Kuidas ma siin kodu otsin

Täna on viimaks kõik jälle hästi ja õhtuks olen taas kindla katuse all, loodetavasti kauemaks nüüd. Veidi mu seiklustest vahepeal. Lahkusin hostelist jõulude ajal, sest siin olid kõik kohad kinni juba. Noh ja ausalt öeldes ei sobi hosteli elu tööeluga hästi kokku ka, teised on ikkagi puhkamas ja on tunne, et ei viitsi enam rääkida tere, kust sa tuleb, kuhu lähed, mida teinud oled juttu. Niisiis võttis üks töökaaslane, Terry nimeks (isegi pilt temast peaks kuskil netiavarustes mul üleval olema), mu oma hõlma alla. Veidi tegi ta küll pättust, sest ta ise üürib tuba ja omanik oma pojaga oli lihtsalt puhkamas, niisiis elasin ma nädala seal. Oh see oli mõnus aeg. Paras paarkümmend minutit mereäärt pidi jalutust tööle. Oma köök ja hea seltskond. Sealt ma lahkusin teisel jaanuaril, kui pererahvas koju hakkas tulema. Noh, takkajärgi halvim otsus, mis ma teha sain. Igatahes kolisin ma ühe teise töökaaslase ameeriklase Aaroni juurde, kes üüris ise kolme magamistoa ja hiiglasuure terrassiga korterit kesklinnas, vaatega merele. No see oleks päris tore, kui vaid elanik normaalne oleks olnud. Ma olin ette veidi murelik, sest Aaron tundus arrogantne, selline, et just teama teab kõike kõige paremini jne, kohviku juhataja või umbes nii oli ta amet. Naine oli ta paar kuud tagasi maha jätnud, sõpru tal ei olnud, eelmised korterikaaslased olid lahkunud, jättes paari kuu üüri maksmata, oeh, aga ma olen nii sinisilmne, et mõtlesin, et palju me ikka kokku puutume, ma töötan hommikuti, ta õhtuti. Saab hakkama, mul on tuba vaja, tal üle... No tegelt ei saanud hakkama. Sama päeva õhtul, kui ma sisse kolisin, lahkus ta tüliga töölt, niisiis oli ta pidevalt kodus, jõi, suitsetas kanepit, maja oli paras segadus, pudeleid ja musti nõusid täis. Ja ma ei saanud oma võtit, küll oli ta täis, siis oli laupäev ja põhapäev ja siis ühel õhtul ma lihtsalt ei saanud tuppa. Kodus teda polnud, telefonile ei vastanud. Algul olin pahane, siis mures, et äkki on üledoosi võtnud või midagi, veetsin õhtu rannas, ööseks võttis Terry jälle mu oma hõlma alla, ta on mu kaitseingel siin. Ja hommikul sain sõnumi, et mul on väga kahju, aga olin Newcastle'is ja unustasin telefoni koju. Noh, tuli välja, et ta polnudki surnud, vaid lihtsalt 'asshole'. Isegi nutsin tol ukse taha jäetud õhtul, vist esimest korda siin, peamiselt sellepärast, et meenus, kui nõme on elada koos joodikuga, kellele sa kunagi loota ei saa. igatahes kolisin samal õhtul välja. Pärast seda olen elanud paar õhtut ühes kohas siis hostelis, siis olin ühe öö ja vaba päeva Newcastle's, mis on Tallinna mõõtu linn veidi lõuna poole. Siis jälle hostelis. Nii kurnas see viimane nädal mu täiesti ära, oli lootusi kuskile saada, siis jälle kadusid need ära. Raske igatahes. Praegu olen veel hostelis, võtsin oma koti ja käisin esimest korda siinses basseinis ujumas ja paistab, et tee viib mu jälle tagasi esimesse kohta, kus jõulude ajal olin :) Ehk sujub kõik hästi, mahume kõik majja ära ega hakka üksteisele närvidele käima.
Nii palju mu koduotsimisest. Lähen nüüd ja püüan mitte viimasest bussist maha jääda. Lehva!