Sinimägedest ja muust

Ups, on aega mööda läinud viimasest sissekandest. Aga see-eest on ehk seekord midagi kirjutada ka.

Munadepühad said just läbi. Vaesed lapsed siin ei tea midagi munade värvimisest. Kõik, mis nad teavad, on šokolaadimunad: omal ajal olid need suured ja peaaegu täiesti šokolaadi täis, nüüd läheb šokolaadikoor üha õhemaks. Rääkisin siin, et me värvime kanamune sibulakoortega. Vastuseks on suur möhh: „Möh, te värvite mune? Ja keedate ka? Ee. Aa, mitte šokolaadimune, vaid neid tavalisi. Lihavõtete ajal? Poed on valgetest munadest tühjaks ostetud? Mis?“ Igatahes tegime selle triki ära ja täna hommikul keetsime üheksa sibulakoorekirjut muna. Jah, on pühad läbi juba, aga pühade ajal oli muud tegemist, sellest veidi hiljem. Ei kukkunud just täiuslikud välja, sest – üllatus-üllatus – valgeid mune lihtsalt poodides ei ole (komplekteerisime poes mitmest munakarbist oma heledamate munade karbi, ja sibulakoori korjasime ka poes sibularestist, eh) ja odrakruupide asemel kasutasime riisi, sest otra ka supermarketist ei leidnud. No pole viga, päris maitsvad.

Austraalia Sinimäed
Vauuu! oli mu viimase nädala peamine häälitsus. Kümme päeva Sydneyst vähem kui kakssada kilomeetrit sisemaale täiesti fantastilistes Sinimägedes. (Kohalikus keeles on see Blue Mountains ehk siis Sinised mäed, mul on veidi tõlkeprobleeme siin, sest üldiselt tuleks ju tõlkida täiend ja jätta nimi puutumata ehk siis Blue mäed. Aga kui nimi ise on ka vägagi tõlgitav? Prr. Google’it ka pole aitamas, kirjutan ilma internetita, hiljem laen üles. Niisiis ärge pange pahaks, kui kutsun neid Sinimägedeks, mu emal võib olla raskusi isegi Blue Mountainsi hääldamisel ja mul käänamisel). Sinisteks kutsutakse neid teatud liiki eukalüptide järgi (Blue Gums), mille aurud olevat sinised. Noh, mu meelest on kõik mägised alad sinised, ei oska öelda palju siin eukalüptide süüd on. Tegelikult küll on need mäed suuresti kollakad-punakad paljandused, pangad. Ja lõputud eukalüptiorud nende vahel. Edasi, kus rahvuspargialad lõppevad, algavad karjamaad, kaunis, veidi lõunaeestilik :P
Vaated on hingematvad. Sinimäed on seni kõige muljetavaldavam paik, kuhu ma Austraalias sattunud olen. Mm, peab vapustav olema. Ja see ei ole mitte lihtsalt ilus, vaid ka väga hästi arendatud matkapaik, tõeline matkajate paradiis: tunnistest-paaritunnistest jalutuskäikudest-ronimistest kuni mitmepäevaste kergemate ja raskemate matkadeni, telkimisplatsidega keset eukalüptimetsa. Nii tegime meiegi iga päev mõne matka, pikemad jäävad ootama mu järgmisi Austraalia-retki... Ja ajastamine oli ka päris hea, enne oli nädal aega järjest sadanud, mis tähendas, et kõik jõed-ojad ja joad-kosed olid oma sõiduvees (või võiduvees või lihtsalt rohkes vees).
Kirsiks tordil olid Jenolani koopad. Ah! Üle kolmesaja koopa, millest rahvale näitamiseks on korda seatud (või rikutud: et rahvas sisse lasta on omal ajal mõne koopa põrandad betooni täis valatud, treppide-käikude tegemiseks paljugi ohverdatud) kümmekond. Mõned on hiiglaslikud suured, katedraalilikud, kus peetakse isegi kontserte ja pulmi, teised päris tillud, kuhu rahvast ei lastagi. Otsast otsani täis stalagmiite ja stalakhiite ja sambaid ja kuidas neid kõiki ei kutsuta. Osa koopaid on kaetud täiesti uskumatute – oeh, ma ei tea, kuidas seda nimetatakse – moodustistega, särav nagu lumi, või siis kollane või roostekarva, oleneb, missugune oli parasjagu pinnas, kui vesi oma teed sellest läbi rajas. Mõned moodustised on otsekui külmunud jõed ja kosed, samas kui teised meenutavad säravaid lühtreid ja kardinavolange, mõnesid kutsutakse peekoniladudeks, sest eri ajastuste kihistused on need valge-kolla-pruunitriibuliseks maalinud, sealt võib leida Metuusala pea ja piiskopi, känguru ja emu... Nii võib lõputult jätkata. Ise kutsuvad nad seda koopafantaasiaks: kõigele nime andmine aitas koopaavastajatel tagasiteed leida, ikkagi tuttavad objektid teel.
Kui Austraaliasse tulete, jätke Sinimägedele parasjagu aega. Kohtasin ka vaeseid Inglise turiste, kel mägede avastamiseks oli üks päev! Ise läheks iga kell tagasi. Lisaks muule oli see ka koht, kus nägin ära oma esimese sipelgasiili. Vombatid ka, kahjuks ainult juba surnud tee ääres, nuuks.

Veel üks Sinimägede suuremaid elamusi oli midagi, mida teie seal saate teha alles poole aasta pärast. Noh. Tuleb ära? Kuuseriisikad - kuus kotitäit nämmasid kuuseriisikaid. Kui Oberoni infopunkti sisse astudes kaht suurt korvitäit oma lemmikseeni keset Austraaliat nägin, oli see vast vau-efekt. Päris Austraalia ürgmetsades need siiski ei kasva, küll aga istutatud männimetsades (päris hea nali: kuuseriisikad männimetsas). Kärbseseeni oli ka lademetes, aga kuuseriisikaid siiski rohkem. Sai neid puhastatud ja praetud kaks päeva, nüüd olen juba ise paras riisikas. Nämm-nämm.

Edasi mõtlesin, et kulgen lõunasse, aga plaanid on muutunud. Pagana külm oli juba seal ja mida edasi, seda külmemaks läheb. Praegu olen veidiks tagasi Port Stephensis. Edasi tahan suunduda põhja, Queenslandi ehk Kuningannamaale. Otsaga sealt ma alustasin (Brisbane ja Gold Coast jäävad Queenslandi lõunapiirile), nüüd on aeg ülespoole marssida. Brisbane’i on siit oma 800 kilomeetrit, ehk teen teel oma lemmikpaikades veel peatusigi. Hoian teid kursis. Või ei hoia, kui jälle internetiga lood kiita ei ole. Pilte püüan ka korda seada ja mõningaid üles panna (ainuüksi Sinimägedest on üle tuhande foto).

Midagi on juhtunud ka siin viimastel kuudel: vaikselt hakkab koduigatus ligi tikkuma. Oeh. Kõlab päris uskumatult, kas pole. Esimesed kuud ma vaevu mõtlesin Eestile ja kodustele. Või kui, siis, et kui muretu ja hea on siin võrreldes Eesti sügisega, eh. Nüüd tuleb meelde, kui kaunis on eesti keele kõla ja kui magusad ema maasikad...