Olen jõudnud armsasse suvituslinnakesse Port Douglasesse. Mõlgutan juba vaikselt mõtteid, et äkki ongi see see koht, kuhu võiks mõneks kuuks paika jääda. Täna lähen vaatan ranna üle, ilma selleta on raske otsustada.
Cairnsis käidud. Ei meeldinud. Liiga suur. Üks reis korallrahule tehtud, halvemat päeva oleks olnud raske valida, hommikul sadas nagu oavarrest, päeva peale läks küll paremaks, aga vesi oli siiski pagana sogane ja palju ei näinud. Niisiis tuleb järgmisel nädalal teinegi snorgeldamisreis ette võtta. Mulle meeldib. Vesi on mõus soe.
Homme kolin veel veidi põhja poole Cape Tribulationisse, kus rand kohtub vihmametsaga, peesitan siis seal paar päeva.
Ja kirjutasin uue CV, kraapisin kõik ülikoolid ja keeletoimetamised maha ja lisasin detailse kirjelduse, kuidas ma taldrikuid ette kanda ja pärast puhtaks pesta oskan. Ehk see aitab.
Aga olgu. Kirjutage siis, kuidas teil seal hästi läheb!
neljapäev, 28. mai 2009
pühapäev, 24. mai 2009
Viimane päev Darwinis
Eile õhtul jõudis kohale, et nüüd siis ongi minek, ja et mis pagana pärast nii kiire on selle minekuga. Sirvisin töökuulutusi, ei paista päris trööstitu olevat, kuiv hooaeg on alanud ja sellega elu tuure üles võtmas, kohvikutes ikka inimesi vajatakse. Aga noh, Kuningannamaa ootab. Oma kohvikutega. Mul on väike unistus minna tööle ja elama mõnele armsale korallsaarele, kus vabadel päevadel-õhtutel saaks otse kaldalt snorgeldama minna. Võib-olla on selleks saareks Hooki saar, eh.
Nädal aega avastasin siis mitte enam nii võhivõõrastega ümbruskonna rahvusparke. Rentisime auto, pakkisime kola ja telkima. Seekordne „meie“ oli siis hollandi tüdruk Nathalie, kes on magusvalusa otsekohese ütlemise ja samasuguse huumorimeelega; Yorkshire’st pärit Jim ehtsa Yorkshire’ aktsendiga, mida meie kõrbereisi esimestel päevadel šotlane mulle tõlkima pidi, muidu ei jaganud ma midagi, ja siis uus poiss Benjamin prantsusmaalt, kellega sattusime ühes Alice’ist Darwinisse sõitma ja kes osutus kohati päris tüütuks, mõni kohe ei oska elu nautida ja leiab alati põhjuse vinguda.
Valdava osa ajast veetsime lugematutes koskedes ja jõekestes supeldes ja lihtsalt vedeledes. Päevad on siin kuumad, kõndimine võtab viie minutiga võhmale. Õhtud see-eest on mõnusad mahedad, samas sageli tahavad ka sääsed sellest osa saada. Taas õhtud ümber lõkketule ja magamine tähtede all (ei vaevunud telgile patet peale panema). Lisaks vees mõnulemisele kohtasime ka krokodille, mitu ujumiskohta oli isegi suletud, kuna sealt hiljuti mõni krokodill välja oli veetud. Me küll tegime spetsiaalse paadisõidu, et krokodille näha, ja tuleb välja, et siin krokodillid ei magagi päev otsa nagu loomaaias, päris kiirelt liiguvad, kui vaid tahavad. Tegelikult küll metsikud krokodillid ja omal territooriumil, kuid kuna nad on harjunud, et paadist saavad nad lihatüki, siis ujuvad nad kohe lähemale, kui paati tulemas näevad. Nagu lemmikloomad. Veidi kahju neist. Tahaks ikka päris metsikuid.
Ja siis muidugi aborigeenide koopamaalingud, neid on siinkandis hästi palju. Mõnus soe koht, pole päevad otsa muud teha kui koopas istuda ja jutte vesta. Vist.
Päikeseloojangud siin Darwinis on imeilusad. Taevas ei ole enam nii selge kui tühermaal, on selline veidi hägune, sudune. Võib-olla lugematutest väikestest metsapõletamistest, mida siin kuiva hooaja algul tehakse, et säästa ala suurtest pidurdamatutest põlengutest hiljem. Olgu see mis on, päikese loojudes või pigem isegi hiljem annab see kogu taevale erisuguse värvidemängu isegi ilma mingi pilveraasutagi. Nii on meie igaõhtuseks traditsiooniks siin saanud veeta õhtupoolikud mere ääres kaarte mängides.
Ja täna toimub taas õhtune aasiapärane rannaturg, mis tähendab rohkelt head sööki, peaasjalikult aasia köök, aga ka mehhiko, itaalia ja muidug austraalia enda känguru ja krokodillivardad. Lisaks mitmesugusd muusikud ja pudi-padikaupmehed. Ja nii igal neljapäeval ja pühapäeval läbi kogu kuiva aastaaja. Ma ei kurdaks sugugi, kui siia kauemaks peaksin jääma...
Cairns ja selle ümbruskond peab nüüd lihtsalt veel parem olema.
Nädal aega avastasin siis mitte enam nii võhivõõrastega ümbruskonna rahvusparke. Rentisime auto, pakkisime kola ja telkima. Seekordne „meie“ oli siis hollandi tüdruk Nathalie, kes on magusvalusa otsekohese ütlemise ja samasuguse huumorimeelega; Yorkshire’st pärit Jim ehtsa Yorkshire’ aktsendiga, mida meie kõrbereisi esimestel päevadel šotlane mulle tõlkima pidi, muidu ei jaganud ma midagi, ja siis uus poiss Benjamin prantsusmaalt, kellega sattusime ühes Alice’ist Darwinisse sõitma ja kes osutus kohati päris tüütuks, mõni kohe ei oska elu nautida ja leiab alati põhjuse vinguda.
Valdava osa ajast veetsime lugematutes koskedes ja jõekestes supeldes ja lihtsalt vedeledes. Päevad on siin kuumad, kõndimine võtab viie minutiga võhmale. Õhtud see-eest on mõnusad mahedad, samas sageli tahavad ka sääsed sellest osa saada. Taas õhtud ümber lõkketule ja magamine tähtede all (ei vaevunud telgile patet peale panema). Lisaks vees mõnulemisele kohtasime ka krokodille, mitu ujumiskohta oli isegi suletud, kuna sealt hiljuti mõni krokodill välja oli veetud. Me küll tegime spetsiaalse paadisõidu, et krokodille näha, ja tuleb välja, et siin krokodillid ei magagi päev otsa nagu loomaaias, päris kiirelt liiguvad, kui vaid tahavad. Tegelikult küll metsikud krokodillid ja omal territooriumil, kuid kuna nad on harjunud, et paadist saavad nad lihatüki, siis ujuvad nad kohe lähemale, kui paati tulemas näevad. Nagu lemmikloomad. Veidi kahju neist. Tahaks ikka päris metsikuid.
Ja siis muidugi aborigeenide koopamaalingud, neid on siinkandis hästi palju. Mõnus soe koht, pole päevad otsa muud teha kui koopas istuda ja jutte vesta. Vist.
Päikeseloojangud siin Darwinis on imeilusad. Taevas ei ole enam nii selge kui tühermaal, on selline veidi hägune, sudune. Võib-olla lugematutest väikestest metsapõletamistest, mida siin kuiva hooaja algul tehakse, et säästa ala suurtest pidurdamatutest põlengutest hiljem. Olgu see mis on, päikese loojudes või pigem isegi hiljem annab see kogu taevale erisuguse värvidemängu isegi ilma mingi pilveraasutagi. Nii on meie igaõhtuseks traditsiooniks siin saanud veeta õhtupoolikud mere ääres kaarte mängides.
Ja täna toimub taas õhtune aasiapärane rannaturg, mis tähendab rohkelt head sööki, peaasjalikult aasia köök, aga ka mehhiko, itaalia ja muidug austraalia enda känguru ja krokodillivardad. Lisaks mitmesugusd muusikud ja pudi-padikaupmehed. Ja nii igal neljapäeval ja pühapäeval läbi kogu kuiva aastaaja. Ma ei kurdaks sugugi, kui siia kauemaks peaksin jääma...
Cairns ja selle ümbruskond peab nüüd lihtsalt veel parem olema.
neljapäev, 14. mai 2009
Kümme ööd kümne võhivõõraga keset eikusagit
Täna pigistan mõne hetke, et oma tegemistest veidi teada anda. Viimased paar nädalat on olnud üsna teistsugused. Kümnepäevane rännak Adelaide’ist Alice Springsi jätkub siin Darwinis. Kümnest reisiseltsilisest neli on siin, kolmekesi asume homme avastama ümbrust: Kakadu, Katherine, Litchfield. See on üsna uus kogemus olla osa kambast. Tundub, et ma olen alati olnud kahekesi või siis selline üksik hunt.
Nagu mu üks kõige kallimaid lugejaid ütles, ei ole üldse huvitav lugeda looduskirjeldusi, niisiis seekord püüan teisiti. (Tegelikult oligi loodus selle reisi juures ehk teisejärguline.) Meid oli kokku kümme ja üsna kirju seltskond: kaks sakslast, kaks šotlast, kaks inglast, üks hollandlane, üks prantslane, üks kanadalane ja – last but not least – üks eestlane ning autojuht-giid oli ka paras osa kambast, nii et Austraalia oli ka esindatud. Märksõnadeks olid kuumad päevad ja külmad ööd (rekord pluss üks kraad ühel ööl); lõputu tühi väli päevade kaupa (ups, see kõlab nagu looduskirjeldus juba); magamine ümber lõkketule asjandustes, mille kohta parim selgitus on inglise poisi Jimi sõnadega: magamiskoti magamiskott, piimane linnutee ja särav lõunarist su kohal; peaaegu katkematu toolidisko autos; öine ujumine kuumaveeallikas; igast praost läbitungiv ja kõike kattev punane tolm...
Võib-olla mõni lugu vahelduseks?
Oodnadatta, tilluke külake keset eikusagit, elanikke ehk kümmekond, valdavalt aborigeenid. Peatume kohviks ja auto tankimiseks, teeme tiiru muuseumis. Meie aborigeenist teejuht seal mängib meile kitarri ja kutsub meid liituma lauluks. Tema inglise keel pole just parim ja on peaaegu võimatu aru saada, mida ta meile rääkida tahab. Laulame kängurulaulu, millel ei ole mingit viisi ja sõnadeks on la-la-la-la-la, mis meie kõigi suudest kokku kõlab paraja kassikoorina. Kohalik paistab seda päris nautivat, me otsime võimalust põgenemiseks. Kui näeme viimaks Beni, meie autojuhti auto poole liikuvat, oleme krapsti püsti. „Aitäh-aitäh! Oli väga tore, aga näe, peame nüüd minema hakkama, Ben juba ootab.“ Jõuame autoni. Benil on aega küll: „Oh ei, me ei hakka veel minema.“ Nathalie, hollandi tüdruk, lootust kaotamas: „ Oled sa kindel, et me ei pea kohe minema hakkama?“
*
Oleme tundide kaupa mööda tühermaad sõitnud. Ükskõik mis suunas sa ka ei vaata, silmapiirini on lage, madalad põõsatutid vaid. Viimaks peatume. Amandine, prantsuse tüdruk, uurib: „Miks me seisma jäime? Mis siin on?“ Nathalie vastab täpselt nii, nagu olukord on: „Mitte midagi.“
*
Peatume järjekordses aborigeenikülakeses, et oma varusid täiendada. Poes on päris mitmekesine valik ja otsus jääb loomamaskide peale, üllatus Benile, meie autojuhile. Autos paneme peale džunglilaulu, teate küll: „In the jungle...“ Ja tantsime ja laulame nii kuis kõrid võtavad, loomamaskid peas. Kui lugu lõpeb, võtab Ben tõsise tooni: „Te ei usuks, kui ma ütlen, kui sageli seda ei juhtu...“
Alice’is hakkasime üksteisest lahkuma, kes Perthi, kes Cairnsi, Lisa jäi kohapeale tööle, olid kurvad momendid. Siiski nüüd oleme Darwinis veel neljakesi, homme kolmekesi. Siin on mõnusalt soojad ööd, kaardimäng päikeseloojangul mere ääres, ühine õhtusöögi valmistamine... Kõik on hästi, selleks nädalaks vähemasti veel.
Nagu mu üks kõige kallimaid lugejaid ütles, ei ole üldse huvitav lugeda looduskirjeldusi, niisiis seekord püüan teisiti. (Tegelikult oligi loodus selle reisi juures ehk teisejärguline.) Meid oli kokku kümme ja üsna kirju seltskond: kaks sakslast, kaks šotlast, kaks inglast, üks hollandlane, üks prantslane, üks kanadalane ja – last but not least – üks eestlane ning autojuht-giid oli ka paras osa kambast, nii et Austraalia oli ka esindatud. Märksõnadeks olid kuumad päevad ja külmad ööd (rekord pluss üks kraad ühel ööl); lõputu tühi väli päevade kaupa (ups, see kõlab nagu looduskirjeldus juba); magamine ümber lõkketule asjandustes, mille kohta parim selgitus on inglise poisi Jimi sõnadega: magamiskoti magamiskott, piimane linnutee ja särav lõunarist su kohal; peaaegu katkematu toolidisko autos; öine ujumine kuumaveeallikas; igast praost läbitungiv ja kõike kattev punane tolm...
Võib-olla mõni lugu vahelduseks?
Oodnadatta, tilluke külake keset eikusagit, elanikke ehk kümmekond, valdavalt aborigeenid. Peatume kohviks ja auto tankimiseks, teeme tiiru muuseumis. Meie aborigeenist teejuht seal mängib meile kitarri ja kutsub meid liituma lauluks. Tema inglise keel pole just parim ja on peaaegu võimatu aru saada, mida ta meile rääkida tahab. Laulame kängurulaulu, millel ei ole mingit viisi ja sõnadeks on la-la-la-la-la, mis meie kõigi suudest kokku kõlab paraja kassikoorina. Kohalik paistab seda päris nautivat, me otsime võimalust põgenemiseks. Kui näeme viimaks Beni, meie autojuhti auto poole liikuvat, oleme krapsti püsti. „Aitäh-aitäh! Oli väga tore, aga näe, peame nüüd minema hakkama, Ben juba ootab.“ Jõuame autoni. Benil on aega küll: „Oh ei, me ei hakka veel minema.“ Nathalie, hollandi tüdruk, lootust kaotamas: „ Oled sa kindel, et me ei pea kohe minema hakkama?“
*
Oleme tundide kaupa mööda tühermaad sõitnud. Ükskõik mis suunas sa ka ei vaata, silmapiirini on lage, madalad põõsatutid vaid. Viimaks peatume. Amandine, prantsuse tüdruk, uurib: „Miks me seisma jäime? Mis siin on?“ Nathalie vastab täpselt nii, nagu olukord on: „Mitte midagi.“
*
Peatume järjekordses aborigeenikülakeses, et oma varusid täiendada. Poes on päris mitmekesine valik ja otsus jääb loomamaskide peale, üllatus Benile, meie autojuhile. Autos paneme peale džunglilaulu, teate küll: „In the jungle...“ Ja tantsime ja laulame nii kuis kõrid võtavad, loomamaskid peas. Kui lugu lõpeb, võtab Ben tõsise tooni: „Te ei usuks, kui ma ütlen, kui sageli seda ei juhtu...“
Alice’is hakkasime üksteisest lahkuma, kes Perthi, kes Cairnsi, Lisa jäi kohapeale tööle, olid kurvad momendid. Siiski nüüd oleme Darwinis veel neljakesi, homme kolmekesi. Siin on mõnusalt soojad ööd, kaardimäng päikeseloojangul mere ääres, ühine õhtusöögi valmistamine... Kõik on hästi, selleks nädalaks vähemasti veel.
Tellimine:
Postitused (Atom)