Suurim kalastamisvõistlus lõunapoolkeral

Alles mõni päev tagasi tähistasin oma kolme kuud Austraalias ning juba üle kahe kuu sellest Port Stephensis. Nädala pärast on mu viimane tööpäev siin ja aidaa! Veidi kahju küll, mis salata, aga samas on aeg ka. Kui toimetamistöö Äripäevas ammendas end enam-vähem kahe aastaga, siis ettekandmine siin umbes-täpselt kahe kuuga. Loen materjale Sydney kohta. Kui alguses mõtlesin, et paar päeva on täpselt paras, siis nüüd tundub, et nii kiiresti ma seal hakkama ei saa. Järgmisel nädalavahetusel toimub Sydneys uhke geifestival Mardi Gras, ehk jõuan sinnagi.
Aga meil siingi on oma suursündmus: suurim kalapüügivõistlus lõunapoolkeral. Üks nädalavahetus on möödas, teine ees. Töiselt tähendab see mulle kella viiest starti, et kalameestele kohvid ja muna-singipätakad kätte jagada. Enne kukke ja koitu paneb sadakond paati merele ajama ja suurimat kala püüdma. Loeb, kui suure kala sa püüad, mis liiki, mis sorti tamiiliga (ehk mida nõrgema paela otsa sa suurema kala saad, seda rohkem punkte). Kusjuures kõiki kalu ei püüta väljagi, märgistatakse ära nagu meil linde lihtsalt uurimiste tarvis ja kõik. Kuidas nad neid hindavad, pole ma veel aru saanud, usaldus peab suur olema. Aga need kalad, mis välja püütakse, lähevad õhtul kaalumisele – ja see on juba sündmus. Auurim kala, mis ma nüüd näinud olen, on 280kilone tiigerhai. On ikka purakas küll, järgmisel õhtul püüti ligikaudu neljasajakilone välja. Kahju on, et nii suuri haisid tegelikult ei sööda, sest nad on liialt mürke täis. Kõik ülejäänud see-eest süüakse kenasti ära: uhked marlinid, delfiinkalad, sinihaid, tuunikalad jt. Ehk oleks parem, kui ma ei oleks näinud seda enne sukelduma minekut... Noh, tea, kas sukelduma jõuangi siin. Paar nädalat tagasi olid suured vihmasajud ning kogu vesi pruun ja sogane, pole midagi näha, nii on kõik vesine edasi lükatud.
Siiski, ühelt üksikult saarelt leidsin randauhutud lainelaua. Roosa. Kirjaga „Flower power“. Bodyboard ütlevad nad selle kohta siin, ei tea, kuidas see eesti keeli peaks olema. See ei ole pikk ja uhke, millel püsti peal surfatakse, vaid pehmem laud, lihtsalt lainetel rinnuli peal lamades liuglemiseks. Olen paar korda seda proovinid. Kuigi osav ma lainete püüdmises küll pole, aga päris vahva on, nagu kelgutamine, kui laine kätte saad. Päris pika maa, kannab sind randa.
Nagu ehk aru olete saanud, pole siin mul internetiga praegu jälle priisata, palun andestust.
(Noh hul;k vett on merre voolanud ajast, mil ma seda kirjutasin, nii et ei tasu ajamaarusi kuigi tosiselt votta. Muidu ikka koik kehtib. Olge vahvad!)