Uitmõtteid

Mõni nädal tagasi andsid mu vaprad pruunid püksid alla, või ehk nad lihtsalt arvasid, et siin on nende jaoks liialt palav ja tegid omaalgatuslikult tagumiku kohale suure augu sisse. Egas midagi. Õmblusesmaabi oli kohal, aga olin sunnitud pea ka uue paari ostma. (Pükste vahetumist te fotodelt küll tõenäoliselt ei märka, uued on umbes-täpselt samasugused nagu eelmisedki.) Igatahes tegin väikse vahekokkuvõtte, millele olen pidanud kulutama lisaks esmavajalikule nagu söök, öömaja, reisimine ja meelelahutus :P
Austraalias oldud viie kuu jooksul olen suutnud läbi kulutada paari pükse, kaotada kaks paari päikeseprille, mälupulga ja juukseklambri ning mu fotoaparaat otsustas lakata töötamast – need kõik olen pidanud asendama. Fotokas oli suurim kaotus, mu nummi roosa viiekordse suumiga Pentax, tõenäoliselt sai liialt palju liiva ja soola ning hakkas pilte ülevalgustama. Uus Panasonic Lumix ei ole nii nummi ja on umbes poole suurem, aga see-eest on objektiiv umbes kaks korda suurem ja suum ka kümnekordne. Eks vaadake ise, kas on parem Sinimägede fotod on tema töö.
Päikeseprillid lihtsalt ei ole minu ala paistab nii. Esimese paari suutsin unustada Byron Bay hostelisse kolm päeva pärast ostmist. Teine paar jättis mu maha kaks päeva pärast soetamist. Viimane on senini vastu pidanud, hoian pöialt, et see nii jätkuks, sest päikseprillide ostmine pole siin naljaasi. Paistab, et minu peakuju Austraalia päikeseprillidega kokku lihtsalt ei lähe, annab hästiistuvaid otsida.
Ühe kampsunilaadse asja olen muretsenud, hakkab jahedaks minema. Kui uuesti põhja hakkan minema, tahan endale uut kleiti :) Viis kuud ühe seljakotitäie riietega läheb lihtsalt igavaks, eh.
Kaks paari susse on seni kenasti teeninud, kuid näitavad juba ohtlikke kulumismärke. Ei lähe enam kaua, kui päkad-kannad otse vastu maad käima hakkavad. Nokats, mu igapäevane semu, ei näe ka enam välja kui esimeses nooruses. Eestis ei julgeks tuttavate ette sellisega enam minna, siin aga mõtled: „Who cares!“ (Ja vähemasti poole ajast mõtlengi inglise keeles.) Ahjaa, kolm sokki olen ka ära kaotanud, aga neile pole veel asendust hakanud otsima, ootan sooja.

* * *

Paar korda kuus helistan koju. Mul on telefonipakett kuu aja peale ja kui selle jooksul kõike ära ei räägi, siis on raha läinud ka. Nii helistan enne kella kukkumist koju. Viimati sai kuu nii märkamatult täis, et jäigi koju helistamata, urr. Niisiis ei ootagi ma enam kuu lõppu, vaid lihtsalt helistan, kui tuju tuleb.
Vahel mõtled, et see on ikka päris hämmastav, et saad lihtsalt rääkida kellegagi teisel pool maakera. Näiteks istud õhtupimedates Sinimägedes. Sul ei ole öömaja, magad autos, ei ole tuld, et süüa teha, ei ole elektrit ega valgust, sajab ja on trööstitu – ja sa lihtsalt avad veinipudeli, istud veel veidi soojas autos ja lobised emaga. Uskumatu.

* * *

Ükspäev käisin siit mõni rand eemal sõdurkrabisid vaatamas. Tavaliselt tulevad nad mõõna ajal liiva seest välja toitu otsima ja siis kihab terve rand siniselt. Nad on päris nummid ja üsna nime väärilised: kered on ümarad ja sinakas-hallilt läikimas nagu kiivrid, peenikeste kollaste jalgade vahel. Istud vaikselt rannas ja ootad, kuni nad sinuga harjuvad ja lähemale tulevad. Tuleb üks. Mugib kahe sõraga liiva suhu toppida, on alles dieet. Tuleb veel mõni. Siis hakkavad vaikselt liiva seest välja ukerdama, üks-teine, ikka plops-plops-plops, terve ümbrus naksub ja plopsub. Ronivad välja igalt poolt su ümber, kuni juhtub see, mida kartsid: üks otsustab, et parim koht päiksevalguse kätte tulla on sinu talla all. Siis kargad veheldes püsti ja kõik jooksevad hetkeks laiali või poevad liiva sisse. Aga ega nad kauaks peitu jää. Ikkagi nende rand ja nende söömaaeg. Panen paar pilti ka üles, siis näete.