Tegelikult jätan ma Känguru saare seekord vahele, sest siin all on nii pagana külm, ja põrutan põhja poole juba neljapäeval, kui kedagi peaks huvitama. Paistab, et tunnen end üksikuna, et nii tihti siia kirjutan. Püüan huvitavamat tegevust leida ja loodetavasti paar nädalat te minust ei kuule.
Igaks juhuks soovin head emadepäeva kõigile mu kallitele emadele. Tahan ka.
teisipäev, 28. aprill 2009
esmaspäev, 27. aprill 2009
Teekond
Nagu öeldakse, on teekond niisama oluline kui sihtpunkt, kui mitte enam. Siin ma olen, teel Austraalia südamesse maailma võimsaima kivi Uluru poole. Rongis. Oma esimesel etapil sel teel – Sydneyst Adelaide’i –, mis kestab ööpäeva. Rongi nimi on Indian Pacific, mis tähistab teekonda India ookeanist Vaikse ookeanini, Lääne-Austraalia pealinnast Perthist New South Walesi keskuse Sydneyni (minu puhul küll vastupidi), kattes kolme päevaga üle 4000 kilomeetri. Öeldakse, et see on üks maailma võimsamaid rongireise. Alustuseks sõit läbi Siniste mägede, mida ma siin varem küll kiita olen jõudnud, ja siis öö varjus mägedest ja rohetavatest orgudest punase lageda tühermaani – outback, nagu nad siin selle kohta ütlevad. Halastamatu maa, kus suvepäevadel võib tempreatuur 40 kraadini küündida ja öösel ligi nullini vajuda (praegu küll sajab, nii et nii äärmuslikke temperatuurikõikumisi pole, mitte et rongis seda õieti tunnekski). Midagi siin õieti ei kasva, põõsatuustakad, aeg-ajalt mõni hõre madal metsatukk.
Varahommikul tegime tunniajase peatuse Broken Hillis, hõbedalinnas. Kõik need vähesed linnakesed siin outback’is on kaevanduslinnad. Nende hulgas nii mõnigi nn tondilinn: kunagised lootustandvad kaevandusalad, mis aja jooksul maha jäetud. Rongiteele peale Broken Hilli küll teisi pole jäänud.
Pärastlõunal (pühapäev) jõuan Adelaide’i, kirikute ja parkide linna. Eks kirjutan sellest lähemalt, kui oma silmaga ära olen näinud. Loetu põhjal tundub olevat suurepärane paik, malbe suurlinn. Nädal on mul seal ringi vaatamiseks. Osa sellest tahan veeta Adelaide’ist sadakond kilomeetrit lõuna pool asuval Känguru saarel, mis olevat tõeline metsiku looduse paradiis: saar on koduks tillukestele pingviinidele ja mitut sorti hüljestele ja merilõvidele, muidugi on seal kängurusid, koaalasid ja possumeid, teel sinna võib näha delfiine ja kui oleks hooaeg (ehk siis juuni teisest poolest septembrini), ka vaalu. Saar ise ehk umbes Saaremaa mõõtu.
Järgmisel esmaspäeval, neljandal mail algab teekonna järgmine etapp: kümnepäevane reis Adelaide’ist Alice Springsi, tõeline outback. See on midagi, mida ma vägagi elevusega ootan. Umbes kakskümmend rändurit, neljarattaveoga sõidukid, kõrvalteed (mis ajuti ei pruugi väga teedki olla), lõkkeõhtud ja ööd magamiskotis otse tähtede all (loodetavasti on ikka tähed ja mitte sajupilved). Tühermaad, mäeahelikud, kõrbed, soolajärved, kuumaveeallikad, aborigeenikultuur ning finaaliks seesama Suur Kivi Uluru nagu ka läheduses asuvad Kata Tjuta kaljud, Kuningate kanjon (Kings Canyon). Oeh, selline teekond siis.
* * *
Nonii. Esimene õhtu Adelaide’is... ja see linn ei vasta sugusi mu ettekujutusele. Miskipärast on mul alati – juba ammu enne Austraaliasse tuleku mõtteid – olnud romanitiline kujutelm Adelaide’ist kui armsast hubasest linnast. Et Sydney ja Melbourne, need on suured ja paksult rahvast täis, Adelaide on väike ja nunnu, pargikesed, kohvikud... Kui vale see ettekujutus saab olla. Mu ainus lohutus on, et ehk on see armas Adelaide mul veel nägemata, et ehk ma päris kesklinna ei jõudnud, et ehk oli pime ja vihmane. Noh, kõige enam meenutas Adelaide mulle Sõktõkvari keset Siberi avarusi: laiad sirged tänavad, ääristatud koledate suurte majadega, vahelduseks mõni korrapärane roheline ala, mida pargiks kutsutakse, ja hiiglaslik pronkskuju. Annikale peaks tuttav ette tulema. Majad on veidi teises stiilis, aga kogupilti see palju paremaks ei muuda.
Jõgi oli see, mis veidi mu südant pehmendas. Ja mustad luiged mustavas vees ujumas. Kena pargiriba ja jalutusrada jõekaldal (ning siis hiiglasuures festivalikeskused). Ainult et kuue ajal õhtupoolikul nägin seal ainult kolme inimest peale minu ringi liikumas ja kaht silla all magamas. Homme püüan jalutuskäiguga botaanikaaeda oma ettekujutust sellest linnast muuta, aga noh, mida nad esmamulje kohta ütlevadki.
Sydney on selle kõrval paradiis (ja on muidu ka päris kena linn).
Varahommikul tegime tunniajase peatuse Broken Hillis, hõbedalinnas. Kõik need vähesed linnakesed siin outback’is on kaevanduslinnad. Nende hulgas nii mõnigi nn tondilinn: kunagised lootustandvad kaevandusalad, mis aja jooksul maha jäetud. Rongiteele peale Broken Hilli küll teisi pole jäänud.
Pärastlõunal (pühapäev) jõuan Adelaide’i, kirikute ja parkide linna. Eks kirjutan sellest lähemalt, kui oma silmaga ära olen näinud. Loetu põhjal tundub olevat suurepärane paik, malbe suurlinn. Nädal on mul seal ringi vaatamiseks. Osa sellest tahan veeta Adelaide’ist sadakond kilomeetrit lõuna pool asuval Känguru saarel, mis olevat tõeline metsiku looduse paradiis: saar on koduks tillukestele pingviinidele ja mitut sorti hüljestele ja merilõvidele, muidugi on seal kängurusid, koaalasid ja possumeid, teel sinna võib näha delfiine ja kui oleks hooaeg (ehk siis juuni teisest poolest septembrini), ka vaalu. Saar ise ehk umbes Saaremaa mõõtu.
Järgmisel esmaspäeval, neljandal mail algab teekonna järgmine etapp: kümnepäevane reis Adelaide’ist Alice Springsi, tõeline outback. See on midagi, mida ma vägagi elevusega ootan. Umbes kakskümmend rändurit, neljarattaveoga sõidukid, kõrvalteed (mis ajuti ei pruugi väga teedki olla), lõkkeõhtud ja ööd magamiskotis otse tähtede all (loodetavasti on ikka tähed ja mitte sajupilved). Tühermaad, mäeahelikud, kõrbed, soolajärved, kuumaveeallikad, aborigeenikultuur ning finaaliks seesama Suur Kivi Uluru nagu ka läheduses asuvad Kata Tjuta kaljud, Kuningate kanjon (Kings Canyon). Oeh, selline teekond siis.
* * *
Nonii. Esimene õhtu Adelaide’is... ja see linn ei vasta sugusi mu ettekujutusele. Miskipärast on mul alati – juba ammu enne Austraaliasse tuleku mõtteid – olnud romanitiline kujutelm Adelaide’ist kui armsast hubasest linnast. Et Sydney ja Melbourne, need on suured ja paksult rahvast täis, Adelaide on väike ja nunnu, pargikesed, kohvikud... Kui vale see ettekujutus saab olla. Mu ainus lohutus on, et ehk on see armas Adelaide mul veel nägemata, et ehk ma päris kesklinna ei jõudnud, et ehk oli pime ja vihmane. Noh, kõige enam meenutas Adelaide mulle Sõktõkvari keset Siberi avarusi: laiad sirged tänavad, ääristatud koledate suurte majadega, vahelduseks mõni korrapärane roheline ala, mida pargiks kutsutakse, ja hiiglaslik pronkskuju. Annikale peaks tuttav ette tulema. Majad on veidi teises stiilis, aga kogupilti see palju paremaks ei muuda.
Jõgi oli see, mis veidi mu südant pehmendas. Ja mustad luiged mustavas vees ujumas. Kena pargiriba ja jalutusrada jõekaldal (ning siis hiiglasuures festivalikeskused). Ainult et kuue ajal õhtupoolikul nägin seal ainult kolme inimest peale minu ringi liikumas ja kaht silla all magamas. Homme püüan jalutuskäiguga botaanikaaeda oma ettekujutust sellest linnast muuta, aga noh, mida nad esmamulje kohta ütlevadki.
Sydney on selle kõrval paradiis (ja on muidu ka päris kena linn).
kolmapäev, 22. aprill 2009
Kustpoolt tuul puhub
Paistab, et k6ige oma seniste plaanide ja plaanimuutuste kiuste ei suundu ma j2rgmiseks mitte l6unasse ega p6hja, vaid hoopis p2ris keskele ja l2hen vaatan Uluru yle. Tee peale j22vad taas kord Sydney, siis ehk h6bedalinn Broken Hill, Adelaide, v6ib-olla ka K2nguru saar Adelaide'i kylje all. Ja enne kuu m99dumist peaksin olema yles Darwinisse v2lja j6udnud. Eks n2is. Lubadusi ei anna :)
pühapäev, 19. aprill 2009
Uitmõtteid
Mõni nädal tagasi andsid mu vaprad pruunid püksid alla, või ehk nad lihtsalt arvasid, et siin on nende jaoks liialt palav ja tegid omaalgatuslikult tagumiku kohale suure augu sisse. Egas midagi. Õmblusesmaabi oli kohal, aga olin sunnitud pea ka uue paari ostma. (Pükste vahetumist te fotodelt küll tõenäoliselt ei märka, uued on umbes-täpselt samasugused nagu eelmisedki.) Igatahes tegin väikse vahekokkuvõtte, millele olen pidanud kulutama lisaks esmavajalikule nagu söök, öömaja, reisimine ja meelelahutus :P
Austraalias oldud viie kuu jooksul olen suutnud läbi kulutada paari pükse, kaotada kaks paari päikeseprille, mälupulga ja juukseklambri ning mu fotoaparaat otsustas lakata töötamast – need kõik olen pidanud asendama. Fotokas oli suurim kaotus, mu nummi roosa viiekordse suumiga Pentax, tõenäoliselt sai liialt palju liiva ja soola ning hakkas pilte ülevalgustama. Uus Panasonic Lumix ei ole nii nummi ja on umbes poole suurem, aga see-eest on objektiiv umbes kaks korda suurem ja suum ka kümnekordne. Eks vaadake ise, kas on parem Sinimägede fotod on tema töö.
Päikeseprillid lihtsalt ei ole minu ala paistab nii. Esimese paari suutsin unustada Byron Bay hostelisse kolm päeva pärast ostmist. Teine paar jättis mu maha kaks päeva pärast soetamist. Viimane on senini vastu pidanud, hoian pöialt, et see nii jätkuks, sest päikseprillide ostmine pole siin naljaasi. Paistab, et minu peakuju Austraalia päikeseprillidega kokku lihtsalt ei lähe, annab hästiistuvaid otsida.
Ühe kampsunilaadse asja olen muretsenud, hakkab jahedaks minema. Kui uuesti põhja hakkan minema, tahan endale uut kleiti :) Viis kuud ühe seljakotitäie riietega läheb lihtsalt igavaks, eh.
Kaks paari susse on seni kenasti teeninud, kuid näitavad juba ohtlikke kulumismärke. Ei lähe enam kaua, kui päkad-kannad otse vastu maad käima hakkavad. Nokats, mu igapäevane semu, ei näe ka enam välja kui esimeses nooruses. Eestis ei julgeks tuttavate ette sellisega enam minna, siin aga mõtled: „Who cares!“ (Ja vähemasti poole ajast mõtlengi inglise keeles.) Ahjaa, kolm sokki olen ka ära kaotanud, aga neile pole veel asendust hakanud otsima, ootan sooja.
* * *
Paar korda kuus helistan koju. Mul on telefonipakett kuu aja peale ja kui selle jooksul kõike ära ei räägi, siis on raha läinud ka. Nii helistan enne kella kukkumist koju. Viimati sai kuu nii märkamatult täis, et jäigi koju helistamata, urr. Niisiis ei ootagi ma enam kuu lõppu, vaid lihtsalt helistan, kui tuju tuleb.
Vahel mõtled, et see on ikka päris hämmastav, et saad lihtsalt rääkida kellegagi teisel pool maakera. Näiteks istud õhtupimedates Sinimägedes. Sul ei ole öömaja, magad autos, ei ole tuld, et süüa teha, ei ole elektrit ega valgust, sajab ja on trööstitu – ja sa lihtsalt avad veinipudeli, istud veel veidi soojas autos ja lobised emaga. Uskumatu.
* * *
Ükspäev käisin siit mõni rand eemal sõdurkrabisid vaatamas. Tavaliselt tulevad nad mõõna ajal liiva seest välja toitu otsima ja siis kihab terve rand siniselt. Nad on päris nummid ja üsna nime väärilised: kered on ümarad ja sinakas-hallilt läikimas nagu kiivrid, peenikeste kollaste jalgade vahel. Istud vaikselt rannas ja ootad, kuni nad sinuga harjuvad ja lähemale tulevad. Tuleb üks. Mugib kahe sõraga liiva suhu toppida, on alles dieet. Tuleb veel mõni. Siis hakkavad vaikselt liiva seest välja ukerdama, üks-teine, ikka plops-plops-plops, terve ümbrus naksub ja plopsub. Ronivad välja igalt poolt su ümber, kuni juhtub see, mida kartsid: üks otsustab, et parim koht päiksevalguse kätte tulla on sinu talla all. Siis kargad veheldes püsti ja kõik jooksevad hetkeks laiali või poevad liiva sisse. Aga ega nad kauaks peitu jää. Ikkagi nende rand ja nende söömaaeg. Panen paar pilti ka üles, siis näete.
Austraalias oldud viie kuu jooksul olen suutnud läbi kulutada paari pükse, kaotada kaks paari päikeseprille, mälupulga ja juukseklambri ning mu fotoaparaat otsustas lakata töötamast – need kõik olen pidanud asendama. Fotokas oli suurim kaotus, mu nummi roosa viiekordse suumiga Pentax, tõenäoliselt sai liialt palju liiva ja soola ning hakkas pilte ülevalgustama. Uus Panasonic Lumix ei ole nii nummi ja on umbes poole suurem, aga see-eest on objektiiv umbes kaks korda suurem ja suum ka kümnekordne. Eks vaadake ise, kas on parem Sinimägede fotod on tema töö.
Päikeseprillid lihtsalt ei ole minu ala paistab nii. Esimese paari suutsin unustada Byron Bay hostelisse kolm päeva pärast ostmist. Teine paar jättis mu maha kaks päeva pärast soetamist. Viimane on senini vastu pidanud, hoian pöialt, et see nii jätkuks, sest päikseprillide ostmine pole siin naljaasi. Paistab, et minu peakuju Austraalia päikeseprillidega kokku lihtsalt ei lähe, annab hästiistuvaid otsida.
Ühe kampsunilaadse asja olen muretsenud, hakkab jahedaks minema. Kui uuesti põhja hakkan minema, tahan endale uut kleiti :) Viis kuud ühe seljakotitäie riietega läheb lihtsalt igavaks, eh.
Kaks paari susse on seni kenasti teeninud, kuid näitavad juba ohtlikke kulumismärke. Ei lähe enam kaua, kui päkad-kannad otse vastu maad käima hakkavad. Nokats, mu igapäevane semu, ei näe ka enam välja kui esimeses nooruses. Eestis ei julgeks tuttavate ette sellisega enam minna, siin aga mõtled: „Who cares!“ (Ja vähemasti poole ajast mõtlengi inglise keeles.) Ahjaa, kolm sokki olen ka ära kaotanud, aga neile pole veel asendust hakanud otsima, ootan sooja.
* * *
Paar korda kuus helistan koju. Mul on telefonipakett kuu aja peale ja kui selle jooksul kõike ära ei räägi, siis on raha läinud ka. Nii helistan enne kella kukkumist koju. Viimati sai kuu nii märkamatult täis, et jäigi koju helistamata, urr. Niisiis ei ootagi ma enam kuu lõppu, vaid lihtsalt helistan, kui tuju tuleb.
Vahel mõtled, et see on ikka päris hämmastav, et saad lihtsalt rääkida kellegagi teisel pool maakera. Näiteks istud õhtupimedates Sinimägedes. Sul ei ole öömaja, magad autos, ei ole tuld, et süüa teha, ei ole elektrit ega valgust, sajab ja on trööstitu – ja sa lihtsalt avad veinipudeli, istud veel veidi soojas autos ja lobised emaga. Uskumatu.
* * *
Ükspäev käisin siit mõni rand eemal sõdurkrabisid vaatamas. Tavaliselt tulevad nad mõõna ajal liiva seest välja toitu otsima ja siis kihab terve rand siniselt. Nad on päris nummid ja üsna nime väärilised: kered on ümarad ja sinakas-hallilt läikimas nagu kiivrid, peenikeste kollaste jalgade vahel. Istud vaikselt rannas ja ootad, kuni nad sinuga harjuvad ja lähemale tulevad. Tuleb üks. Mugib kahe sõraga liiva suhu toppida, on alles dieet. Tuleb veel mõni. Siis hakkavad vaikselt liiva seest välja ukerdama, üks-teine, ikka plops-plops-plops, terve ümbrus naksub ja plopsub. Ronivad välja igalt poolt su ümber, kuni juhtub see, mida kartsid: üks otsustab, et parim koht päiksevalguse kätte tulla on sinu talla all. Siis kargad veheldes püsti ja kõik jooksevad hetkeks laiali või poevad liiva sisse. Aga ega nad kauaks peitu jää. Ikkagi nende rand ja nende söömaaeg. Panen paar pilti ka üles, siis näete.
teisipäev, 14. aprill 2009
Sinimägedest ja muust
Ups, on aega mööda läinud viimasest sissekandest. Aga see-eest on ehk seekord midagi kirjutada ka.
Munadepühad said just läbi. Vaesed lapsed siin ei tea midagi munade värvimisest. Kõik, mis nad teavad, on šokolaadimunad: omal ajal olid need suured ja peaaegu täiesti šokolaadi täis, nüüd läheb šokolaadikoor üha õhemaks. Rääkisin siin, et me värvime kanamune sibulakoortega. Vastuseks on suur möhh: „Möh, te värvite mune? Ja keedate ka? Ee. Aa, mitte šokolaadimune, vaid neid tavalisi. Lihavõtete ajal? Poed on valgetest munadest tühjaks ostetud? Mis?“ Igatahes tegime selle triki ära ja täna hommikul keetsime üheksa sibulakoorekirjut muna. Jah, on pühad läbi juba, aga pühade ajal oli muud tegemist, sellest veidi hiljem. Ei kukkunud just täiuslikud välja, sest – üllatus-üllatus – valgeid mune lihtsalt poodides ei ole (komplekteerisime poes mitmest munakarbist oma heledamate munade karbi, ja sibulakoori korjasime ka poes sibularestist, eh) ja odrakruupide asemel kasutasime riisi, sest otra ka supermarketist ei leidnud. No pole viga, päris maitsvad.
Austraalia Sinimäed
Vauuu! oli mu viimase nädala peamine häälitsus. Kümme päeva Sydneyst vähem kui kakssada kilomeetrit sisemaale täiesti fantastilistes Sinimägedes. (Kohalikus keeles on see Blue Mountains ehk siis Sinised mäed, mul on veidi tõlkeprobleeme siin, sest üldiselt tuleks ju tõlkida täiend ja jätta nimi puutumata ehk siis Blue mäed. Aga kui nimi ise on ka vägagi tõlgitav? Prr. Google’it ka pole aitamas, kirjutan ilma internetita, hiljem laen üles. Niisiis ärge pange pahaks, kui kutsun neid Sinimägedeks, mu emal võib olla raskusi isegi Blue Mountainsi hääldamisel ja mul käänamisel). Sinisteks kutsutakse neid teatud liiki eukalüptide järgi (Blue Gums), mille aurud olevat sinised. Noh, mu meelest on kõik mägised alad sinised, ei oska öelda palju siin eukalüptide süüd on. Tegelikult küll on need mäed suuresti kollakad-punakad paljandused, pangad. Ja lõputud eukalüptiorud nende vahel. Edasi, kus rahvuspargialad lõppevad, algavad karjamaad, kaunis, veidi lõunaeestilik :P
Vaated on hingematvad. Sinimäed on seni kõige muljetavaldavam paik, kuhu ma Austraalias sattunud olen. Mm, peab vapustav olema. Ja see ei ole mitte lihtsalt ilus, vaid ka väga hästi arendatud matkapaik, tõeline matkajate paradiis: tunnistest-paaritunnistest jalutuskäikudest-ronimistest kuni mitmepäevaste kergemate ja raskemate matkadeni, telkimisplatsidega keset eukalüptimetsa. Nii tegime meiegi iga päev mõne matka, pikemad jäävad ootama mu järgmisi Austraalia-retki... Ja ajastamine oli ka päris hea, enne oli nädal aega järjest sadanud, mis tähendas, et kõik jõed-ojad ja joad-kosed olid oma sõiduvees (või võiduvees või lihtsalt rohkes vees).
Kirsiks tordil olid Jenolani koopad. Ah! Üle kolmesaja koopa, millest rahvale näitamiseks on korda seatud (või rikutud: et rahvas sisse lasta on omal ajal mõne koopa põrandad betooni täis valatud, treppide-käikude tegemiseks paljugi ohverdatud) kümmekond. Mõned on hiiglaslikud suured, katedraalilikud, kus peetakse isegi kontserte ja pulmi, teised päris tillud, kuhu rahvast ei lastagi. Otsast otsani täis stalagmiite ja stalakhiite ja sambaid ja kuidas neid kõiki ei kutsuta. Osa koopaid on kaetud täiesti uskumatute – oeh, ma ei tea, kuidas seda nimetatakse – moodustistega, särav nagu lumi, või siis kollane või roostekarva, oleneb, missugune oli parasjagu pinnas, kui vesi oma teed sellest läbi rajas. Mõned moodustised on otsekui külmunud jõed ja kosed, samas kui teised meenutavad säravaid lühtreid ja kardinavolange, mõnesid kutsutakse peekoniladudeks, sest eri ajastuste kihistused on need valge-kolla-pruunitriibuliseks maalinud, sealt võib leida Metuusala pea ja piiskopi, känguru ja emu... Nii võib lõputult jätkata. Ise kutsuvad nad seda koopafantaasiaks: kõigele nime andmine aitas koopaavastajatel tagasiteed leida, ikkagi tuttavad objektid teel.
Kui Austraaliasse tulete, jätke Sinimägedele parasjagu aega. Kohtasin ka vaeseid Inglise turiste, kel mägede avastamiseks oli üks päev! Ise läheks iga kell tagasi. Lisaks muule oli see ka koht, kus nägin ära oma esimese sipelgasiili. Vombatid ka, kahjuks ainult juba surnud tee ääres, nuuks.
Veel üks Sinimägede suuremaid elamusi oli midagi, mida teie seal saate teha alles poole aasta pärast. Noh. Tuleb ära? Kuuseriisikad - kuus kotitäit nämmasid kuuseriisikaid. Kui Oberoni infopunkti sisse astudes kaht suurt korvitäit oma lemmikseeni keset Austraaliat nägin, oli see vast vau-efekt. Päris Austraalia ürgmetsades need siiski ei kasva, küll aga istutatud männimetsades (päris hea nali: kuuseriisikad männimetsas). Kärbseseeni oli ka lademetes, aga kuuseriisikaid siiski rohkem. Sai neid puhastatud ja praetud kaks päeva, nüüd olen juba ise paras riisikas. Nämm-nämm.
Edasi mõtlesin, et kulgen lõunasse, aga plaanid on muutunud. Pagana külm oli juba seal ja mida edasi, seda külmemaks läheb. Praegu olen veidiks tagasi Port Stephensis. Edasi tahan suunduda põhja, Queenslandi ehk Kuningannamaale. Otsaga sealt ma alustasin (Brisbane ja Gold Coast jäävad Queenslandi lõunapiirile), nüüd on aeg ülespoole marssida. Brisbane’i on siit oma 800 kilomeetrit, ehk teen teel oma lemmikpaikades veel peatusigi. Hoian teid kursis. Või ei hoia, kui jälle internetiga lood kiita ei ole. Pilte püüan ka korda seada ja mõningaid üles panna (ainuüksi Sinimägedest on üle tuhande foto).
Midagi on juhtunud ka siin viimastel kuudel: vaikselt hakkab koduigatus ligi tikkuma. Oeh. Kõlab päris uskumatult, kas pole. Esimesed kuud ma vaevu mõtlesin Eestile ja kodustele. Või kui, siis, et kui muretu ja hea on siin võrreldes Eesti sügisega, eh. Nüüd tuleb meelde, kui kaunis on eesti keele kõla ja kui magusad ema maasikad...
Munadepühad said just läbi. Vaesed lapsed siin ei tea midagi munade värvimisest. Kõik, mis nad teavad, on šokolaadimunad: omal ajal olid need suured ja peaaegu täiesti šokolaadi täis, nüüd läheb šokolaadikoor üha õhemaks. Rääkisin siin, et me värvime kanamune sibulakoortega. Vastuseks on suur möhh: „Möh, te värvite mune? Ja keedate ka? Ee. Aa, mitte šokolaadimune, vaid neid tavalisi. Lihavõtete ajal? Poed on valgetest munadest tühjaks ostetud? Mis?“ Igatahes tegime selle triki ära ja täna hommikul keetsime üheksa sibulakoorekirjut muna. Jah, on pühad läbi juba, aga pühade ajal oli muud tegemist, sellest veidi hiljem. Ei kukkunud just täiuslikud välja, sest – üllatus-üllatus – valgeid mune lihtsalt poodides ei ole (komplekteerisime poes mitmest munakarbist oma heledamate munade karbi, ja sibulakoori korjasime ka poes sibularestist, eh) ja odrakruupide asemel kasutasime riisi, sest otra ka supermarketist ei leidnud. No pole viga, päris maitsvad.
Austraalia Sinimäed
Vauuu! oli mu viimase nädala peamine häälitsus. Kümme päeva Sydneyst vähem kui kakssada kilomeetrit sisemaale täiesti fantastilistes Sinimägedes. (Kohalikus keeles on see Blue Mountains ehk siis Sinised mäed, mul on veidi tõlkeprobleeme siin, sest üldiselt tuleks ju tõlkida täiend ja jätta nimi puutumata ehk siis Blue mäed. Aga kui nimi ise on ka vägagi tõlgitav? Prr. Google’it ka pole aitamas, kirjutan ilma internetita, hiljem laen üles. Niisiis ärge pange pahaks, kui kutsun neid Sinimägedeks, mu emal võib olla raskusi isegi Blue Mountainsi hääldamisel ja mul käänamisel). Sinisteks kutsutakse neid teatud liiki eukalüptide järgi (Blue Gums), mille aurud olevat sinised. Noh, mu meelest on kõik mägised alad sinised, ei oska öelda palju siin eukalüptide süüd on. Tegelikult küll on need mäed suuresti kollakad-punakad paljandused, pangad. Ja lõputud eukalüptiorud nende vahel. Edasi, kus rahvuspargialad lõppevad, algavad karjamaad, kaunis, veidi lõunaeestilik :P
Vaated on hingematvad. Sinimäed on seni kõige muljetavaldavam paik, kuhu ma Austraalias sattunud olen. Mm, peab vapustav olema. Ja see ei ole mitte lihtsalt ilus, vaid ka väga hästi arendatud matkapaik, tõeline matkajate paradiis: tunnistest-paaritunnistest jalutuskäikudest-ronimistest kuni mitmepäevaste kergemate ja raskemate matkadeni, telkimisplatsidega keset eukalüptimetsa. Nii tegime meiegi iga päev mõne matka, pikemad jäävad ootama mu järgmisi Austraalia-retki... Ja ajastamine oli ka päris hea, enne oli nädal aega järjest sadanud, mis tähendas, et kõik jõed-ojad ja joad-kosed olid oma sõiduvees (või võiduvees või lihtsalt rohkes vees).
Kirsiks tordil olid Jenolani koopad. Ah! Üle kolmesaja koopa, millest rahvale näitamiseks on korda seatud (või rikutud: et rahvas sisse lasta on omal ajal mõne koopa põrandad betooni täis valatud, treppide-käikude tegemiseks paljugi ohverdatud) kümmekond. Mõned on hiiglaslikud suured, katedraalilikud, kus peetakse isegi kontserte ja pulmi, teised päris tillud, kuhu rahvast ei lastagi. Otsast otsani täis stalagmiite ja stalakhiite ja sambaid ja kuidas neid kõiki ei kutsuta. Osa koopaid on kaetud täiesti uskumatute – oeh, ma ei tea, kuidas seda nimetatakse – moodustistega, särav nagu lumi, või siis kollane või roostekarva, oleneb, missugune oli parasjagu pinnas, kui vesi oma teed sellest läbi rajas. Mõned moodustised on otsekui külmunud jõed ja kosed, samas kui teised meenutavad säravaid lühtreid ja kardinavolange, mõnesid kutsutakse peekoniladudeks, sest eri ajastuste kihistused on need valge-kolla-pruunitriibuliseks maalinud, sealt võib leida Metuusala pea ja piiskopi, känguru ja emu... Nii võib lõputult jätkata. Ise kutsuvad nad seda koopafantaasiaks: kõigele nime andmine aitas koopaavastajatel tagasiteed leida, ikkagi tuttavad objektid teel.
Kui Austraaliasse tulete, jätke Sinimägedele parasjagu aega. Kohtasin ka vaeseid Inglise turiste, kel mägede avastamiseks oli üks päev! Ise läheks iga kell tagasi. Lisaks muule oli see ka koht, kus nägin ära oma esimese sipelgasiili. Vombatid ka, kahjuks ainult juba surnud tee ääres, nuuks.
Veel üks Sinimägede suuremaid elamusi oli midagi, mida teie seal saate teha alles poole aasta pärast. Noh. Tuleb ära? Kuuseriisikad - kuus kotitäit nämmasid kuuseriisikaid. Kui Oberoni infopunkti sisse astudes kaht suurt korvitäit oma lemmikseeni keset Austraaliat nägin, oli see vast vau-efekt. Päris Austraalia ürgmetsades need siiski ei kasva, küll aga istutatud männimetsades (päris hea nali: kuuseriisikad männimetsas). Kärbseseeni oli ka lademetes, aga kuuseriisikaid siiski rohkem. Sai neid puhastatud ja praetud kaks päeva, nüüd olen juba ise paras riisikas. Nämm-nämm.
Edasi mõtlesin, et kulgen lõunasse, aga plaanid on muutunud. Pagana külm oli juba seal ja mida edasi, seda külmemaks läheb. Praegu olen veidiks tagasi Port Stephensis. Edasi tahan suunduda põhja, Queenslandi ehk Kuningannamaale. Otsaga sealt ma alustasin (Brisbane ja Gold Coast jäävad Queenslandi lõunapiirile), nüüd on aeg ülespoole marssida. Brisbane’i on siit oma 800 kilomeetrit, ehk teen teel oma lemmikpaikades veel peatusigi. Hoian teid kursis. Või ei hoia, kui jälle internetiga lood kiita ei ole. Pilte püüan ka korda seada ja mõningaid üles panna (ainuüksi Sinimägedest on üle tuhande foto).
Midagi on juhtunud ka siin viimastel kuudel: vaikselt hakkab koduigatus ligi tikkuma. Oeh. Kõlab päris uskumatult, kas pole. Esimesed kuud ma vaevu mõtlesin Eestile ja kodustele. Või kui, siis, et kui muretu ja hea on siin võrreldes Eesti sügisega, eh. Nüüd tuleb meelde, kui kaunis on eesti keele kõla ja kui magusad ema maasikad...
Tellimine:
Postitused (Atom)