Rännak Kuningannamaale

Teate, Annika on siin. Austraalias. Kaheks nädalaks. Üks mu parimaid sõpru, ja ma ei näegi teda. Nuuks. Mis nägemisest rääkida, isegi kontakti olen temaga selle aja jooksul vaid korra saanud, kuna olen pidevalt levist väljas. Seepärast pole ka internetti jõudnud.
Viimased paar nädalat on taas läinud maa avastamise tähe all. Osalt on see olnud mu esimeste Austraalia-nädalate kordus: taas külastasin Port Macquariet ja Chrisi, kes oli mu esimesi pöidlahoidjaid siin; seejärel Byron Bay – taaskord see maaliline paik pilviselt-vihmaselt. Edasine rännak Idakallast mööda üles on olnud uus. Ronimine Mount Warningu (Hoiatuse mägi) tippu oli järjekordne pea pilve sisse pistmine, küllalt järsk turnimine (tipp kettpiirde abil) lõppes olematu halli vaatega. Mount Warning on mägi, mille tippu ronimine on olnud mu väike unistus siin: esimene paik, kus Austraalia mandril päike paistma hakkab, talvisel ajal vähemasti. Tahtsin minagi seal päikest tervitada, aga paistab, et see jääb ära: tippu ronimine on küllalt raske tee, võtab ligi kaks tundi ja viimane lõpp sellest, nagu öeldud, end keti abil üles vinnates, öises pimeduses poleks see just tark mõte, päris külm ka.
Mu reisikaaslaseks on taas Mark Nelson Bayst. Päike, mis New South Walesis meid üsna harva pilvede ja vihma vahelt külastas, tervitas meid otsekohe, kui Queenslandi – päikesepaiste osariiki, nagu nad seda kutsuvad – jõudsime. Hoolimata edasisest päikesepaistest on see reis veidi nukker olnud, arvatavasti jääb see meie viimaseks ühiseks rännakuks, mul on kava jäädagi siia üles Kuningannamaale. Üllatus-üllatus, on taas aeg tööle hakata, et kojusõiduraha kokku saada. Isaga rääkisin ükspäev. Ta imestab: kuidas nii, sa jälle reisimas, kas sa tööd üldse ei peagi tegema? Tõsi ta on, et olen siin pidanud töötama märksa vähem kui Eestis. Neli kuud olen töötanud ja neli kuud rännanud, mulle sobib. Mõtlen ainult, kuidas tagasi Euroopas olles seda eluviisi jätkata. Head ettepanekud on kõik oodatud.
Kui nüüd tagasi reisiloo juurde tulla, siis olen mõne fantastilise kogemuse võrra rikkam jälle. Need on delfiinid ja kängurud-vallabid. Päris lähedalt, päris vabad loomad. Delfiin sind vees peaaegu müksimas, känguru su juurde tulemas, et sa teda sügaksid. Inimsõbralikke delfiine, tookord tegelikult küll vaid ühte, Mystici, kohtasime Tin Can Bays. Mystici vanaisa oli kord, oma nelikümmend aastat tagasi, saanud vigastada ja ta tuli kaldalähedastesse vetesse end ravima, võimetu ise toitu otsima. Kaluritel oli tast kahju ning nad hakkasid talle igal hommikul kala andma (täiskasvanud delfiin sööb oma kümmekond kilo päevas). Kui delfiin piisavalt terve oli, et enda eest ise hoolt kanda, jättis ta kaluritega hüvasti ja läks tagasi oma karja juurde. Mystici vanaisa ei olnud kade ega hoidnud head kalapaika ainult enese teada, nii oli kalurite üllatus suur, kui järgmisel hommikul oli delfiin tagasi koos mõningate oma pereliikmetega. Ja nii on see olnud sellest ajast saati. Mystic käis neis vetes juba ema kõhus olles, nüüd on ta ise karjajuht ja toob vahel kaasa oma poja ja mõne oma naistest. Ka Mystic on olnud inimestes hooldada: vabatahtlikud olid temaga kümme päeva, kui ta hai rünnakust pääses. Tore on see, et delfiinid on küll harjunud hommikuti samale rannale tulema, kuid nad ei sõltu inimestest, alati naasevad nad oma karja juurde.
Sõbralikke vallabeid kohtasime juba väikeses rannaäärses linnakeses Woodgate’is:
kenasti ühe õue peal rohtu näsimas. Suur isane otse paraadukse ees külitamas ja otsekui koer pead tõstmas ja uurimas, kui miskit ümberringi toimumas oli. Ei ütleks omagi õuel sellisest vaatepildist ära. Ja muruniidukit ka pole vaja. Cape Hillsborough rahvuspark oli aga sõbralikke ja lausa nõudlikke känguruid-vallabeid pungil. Pargis lõunatamise ajal hüppas üks otse su nina alla ja hakkas suisa käpaga katsuma, et kas talle ka midagi antakse. Igal hommikul pool seitse on rannal kängurute söömaaeg. Kängurud on juba varem rannal ootel ja niipea kui vanamees ämbriga puude vahelt paistma hakkab, hüppavad nad tema juurde ja keksivad ümber tema, kuni igaüks oma kulbitäie terasid, helbeid ja heinapuru kätte on saanud. Ja karavanipargis puhkajad on muidugi kõik ümberringi vaatamas ja pildistamas: kes alles pidžaamas, kes kohvitass käes, aga muidugi ka pikatoruliste kaameratega asised pereisad. Pole siis ime, et sinna pea nädalaks paika jäime! Muidugi pakkus Cape Hillsborough muudki: mõnus kurviline rannajoon rohkete kivimürakatega, mida avastada; peesitamiseks sobiv liivarand; jalutuskäigud ümberkaudsetes metsades. Võrratu avastus oli mõõnaaegne paljastunud korallaed: korallid olid nüüd kõik lihtsalt kivide vahel madalas vees jalutades näha.
Jõudsime nüüd oma sihtpunkti Airlie Beachi, et lähipäevil Whitsunday saari külastada. (Nende hulgas ka Hooki saar. Leidsin selle saare kaardilt juba enne Austraaliasse tulekut. Naljatasin, et sinna ma lähen, hakkan Hooki saare printsessiks: Hooki saare miss Hook, uskumata kordagi, et ma sinna ka tegelikult jõuan. Nüüd on see siis päris käeulatuses.) Viimaks ometi olen ka tsivilisatsioonis ja mu telefon levis. Ja kui see kirjatükk üleval, siis olen ka interneti leidnud :)
Tervitused Eestisse! Mõtlen teile alatasa. Kuidas suvi on? On ka mõnus soe ja lämmatav, nagu nad kunagi olid, või jahe, pilves ja vihmane, nagu mullune? Olen mõningate teie pilte näinud. Igatsus tuleb peale.

Ahjaa päris paha peale olen ka läinud: käinud suhkrurooraksus ja makadeemia pähkleid vargsi istanduses nopimas. Suhkruroog oli väga magus, makadeemia pähklid on küll head, aga sarapuupähklite vastu on raske saada. Miski takistas pätsamast ananassi põllult, tea kas mingi sündsustunne on veel säilinud...