Neli päeva asustamata saarel

Broughtoni saar on selline tillu, midagi seal õieti ei kasva, madal rohi, veidi võsa, kaktused, mis on paras nuhtlus seal, kuna pole mitte loomuomane liik, vaid sissetoodud, ja nüüd võtab lihtsalt üle.
Siinsamas künka otsa ronides on saar kaldalt kauguses näha, paras pool tundi paadisõitu. Püsiasukaid saarel tõesti enam pole, kuid püsti on kuus majakest, mida valdavalt kasutavad kalamehed. Kalapüügikoht on see saar valge mehe tulekust saati olnud. Itaalia ja kreeka kalamehed asutasid saare kõigepealt, kuna pidavat meenutama kodusaari. Pole küll Kreekasse veel ise satunud, kui tundub üsna usutav. Tõeliselt armas saar, ainuke liivarandadega saar New South Walesi osariigis, nagu nad ütlevad. Ja väga mitmekesine oma väiksuse kohta. Liivarannad vahelduvad eri sorti kiviste randade ja kaljudega.
Märtsiks on küll pesitsushooaeg läbi, kuid saare valdavad asukad on mustad väikse kajaka suurused linnud – mutton bird. Kogu saar on tihedalt täis nende pesaauke, pesa teevad nad maa alla, pidi üsna ettevaatlik olema, et mitte jalgu välja väänata. Mõni ikka tuli veel ööseks saarele. Lisaks on saar koduks vähemalt ühele merikotkapaarile, samuti pesitsevad seal mõned pingviinid – kõige põhjapoolsem koht, kus neid pesitsemas näha on. Jälgi nägime ja oma – tõenäoliselt mitte just kõige õnnestunumast – varitsuspaigast ühte ka kivide vahele peitu jooksmas. Austraalia pingviinid on sellised hästi tillud, ehk vaid 30 sendi pikkused. Paaril korral on neid ka siin rannas näha olnud, peanuppe vees, kui nad kala püüavad.
Mu lemmikud saarel olid viis raid, kes olid harjunud kalameestega, kes neile ikka kalarappeid viskasid, nii et nad kruiisisid mööda kaldavett edasi-tagasi nagu mustad pätakad. Käisime neid siis söötmas, need nagu kutsud tulevad nügivad ninaga su sääri ja võtavad peost kalatükke, ise sellised vähemalt meetri läbimõõduga, pikk terav saba taga.
Snorgeldamine oli meie põhitegevus saarel. Vanamehed läksid paadiga merele kala püüdma (loe: päikest võtma) ja meie kondasime niisama saarel ringi või snorgeldasime. Nii käisin koos ujumas haidega. Appi. Tegelt ei kartnud, need ei olnud ka inimtapjad haid, grey nurse shark on nende ingliskeelne nimetus, olid ehk sellised paarimeetrised, kaitsealune liik pealegi. Mu mure oli rohkem see, et kippusin merehaigeks jääma lainete peal õõtsudes, nii et ei saanud haidega ujumist nii väga nautida.
Ühel õhtul olid haid hoopis meie enda menüüs („Man eating sharks“ oli selle õhtu hüüdlause). Mitte küll needsamad kaitsealused. Pagana maitsev oli. Nagu ka kõik ülejäänud õhtusöögid: igal õhtul eri sorti kala või kalmaarid. Ise püüdsin ka taas kalmaare, pisut lisa mu senisele üheleainsale. Kalmaaripüük on super asi, lihtsalt nii lihtne, ei mingeid ussikesi ega saiatükke, lihtsalt viskad krevetikujulise ogadega sööda sisse ja jõnksutad seda tasapisi kerides. Ja siis viskad jälle. Pagana hiiglaslikud kalmaarid olid seal. Me küll ei möötnud, kuid kogenud silmaga mehed arvasid, et mu purikas oli oma meeter kümme senti koos haarmetega!
Kamp, kellega sinna sattusime minema, oli päris värvikas. John, hüüdnimega Stinker (ehk see, kes haiseb, haisukott kõlab veidi liiga halvasti) oli see, kes meid kutsus, selline paras kuuekümnendates vanamees, kalapüügikuulsus, kirjutab kohalikku lehte kalamehekolumni, teeb ka mingeid raadiosaateid, osaleb looduskaitselistes komiteedes ja mis kõike veel. Siis Scott, raadioajakirjanik, kellega koos Stinker kalamehesaateid teeb, ja tolle isa Victor ehk lihtsalt Vic, kes ka kirglik kalamees.
Kõik nad olid nii positiivsed, et ma vahtisin nagu mingit filmi, ega suutnud kohati naeru tagasi hoida. Pistab Stinker hommikul pea välja, suu kõrvuni, silmad säramas: „Kas pole suurepärane päev!“ Teised takka: „Oo jaa, fantastiline!“ Ma mõtlen, et,ee, mis seal nüüd nii fantastilist, sama hea, kui eilegi, ja üldse kogu aeg, mis sest korrutada. Kõik oli neile fantastiline: ilm, haid, raid ja muud pudulojused, õhtusöök ja rännakud, muud sõna polnud – fantastiline. Mu pessimistliku loomusega see päris kokku ei läinud, aga noh, vahetevahel on selline ellusuhtumine päris värskendav.
Ikka veel Port Stephensis juba mõtlen, kas ikka minna lõunasse või suunduda hoopis põhja. Otsuste langetamine pole mu tugevaim külg. Lisaks veel mitmed pakkumised siia jääda :P Tervitused!