Katkend kirjast sõbrale

Et ma nii laisk olen, ei ole mul seekord siia isegi midagi originaalset kirja panna, lihtsalt katkend kirjast sõbrale.
"Terekest siis kah. Lubasin kirjutada sulle oma elust ja tegemistest. Püüan nii hästi-halvasti, kui välja kukub. Elan töö otsimise tähe all. Elupaigaks Port Douglas, mis on armas rannaäärne linn Põhja-Queenslandi idarannikul. Mis tähendab, et siin on talvel ehk siis praegu mõnus soe, nelja miili pikkune liivarand, mis on ääristatud rohelise võsaribaga, mis tähendab palme, merevesi on soe ja soolane ning linnake on paksult turiste ja rändureid täis. Mis omakorda tähendab rohkelt kohvikukesi-restorane, butiike, hotelle ja puhkemaju. Mis võiks tähendada rohkelt tööd, aga tähendab ka rohkelt rändureid, kes tööd teha tahavad.
Siia saabudes olin üsna nukker ja üksildane. Ei saanud und ja võtsin üles varahommikuse jooksmise rannal. See on päris super. Tahaksin sellest rutiini teha, et igal teisel hommikul. Vaatab, kuidas läheb, kas jään pidama. Algul oli see lihtne. Olin endasse tõmbunud ega otsinud kuigivõrd seltsi, nii läksin voodi varakult ja olin varakult üleval ka. Nüüd hakkan harjuma, olen leidnud toredaid inimesi, kellega seltsida ja õhtud venivad üha pikemaks. Eks ta sõltu ka tööst, mille ma ükskord ehk saan.
Töö otsimine on valdavalt seisnud (täpsem oleks küll kõndinud) ukselt uksele koputamises (tegelikult küll mitte koputamises). See ei ole just mu lemmiktegevus, ega ole see ka siin vilja kandnud. Lähed küsid: „Tere, ma otsin tööd. Kas oleks võimalik juhatajaga rääkida?“ Ja vastuseks näed pööritavaid silmi: järjekordne. Alustasin päris entusiastlikult. Paar päeva hostelis elamist tõi mu maa peale: iga teine inimene otsib tööd. Üks pubiomanik, ise küll väga lahe, sõnastas selle umbes nii: „Jajah. Praegu me küll kedagi ei vaja. Võid tulla tagasi järgmisel nädalal, kui tahad. Vaatab, kui kiireks nädalavahetusel läheb. Aga noh, keegi meil palju töötunde ei saa. Ei-ei, ära jäta oma CVd. Mul on neid terve kuhi. Mis ma nendega teen?! Ja nad on kõik väga head. Ma pole veel ühtegi halba CVd näinud.“
Paljud kohad võtavad viisakalt su CV ja lubavad helistada, kui mõni koht vabanema peaks, ja panevad selle oma pirakasse CVde virna. Teised ütlevad otse, et midagi pole, uuri kohalikku lehte. Mis on igati mõistetav. Enamik CVde esitajaid on nädala pärast läinud nagunii, kui tööd ei leia. Nii minagi arvatavasti.
Inimesed, kellega ma siin kõige paremini klappinud olen, on läinud. Üks sai tööd restoranis ühes saarehotellis, teine baaris 700 kilomeetrit sisemaal isolatsioonis. Uurin nüüd ise ka selliseid võimalusi. Veidi hirmutav on see eraldatus. Eriti rannapuudus sisemaal.
Hostel, kus ma nüüd nädal aega pesitsenud olen, on päris suur. Paljud on siin püsielanikud, töötavad koristajatena ümberkaudsetes hotellides, õnnelikumad restoranides-baarides. Ja siin on võimalik ka töötada majutuse eest. Olen minagi seda nädal aega teinud. Töötasin kevadkoristustiimis. Ülesandeks küürida kogu ruum laest põrandani, nii et see säraks kui uus. Miks ka mitte, eriti kui muud tegemist nagunii ei ole peale tööotsimise ja ranna (mainimata et raha on viimseni otsas). Nüüdseks lõpetasin. See nädal elutsemist on välja teenitud ja kui seks aejaks tööd ei leia, olen siit läinud nagunii. Ja kui leian, ei töötaks siin enam teps mitte. 15 tundi küürimist nädala majutuse eest kuueses toas ei ole seda lihtsalt väärt, kui on teisi võimalusi. Ning šoti tüdruk, kellega koos ma seda tegin, on seesama, kes ära sisemaale tööle põrutas. Kurb oli, kui ta läks. Mõtlesin, et see peaksin olema mina. Ma lugesin sedasama töökuulutust, kuid pelgasin liiga ekstreemseks. Argpüks."

Olen toredaid inimesi siin kolkas kohanud. Nii et ei tunne ka enam nii üksikuna. Homme hommikuks on jooksukaaslane ka, Wieteke Hollandist. 10 km. Vara voodi ja ei mingit vodkat täna õhtul. Mis tuletab meelde, et paar õhtut tagasi sain omalaadse viinajoomise kogemuse: "vodka on rocks" ehk siis mitte pits viina hinge alla, vaid jääkuubikutel ja limpsid vaikselt seda. No mind päris ümber ei õpetanud.

Olge vahvad!