Kümme ööd kümne võhivõõraga keset eikusagit

Täna pigistan mõne hetke, et oma tegemistest veidi teada anda. Viimased paar nädalat on olnud üsna teistsugused. Kümnepäevane rännak Adelaide’ist Alice Springsi jätkub siin Darwinis. Kümnest reisiseltsilisest neli on siin, kolmekesi asume homme avastama ümbrust: Kakadu, Katherine, Litchfield. See on üsna uus kogemus olla osa kambast. Tundub, et ma olen alati olnud kahekesi või siis selline üksik hunt.
Nagu mu üks kõige kallimaid lugejaid ütles, ei ole üldse huvitav lugeda looduskirjeldusi, niisiis seekord püüan teisiti. (Tegelikult oligi loodus selle reisi juures ehk teisejärguline.) Meid oli kokku kümme ja üsna kirju seltskond: kaks sakslast, kaks šotlast, kaks inglast, üks hollandlane, üks prantslane, üks kanadalane ja – last but not least – üks eestlane ning autojuht-giid oli ka paras osa kambast, nii et Austraalia oli ka esindatud. Märksõnadeks olid kuumad päevad ja külmad ööd (rekord pluss üks kraad ühel ööl); lõputu tühi väli päevade kaupa (ups, see kõlab nagu looduskirjeldus juba); magamine ümber lõkketule asjandustes, mille kohta parim selgitus on inglise poisi Jimi sõnadega: magamiskoti magamiskott, piimane linnutee ja särav lõunarist su kohal; peaaegu katkematu toolidisko autos; öine ujumine kuumaveeallikas; igast praost läbitungiv ja kõike kattev punane tolm...

Võib-olla mõni lugu vahelduseks?
Oodnadatta, tilluke külake keset eikusagit, elanikke ehk kümmekond, valdavalt aborigeenid. Peatume kohviks ja auto tankimiseks, teeme tiiru muuseumis. Meie aborigeenist teejuht seal mängib meile kitarri ja kutsub meid liituma lauluks. Tema inglise keel pole just parim ja on peaaegu võimatu aru saada, mida ta meile rääkida tahab. Laulame kängurulaulu, millel ei ole mingit viisi ja sõnadeks on la-la-la-la-la, mis meie kõigi suudest kokku kõlab paraja kassikoorina. Kohalik paistab seda päris nautivat, me otsime võimalust põgenemiseks. Kui näeme viimaks Beni, meie autojuhti auto poole liikuvat, oleme krapsti püsti. „Aitäh-aitäh! Oli väga tore, aga näe, peame nüüd minema hakkama, Ben juba ootab.“ Jõuame autoni. Benil on aega küll: „Oh ei, me ei hakka veel minema.“ Nathalie, hollandi tüdruk, lootust kaotamas: „ Oled sa kindel, et me ei pea kohe minema hakkama?“
*
Oleme tundide kaupa mööda tühermaad sõitnud. Ükskõik mis suunas sa ka ei vaata, silmapiirini on lage, madalad põõsatutid vaid. Viimaks peatume. Amandine, prantsuse tüdruk, uurib: „Miks me seisma jäime? Mis siin on?“ Nathalie vastab täpselt nii, nagu olukord on: „Mitte midagi.“
*
Peatume järjekordses aborigeenikülakeses, et oma varusid täiendada. Poes on päris mitmekesine valik ja otsus jääb loomamaskide peale, üllatus Benile, meie autojuhile. Autos paneme peale džunglilaulu, teate küll: „In the jungle...“ Ja tantsime ja laulame nii kuis kõrid võtavad, loomamaskid peas. Kui lugu lõpeb, võtab Ben tõsise tooni: „Te ei usuks, kui ma ütlen, kui sageli seda ei juhtu...“

Alice’is hakkasime üksteisest lahkuma, kes Perthi, kes Cairnsi, Lisa jäi kohapeale tööle, olid kurvad momendid. Siiski nüüd oleme Darwinis veel neljakesi, homme kolmekesi. Siin on mõnusalt soojad ööd, kaardimäng päikeseloojangul mere ääres, ühine õhtusöögi valmistamine... Kõik on hästi, selleks nädalaks vähemasti veel.