Sydney. Tehtud. Esimene sukeldumine. Tehtud

Oeh, nädal aega Sydneys seljataga. On kaunis linn tõesti. Kunagi kui mul on normaalne internet ja mitte telefoniliinil tiguaeglane (see ka üks põhjusi, miks mind kunagi messengeris näha ei ole), saate näha pilte ooperimajast päikesetõusu ajal. Parimad hetked Sydneys, varahommikud, kui kõik ei ole veel turiste ja kontorirotte pungil.
Tõenäoliselt püüdsin liialt palju sellesse viide ja poolde päeva mahutada, päris väsitav oli igatahes. Jalutuskäik üle Harbour’ silla vaatega ooperimajale, tiheda liiklusega lahele ja kõrghooneis linnasüdamele; botaanikaaed, kus muu hulgas kasvamas wollemi mänd, eelajalooline liik, mis avastati siitsamast Sydney lähedalt Sinistest mägedest vaid kümmekond aastat tagasi; Austraalia Muuseum muljetavaldava dinosauruseluude kogu ja vääriskivikollektsiooniga, rääkimata kohalike loomade väljapanekust; Taronga loomaaed kaelkirjakute, punaste pandade, suslikutega; ostlemine Pitt Streetil linnasüdames ja Sydney-reisi tipuks Roberto Fonseca kontsert ooperimajas. Ooperimaja oli päris muljetavaldav, lahedad vormid ja värvid nii väljas kui ka sees. Kogu aeg tahaks pilti teha. Ja pool kontserti magasin lihtsalt maha, Sydney oli päris väsitav.
Ja muidugi gei- ja lesbiparaad Mardi Gras... Sel laupäeval oli meil pisut seiklemist, mistõttu paraad veidi tähelepanust kõrvale jäi. Plaani järgi pidanuks me marssima otse sündmuste keskel: naabrinaine Nelson Bays organiseerib kummalist klubi Hags for Fags (või oli see vastupidi), mis viib kokku geipoisid ja tüdrukud, kes otsivad endale geispoistest sõpru. Nojah, mu arvates ka kummaline, aga noh, kas pole siis homost kutt iga naise unistustesõber!? Niisiis tema kutsus meid Markiga, et kas tahate ka ehk tulla. Selle asemel aga lõpetasime paraadi jälgimisega tänava ääres, mis oli üsna omapärane. Kõnniteed olid rahvast pungil, homosid silmatorkavalt näha ei olnud, tavapärased uudishimutsejad. Hea lühiajaline äri oli müüa plastist taburette: nendel oli hea seista ja üle esimese rea vaadata. Mis tähendas, et ülejäänud inimesed püüdsid ronida laternapostide otsa, aknalaudadele ja isegi mööda seinu üles, sest muidu polnud võimalik midagi näha. Ma ronisin vapralt oma seljakoti otsa, vahel on päris hea sellist omada. Tore pidu ja suures osas üldse mitte geidele.
***
Nüüd olen tagasi Nelson Bays. Päris hea on vahelduseks lihtsalt teha, mis pähe tuleb, ja mitte töötada kogu aeg. Isegi liiga mugavaks võib nii minna. Eile sain oma esimese sukeldumistunni, täna ei tahtnud enam vee lähedalegi minna… võite omad järeldused teha. Esimese korra ülesanne oli istuda lahepõhjas paari meetri sügavusel ja hingata. Tundub lihtne. Aga minusuguse käpardi jaoks ei olnud mitte.
Seljas veeülikond, selline tihke svammilaadne, mis hoiab keha soojas (snorgelamas käin samaga), lisaks vest, mille saab parasjagu õhuga täita, et õigel kõrgusel hõljuda või põhjast üles tulla (sellisel madalusel, nagu ma olin, seda küll vaja otseselt ei ole). Seljapeal on balloon õhuga, olin veidi ebalev, et võib-olla maitseb see veidralt või midagi, aga ei teinud mingit vahet päris õhuga. Lisaks kividega vöö, mis aitab põhja minna, muidu üsna võimatu sest ülikond on kerge ja hoiab sind vee peal, lisaks soolane vesi. Ja mask, mis katab silmad ja nina.
Hingamise osa oli lihtne, aga veepõhjas istumine mitte, kuidagi ei saanud olla seal, kus mina tahtsin. Kui tahtsin minna põhja, ei olnud ma piisavalt raske ja kiskus kogu aeg ülespoole, kui tahtsin veepinnal püsida, olin liiga raske ja vajusin alla… Igatahes keerlesin siis põhjas, püüdsin kividest kinni hoida, et rahulikult põhjas istuda ja hingata, nagu kästud. Siis muidugi hakkas mask lekkima, mis tähendab, et silmad on soolast vett täis, midagi ei näe ja kipitab. Õpetussõnad selliseks puhuks olid olemas ja pisut harjutatud ka: tuleb nina kaudu välja hingata, siis pressib vee maskist välja. Pole mõnus niisamagi, üsna vastik, kui sa samal ajal vees ringi tiirled ja kohta otsid. Tagatipuks hakkas rõhk kõrvadele. Õpetussõnad selleks puhuks ka olemas: pigistad nina kinni ja püüad puhuda. Pole tore püüda teha seda samal ajal, kui sa tahad nina lahti hoida ja maskist vett välja ajada. Üsna halekoomiline oli kogu see värk. Mark aga arvas, et päris hea. “Peaasi, et sa paanikasse ei sattunud ja korralikult hingasid.” Noh, enda arvates olin parasjagu paanikas. Eks näis, kuidas läheb. Paar korda ikka prooviks veel, enne kui päris alla annan.
Pühapäeval lähen kolmeks päevaks siiasamasse Broughtoni saarele snorgeldama, see on juba paremini käpas. Haid, raid ja pingviinid ootavad! Tervitused!