Viimane päev Darwinis

Eile õhtul jõudis kohale, et nüüd siis ongi minek, ja et mis pagana pärast nii kiire on selle minekuga. Sirvisin töökuulutusi, ei paista päris trööstitu olevat, kuiv hooaeg on alanud ja sellega elu tuure üles võtmas, kohvikutes ikka inimesi vajatakse. Aga noh, Kuningannamaa ootab. Oma kohvikutega. Mul on väike unistus minna tööle ja elama mõnele armsale korallsaarele, kus vabadel päevadel-õhtutel saaks otse kaldalt snorgeldama minna. Võib-olla on selleks saareks Hooki saar, eh.
Nädal aega avastasin siis mitte enam nii võhivõõrastega ümbruskonna rahvusparke. Rentisime auto, pakkisime kola ja telkima. Seekordne „meie“ oli siis hollandi tüdruk Nathalie, kes on magusvalusa otsekohese ütlemise ja samasuguse huumorimeelega; Yorkshire’st pärit Jim ehtsa Yorkshire’ aktsendiga, mida meie kõrbereisi esimestel päevadel šotlane mulle tõlkima pidi, muidu ei jaganud ma midagi, ja siis uus poiss Benjamin prantsusmaalt, kellega sattusime ühes Alice’ist Darwinisse sõitma ja kes osutus kohati päris tüütuks, mõni kohe ei oska elu nautida ja leiab alati põhjuse vinguda.
Valdava osa ajast veetsime lugematutes koskedes ja jõekestes supeldes ja lihtsalt vedeledes. Päevad on siin kuumad, kõndimine võtab viie minutiga võhmale. Õhtud see-eest on mõnusad mahedad, samas sageli tahavad ka sääsed sellest osa saada. Taas õhtud ümber lõkketule ja magamine tähtede all (ei vaevunud telgile patet peale panema). Lisaks vees mõnulemisele kohtasime ka krokodille, mitu ujumiskohta oli isegi suletud, kuna sealt hiljuti mõni krokodill välja oli veetud. Me küll tegime spetsiaalse paadisõidu, et krokodille näha, ja tuleb välja, et siin krokodillid ei magagi päev otsa nagu loomaaias, päris kiirelt liiguvad, kui vaid tahavad. Tegelikult küll metsikud krokodillid ja omal territooriumil, kuid kuna nad on harjunud, et paadist saavad nad lihatüki, siis ujuvad nad kohe lähemale, kui paati tulemas näevad. Nagu lemmikloomad. Veidi kahju neist. Tahaks ikka päris metsikuid.
Ja siis muidugi aborigeenide koopamaalingud, neid on siinkandis hästi palju. Mõnus soe koht, pole päevad otsa muud teha kui koopas istuda ja jutte vesta. Vist.
Päikeseloojangud siin Darwinis on imeilusad. Taevas ei ole enam nii selge kui tühermaal, on selline veidi hägune, sudune. Võib-olla lugematutest väikestest metsapõletamistest, mida siin kuiva hooaja algul tehakse, et säästa ala suurtest pidurdamatutest põlengutest hiljem. Olgu see mis on, päikese loojudes või pigem isegi hiljem annab see kogu taevale erisuguse värvidemängu isegi ilma mingi pilveraasutagi. Nii on meie igaõhtuseks traditsiooniks siin saanud veeta õhtupoolikud mere ääres kaarte mängides.
Ja täna toimub taas õhtune aasiapärane rannaturg, mis tähendab rohkelt head sööki, peaasjalikult aasia köök, aga ka mehhiko, itaalia ja muidug austraalia enda känguru ja krokodillivardad. Lisaks mitmesugusd muusikud ja pudi-padikaupmehed. Ja nii igal neljapäeval ja pühapäeval läbi kogu kuiva aastaaja. Ma ei kurdaks sugugi, kui siia kauemaks peaksin jääma...
Cairns ja selle ümbruskond peab nüüd lihtsalt veel parem olema.