Kas olete kunagi unistanud elust paradiisirannal?

Kas olete kunagi unistanud elust paradiisirannal: kuldne liiv, soe merevesi, palmid, küpsed kookospähklid kukuvad pots ja pots? Karm on see, et tegelikult ei olegi see mingi kättesaamatu unistus. Mina veetsin sel rannal esialgu küll ainult viis ööd-päeva. Esialgu. Milleks tahta veel midagi muud, kui sul on kõik olemas!? Aga noh, teate küll, inimesed on täitmatud, isegi paradiis ei rahulda.
Kuidas ma sinna sattusin? Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin alustama ehk Kairist, kes mind ühel päikselisel sügispäeval Pirita jõele parvetama viis. Päris kaugel paradiisisist. Oli rohkem aerutamist kui kiljudes kärestike läbimist, kuid seeme oli pandud. Parvetamine ehk siinmail rafting oli see, mida ma veel tahtsin teha. Ja Tully jõgi Queenslandis paarsada kilomeetrit Cairnsist lõunas on väidetavalt parim parvetamisjõgi Austraalias. Nii teadsin ma juba Austraaliasse tulles ja Tullyst päris kaugel olles, et ükspäev ma lähen ja teen selle ära. Edasist te juba mõnevõrra teate: töötamine nii et veri ninast väljas (ha-haa), pagemine tühermaadele suurt kivi vaatama, päikeseloojangud kuumas Darwinis ja siis Cairns.
Kui ma õigesti mäletan, lõppesid mu lood ja laulud kuskil Darwini järele õhates ja Cairnsi poole teel olles.
Cairns on üsna kummaline paik. Igal pool võid kuulda Cairnsist (hääldus: keerns), tundub justkui seljakotirändurite pühapaik, kus nad kõik pool oma elust veedavad. Mõneski mõttes on raske seda linna vältida, see on üks peamisi hüppelaudu Suure Korallrahu paadireisidele, aga ka päevastele reisidele Cape Tribulationisse, mida reklaamitakse kui paika, kus vihmamets kohtub rannaga (mida ta ka teeb ja mitte ainult seal), piltilusatele Artheton Tablelandsi aladele, mis on pikitud lugematute koskedega, aga ka Tully jõe parvetamisretkedele. Rääkimata sellest kui paljud rändurid loodavad töötada ümberkaudsetes banaani-, suhkruroo- ja mangoistandustes, ja muidugi seda ka teevad, kui nad õigel ajal õiges kohas juhtuvad olema.
Tegelikult tuleb meelde, et kirjutasin teile juba ka Port Douglasest, armsast suvituslinnast Cairnsi külje all. Tegelikult tundubki nii, et kõik, mis Cairnsi ümbritseb on ütlemata kaunis ja parimaid paiku, millest unistada võib. Cairns ise aga kõige selle survel muutunud külmaks hotelle ja hiiglaslikke hosteleid täis megaturistikülaks, kus tänav tänava järel on tuubil turismiagentuure, autorentlaid, poode ja veel mõni turismiagentuur. Hea on selle juures see, et tihe konkurents hoiab hinnad üsna taskukohased. Mitmed kohad pakuvad tasuta internetti, mitmed hostelid prii hommikusööki, õhtusöögitalonge või prii küüti kesklinna, kui nad päris keset kõike mürglit ei asu.
Oi-ja, kus ma nüüd olingi? Lendasin Cairnsi Nathaliega, kes mind aga õige pea maha jättis ja nädalaks oma siinsele tuttavatele külla sõitis. Siis käisin snorgeldamas korallrahul, mis oli ütlemata kaunis ja pagan tehke seda kindlasti, isegi, kui te mereelukatest seni veel kuigivõrd vaimustuses ei ole. Too esimene kauge snorgeldamispäev oli vihmane ja kehva nähtavusega, aga nii etterutates, läksin ja võtsin sarnase reisi nädal tagasi ka teist korda ette, ja tõenäoliselt teen veel. See on lihtsalt fantastiline. Seejärel põrutasin põhja poole Port Douglasesse, paika, mida Kate, tüdruk mu tühermaa reisilt, taevani kiitnud oli ja millesse minagi otsekohe armusin. See armastus ei suutud aga vastu panna ihale uusi paiku avastada ja nii jõudsin ma Cape Tribulationisse ehk Cape Tribi, nagu nad siin seda hellitavalt kutsuvad. See oli jahmatavalt uus kogemus. Ehk mitte Cape Trib ise, aga hostel, kuhu ma sattusin, inimesed, keda ma kohtasin, vihmasajud vihmametsas. See võiks väärida omaette peatükki. See oli seda tüüpi hostel, millised mulle kõige enam meeldivad: keset loodust, siinkohal vihmametsa, ja nii väike, et külastajad paratamatult üksteisega suhtlevad. Nii kohtasin ma seal keset vihma ja vihmametsa Siggit ja Mirjamit, üks Norrast, teine Hollandist, igaüks omamoodi üksiklane oma reisides, korraks kokku saamas. See oli kummaline tüdrukute südamepuistamise õhtu. Ühes sõime ka mu esimese palmi alt nopitud kookospähkli. See oli fantastiline. Ja edasi läksid kookospähklid aina paremaks.
Järgmisel hommikul leidis köögis aset umbes järgmine kahevestlus. (Mis on lihtsalt vahepala ega vii lugu kuidagi edasi.) Mina oma müsli, õunte ja jogurtiga mässamas. Sisse astub Iisraeli ameeriklane Jon, kelle kohta ma ei tea veel, et ta on ameeriklane, et ta on Jon ega et ta vanemate veri on pärit Iisraelist, Poolast ja tont teab kust veel. Kõik, mis ma tean, on, et ta on pagana sümpaatne, mustade laines juuste ja tumedate silmadega ja et ta on koos mingi teise poisiga, kelle kohta ma veel ei tea, et ta on tema vend, kes teises Ameerika otsas elab ja kellega nad vaid paar korda aastas kohtuvad, seekord siis selleks, et kaheks nädalaks (sic!) Austraaliasse tulla.
Sümpaatne tumedate silmade ja mustade laines juustega poiss: „Tere! Kuidas läheb?“
Mina, räbaldunud seelikus, väljakasvanud juustega: „Oi, tere, tänan küsimast, päris hästi! Kuidas endal?“
Sümpaatne tumedate silmade ja mustade laines juustega poiss: „Jajah, kenasti.“
Kohmetu paus ja siis püüab sümpaatne tumedate silmade ja mustade laines juustega poiss taas viisakas olla: „Mis siis ka täna plaanis on?“
Mina: „Ee, läheme randa, tahaks minna ja üle vaadata ka need teised rannad teisel pool kivirünkaid ja noh, ega see just kõige parem ei paista, ilm ka naa vihmane, bla-bla-bla. Ja mis ise?“
Sümpaatne tumedate silmade ja mustade laines juustega poiss: „No meil on kavas minna (ma ei pööranud suuremat tähelepanu mis) mäe otsa matkata.“
Edasi läks see umbes nii, mina: „Oi kui põnev, kas ma võiksin ka tulla?“
Nojah, Jon, kelle kohta ma veel ei teadnud, et ta nimi Jon on, oli erinevalt minust piisavalt viisakas, et mitte ära öelda, nii algas mu seni kõige järsem teekond. Kolm tundi üles ja kolm tundi alla, nii hoiatasid kogenud mehed hostelist. Ja kell oli umbes 11, kui me ükskord liikuma saime, lisaks sõit mäe jalamile. Võtsin igaks juhuks pealambi kaasa, siin on pagana kerge pimeda kätte jääda. Ja pagan see oli alles matk. Lubasin endale mitte viriseda. Niisiis hoidsin hambad ristis ja samal ajal püüdsin rõõmus ja muretu välja paista. Kohati oli rada nii järsk, et tuli end puujuuri pidi üles tõmmata. Hoidsime tempot, et mitte pimeda kätte jääda. Poole maa peal mõtlesin tõsiselt tagasipöördumisele, natuke veel ja siis. Siis õnneks seekordne tõus lõppes ja sai veidi hinge tõmmata. Siis hakkas sadama, mis kogu selle raja ligaselt libedaks muutis ja trobikonna kaane välja meelitas. Kui viimaks tippu jõudsime (kahe tunniga, kuna olime pimeda kätte jäämise kartuses ikka jõuga edasi põrutanud), tervitas meid lummava vaate asemel kena valge sein, mäetipp oli lihtsalt pilve sees. Ja kaanid roomasid välja kõikmõeldavatest kohtadest. Nii pöörasime pärast minutilist piinlemist otsa ringi ja liuglesime mööda poriradu mäe otsast alla.

Jätkub.