Ma olen päris rahuldamatu. Alles see oli, kui õhkasin, et saaks vaid teha ükskõik mis tööd... Nüüd on mul võimalus seda tööd teha. Eile oli mul proovipäev väikeses rannaäärses kohvikus. Töö sama, mis oli eelmises kohas – laudade vahet jooksmine, jookide ja võileibade valmistamine, nõudepesu ja mis kõik veel –, koht väiksem ja mitte nii kena. Töötajad vahva kamp valdavalt rändureid. Palk veidi väiksem kui suvel, kuid parem kui mu tollastel esimestel nädalatel.
No ja mis siis nuriseda? Halb tunne on selle koha suhtes. Miskipärast on kõik töötajad olnud seal vaid mõne nädala. Ja külastajad jätavad pooled kohvid alles. Peamisi asju on, et ma tahaks midagi muud, tööd, kus ma saaksin midagi uut õppida: kööki, baari, lauateenindusega restorani (ehk jäetaks tippi ka :P).
Igatahes luges omanik-juhataja mulle täna hommikul tõsiselt sõnad peale, et ta tahab ainult tõeliselt pühendunud töötajaid, koolivaheajad ja kiire aeg tulemas, ta ei taha inimesi asjata välja koolitada. Mis on täiesti arusaadav, aga ma lihtsalt ei saanud seda pühendumust talle täna hommikul anda. Niisiis pean homme otsustama. Homme on mul intervjuu ühes suuremas kohalikus kuurortis tööks restoranis või baaris. Vaatab, kuidas seal läheb. Ühtegi head sõna selle kuurorti tööpoliitika kohta pole kuulnud. Vaid hoopis veidi skeptiline olen. Hahaa.
Ja tegelikult pakuti veel üht kohta. Tööle restorani-baari, kuurortisse, mis asub pärapõrgus ehk Weipas Yorki poolsaare üsna tipus. Oeh, sinna ka ei lähe. Liiga hirmutav tundus. Ja siin hakkasid mingid otsad paistma.
Ma tean, ma ei meeldi endale ka.
Ja mu parim tööpäev oli pühapäeval pitsa eest :) Võtsin tellimusi vastu ja lõikusin pitsasid ja pesin nõusid ja olin lihtsalt ilus. Üks iirlane hostelist töötab seal ja kutsus, et kes tahaks tulla. Tal igav. Mul oli ka :P
Ja igatsen oma õde, kes mulle vahel sõnu peale loeks ja lohutaks.
teisipäev, 25. august 2009
kolmapäev, 19. august 2009
Katkend kirjast sõbrale
Et ma nii laisk olen, ei ole mul seekord siia isegi midagi originaalset kirja panna, lihtsalt katkend kirjast sõbrale.
"Terekest siis kah. Lubasin kirjutada sulle oma elust ja tegemistest. Püüan nii hästi-halvasti, kui välja kukub. Elan töö otsimise tähe all. Elupaigaks Port Douglas, mis on armas rannaäärne linn Põhja-Queenslandi idarannikul. Mis tähendab, et siin on talvel ehk siis praegu mõnus soe, nelja miili pikkune liivarand, mis on ääristatud rohelise võsaribaga, mis tähendab palme, merevesi on soe ja soolane ning linnake on paksult turiste ja rändureid täis. Mis omakorda tähendab rohkelt kohvikukesi-restorane, butiike, hotelle ja puhkemaju. Mis võiks tähendada rohkelt tööd, aga tähendab ka rohkelt rändureid, kes tööd teha tahavad.
Siia saabudes olin üsna nukker ja üksildane. Ei saanud und ja võtsin üles varahommikuse jooksmise rannal. See on päris super. Tahaksin sellest rutiini teha, et igal teisel hommikul. Vaatab, kuidas läheb, kas jään pidama. Algul oli see lihtne. Olin endasse tõmbunud ega otsinud kuigivõrd seltsi, nii läksin voodi varakult ja olin varakult üleval ka. Nüüd hakkan harjuma, olen leidnud toredaid inimesi, kellega seltsida ja õhtud venivad üha pikemaks. Eks ta sõltu ka tööst, mille ma ükskord ehk saan.
Töö otsimine on valdavalt seisnud (täpsem oleks küll kõndinud) ukselt uksele koputamises (tegelikult küll mitte koputamises). See ei ole just mu lemmiktegevus, ega ole see ka siin vilja kandnud. Lähed küsid: „Tere, ma otsin tööd. Kas oleks võimalik juhatajaga rääkida?“ Ja vastuseks näed pööritavaid silmi: järjekordne. Alustasin päris entusiastlikult. Paar päeva hostelis elamist tõi mu maa peale: iga teine inimene otsib tööd. Üks pubiomanik, ise küll väga lahe, sõnastas selle umbes nii: „Jajah. Praegu me küll kedagi ei vaja. Võid tulla tagasi järgmisel nädalal, kui tahad. Vaatab, kui kiireks nädalavahetusel läheb. Aga noh, keegi meil palju töötunde ei saa. Ei-ei, ära jäta oma CVd. Mul on neid terve kuhi. Mis ma nendega teen?! Ja nad on kõik väga head. Ma pole veel ühtegi halba CVd näinud.“
Paljud kohad võtavad viisakalt su CV ja lubavad helistada, kui mõni koht vabanema peaks, ja panevad selle oma pirakasse CVde virna. Teised ütlevad otse, et midagi pole, uuri kohalikku lehte. Mis on igati mõistetav. Enamik CVde esitajaid on nädala pärast läinud nagunii, kui tööd ei leia. Nii minagi arvatavasti.
Inimesed, kellega ma siin kõige paremini klappinud olen, on läinud. Üks sai tööd restoranis ühes saarehotellis, teine baaris 700 kilomeetrit sisemaal isolatsioonis. Uurin nüüd ise ka selliseid võimalusi. Veidi hirmutav on see eraldatus. Eriti rannapuudus sisemaal.
Hostel, kus ma nüüd nädal aega pesitsenud olen, on päris suur. Paljud on siin püsielanikud, töötavad koristajatena ümberkaudsetes hotellides, õnnelikumad restoranides-baarides. Ja siin on võimalik ka töötada majutuse eest. Olen minagi seda nädal aega teinud. Töötasin kevadkoristustiimis. Ülesandeks küürida kogu ruum laest põrandani, nii et see säraks kui uus. Miks ka mitte, eriti kui muud tegemist nagunii ei ole peale tööotsimise ja ranna (mainimata et raha on viimseni otsas). Nüüdseks lõpetasin. See nädal elutsemist on välja teenitud ja kui seks aejaks tööd ei leia, olen siit läinud nagunii. Ja kui leian, ei töötaks siin enam teps mitte. 15 tundi küürimist nädala majutuse eest kuueses toas ei ole seda lihtsalt väärt, kui on teisi võimalusi. Ning šoti tüdruk, kellega koos ma seda tegin, on seesama, kes ära sisemaale tööle põrutas. Kurb oli, kui ta läks. Mõtlesin, et see peaksin olema mina. Ma lugesin sedasama töökuulutust, kuid pelgasin liiga ekstreemseks. Argpüks."
Olen toredaid inimesi siin kolkas kohanud. Nii et ei tunne ka enam nii üksikuna. Homme hommikuks on jooksukaaslane ka, Wieteke Hollandist. 10 km. Vara voodi ja ei mingit vodkat täna õhtul. Mis tuletab meelde, et paar õhtut tagasi sain omalaadse viinajoomise kogemuse: "vodka on rocks" ehk siis mitte pits viina hinge alla, vaid jääkuubikutel ja limpsid vaikselt seda. No mind päris ümber ei õpetanud.
Olge vahvad!
"Terekest siis kah. Lubasin kirjutada sulle oma elust ja tegemistest. Püüan nii hästi-halvasti, kui välja kukub. Elan töö otsimise tähe all. Elupaigaks Port Douglas, mis on armas rannaäärne linn Põhja-Queenslandi idarannikul. Mis tähendab, et siin on talvel ehk siis praegu mõnus soe, nelja miili pikkune liivarand, mis on ääristatud rohelise võsaribaga, mis tähendab palme, merevesi on soe ja soolane ning linnake on paksult turiste ja rändureid täis. Mis omakorda tähendab rohkelt kohvikukesi-restorane, butiike, hotelle ja puhkemaju. Mis võiks tähendada rohkelt tööd, aga tähendab ka rohkelt rändureid, kes tööd teha tahavad.
Siia saabudes olin üsna nukker ja üksildane. Ei saanud und ja võtsin üles varahommikuse jooksmise rannal. See on päris super. Tahaksin sellest rutiini teha, et igal teisel hommikul. Vaatab, kuidas läheb, kas jään pidama. Algul oli see lihtne. Olin endasse tõmbunud ega otsinud kuigivõrd seltsi, nii läksin voodi varakult ja olin varakult üleval ka. Nüüd hakkan harjuma, olen leidnud toredaid inimesi, kellega seltsida ja õhtud venivad üha pikemaks. Eks ta sõltu ka tööst, mille ma ükskord ehk saan.
Töö otsimine on valdavalt seisnud (täpsem oleks küll kõndinud) ukselt uksele koputamises (tegelikult küll mitte koputamises). See ei ole just mu lemmiktegevus, ega ole see ka siin vilja kandnud. Lähed küsid: „Tere, ma otsin tööd. Kas oleks võimalik juhatajaga rääkida?“ Ja vastuseks näed pööritavaid silmi: järjekordne. Alustasin päris entusiastlikult. Paar päeva hostelis elamist tõi mu maa peale: iga teine inimene otsib tööd. Üks pubiomanik, ise küll väga lahe, sõnastas selle umbes nii: „Jajah. Praegu me küll kedagi ei vaja. Võid tulla tagasi järgmisel nädalal, kui tahad. Vaatab, kui kiireks nädalavahetusel läheb. Aga noh, keegi meil palju töötunde ei saa. Ei-ei, ära jäta oma CVd. Mul on neid terve kuhi. Mis ma nendega teen?! Ja nad on kõik väga head. Ma pole veel ühtegi halba CVd näinud.“
Paljud kohad võtavad viisakalt su CV ja lubavad helistada, kui mõni koht vabanema peaks, ja panevad selle oma pirakasse CVde virna. Teised ütlevad otse, et midagi pole, uuri kohalikku lehte. Mis on igati mõistetav. Enamik CVde esitajaid on nädala pärast läinud nagunii, kui tööd ei leia. Nii minagi arvatavasti.
Inimesed, kellega ma siin kõige paremini klappinud olen, on läinud. Üks sai tööd restoranis ühes saarehotellis, teine baaris 700 kilomeetrit sisemaal isolatsioonis. Uurin nüüd ise ka selliseid võimalusi. Veidi hirmutav on see eraldatus. Eriti rannapuudus sisemaal.
Hostel, kus ma nüüd nädal aega pesitsenud olen, on päris suur. Paljud on siin püsielanikud, töötavad koristajatena ümberkaudsetes hotellides, õnnelikumad restoranides-baarides. Ja siin on võimalik ka töötada majutuse eest. Olen minagi seda nädal aega teinud. Töötasin kevadkoristustiimis. Ülesandeks küürida kogu ruum laest põrandani, nii et see säraks kui uus. Miks ka mitte, eriti kui muud tegemist nagunii ei ole peale tööotsimise ja ranna (mainimata et raha on viimseni otsas). Nüüdseks lõpetasin. See nädal elutsemist on välja teenitud ja kui seks aejaks tööd ei leia, olen siit läinud nagunii. Ja kui leian, ei töötaks siin enam teps mitte. 15 tundi küürimist nädala majutuse eest kuueses toas ei ole seda lihtsalt väärt, kui on teisi võimalusi. Ning šoti tüdruk, kellega koos ma seda tegin, on seesama, kes ära sisemaale tööle põrutas. Kurb oli, kui ta läks. Mõtlesin, et see peaksin olema mina. Ma lugesin sedasama töökuulutust, kuid pelgasin liiga ekstreemseks. Argpüks."
Olen toredaid inimesi siin kolkas kohanud. Nii et ei tunne ka enam nii üksikuna. Homme hommikuks on jooksukaaslane ka, Wieteke Hollandist. 10 km. Vara voodi ja ei mingit vodkat täna õhtul. Mis tuletab meelde, et paar õhtut tagasi sain omalaadse viinajoomise kogemuse: "vodka on rocks" ehk siis mitte pits viina hinge alla, vaid jääkuubikutel ja limpsid vaikselt seda. No mind päris ümber ei õpetanud.
Olge vahvad!
pühapäev, 16. august 2009
Motlik
Ma ei ytle tana palju. Olen Port Douglases. Ilm on soe, merevesi ka, rand lummav. Veidi yksik ja nukker. Otsin tood. Tundub, et ei leia. Ei tea, mida teen homme, nadala voi kuu parast. Voib-olla istun lennukisse ja tulen koju, voib-olla kaon kuskile kolkasse tegema tood, mida ma ei taha teha, voib-olla hakkan rannapepuks, voib-olla lahen mehele ja teen palju lapsi. voib-olla. Toenaoliselt on otsus, mille ma teen, halb ja vale. Aga noh, voib-olla ka mitte.
laupäev, 1. august 2009
Elu parim seilamine Vaiksel Ööl
Et mitte öelda esimene korralik seilamine elus üldse...
Troopilised Whitsunday saared – tervelt 74 ja nende hulgas Hooki saar – ja uurisin ja puurisin ning leidsin, et parim viis neid avastada on purjetamine. Purjetamine on siinne elu, tundub, et kruiisipurjekaid on ise oma sadakond, lisaks kõik erapurjekad. Surfamiseks pole siin laineid, sukeldumist-snorgeldamist küll puhkajatele pakutakse, kuid vesi üsna hägune, Suure korallrahu taga peidus. Niisiis on kõik väljas seilamas ja see on saarte vahel päris vahva. Me saime mõnusalt tuulist ilma, nii et isegi meeskond arvas, et sellist mõnusat purjetamist pole mõnda aega olnud.
Meie purjekas oli selline väiksemat mõõtu, võttis peale kuni kaksteist reisijat, seekord oli meid kümme. Pensionile saadetud võidusõidupurjekas, nagu nad Whitsundayl enamikus on. Nimeks Silent Night – Vaikne Öö. Ööd olid vaiksed ja säravate tähtede all. Päevad tuulised. Nii kui purjed üles said (eh-eh, ma aitasin ka köisi tõmmata), oli paat ühe külje peal viltu. Me istusime, kollased vihma-tuulejakid seljas, nagu tibupojad õrrel kõrgema külje peal, jalad üle ääre rippu. Muidugi saime märjaks ka. Pole midagi parata, purjetamine on veesport, nagu kipper enne minekut nentis. Mulle meeldis. Ja siis pidime ronima üle paadi ikka ühele poole ja teisele poole, kui oli vaja purje tuulde pöörata. See oli tõsiselt lahe. Mõtlen, et ehk on see midagi, mida võiks kohe sagedamini teha, ehk Eestiski. Vahepeal on külm ja pärast kahe päeva merel ei taht suurt muud kui veidi pikutada, aga rohkem oli tore kui raske.
Saared on imelised, sai peesitatud ja ujutud Whitehaveni rannal, mis on tituleeritud üheks maailma ilusamaks rannaks. Ilus oli ta tõesti: tolmpeen valge liiv ja türkiissinine vesi. Ja kogu selle ilu kohta küllalt vähe rahvast, sest ega sinna saamine pole just odav lõbu. Jätmata mainimata, et ilm oli päris tuuline ja normaalsed inimesed randa ei ronikski.
Hooki saarele seilasime tiiru peale, kuid oma jalga ma sinna ei saanudki. Mis ma oskan öelda, linnuke jääb sinna kasti tegemata, kuid ega ma kahetse.
Troopilised Whitsunday saared – tervelt 74 ja nende hulgas Hooki saar – ja uurisin ja puurisin ning leidsin, et parim viis neid avastada on purjetamine. Purjetamine on siinne elu, tundub, et kruiisipurjekaid on ise oma sadakond, lisaks kõik erapurjekad. Surfamiseks pole siin laineid, sukeldumist-snorgeldamist küll puhkajatele pakutakse, kuid vesi üsna hägune, Suure korallrahu taga peidus. Niisiis on kõik väljas seilamas ja see on saarte vahel päris vahva. Me saime mõnusalt tuulist ilma, nii et isegi meeskond arvas, et sellist mõnusat purjetamist pole mõnda aega olnud.
Meie purjekas oli selline väiksemat mõõtu, võttis peale kuni kaksteist reisijat, seekord oli meid kümme. Pensionile saadetud võidusõidupurjekas, nagu nad Whitsundayl enamikus on. Nimeks Silent Night – Vaikne Öö. Ööd olid vaiksed ja säravate tähtede all. Päevad tuulised. Nii kui purjed üles said (eh-eh, ma aitasin ka köisi tõmmata), oli paat ühe külje peal viltu. Me istusime, kollased vihma-tuulejakid seljas, nagu tibupojad õrrel kõrgema külje peal, jalad üle ääre rippu. Muidugi saime märjaks ka. Pole midagi parata, purjetamine on veesport, nagu kipper enne minekut nentis. Mulle meeldis. Ja siis pidime ronima üle paadi ikka ühele poole ja teisele poole, kui oli vaja purje tuulde pöörata. See oli tõsiselt lahe. Mõtlen, et ehk on see midagi, mida võiks kohe sagedamini teha, ehk Eestiski. Vahepeal on külm ja pärast kahe päeva merel ei taht suurt muud kui veidi pikutada, aga rohkem oli tore kui raske.
Saared on imelised, sai peesitatud ja ujutud Whitehaveni rannal, mis on tituleeritud üheks maailma ilusamaks rannaks. Ilus oli ta tõesti: tolmpeen valge liiv ja türkiissinine vesi. Ja kogu selle ilu kohta küllalt vähe rahvast, sest ega sinna saamine pole just odav lõbu. Jätmata mainimata, et ilm oli päris tuuline ja normaalsed inimesed randa ei ronikski.
Hooki saarele seilasime tiiru peale, kuid oma jalga ma sinna ei saanudki. Mis ma oskan öelda, linnuke jääb sinna kasti tegemata, kuid ega ma kahetse.
Kultuuraline elu
Üks sõber tähendas hiljaaegu, et mu elu siin on nagu katkematu skaudilaager. Olen kuulnud, et skaudilaagrid on ühed ägedad kohad, nii tundsin end otsekui kõrvust tõstetuna, ise pole küll ühtegi laagrisse kunagi sattunud ega oska võrrelda. Samas tumestas skaudilaagri remarki veidi küsimus, et kas ma midagi kultuurilist vahelduseks ei tee.
Ma siis pidin tõsiselt selle peale mõtlema. Esmatundmus oli, et oh häbi, tõepoolest ma lihtsalt mandun siin pärismaalaste ja looduse keskel. Võib juhtuda, et kultuuriliste inimeste seltsi ma enam ei sobigi. Veidikese mõtlemise järel otsustasin, et raamatud käivad kultuuri alla küll. Parasjagu on mul käsil Colleen McCullough’ 1977. aasta romaan „The Thorn Birds“ („Okaslinnud“). Austraalia perekonnasaaga. Midagi meie „Tõe ja õigusega“ võrreldavat. Algab aastaga 1915, vaene pere, raske elu. Väga vabalt võiks see lugu aset leida Eestis või ükskõik kus mujal, vähemasti esimese osa järgi, no ehk katoliku kiriku mõju välja arvata. Eks näis, kuhu lugu välja viib.
Kui arvestada puhtalt oma lõbuks loetud raamatuid ehk siis neid, mille eest ei maksta, olen Austraalias arvatavasti rohkem lugenud kui viimase aasta jooksul Eestis. Valdavalt Austraalia lood ja autorid.
Telekat ei vaata. Korra juhtusin nägema üht „Kodus ja võõrsil“ osa, kuid kõik tegelased on seal uued, isegi ühtegi tuttavat tegevuspaika ei näinud. Mu teismeeast on ikka elu pikalt edasi läinud. See-eest olen üles võtnud filminduse. Läbitud on rändurite klassika: „Wolfe Creek“, „Lõuad“, „Täiuslik torm“. Viiekümnendate dokumentaalfilm „Northern Safari“ mehest, kes oma naise, õe ja koera väiksesse autosse pakib ning Perthist läbi tühermaa ja džunglite Darwinisse rändab, oli üsna kummastav kogemus. Siis läbi aegade Austraalia populaarseim linateos „Krokodill Dundee“ ja mitte nii populaarne ookeani taga, kuid samavõrd Austraalias – „The Castle“ („Kindlus“) – sellised varajalt hullud-veirdad filmid, mille tsitaadid on sama tavalised kui meie „John, lase vesi välja!“ või „Me oleme Tallinnast, me maksame“. Valdavalt olen põnevike peal, „Seven Pounds“, „The Sixth Sense“, „Knowing“, kui mainida mõnda, mida nautinud olen.
Korra olen lausa korralikul kontserdil käinud, mis samal ajal läks kirja ka arhitektuurivaatlusena: Roberto Fonseca Sydney ooperimajas. Päris põnev džäss, kuid ei saa salata, et pool kontserdist ma lihtsalt tukkusin: skautide linnalaagripäevad olid teinud oma töö.
Tõsi ta on, et valdava osa ajast elan üsna üksluist skaudielu, päevi täitmas kohtumised kängurute, hiiglaslike sisalike, veidrate suleliste ja karvastega. Sportimise olen samuti üsnagi maha jätnud, ehk saab mõningase toruujumise ja jalgsimatkamise sinna alla liigitada.
Vahetevahel tegelen tähtede vaatlemisega. Valdavaks vaatlusobjektiks on Lõunarist ja Orion, ainsad, mida ma siinses taevas tunnen.
Ahjaa. Kirjutan ka. Umbes lehekülje nädalas panen ikka paberile – nii kujundlikult väljendades –, viimase peatüki lugemisega saite just ühele poole.
Ma siis pidin tõsiselt selle peale mõtlema. Esmatundmus oli, et oh häbi, tõepoolest ma lihtsalt mandun siin pärismaalaste ja looduse keskel. Võib juhtuda, et kultuuriliste inimeste seltsi ma enam ei sobigi. Veidikese mõtlemise järel otsustasin, et raamatud käivad kultuuri alla küll. Parasjagu on mul käsil Colleen McCullough’ 1977. aasta romaan „The Thorn Birds“ („Okaslinnud“). Austraalia perekonnasaaga. Midagi meie „Tõe ja õigusega“ võrreldavat. Algab aastaga 1915, vaene pere, raske elu. Väga vabalt võiks see lugu aset leida Eestis või ükskõik kus mujal, vähemasti esimese osa järgi, no ehk katoliku kiriku mõju välja arvata. Eks näis, kuhu lugu välja viib.
Kui arvestada puhtalt oma lõbuks loetud raamatuid ehk siis neid, mille eest ei maksta, olen Austraalias arvatavasti rohkem lugenud kui viimase aasta jooksul Eestis. Valdavalt Austraalia lood ja autorid.
Telekat ei vaata. Korra juhtusin nägema üht „Kodus ja võõrsil“ osa, kuid kõik tegelased on seal uued, isegi ühtegi tuttavat tegevuspaika ei näinud. Mu teismeeast on ikka elu pikalt edasi läinud. See-eest olen üles võtnud filminduse. Läbitud on rändurite klassika: „Wolfe Creek“, „Lõuad“, „Täiuslik torm“. Viiekümnendate dokumentaalfilm „Northern Safari“ mehest, kes oma naise, õe ja koera väiksesse autosse pakib ning Perthist läbi tühermaa ja džunglite Darwinisse rändab, oli üsna kummastav kogemus. Siis läbi aegade Austraalia populaarseim linateos „Krokodill Dundee“ ja mitte nii populaarne ookeani taga, kuid samavõrd Austraalias – „The Castle“ („Kindlus“) – sellised varajalt hullud-veirdad filmid, mille tsitaadid on sama tavalised kui meie „John, lase vesi välja!“ või „Me oleme Tallinnast, me maksame“. Valdavalt olen põnevike peal, „Seven Pounds“, „The Sixth Sense“, „Knowing“, kui mainida mõnda, mida nautinud olen.
Korra olen lausa korralikul kontserdil käinud, mis samal ajal läks kirja ka arhitektuurivaatlusena: Roberto Fonseca Sydney ooperimajas. Päris põnev džäss, kuid ei saa salata, et pool kontserdist ma lihtsalt tukkusin: skautide linnalaagripäevad olid teinud oma töö.
Tõsi ta on, et valdava osa ajast elan üsna üksluist skaudielu, päevi täitmas kohtumised kängurute, hiiglaslike sisalike, veidrate suleliste ja karvastega. Sportimise olen samuti üsnagi maha jätnud, ehk saab mõningase toruujumise ja jalgsimatkamise sinna alla liigitada.
Vahetevahel tegelen tähtede vaatlemisega. Valdavaks vaatlusobjektiks on Lõunarist ja Orion, ainsad, mida ma siinses taevas tunnen.
Ahjaa. Kirjutan ka. Umbes lehekülje nädalas panen ikka paberile – nii kujundlikult väljendades –, viimase peatüki lugemisega saite just ühele poole.
Tellimine:
Postitused (Atom)