Elu parim seilamine Vaiksel Ööl

Et mitte öelda esimene korralik seilamine elus üldse...
Troopilised Whitsunday saared – tervelt 74 ja nende hulgas Hooki saar – ja uurisin ja puurisin ning leidsin, et parim viis neid avastada on purjetamine. Purjetamine on siinne elu, tundub, et kruiisipurjekaid on ise oma sadakond, lisaks kõik erapurjekad. Surfamiseks pole siin laineid, sukeldumist-snorgeldamist küll puhkajatele pakutakse, kuid vesi üsna hägune, Suure korallrahu taga peidus. Niisiis on kõik väljas seilamas ja see on saarte vahel päris vahva. Me saime mõnusalt tuulist ilma, nii et isegi meeskond arvas, et sellist mõnusat purjetamist pole mõnda aega olnud.
Meie purjekas oli selline väiksemat mõõtu, võttis peale kuni kaksteist reisijat, seekord oli meid kümme. Pensionile saadetud võidusõidupurjekas, nagu nad Whitsundayl enamikus on. Nimeks Silent Night – Vaikne Öö. Ööd olid vaiksed ja säravate tähtede all. Päevad tuulised. Nii kui purjed üles said (eh-eh, ma aitasin ka köisi tõmmata), oli paat ühe külje peal viltu. Me istusime, kollased vihma-tuulejakid seljas, nagu tibupojad õrrel kõrgema külje peal, jalad üle ääre rippu. Muidugi saime märjaks ka. Pole midagi parata, purjetamine on veesport, nagu kipper enne minekut nentis. Mulle meeldis. Ja siis pidime ronima üle paadi ikka ühele poole ja teisele poole, kui oli vaja purje tuulde pöörata. See oli tõsiselt lahe. Mõtlen, et ehk on see midagi, mida võiks kohe sagedamini teha, ehk Eestiski. Vahepeal on külm ja pärast kahe päeva merel ei taht suurt muud kui veidi pikutada, aga rohkem oli tore kui raske.
Saared on imelised, sai peesitatud ja ujutud Whitehaveni rannal, mis on tituleeritud üheks maailma ilusamaks rannaks. Ilus oli ta tõesti: tolmpeen valge liiv ja türkiissinine vesi. Ja kogu selle ilu kohta küllalt vähe rahvast, sest ega sinna saamine pole just odav lõbu. Jätmata mainimata, et ilm oli päris tuuline ja normaalsed inimesed randa ei ronikski.
Hooki saarele seilasime tiiru peale, kuid oma jalga ma sinna ei saanudki. Mis ma oskan öelda, linnuke jääb sinna kasti tegemata, kuid ega ma kahetse.