et mu elu siin on nagu katkematu skaudilaager. Olen kuulnud, et skaudilaagrid on ühed ägedad kohad, nii tundsin end otsekui kõrvust tõstetuna, ise pole küll ühtegi laagrisse kunagi sattunud ega oska võrrelda. Samas tumestas skaudilaagri remarki veidi küsimus, et kas ma midagi kultuurilist vahelduseks ei tee.
Ma siis pidin tõsiselt selle peale mõtlema. Esmatundmus oli, et oh häbi, tõepoolest ma lihtsalt mandun siin pärismaalaste ja looduse keskel. Võib juhtuda, et kultuuriliste inimeste seltsi ma enam ei sobigi. Veidikese mõtlemise järel otsustasin, et raamatud käivad kultuuri alla küll. Parasjagu on mul käsil Colleen McCullough’ 1977. aasta romaan „The Thorn Birds“ („Okaslinnud“). Austraalia perekonnasaaga. Midagi meie „Tõe ja õigusega“ võrreldavat. Algab aastaga 1915, vaene pere, raske elu. Väga vabalt võiks see lugu aset leida Eestis või ükskõik kus mujal, vähemasti esimese osa järgi, no ehk katoliku kiriku mõju välja arvata. Eks näis, kuhu lugu välja viib.
Kui arvestada puhtalt oma lõbuks loetud raamatuid ehk siis neid, mille eest ei maksta, olen Austraalias arvatavasti rohkem lugenud kui viimase aasta jooksul Eestis. Valdavalt Austraalia lood ja autorid.
Telekat ei vaata. Korra juhtusin nägema üht „Kodus ja võõrsil“ osa, kuid kõik tegelased on seal uued, isegi ühtegi tuttavat tegevuspaika ei näinud. Mu teismeeast on ikka elu pikalt edasi läinud. See-eest olen üles võtnud filminduse. Läbitud on rändurite klassika: „Wolfe Creek“, „Lõuad“, „Täiuslik torm“. Viiekümnendate dokumentaalfilm „Northern Safari“ mehest, kes oma naise, õe ja koera väiksesse autosse pakib ning Perthist läbi tühermaa ja džunglite Darwinisse rändab, oli üsna kummastav kogemus. Siis läbi aegade Austraalia populaarseim linateos „Krokodill Dundee“ ja mitte nii populaarne ookeani taga, kuid samavõrd Austraalias – „The Castle“ („Kindlus“) – sellised varajalt hullud-veirdad filmid, mille tsitaadid on sama tavalised kui meie „John, lase vesi välja!“ või „Me oleme Tallinnast, me maksame“. Valdavalt olen põnevike peal, „Seven Pounds“, „The Sixth Sense“, „Knowing“, kui mainida mõnda, mida nautinud olen.
Korra olen lausa korralikul kontserdil käinud, mis samal ajal läks kirja ka arhitektuurivaatlusena: Roberto Fonseca Sydney ooperimajas. Päris põnev džäss, kuid ei saa salata, et pool kontserdist ma lihtsalt tukkusin: skautide linnalaagripäevad olid teinud oma töö.
Tõsi ta on, et valdava osa ajast elan üsna üksluist skaudielu, päevi täitmas kohtumised kängurute, hiiglaslike sisalike, veidrate suleliste ja karvastega. Sportimise olen samuti üsnagi maha jätnud, ehk saab mõningase toruujumise ja jalgsimatkamise sinna alla liigitada.
Vahetevahel tegelen tähtede vaatlemisega. Valdavaks vaatlusobjektiks on Lõunarist ja Orion, ainsad, mida ma siinses taevas tunnen.
Ahjaa. Kirjutan ka. Umbes lehekülje nädalas panen ikka paberile – nii kujundlikult väljendades –, viimase peatüki lugemisega saite just ühele poole.