Cafe on the Bay

Paistab, et tana olen kirjutamistujus, igatahes motlesin kirjutada lisaloo oma t66st sadamakohvikus. Kohvkust olen ma vist juba kirjutanud, selline kaunis kohake otse veepiiril keset koige suuremat sagimist, nii et rahvast jagub isegi parast suuremate puhade loppu. Terry, uks kahest kokast ja mu praegune majakaaslane, kirjeldas sealset olukorda usna tabavalt nii, et koigile meeldib seal tootada, aga kellelegi ei meeldi omanikud.
Omanikeks on uks tommut verd Alex, kuuldavasti Gruusiast voi gruusia verd, ma paris ei tea, ja tema noor kaasa Kate, kes on Sydneyst parit. Usna toredad inimesed.Puhade ajal, kui meeletult kiire oli, kaisid abiks ka Kate'i vanemad, kes olid hasti muhedad. Aga toesti, kui puhade meeletu kiire on moodas, on neist kohvikus - mis tegelikult on kull palju enamat kui kohvik, selline restoranim66tu kohvik, sest korralikku sooki saab alates poole seitsmest hommikul kuni uheksani ohtul, vahepeal kolmest kuueni on paus - rohkem tuli kui kasu. Onneks ei ole nad enam ka kogu aeg kohal. Miks neist rohkem tuli kui kasu on, selles on kaks poolt.
Uhest kuljest see, et kui tootajad teevad koike alates kassas tellimuste votmisest, jookide-sookide ettevalmistamisest - nagu muffinite ja voileibade soojendamine ja kookide taldrikutele panek ja kaunistamine, piimakokteilide, smuutide ja muude kulmade jookide tegemine -, toitude ettekandmisest, laudade koristamisest, muidu koristamisest kliendidega suhtlemise ja hea tuju uleval hoidmeseni valja, siis, kui Kate voi Alex on tool, tead, et pool inimest on puudu. Kui Kate on kassas voi kohvi valmistamas, siis just seda ta teeb ja koige ulejaanuga pead ise ise hakkama saama. Teine pool on see, et nad kipuvad kamandama. Alex arritub usna kergelt ja seda mitte ainult tootajate, vaid ka klientide peale. Vahel on suisa piinlik. Sel ajal puuavad koik mujal tegemist leida. Siis on ta jalle r66mus ja vahel viskab naljagi. Kui Kate kohvi valmistab ja kedagi teist parasjagu leti taga pole, siis ei pea ta naiteks paljuks jalutada kooki, et paluda Rebeccat, kes seal mahlade jaoks apelsine koorib, kassasse tellimust votma tulla. Voi laheb Alex kooki "appi" kiirel ajal. Siis on Terry, kes muidu naerab kogu aeg laginal, nii et teises saali otsas on kuulda, naost sunge ja ara vajunud. Mis mind omakorda nii naerma ajab ja ma talle labi k99giluugi nagusid teen, kui Alex ei nae. Kohvik on avatud olnud umbes kolm kuud, mina olen seal tootanud uhe kuu ja olen uks kauem olnutest. Algusaegadest on vaid kokad. Kahtlen kui kaua kohvik niimoodi vastu peab.
Muidu aga sujub elu kohvikus enamasti naeru ja laulu saatel. Noh tegelikulkt kull paistavad koik sellest meeletust jooksmisest veidi vasima hakkavat, pole jouludest saati hoo ega hoobi vahet olnud. Aga siis puuame uksteist elule turgutada. Meil on seal paar tudrukut ja moned poisid, kellest voiks elu parima tiimi teha. Geoff "keedab" kohvi ja hoiab hommikupoolikuti kogu kohvikul silma peal. Temaga koos oleme viimasel paaril nadalal hommikuti poole seitsmest kohvikut avanud. Kui alustasin siin tood, pagan, see poiss flirtis minuga armutult, aga see oli muidugi tore. Lisas elule sartsu, voiks nii oelda. Nuud oleme lihtsalt sobralikud, tema toenaoliselt parast seda, kui sai teada, kui vana ma olen, ja mina parast seda, kui sain teada, et tal on missis kodus. Et tema on 21, sain teada alles paar paeva tagasi, enne motlesin lihtsalt, et tal on lapsikud sobrad.
Siis on Roby, 22, alati sagris juustega kutt, kes on alati heas tujus, kellel on alati mitu asja korraga kasil ja seega mitte just alati perfektselt tehtud, aga alati on tal su jaoks sobralik muks voi halb nali. Kui tal vaba paev on, oleme alati hadas, sest keegi ei tee bin run'i ehk ei vii prygikaste valja, kui ta aga seda teeb parasjagu, saab ta jalle igalt poolt, et tavaparase toorutmi sassi ajab.
Veel on Lucy, 17, kohe 18, kellel on koige valgemad hambad, mida ma nainud olen, ja lai naeratus. Hasti sobralik, parasjagu jutukas ja teeb oigeid asju ja hasti. (On uks tudruk tool, kes muidu on paris ok ja teeb paris hasti seda, mida ta parasjagu teeb, aga enamasti teeb ta lihtsalt valesid asju voi pigem oigeid asju aga valael ajal, naiteks keerab nuge-kahvleid salvratikutesse ajal, kui lauad lausa karjuvad koristamise jarele ja klientidel kuskile istuda ei ole, voi puhastab seinu, kui meil uhtegi puhast tassi ei ole.) Ja suur osa Lucy suguvosast kannab samuti nime Hook, ta ise kull kahjuks mitte.
Ja Heather, 22, vaikne ja malbe tydruk, aga kui ta parastlounal toole jouab, saavad otsekohe koik asjad, milleks meil varem aega ei olnud, tehtud enne, kui sa silmagi pilgutada jouad. Mustade noude virn k99gis, mille kahanemiseks sa arvasid tunde kuluvat, on kadunud viie minutiga. Ma veel ei ole tema saladusele jalile saanud. Oma vaiksel moel on ta igal pool ja koik on joones. Selle juures on ta muhe ja sobralik, koigile jagub lahkeid sonu. Ta on kohusetundlik kristlane, pyhapaevahommikuti kirikus ja leeris kaib ka. Ta on mu suuremaid lemmikuid ja eeskuju siin.
Sellega on minu A-tiimiga uhel pool. Ei siiski mitte, peaaegu oleksin unustanud Johni. On teine noor poiss, ei tea, kas 17 on tais, aga tal on kohvikupidamine kui veres. Kui ta on kohal, void rahumeeli usaldada, et lauad on puhtad, noud pestud, toidud ette kantud, ise void korraks kaed ryppe lasta ;) Kahjuks jatab tema meid juba homme maha ja kolib perega teisele poole mannert Perthi.
Ja k99k on super. Terry, mu praegune majakaaslane, ja Stacey. Nemad ka ainsad, kes seal algusest peale tootanud ja koiki rapaseid saladusi teavad... Sellised lustakad ja vigurit tais ja veidi ropu suuga ka, seda kyll enamasti vaid siis, kui nad kokku juhtuvad saama.
No eks on selliseid ka, kellega mu keemia nii hasti ei sobi, aga sobralikult saame labi koik.
Ma armastan oma varahommikusi tooleminekuid mooda ranna22rset rada. Tapselt paras kakskymmend minutit. Eriti ha on poole seitsmeks minna, seitsmeks minnes tuleb juba soiduteed uletades autode jarel oodata. Veel hiljem laheb juba palavaks. Kymneks minnes oled teekonna lopus taitsa vohmal. Kojutulek on ka raskem, nagu oleks laval higistanud. Samas kerge suplusparast tood korvab selle taiega. Kuid paistabm, et hakkan siin liialt ara harjuma hea eluga, enam iga hetk ei viitsigi merre minna, kui voimalus.
Ja jooksmine pole veel hakanud polvedele, vastuseks uhe innuka lugeja kysimusele, mine tea, vanaduses ehk hakkab tunda andma. Ja jah, olen pidevalt tobine, arvatavasti meie konditsioneerist ja kylmkapi vahet jooksmisest. K9hin ja hommikuti pole haalt. Parast vaba paeva oli taas paris hea, aga jargmise t99paeva ohtuks hakkasin jalle kohima.