Kas olete kunagi unistanud elust paradiisirannal? II

Järgmisel päeval sõitsin tagasi Cairnsi, et taaskohtuda Jimiga. Plaan oli rentida auto, korjata möödaminnes peale Nathalie, kes läheduses tuttavate pool peesitas, ning aidaa! Tegelikkuses kujunes sellest välja mina, Jim ja maailma väikseim auto. Sinine, kahe uksega, natuke nagu Mr Beani auto, selline nunnu. Tagumised istmed lasime alla, et seljakotid ära mahutada, ja minek oligi. Meil oli nüüd nädal, plaan, kuhu kõik minna, ja lootus, et päike pilved võidab. Mu esimene nädal troopikas ei olnud just õnnistatud, olgugi et nn vihmahooaeg oli läbi, sadas ikka aeg-ajalt ja ka muidu oli üsna pilvealune. Et nüüd asja juurde tagasi tulla – Tully jõgi, seesama Austraalia põnevaim parvetamispaik, oli nüüd käeulatuses ja parim stardipaik Mission Beach. Alustasime Kurandast ja Arthetoni platoost (loodetavasti on see sobiv sõna „tablelands’i“ tõlkimiseks, ilma sõnastikuta tunnen end vahel ikka päris abitult). „Maaliline“ on ehk sobivaim sõna selle kirjeldamiseks: karjamaad, suhkrupõllud ja banaaniistandused, järved ning lugematu hulk koski ja kärestikke. Kui palju olen ma teile kirjutanud Kakadust ja ülejäänud reisist Darwini ümbruses? Ma ka ei mäleta. Igatahes pärast sealset kuumust, mis tähendas igas ojakeses ujumist (kus krokodille hiljuti nähtud ei oldud), ja metsikut loodust oli siinne maaliline kultuurmaastik ühes jahedavõitu ilmaga koht, kust kiiresti minekut tahtsime teha. Niisiis ootas meid Tully jõgi oma kärestikega ja et sinna saada, koht, millel nimeks Mission Beach ehk siis rand!
Oli omamoodi juhuste kokkulangemine, et jõgi oli sel päeval parvetamiseks suletud (!) ja nii olime sunnitud veetma päeva rannal, mis muidu oleks jäänud vaid hetkeliseks peatuspaigaks teel parvetama. Ja sellesse randa armusin esimesest hetkest. Karavaniparki lahutas rannast mõnemeetrine metsik puuderiba, valdavalt kookospalmid, täis kookospähkeleid. Neliteist kilomeetrit liivaranda, ühel pool pealetungiv kookospalmikasv, teisel pool soe selge merevesi, pikitud tillukeste roheliste mägisaarekestega. Ka päike oli viimaks pilvede üle võitu saanud ning muutnud olemise parasjagu nii kuumaks, et sai juba palmivarju järele vaadata.
Päike tõusis otse merest ja meie koos päikesega. Kui teiegi arvate, et kookospiim on jäki, siis proovige kena värsket alles rohekat kookospähklit – midagi paremat hommikuks oleks raske leida. Kas te teadsite, et kookospähkel ei kasvagi palmi otsas sellisena, nagu ta kena pruuni pallina poeletil on? Võib-olla olin mina lihtsalt veidi naiivne, aga tal on lisaks veel üks kest ümber, nii et ta näeb välja midagi ragbipallilaadset: piklik ja päris suur. Kõige parem on, kui see kest on alles rohekaskollane, siis on piim tõeliselt imemaitsev ning pähkli valge osa veidi pehmem ja värskem. Enne kui ette võtta kesta lõhkumise tõsine töö, tasub pähklit loksutada - et kas on piima loksumist kuulda, kui ei, otsi parem järgmine, see on juba vana. Pähkli kättesaamine koore seest on omaette tsirkus. Kui see tehtud, siis paar auku otsa sisse ja piima jooma. Osa pähkleid jäi lihtsalt söömata, ei jaksa nii palju närida.
Mis tahes plaanid meil ka enne olid, ülejäänud viis ööd oma nädalast veetsime sel rannal. Käisime parvetamas, mis oli pagana tore, aitäh Kairi, sulle tevituseks tuleb ükspäev ka üks kena foto mu fotoalbumisse. Paar parvetamispilti on üleval Facebookis. Veetsime päeva Dunki saarel, mis otse kaldalt näha on. Tegime mõned jalutuskäigud ümbruskonna vihmametsades ja nägime Austraalia suurimat lennuvõimetut lindu, haruldast cassowary’t.
Elu oli kui piknik mererannal, pärast seda kui ühe armsa kohviku avastasime, ei vaevanud end igal hommikul isegi hommikusöögiga. Inglise poisil oli mulle märgatavalt halb mõju: õppisin – ehk mitte veel armastama, kuid juba midagi sinnapoole – poolvedelaid mune ja peekonit ning isegi Austraalia kurikuulsat Vegemite’i. (Sellest Vegemit’ist ei ole ma teile ka vist veel kirjutanud. No ma lihtsalt ei ole sellest suuremat pidanud. See on tökatilaadne leiva-saiamääre, mis on valmistatud õlletööstuse jäätmest pärmist, haiseb kui kurat, on must kui öö, maitseb kui soolane sitt ja iga austraaliane lihtsalt armastab seda, no mõne veidra erandiga :P See on tegelikult päris talutav juustu-tomati võileivaga, ja ainult imeõhukese kihina. Väidetavalt on seal palju B-grupi vitamiine, kuid soolakogus tõenäoliselt tapab B-vitamiinide head omadused.)
Viimased ööd magasime lihtsalt magamiskottides mererannal – milleks keset ööd telki kooserdada, et siis end päikesetõusuks taas randa seada. Keset ööd on umbes 8-9, sest pimedaks läks juba enne seitset.

* * *

Kui te nüüd teada tahaksite, mis ma pärast seda rannaelu tegin, võin ju ka paari lausega öelda. Olen nüüd tagasi seal, kus alustasin, Nelson Bays Port Stephensis. Siin on südatalv, mis tähendab, et vihma sajab rohkem kui tavaliselt, kuid päikselised päevad on endiselt imeilusad, selline meie septembrikuine vananaiste suvi. Olen paar nädalat taas oma vanas kohvikus tööd teinud, mis tuli kui jumala kingitus, sest lennupiletiga siia olid ka kõik mu säästud läinud. Järgmisel nädalal on plaan sammud taas tagasi põhja poole seada.

* * *

Lõpetuseks üks habemega nali ka.

Michael Jacksonil on plaanis viimane tuur Austraalias. Mis on tuuri nimeks??? Milles küsimus?


Michael Jackson Down Under loomulikult.