Teekond

Nagu öeldakse, on teekond niisama oluline kui sihtpunkt, kui mitte enam. Siin ma olen, teel Austraalia südamesse maailma võimsaima kivi Uluru poole. Rongis. Oma esimesel etapil sel teel – Sydneyst Adelaide’i –, mis kestab ööpäeva. Rongi nimi on Indian Pacific, mis tähistab teekonda India ookeanist Vaikse ookeanini, Lääne-Austraalia pealinnast Perthist New South Walesi keskuse Sydneyni (minu puhul küll vastupidi), kattes kolme päevaga üle 4000 kilomeetri. Öeldakse, et see on üks maailma võimsamaid rongireise. Alustuseks sõit läbi Siniste mägede, mida ma siin varem küll kiita olen jõudnud, ja siis öö varjus mägedest ja rohetavatest orgudest punase lageda tühermaani – outback, nagu nad siin selle kohta ütlevad. Halastamatu maa, kus suvepäevadel võib tempreatuur 40 kraadini küündida ja öösel ligi nullini vajuda (praegu küll sajab, nii et nii äärmuslikke temperatuurikõikumisi pole, mitte et rongis seda õieti tunnekski). Midagi siin õieti ei kasva, põõsatuustakad, aeg-ajalt mõni hõre madal metsatukk.
Varahommikul tegime tunniajase peatuse Broken Hillis, hõbedalinnas. Kõik need vähesed linnakesed siin outback’is on kaevanduslinnad. Nende hulgas nii mõnigi nn tondilinn: kunagised lootustandvad kaevandusalad, mis aja jooksul maha jäetud. Rongiteele peale Broken Hilli küll teisi pole jäänud.
Pärastlõunal (pühapäev) jõuan Adelaide’i, kirikute ja parkide linna. Eks kirjutan sellest lähemalt, kui oma silmaga ära olen näinud. Loetu põhjal tundub olevat suurepärane paik, malbe suurlinn. Nädal on mul seal ringi vaatamiseks. Osa sellest tahan veeta Adelaide’ist sadakond kilomeetrit lõuna pool asuval Känguru saarel, mis olevat tõeline metsiku looduse paradiis: saar on koduks tillukestele pingviinidele ja mitut sorti hüljestele ja merilõvidele, muidugi on seal kängurusid, koaalasid ja possumeid, teel sinna võib näha delfiine ja kui oleks hooaeg (ehk siis juuni teisest poolest septembrini), ka vaalu. Saar ise ehk umbes Saaremaa mõõtu.

Järgmisel esmaspäeval, neljandal mail algab teekonna järgmine etapp: kümnepäevane reis Adelaide’ist Alice Springsi, tõeline outback. See on midagi, mida ma vägagi elevusega ootan. Umbes kakskümmend rändurit, neljarattaveoga sõidukid, kõrvalteed (mis ajuti ei pruugi väga teedki olla), lõkkeõhtud ja ööd magamiskotis otse tähtede all (loodetavasti on ikka tähed ja mitte sajupilved). Tühermaad, mäeahelikud, kõrbed, soolajärved, kuumaveeallikad, aborigeenikultuur ning finaaliks seesama Suur Kivi Uluru nagu ka läheduses asuvad Kata Tjuta kaljud, Kuningate kanjon (Kings Canyon). Oeh, selline teekond siis.

* * *

Nonii. Esimene õhtu Adelaide’is... ja see linn ei vasta sugusi mu ettekujutusele. Miskipärast on mul alati – juba ammu enne Austraaliasse tuleku mõtteid – olnud romanitiline kujutelm Adelaide’ist kui armsast hubasest linnast. Et Sydney ja Melbourne, need on suured ja paksult rahvast täis, Adelaide on väike ja nunnu, pargikesed, kohvikud... Kui vale see ettekujutus saab olla. Mu ainus lohutus on, et ehk on see armas Adelaide mul veel nägemata, et ehk ma päris kesklinna ei jõudnud, et ehk oli pime ja vihmane. Noh, kõige enam meenutas Adelaide mulle Sõktõkvari keset Siberi avarusi: laiad sirged tänavad, ääristatud koledate suurte majadega, vahelduseks mõni korrapärane roheline ala, mida pargiks kutsutakse, ja hiiglaslik pronkskuju. Annikale peaks tuttav ette tulema. Majad on veidi teises stiilis, aga kogupilti see palju paremaks ei muuda.
Jõgi oli see, mis veidi mu südant pehmendas. Ja mustad luiged mustavas vees ujumas. Kena pargiriba ja jalutusrada jõekaldal (ning siis hiiglasuures festivalikeskused). Ainult et kuue ajal õhtupoolikul nägin seal ainult kolme inimest peale minu ringi liikumas ja kaht silla all magamas. Homme püüan jalutuskäiguga botaanikaaeda oma ettekujutust sellest linnast muuta, aga noh, mida nad esmamulje kohta ütlevadki.
Sydney on selle kõrval paradiis (ja on muidu ka päris kena linn).