Lõpetasin oma illegaalsed ja tulutud tööotsingud Perthis ja otsustasin viimaseAustraalia kuu küll rahatult, aga seda lõbusamalt veeta. Jõulude ajal pakin taas koti ning 26. detsembril alustan teekonda lõunasse ja sealt edasi Melbourne’i poole. Reisiseltsilisteks on noor saksa paar, kes juba suuremale osale Austraaliast ringi peale on teinud ning hosteli teadetetahvlil edasiseks kaaslasi otsisid. Meiega liitub ka keegi soome sõdurpoiss, kellega ma veel kohtunud ei ole. Sakslastega kohtusime Perthi suure jõulukuuse all ja usun, et sellest tuleb üks vahva reis. Sõbralikud, reisihimulised inimesed.
Siia jääb maha mu itaala perekond. Homme pühitseme jõule rikkaliku lõunasöögiga meie ümmarguse laua ümber. Minu armas Filippo, perekonnapea Roberto, Dario ning tema tädi ja onu, kes Itaaliast külas on. Suur itaalia pere. Kui vaidluseks läheb, tõusevad hääled taevani. Mina hoian sel ajal tagasihoidlikult kõrvale, mis pole ka sugugi raske, sest sellistel hetkedel minnakse otsekohe itaalia keele peale üle. Lugedes ma üht-teist küll saan aru itaalia keelest, kuid kõnes... Paistab, et see harjutamisaeg sai ka nüüd otsa. Dario tädi vist arvab, et ma saan itaalia keelest aru. Vahel vaatab ta otse mulle otsa ja räägib midagi. Mõnest saan ju aru ka, kontekstist ja nii. Vahel aga sekkun nende vestlusse mingi hoopis teise teemaga. Üldiselt on meil inglise-itaalia segu.
Lisaks suurtele vaidlustele on meil ka suured õhtusöögid. No mitte küll alati rikkalikud, aga kui juba pool perest ümber laua on, ongi seltskond. Ja isegi lihtne itaalia toit on ju võrratu, sinna juurde kohalikku veini...
Õhtud mööduvad vaikselt kanepivinas filme vaadates. Vahel hakkavad Roberto ja Dario arutama, kuidas oma restoraniäri püsti panna. Viimati jäi valik teemaja peale: kahekümnesendist teepakki saab müüa neljadollarilise aurava tassitäe teena. Sellist katet toidule on raske saada. Roberto (passi järgi küll Robert, aga mis sa siin itaalaste keskel ära teed) on meist ainus, kel ehk ka plaanid püsivamalt paika jääda. Kümme aastat elas ta Londonis, siis sai küll. Austraalias on ta residendiviisaga. Tahab leida kena ozi tüdruku ja elu paika seada. Usun, et ta oma restoraniplaanid ka ellu viib. Jään tema algatusel ellu seatud pühapäevaseid õhtusööke sooja südamega meenutama. Nagu ka kogu ülejäänud elu siin.
Olen siin armastanud ja olnud armastatud. See kõik jääb soojalt hinge.
Kauneid lumiseid jõule ja kuumi südameid talvekülmust peletama!
* * *
Tai ja Kamboža pildid panin ka netti üles:
http://picasaweb.google.com/tene.hook/AasiaMotisklusedTai#
http://picasaweb.google.com/tene.hook/AasiaMotisklusedKambodza#
neljapäev, 24. detsember 2009
teisipäev, 15. detsember 2009
Veel kummalisi ja mitte nii kummalisi inimesi
Nädal Lääne-Austraalias ja juba olen sattunud järgmise hullumajakandidaadi otsa. Tuttavaks sain selle 60-70aastase härraga raamatukogus. Rääkis, et käib raamatukogus oma meditsiinuuuringuteks materjali otsimas. Uuris mu arvutit, et tal ka plaanis sellist osta, ja siis mu matkakotti, et tal ka just sellist vaja. Tuli jutuks, et ta elab kuskil ranna lähedal, ja andis mulle oma numbri. No, mis seal ikka. Et ma siis ükspäev rattaga kohalikke randu üle läksin vaatama, helistasin talle, et ehk kui ta parasjagu seal kandis, võiks kokku saada. Saime siis ka, läksime kohvikusse ja pärast parki jalutama.
No pikka lugu lühikeseks tehes – kui järgmisel korral kokku saime, et tema juures õhtust süüa („No mis sul arus on, et võõra inimese juurde õhtust sööma minna,“ nagu mu korterikaaslane selle peale kostis), oli ta valmis minuga oma kulda (sest kuld ja hõbe on parim investeering ning ta näitas mulle isegi fotosid oma kullast) ja maju (kuskil Londonis) jagama. Kui ma selle peale järgmisel päeval talle sõnumi saatsin, et see on liiale läinud ja ma temaga enam kokku saada ei taha, selgitas ta, et läinud õhtul ta kõike räägitud ei saanud. Lugu selles, et lähiaastatel on maailma suured katastroofid ootamas, kuid tal on juba kõik ette valmistatud, et pakku minna („Sa pole mu merekonteineri sisu veel näinud ju.“), ning ta on valmis mind ka kaasa võtma. Ja see pole veel kõik, ka eelmises elus olevat me omavahel suurepäraselt läbi saanud...
Täie mõistuse juures olles oleks alarmkell küll pidanud tööle hakkama juba, kui ta esimest korda rannas kohtudes terve klade oma ajalooga välja otsis. Fotod ja ajaleheväljavõtted tema töödest-hobidest: seal on materjale tema meditsiiniuuringute kohta; väljavõtteid finantsarengute kohta, mis on tema teine leib; fotod tema kunstist, mis kangastele trükki läheb ja millega rohkesti teenib; fotod ja ajakirjaväljavõtted temast noores põlves, kui ta mõni aasta filmides mängis ja millega oma varanduse teenis... No see on loodetavasti nüüd ajalugu (kuigi pean veel tagasi viima jalgratta, mille ta mulle laenas), ja aitab sellest.
Istun seda lugu kirjutades rõdu peal. Tähed säravad taevas. Sooja on oma 25 kraadi. Toas on veel päevane lämmatav kuumus ja üsna võimatu olla. Peatun kahe itaalialase ja ühe Malta poisi juures, kellega juba Port Douglases tuttavaks sain ja elu siin taas kokku viis. Pühapäeviti on kavas korralik õhtusöök: täna oli ürtide ja mitmesuguste pähklite-seemetega täidetud lambakints roseeveini kastme ja mündisalatiga, kõrvale krõbedad küpsekartulid (trikk seisneb selles, et enne ahjupanekut keedad kartuleid just nii palju või vähe, et paar millimeetrit ümbert on pehme, siis ahju, ilma veeta, mm, ümbert on hästi krõbe ja seest mõnusalt pehme) ja keeduaedviljad.
„Õpetame sind siin ka korralikult sööma,“ kostab mulle Roberto. Mitte et ma muidu ei sööks korralikult, aga ma olen oma laisa inimese viisiga: avokaado maitseb imehea ka ilma igasuguste trikkideta, aga homme, paistab, sööme oma köögis vedeleva avokaado sidruni, tabasco kastme ja veel mingite maitsetega. Elu tiirleb taas maitsete ümber, tea, kas sest midagi külge ka jääb.
Ülejäänud elu käib tööotsimise laineil. Kolmas päev täna (nüüd juba esmaspäev). Mõlemad varasemad otsingud on võtnud kaks nädalat. Tõesti loodan, et seekord saab kiiremini. Töö otsimine on tõesti midagi, mis mulle reisimise juures ei meeldi. Ahjaa, ametlikult ma siin ka enam töötada ei saa...
Mõne päeva veetsin läinud nädalal ka Perthist lõunas Margaret Riveri linnakeses. Kaunis armas koht. Katsetasin taas kord Couchsurfinguga (võhivõõraste inimeste juures ööbimine) ning sain tuttavaks Rossiga, kelle ürdiaed pani taas igatsema oma koha järele. Milline rahu on istuda lõhnavas aias, lugeda raamatut ja vahtida pilvi!
No pikka lugu lühikeseks tehes – kui järgmisel korral kokku saime, et tema juures õhtust süüa („No mis sul arus on, et võõra inimese juurde õhtust sööma minna,“ nagu mu korterikaaslane selle peale kostis), oli ta valmis minuga oma kulda (sest kuld ja hõbe on parim investeering ning ta näitas mulle isegi fotosid oma kullast) ja maju (kuskil Londonis) jagama. Kui ma selle peale järgmisel päeval talle sõnumi saatsin, et see on liiale läinud ja ma temaga enam kokku saada ei taha, selgitas ta, et läinud õhtul ta kõike räägitud ei saanud. Lugu selles, et lähiaastatel on maailma suured katastroofid ootamas, kuid tal on juba kõik ette valmistatud, et pakku minna („Sa pole mu merekonteineri sisu veel näinud ju.“), ning ta on valmis mind ka kaasa võtma. Ja see pole veel kõik, ka eelmises elus olevat me omavahel suurepäraselt läbi saanud...
Täie mõistuse juures olles oleks alarmkell küll pidanud tööle hakkama juba, kui ta esimest korda rannas kohtudes terve klade oma ajalooga välja otsis. Fotod ja ajaleheväljavõtted tema töödest-hobidest: seal on materjale tema meditsiiniuuringute kohta; väljavõtteid finantsarengute kohta, mis on tema teine leib; fotod tema kunstist, mis kangastele trükki läheb ja millega rohkesti teenib; fotod ja ajakirjaväljavõtted temast noores põlves, kui ta mõni aasta filmides mängis ja millega oma varanduse teenis... No see on loodetavasti nüüd ajalugu (kuigi pean veel tagasi viima jalgratta, mille ta mulle laenas), ja aitab sellest.
Istun seda lugu kirjutades rõdu peal. Tähed säravad taevas. Sooja on oma 25 kraadi. Toas on veel päevane lämmatav kuumus ja üsna võimatu olla. Peatun kahe itaalialase ja ühe Malta poisi juures, kellega juba Port Douglases tuttavaks sain ja elu siin taas kokku viis. Pühapäeviti on kavas korralik õhtusöök: täna oli ürtide ja mitmesuguste pähklite-seemetega täidetud lambakints roseeveini kastme ja mündisalatiga, kõrvale krõbedad küpsekartulid (trikk seisneb selles, et enne ahjupanekut keedad kartuleid just nii palju või vähe, et paar millimeetrit ümbert on pehme, siis ahju, ilma veeta, mm, ümbert on hästi krõbe ja seest mõnusalt pehme) ja keeduaedviljad.
„Õpetame sind siin ka korralikult sööma,“ kostab mulle Roberto. Mitte et ma muidu ei sööks korralikult, aga ma olen oma laisa inimese viisiga: avokaado maitseb imehea ka ilma igasuguste trikkideta, aga homme, paistab, sööme oma köögis vedeleva avokaado sidruni, tabasco kastme ja veel mingite maitsetega. Elu tiirleb taas maitsete ümber, tea, kas sest midagi külge ka jääb.
Ülejäänud elu käib tööotsimise laineil. Kolmas päev täna (nüüd juba esmaspäev). Mõlemad varasemad otsingud on võtnud kaks nädalat. Tõesti loodan, et seekord saab kiiremini. Töö otsimine on tõesti midagi, mis mulle reisimise juures ei meeldi. Ahjaa, ametlikult ma siin ka enam töötada ei saa...
Mõne päeva veetsin läinud nädalal ka Perthist lõunas Margaret Riveri linnakeses. Kaunis armas koht. Katsetasin taas kord Couchsurfinguga (võhivõõraste inimeste juures ööbimine) ning sain tuttavaks Rossiga, kelle ürdiaed pani taas igatsema oma koha järele. Milline rahu on istuda lõhnavas aias, lugeda raamatut ja vahtida pilvi!
laupäev, 5. detsember 2009
Kohtumised
Liikvel on kõlakad, et Lääne-Austraalia inimesed on veidi kummalised. Noh, et nii eraldatud muust maailmast ja elavad siis omas. Alustuseks kohtusin küll ühe väga kenaga, aga tema vist päris ei loe: maailmarändur teine, üle kahe aasta kodumaale naasmas. Istus lennikus minu ees ja sõber, kes talle vastu oli tulnud, sõidutas mu suisa hosteli.
Hostelis see-eest nii libedalt ei läinud. Jõudsin kohale kümne paiku, mis tähendas, et uksed olid kõik lukus, aknad riivis. Pika kobistamise peale lasi üks tüdruk mu sisse. Ja siis asus otsima juhatajat. Too oli üsna purjus, tõenäoliselt ka kanepiuimas, ega rõõmustanud sugugi, et ta kõige magusama une pealt üles aeti. Oh seda porinat, sellist vastuvõttu pole ma veel Austraalias kohanud. Welcome back!
Esmapilgul tundus hostel ka paras peldik – no broneerid internetis ega saa nii head ülevaadet –, soe dušš oli aga päris kena pärast Aasiat. Hiljem revideerisin ka oma arvamust: öö hoovilauas pakiveini juues ja „maailmaasju“ arutades muudab meelt päris jõudsalt. Ja kaht eesti poissi kohtasin seal ka: Markot ja Tõnist. Ja täna õhtul ehk kohtan ka üht eesti tüdrukut, kes elab ühes majas inimestega, kellega ma Port Douglases tuttavaks sain. (Ja kas rääkisin teile, et kohtasin eestlasi ka Tais, praamil ühelt saarelt teisele? Ja mitte lihtsalt eestlasi, vaid Astridit Neljandast keskkoolist. Mu eesti kuu.)
Tegelikult tahtsin rääkida oma eilsest kohtumisest lääneaustraallasega, mis kõiki kummalisi kuulujutte kinnitas. Tulen vastu ööd heas tujus linnas bussi pealt ja jalutan hosteli poole: mõtted ikka veel rõõmsa taaskohtumise juures itaallaste ja prantslastega, kellega koos Port Douglases õhtuid vahel veedetud sai, kõht pungil itaalia pestot ja prantsuse kreppe. Linn on üsna vaikne isegi päeval, õhtupimeduses täitsa välja surnud. Ja siis peatab mind keedi keskealine turske mees ja küsib teed. Mina võtan kohe rõõmsalt oma linnakaardi välja, et ehk on abiks, ent selle aja peale paistab ta juba tee unustanud olevat, ning lobiseme ilmast, mis tema jaoks selgelt liiga palav oli, ja maast, et mis pagana koht see Estonia ikka on. Saan teada, et ta on Perthist pärit, kuid üle kümne aasta USA armees snaiprina teeninud, ja nüüd siis väljateenitud pensionil. Kolm kuuli on ka selle aja jooksul kerre saanud, ning näitab selle tõenduseks metallplaate seljas. Tuleb välja, et ta otsib oma sõpra, kes on väga purjus ja reede õhtul siis kuskil tänavatel kakerdab. „Küllap politsei ta juba leidnud on,“ arvab David, see siis ta nimi, ning otsustab hoopis mind koju saata, sest see kant olevat väga ohtlik: aborigeenid kondavad ringi ning püüavad su rahakotiga minema saada. No milles küsimus, kui keegi tahab mind koju saata, siis miks mitte, seltsis segasem. Siis kuulen lugu, kuidas ta ka vaenlase kätte vangi on sattunud ja kolm päeva piinamist talunud. Varbaküünte väljakiskumine on minestamapanevalt valus ja küüned ei kasvagi enam pärast tagasi, no vähemasti mitte nagu enne. Alasti jalgupidi rippumine ei ole ka just meelakkumine, kuid põikpäine inimene nagu tema muutub sellest veel põikpäisemaks, ega räägi ühtki sõjasaladust välja. Isegi mitte, kui naissoost vaenlasarmeelane su riista piitsutab ja skapelliga üle libistab. „Ma ei ole sellest kellelegi kunagi rääkinud,“ pihib ta. „Väga piinlik, anna andeks, kui see sind hirmutab. Ära usu, kui sa ei taha.“ No jummel küll, inimene tahab rääkida. „Aga kõige hullem oli, kui ta järgmisel päeval tagasi tuli, teine naisohvitser kaasas,“ jätkab ta oma lugu. Tuleb välja, et mu kojusaatja riist on nii suur, et terve staap sellest juba teab ja kõik seda näha tahavad. Lugu võtab üha uskumatuid pöördeid. Kuidagi jõuame jutujärjega taas minuni. „Mul on palju raha,“ ütleb David. „On sul tarvis, ma annan sulle tuhat, kaks tuhat? Ei, ei, ega ma midagi vastu taha. Mul lihtsalt on nii palju raha, et ma seda kõike kulutada ei jaksa, ja ma tahan lihtsalt teisi aidata.“ Ei, ei, pole vaja, mul on piisavalt raha, et hakkama saada, eriti pärast seda, kui ma tööd leian. Ehk tahan ma koristajana töötada, pakub ta mulle juba tööd. „Iga päev kaks tundi, 50 dollarit peo peale, ok? Ei, ega see minu jaoks pole, mu ema on väga vana, 90 juba. Ja ega sa siis koristama nii palju ka ei pea, jood temaga teed ja räägite mind taga.“ Kas ta ei rääkinud just ennist, et on orvuna lastekodus üles kasvanud? „Jajah, mu kasuema,“ selgitab ta. Ma ei ole just kuigi huvitatud.
„Sa ei usu mind, jah?“ uurib ta. „Las ma näitan sulle.“ Ei, ei, ei ole vaja, usun-usun, mis mul viga mitte uskuda. Ometi osutab ta millelegi oma püksisääres, mis pea põlvini ulatub.
„Kas sa arvad, et see on lihtne: kogu aeg himurana kõvalt ringi käia?“ Ei ma ei arva sugugi, et see on lihtne. „Kes see naine mind niimoodi tahab? Arstid ütlevad, et noored poisid vaid kadestaksid mind.“ Seisame mu hosteli ees. Kaks tüdrukut jalutavad mööda, et oma tuppa minna. „Sa oled väga ilus. Kõige ilusam naine, keda ma näinud olen.“ Ja kas ma tõesti ei taha tema tuhandet dollarit, mida ta mulle lihtsalt heast südamest anda tahab, sest ta on kohe selline hea inimene. Miskipärast ma ikka veel ei taha seda tuhandet dollarit, ega ka tööd tema kasuema teekaaslasena, vaid kibelen üha enam sisse minema. Jajah, oli tore tuttavaks saada, David, kaunist öhtut! „Ma ikka annan sulle oma telefoninumbri, lihtsalt kui sa ümber peaksid mõtlema. Kas sul pastakat on? Ei? Ahah, mul on siin.“ Kribab siis mulle oma numbri linnakaardi servale. „Näe, vaata,“ näitab ta mulle fotot telefoniekraanil. Hiiglaslik põlvini ulatuv suguti, mis seekord pükstega varjatud ei ole. „Ehk tahad ise seda proovida?“ Appi. Ei, ei soovi. Küll sa leiad kellegi. „Näe, keegi ei taha mind sellisena. Sa oled väga ilus. Kas sa teed mingit sporti? Käid jooksmas?“ Jajah, oli kena tuttavaks saada, head ööd. Liigun ukse poole. Pagan, kuidas see võti töötab, siin pole ju ühtegi lukuauku, paanitsen. Õnneks on hiiglasliku riistaga snaiper selle aja peale läinud. Ok, uksekood on võtmehoidja peale kirjutatud.
Hostelis see-eest nii libedalt ei läinud. Jõudsin kohale kümne paiku, mis tähendas, et uksed olid kõik lukus, aknad riivis. Pika kobistamise peale lasi üks tüdruk mu sisse. Ja siis asus otsima juhatajat. Too oli üsna purjus, tõenäoliselt ka kanepiuimas, ega rõõmustanud sugugi, et ta kõige magusama une pealt üles aeti. Oh seda porinat, sellist vastuvõttu pole ma veel Austraalias kohanud. Welcome back!
Esmapilgul tundus hostel ka paras peldik – no broneerid internetis ega saa nii head ülevaadet –, soe dušš oli aga päris kena pärast Aasiat. Hiljem revideerisin ka oma arvamust: öö hoovilauas pakiveini juues ja „maailmaasju“ arutades muudab meelt päris jõudsalt. Ja kaht eesti poissi kohtasin seal ka: Markot ja Tõnist. Ja täna õhtul ehk kohtan ka üht eesti tüdrukut, kes elab ühes majas inimestega, kellega ma Port Douglases tuttavaks sain. (Ja kas rääkisin teile, et kohtasin eestlasi ka Tais, praamil ühelt saarelt teisele? Ja mitte lihtsalt eestlasi, vaid Astridit Neljandast keskkoolist. Mu eesti kuu.)
Tegelikult tahtsin rääkida oma eilsest kohtumisest lääneaustraallasega, mis kõiki kummalisi kuulujutte kinnitas. Tulen vastu ööd heas tujus linnas bussi pealt ja jalutan hosteli poole: mõtted ikka veel rõõmsa taaskohtumise juures itaallaste ja prantslastega, kellega koos Port Douglases õhtuid vahel veedetud sai, kõht pungil itaalia pestot ja prantsuse kreppe. Linn on üsna vaikne isegi päeval, õhtupimeduses täitsa välja surnud. Ja siis peatab mind keedi keskealine turske mees ja küsib teed. Mina võtan kohe rõõmsalt oma linnakaardi välja, et ehk on abiks, ent selle aja peale paistab ta juba tee unustanud olevat, ning lobiseme ilmast, mis tema jaoks selgelt liiga palav oli, ja maast, et mis pagana koht see Estonia ikka on. Saan teada, et ta on Perthist pärit, kuid üle kümne aasta USA armees snaiprina teeninud, ja nüüd siis väljateenitud pensionil. Kolm kuuli on ka selle aja jooksul kerre saanud, ning näitab selle tõenduseks metallplaate seljas. Tuleb välja, et ta otsib oma sõpra, kes on väga purjus ja reede õhtul siis kuskil tänavatel kakerdab. „Küllap politsei ta juba leidnud on,“ arvab David, see siis ta nimi, ning otsustab hoopis mind koju saata, sest see kant olevat väga ohtlik: aborigeenid kondavad ringi ning püüavad su rahakotiga minema saada. No milles küsimus, kui keegi tahab mind koju saata, siis miks mitte, seltsis segasem. Siis kuulen lugu, kuidas ta ka vaenlase kätte vangi on sattunud ja kolm päeva piinamist talunud. Varbaküünte väljakiskumine on minestamapanevalt valus ja küüned ei kasvagi enam pärast tagasi, no vähemasti mitte nagu enne. Alasti jalgupidi rippumine ei ole ka just meelakkumine, kuid põikpäine inimene nagu tema muutub sellest veel põikpäisemaks, ega räägi ühtki sõjasaladust välja. Isegi mitte, kui naissoost vaenlasarmeelane su riista piitsutab ja skapelliga üle libistab. „Ma ei ole sellest kellelegi kunagi rääkinud,“ pihib ta. „Väga piinlik, anna andeks, kui see sind hirmutab. Ära usu, kui sa ei taha.“ No jummel küll, inimene tahab rääkida. „Aga kõige hullem oli, kui ta järgmisel päeval tagasi tuli, teine naisohvitser kaasas,“ jätkab ta oma lugu. Tuleb välja, et mu kojusaatja riist on nii suur, et terve staap sellest juba teab ja kõik seda näha tahavad. Lugu võtab üha uskumatuid pöördeid. Kuidagi jõuame jutujärjega taas minuni. „Mul on palju raha,“ ütleb David. „On sul tarvis, ma annan sulle tuhat, kaks tuhat? Ei, ei, ega ma midagi vastu taha. Mul lihtsalt on nii palju raha, et ma seda kõike kulutada ei jaksa, ja ma tahan lihtsalt teisi aidata.“ Ei, ei, pole vaja, mul on piisavalt raha, et hakkama saada, eriti pärast seda, kui ma tööd leian. Ehk tahan ma koristajana töötada, pakub ta mulle juba tööd. „Iga päev kaks tundi, 50 dollarit peo peale, ok? Ei, ega see minu jaoks pole, mu ema on väga vana, 90 juba. Ja ega sa siis koristama nii palju ka ei pea, jood temaga teed ja räägite mind taga.“ Kas ta ei rääkinud just ennist, et on orvuna lastekodus üles kasvanud? „Jajah, mu kasuema,“ selgitab ta. Ma ei ole just kuigi huvitatud.
„Sa ei usu mind, jah?“ uurib ta. „Las ma näitan sulle.“ Ei, ei, ei ole vaja, usun-usun, mis mul viga mitte uskuda. Ometi osutab ta millelegi oma püksisääres, mis pea põlvini ulatub.
„Kas sa arvad, et see on lihtne: kogu aeg himurana kõvalt ringi käia?“ Ei ma ei arva sugugi, et see on lihtne. „Kes see naine mind niimoodi tahab? Arstid ütlevad, et noored poisid vaid kadestaksid mind.“ Seisame mu hosteli ees. Kaks tüdrukut jalutavad mööda, et oma tuppa minna. „Sa oled väga ilus. Kõige ilusam naine, keda ma näinud olen.“ Ja kas ma tõesti ei taha tema tuhandet dollarit, mida ta mulle lihtsalt heast südamest anda tahab, sest ta on kohe selline hea inimene. Miskipärast ma ikka veel ei taha seda tuhandet dollarit, ega ka tööd tema kasuema teekaaslasena, vaid kibelen üha enam sisse minema. Jajah, oli tore tuttavaks saada, David, kaunist öhtut! „Ma ikka annan sulle oma telefoninumbri, lihtsalt kui sa ümber peaksid mõtlema. Kas sul pastakat on? Ei? Ahah, mul on siin.“ Kribab siis mulle oma numbri linnakaardi servale. „Näe, vaata,“ näitab ta mulle fotot telefoniekraanil. Hiiglaslik põlvini ulatuv suguti, mis seekord pükstega varjatud ei ole. „Ehk tahad ise seda proovida?“ Appi. Ei, ei soovi. Küll sa leiad kellegi. „Näe, keegi ei taha mind sellisena. Sa oled väga ilus. Kas sa teed mingit sporti? Käid jooksmas?“ Jajah, oli kena tuttavaks saada, head ööd. Liigun ukse poole. Pagan, kuidas see võti töötab, siin pole ju ühtegi lukuauku, paanitsen. Õnneks on hiiglasliku riistaga snaiper selle aja peale läinud. Ok, uksekood on võtmehoidja peale kirjutatud.
neljapäev, 26. november 2009
Templid
Bangkok on hiiglaslik ja üpris inetu linn. Küll kuulus oma rohkete ja suursuguste templite poolest. Nii olin minagi teel neid avastama, kui sain tuttavaks Nopiga. Vähim, mida sa soovid oma teel Aasia linnades, on, et keegi sind kõnetaks, uuriks, kuidas sul läheb ja kust sa pärit oled, ning prooviks sulle siis midagi maha müüa. Arvata võib, et olin üsna skeptiline järjekordse tere-kuidas-läheb?-alguse peale. Austraalia on aga oma jälje jätnud: tänan-hästi-ja-sul-endal? (Etteruttavalt öeldes on see tegelikult üsna heaks taktikaks osutunud kõiksugu pudi-padi müüjatega suheldes, enamasti on nad hetkeks üsna kohmetud, kui seisatada ja küsida, kuidas neil läheb. Umbes pooled koguvad end siiski kiirelt ja jätkavad oma heeei-leidii-kõuld-woooteeer-õunli-van-doolaaar, kuid mõnega saab lausa juttu ajada.) Ja et ees olid ootamas budistlikud templid ja ma budismist suurt ei teadnud, asusin ise kohe „rünnakule“ budismi kohta uurima. Ja sain endale seltsilise-giidi terveks päevaks... ja õppetunni budismi kohta, vähemasti ühe arusaama sellest.
Budism oma jumalapuudumises on võluv, kuid ometi on selles rohkelt sellist, mida – eriti arvestades, et jumalat kui miskit üleloomulikku jõudu budistlikus maailmavaates ei eksisteeri – mul on raske mõista. Mulle on südamelähedane mõtteviis, et kõik on üks, kõik on üks ja sama loodus (jätmata tähelepanuta, et sõna ’loodus’ sisaldab endas vihjet loodule), kõik vastused, mida sa otsid, on sinus endas olemas. On elu, mida sa elad just praegu, ja on su enda teha, kui hästi-halvasti sa seda elad. Sellega oleks otsukui kõrvale jäetud palved ja ülistused, templid ja pühakujud... Aga ei ole. Ei ole mitte mingit vahet. Jumala asemel ülistatakse õpetajat Buddhat, kes selle mõtteviisi sõnadesse pani. Templid on sama pretensioonikad, kui mis tahes jumalatele pühendatud, inimesed käivad ikka paremat elu palumas – seekord küll hiiglaslikelt Buddha kujutistelt. Nopi selgituste järgi peaks see olema tänu ja austuse avaldamine õpetajale. Ometi on see lihtsast tänu avaldamisest üsna kaugele läinud. Oma lühikese sissejuhatuse ja võhikliku arusaama juures, arvan, et Buddha keeraks hauas ringi, kui ta näeks, mis tema õpetusest saanud on. Buddha on muutunud kui kuldvasikaks (ja kuldne see kõik on), keda tähendusele mõtlemata kummardatakse, kellelt paremat elu ja isegi tuleviku ennustamist küsitakse.
Nop on budist. Erinevalt enamikust teadlikult budismi poole läinud, küll sündinud ka budistlikku perre, nagu enamik inimesi siin, kuid hiljem teadlikult budismi mõtet otsinud ja enese jaoks leidnud. Haritud ja väga intelligentne mees, heal järjel ka, antiikjuveelipoe omanik, abikaasa juhtival kohal hotelliketis. Ta saatis mu ka lennujaama järgmisel päeval ja kinkis mulle Buddha kujutisega medaljoni. Minu Buddha hoiab käsi silmel, mis tähendabki seda ühtsust: pole vaja otsivalt ringi vaadata, kõik on sus endas olemas, tuleb vaid enda sisse vaadata. Medaljoni teisel küljel on küngas moraali tähistamas ja künka otsas mõõk moraalipuhtust kaitsmas. Mitmeti on see mulle tähenduslik, mulle, kes ma olen reisinud maailma teise otsa, et elu mõtet leida (kui seda nii nimetada), ja kelle moraal selle käigus vist mitte tõusujoones pole liikunud. Ma vaatan oma Buddhat ja veel ei kummarda teda tänus, kuid mõtlen Nopile ja sellele, et vahel on inimeste usaldamine päris hea.
Nüüd olen Siem Reapis Kambodžas ja leidnud siin vähemalt ajutise rahu. Ma sobin selle paigaga. Tulin templite pärast: lõpmatu hulk varemeid. Mulle meeldivad varemed. Neis on midagi kergelt nukrat ja romantilist, hoomab ajastute hõngu, mida päris täpselt enam püüda ei saa. Mingi periood ajaloos on otsas. Midagi massivset ja võimast, midagi mis on tuhande aasta taha ikka veel näha. Annab rahustava tunde, et kõik muutub. Miski, mis tol ajal oli tähtis, ei ole seda enam mitte. Miski, mis praegu on oluline, ei mängi üks hetk enam mingit rolli.
Ja inimesed on kaunid. Suurte naeratustega, kenade näojoontega, head. Vahel tahaks küll jooksu pista, kui mõne üksildase templi juurde rahu ja vaikust otsima minnes, terve hulk naisi, poisse-tüdrukuid otsekui herilasi meepoti ümber tungleb. Hei, leidi, külma jooki, mul on kõike, ei taha? No siis külma kookospähklit? Rätikuid, puuvillaseid või ehtsast kambodža siidist, emale kingituseks, ainult kolm dollarit? No ma teen sulle soodsamalt. Tuled tagasi templist, siis ostad jah? Minu juurest, putka number 17. Postkaarte? Ainult dollar! Kümme tükki, vaata, üüks, kaaks, koolm... Aga parmupilli, bambusest, kaks tükki dollari eest. Kogu arveldus käib dollarites. Maksta saab ka eurodes, Tai bahtides ja nende enda rielides kah. Enamasti käivad rielid alladollariliste ostude kohta. Näiteks kaks tuhat rieli friteeritud magusate riisibanaanipallide eest.
Vahel saab rääkida ka. et kuidas elu ka läheb. Külm on, ütlevad kohalikud. Talv on käes ja soojad jakid pole imeks panna. Temperatuur küll kolmekümne kraadi ligi. Euroopa turistid higistavad kui saunalaval. Äri läheb kehvasti, kurdab kõrvaliste templivaremete ees särke-pükse-salle-jne müüv kaunis naine. Kõik ostavad oma asjad suurte templite juurest, kuhu nad kõigepealt lähevad, siin ei lähe teps mitte. Miks sa siis ka oma letti suure templi juurde püsti ei pane, uurin. Liiga kallis, kostab naine, kaks ja pool tuhat dollarit maksab letikoht peamiste turistitemplite juures. Tema sai enda koha saja dollariga. Kui kauaks siis, kuuks, uurin võhiklikult. Igaveseks. Ja politsei võtab veel iga kuu kaheksa dollarit maksu ka.
Seda kuuldes tunnen, et maksin oma esimese õhtu ostude eest ikka üle. Aga mis seal ikka. Lõbus oli ja selle eest võib ju rohkem maksta. See oli siis turul, kõigepealt sai nooruke tütarlaps, ehk nii kümneaastane, mu oma kütkeisse. Ei, salli ma ei soovi, aga ehk prooviks seda keiti selga. See oli tõeliselt vahva tüdruk, kunagi saab tast saab tõeline ärinaine. Mul jäi küll kleidiost katki ja olin peaaegu lahkumas, kui ema ise kohale purjetas. Ja seejärel proovisin selga pea kõike, mis seal poes müüdi. Vaid õnneks ei olnud mul liialt raha kaasas ning lahkusin vaid kahe paari pükste ja särgiga, ning lubadusega järgmisel päeval veel ühe pluusi järele minna. Ja lähen ka, küll hilinenult ja võib-olla mõtlen veel teist korda pluusi üle järele, aga see oli lihtsalt väga lõbus õhtu. Üht paari tumerohelisi pükse, mis näevad välja kui kaalujälgijate lugudes kõhu kohalt kolm korda suurem kui mina, ning kerget puuvillast särki olen nüüd kolm päeva jutti kandnud. Mõnus, paljaõlgse kleidiga tunned end Aasias kui poolalasti. Teised püksid on mu jaoks küll liiga uhked, sellised pidupüksid, kuldsed. Aga noh, ma lihtsalt ei suutnud ostmata jätta, kui juba kord jalga olin proovinud... Eestis küll üsna kandmatud, ma arvan.
Paljust oleks teile rääkida: kõik need kaunid ja vähem kaunid Tai saared (minu jaoks küll valdavalt vihmas), snorgeldamised (kus siunad end, et veekindlat fotokat ei ole), massaažid (mis on pannud mõtlema, et tai massaaž võibki olla mu uus kutsumus), kuid jäävad need siis pikkadeks Eesti talveõhtuteks hõõgveini juures istudes.
Budism oma jumalapuudumises on võluv, kuid ometi on selles rohkelt sellist, mida – eriti arvestades, et jumalat kui miskit üleloomulikku jõudu budistlikus maailmavaates ei eksisteeri – mul on raske mõista. Mulle on südamelähedane mõtteviis, et kõik on üks, kõik on üks ja sama loodus (jätmata tähelepanuta, et sõna ’loodus’ sisaldab endas vihjet loodule), kõik vastused, mida sa otsid, on sinus endas olemas. On elu, mida sa elad just praegu, ja on su enda teha, kui hästi-halvasti sa seda elad. Sellega oleks otsukui kõrvale jäetud palved ja ülistused, templid ja pühakujud... Aga ei ole. Ei ole mitte mingit vahet. Jumala asemel ülistatakse õpetajat Buddhat, kes selle mõtteviisi sõnadesse pani. Templid on sama pretensioonikad, kui mis tahes jumalatele pühendatud, inimesed käivad ikka paremat elu palumas – seekord küll hiiglaslikelt Buddha kujutistelt. Nopi selgituste järgi peaks see olema tänu ja austuse avaldamine õpetajale. Ometi on see lihtsast tänu avaldamisest üsna kaugele läinud. Oma lühikese sissejuhatuse ja võhikliku arusaama juures, arvan, et Buddha keeraks hauas ringi, kui ta näeks, mis tema õpetusest saanud on. Buddha on muutunud kui kuldvasikaks (ja kuldne see kõik on), keda tähendusele mõtlemata kummardatakse, kellelt paremat elu ja isegi tuleviku ennustamist küsitakse.
Nop on budist. Erinevalt enamikust teadlikult budismi poole läinud, küll sündinud ka budistlikku perre, nagu enamik inimesi siin, kuid hiljem teadlikult budismi mõtet otsinud ja enese jaoks leidnud. Haritud ja väga intelligentne mees, heal järjel ka, antiikjuveelipoe omanik, abikaasa juhtival kohal hotelliketis. Ta saatis mu ka lennujaama järgmisel päeval ja kinkis mulle Buddha kujutisega medaljoni. Minu Buddha hoiab käsi silmel, mis tähendabki seda ühtsust: pole vaja otsivalt ringi vaadata, kõik on sus endas olemas, tuleb vaid enda sisse vaadata. Medaljoni teisel küljel on küngas moraali tähistamas ja künka otsas mõõk moraalipuhtust kaitsmas. Mitmeti on see mulle tähenduslik, mulle, kes ma olen reisinud maailma teise otsa, et elu mõtet leida (kui seda nii nimetada), ja kelle moraal selle käigus vist mitte tõusujoones pole liikunud. Ma vaatan oma Buddhat ja veel ei kummarda teda tänus, kuid mõtlen Nopile ja sellele, et vahel on inimeste usaldamine päris hea.
Nüüd olen Siem Reapis Kambodžas ja leidnud siin vähemalt ajutise rahu. Ma sobin selle paigaga. Tulin templite pärast: lõpmatu hulk varemeid. Mulle meeldivad varemed. Neis on midagi kergelt nukrat ja romantilist, hoomab ajastute hõngu, mida päris täpselt enam püüda ei saa. Mingi periood ajaloos on otsas. Midagi massivset ja võimast, midagi mis on tuhande aasta taha ikka veel näha. Annab rahustava tunde, et kõik muutub. Miski, mis tol ajal oli tähtis, ei ole seda enam mitte. Miski, mis praegu on oluline, ei mängi üks hetk enam mingit rolli.
Ja inimesed on kaunid. Suurte naeratustega, kenade näojoontega, head. Vahel tahaks küll jooksu pista, kui mõne üksildase templi juurde rahu ja vaikust otsima minnes, terve hulk naisi, poisse-tüdrukuid otsekui herilasi meepoti ümber tungleb. Hei, leidi, külma jooki, mul on kõike, ei taha? No siis külma kookospähklit? Rätikuid, puuvillaseid või ehtsast kambodža siidist, emale kingituseks, ainult kolm dollarit? No ma teen sulle soodsamalt. Tuled tagasi templist, siis ostad jah? Minu juurest, putka number 17. Postkaarte? Ainult dollar! Kümme tükki, vaata, üüks, kaaks, koolm... Aga parmupilli, bambusest, kaks tükki dollari eest. Kogu arveldus käib dollarites. Maksta saab ka eurodes, Tai bahtides ja nende enda rielides kah. Enamasti käivad rielid alladollariliste ostude kohta. Näiteks kaks tuhat rieli friteeritud magusate riisibanaanipallide eest.
Vahel saab rääkida ka. et kuidas elu ka läheb. Külm on, ütlevad kohalikud. Talv on käes ja soojad jakid pole imeks panna. Temperatuur küll kolmekümne kraadi ligi. Euroopa turistid higistavad kui saunalaval. Äri läheb kehvasti, kurdab kõrvaliste templivaremete ees särke-pükse-salle-jne müüv kaunis naine. Kõik ostavad oma asjad suurte templite juurest, kuhu nad kõigepealt lähevad, siin ei lähe teps mitte. Miks sa siis ka oma letti suure templi juurde püsti ei pane, uurin. Liiga kallis, kostab naine, kaks ja pool tuhat dollarit maksab letikoht peamiste turistitemplite juures. Tema sai enda koha saja dollariga. Kui kauaks siis, kuuks, uurin võhiklikult. Igaveseks. Ja politsei võtab veel iga kuu kaheksa dollarit maksu ka.
Seda kuuldes tunnen, et maksin oma esimese õhtu ostude eest ikka üle. Aga mis seal ikka. Lõbus oli ja selle eest võib ju rohkem maksta. See oli siis turul, kõigepealt sai nooruke tütarlaps, ehk nii kümneaastane, mu oma kütkeisse. Ei, salli ma ei soovi, aga ehk prooviks seda keiti selga. See oli tõeliselt vahva tüdruk, kunagi saab tast saab tõeline ärinaine. Mul jäi küll kleidiost katki ja olin peaaegu lahkumas, kui ema ise kohale purjetas. Ja seejärel proovisin selga pea kõike, mis seal poes müüdi. Vaid õnneks ei olnud mul liialt raha kaasas ning lahkusin vaid kahe paari pükste ja särgiga, ning lubadusega järgmisel päeval veel ühe pluusi järele minna. Ja lähen ka, küll hilinenult ja võib-olla mõtlen veel teist korda pluusi üle järele, aga see oli lihtsalt väga lõbus õhtu. Üht paari tumerohelisi pükse, mis näevad välja kui kaalujälgijate lugudes kõhu kohalt kolm korda suurem kui mina, ning kerget puuvillast särki olen nüüd kolm päeva jutti kandnud. Mõnus, paljaõlgse kleidiga tunned end Aasias kui poolalasti. Teised püksid on mu jaoks küll liiga uhked, sellised pidupüksid, kuldsed. Aga noh, ma lihtsalt ei suutnud ostmata jätta, kui juba kord jalga olin proovinud... Eestis küll üsna kandmatud, ma arvan.
Paljust oleks teile rääkida: kõik need kaunid ja vähem kaunid Tai saared (minu jaoks küll valdavalt vihmas), snorgeldamised (kus siunad end, et veekindlat fotokat ei ole), massaažid (mis on pannud mõtlema, et tai massaaž võibki olla mu uus kutsumus), kuid jäävad need siis pikkadeks Eesti talveõhtuteks hõõgveini juures istudes.
neljapäev, 12. november 2009
Aasias reisimine ei ole sugugi nii keeruline
Aasias reisimine ei ole sugugi nii keeruline, kui ma seni arvanud olen. Vastupidi: see on uskumatult lihtne. Või vähemasti on see nii välja kukkunud mu esimese Malaisia nädala jooksul. Kõigepealt olin ma mures viisade pärast, et kus, mis ja kuidas, kui palju see kõik maksma läheb. Hirm, et saadetakse piirilt tagasi, kui tagasisõidupiletit ei ole, oli üsna asjata. Kuala Lumpuri lennujaama passikontrollis kulus umbes pool minutit, midagi maksma ei pidanud, ühtegi küsimust ei esitatud. Isegi mitte, et kuidas läheb. Sellest viimasest oli veidi kahju, nii ära harjunud sellega Austraalias. Järgmiseks on minek Taisse. Nii palju, kui ma välisministeeriumi kodulehelt ja reisifoorumitest leidsin, saab sinna viisa ilma konsulaati minemata vaid 15 päevaks. Mis päris viimase instantsi tõde ei ole, nagu ma oma uhke Tai viisa pitseriga passist näha võin. Viis ringitit (midagi 15 krooni kanti) teenustasu ja kümme paari foto eest hosteli reisiletis ja poole päevaga on mul Tai viisa kaheks kuuks. Viisa ise ei maksnud midagi, ainult bussi-taksosõit Tai konsulaati oleks olnud kallim, kui siinsamas teenustasu maksta. Kaheks kuuks Taisse küll ei jää, ent siiski veidi kauemaks kui 15 päeva :)
Lisaks maalelasulubade mure kõral pabistasin omal ajal ka keele pärast: mahajäänud Aasia, inglise keelt siin keegi ei räägi. Vähemasti Malaisias tundub inglise keel teine keel olevat, enamik kohalikke räägib üsna head inglise keelt ja ülejäänud pursivad ka ühtkomateist. Inimesed on väga abivalmid. Kohati isegi liiga. Teed küsides kohtad aruharva kedagi, kes ei tea, kus suunas sa minema peaksid. Küll lõpeb asi kenasti ühest kvartali otsast teise koperdamisega ja siis teises suunas ja siis kolmandas, kuni kenasti alguses tagasi oled. Nii kõndisime Kuala Lumpuris oma tund aega ümber kaubanduskeskuse, enne kui jõudsime hostelisse, mis oli minuti tee kaugusel. Edaspidi oleme igasuguste suunanõuannete kohapealt üsna ettevaatlikud olnud.
Malaisia on vahvalt multikultuurne maa: malai, india ja hiina tänavapildis domineerimas. Malaisia on ka üsna islamistlik maa. On piirkondi, kus valdav osa naisi käib kaetud peaga, ning alkoholi leidub vaid kuurortides. Arvata võib, et kaks blondi vaevu kaetud tütarlast leiab nii mõningatki tähelepanu. Autosignaalid ja valjud hallood ... Kuigi vahel on selline tähelepanu üsna meelitav, panin järgmistel päevadel T-särgi selga, vähemasti õlad kaetud. Penangi saarel on elu veidi vabam, isegi päevitama läksime randa, kuigi üldlevinud see ei paista olevat ja saime nii mõnegi pika pilgu osaliseks.
Seda vist juba mainisin, et toit on imeline. Ei mingeid hamburgereid ja friikartuleid, mida Austraalia pungil on! Muidugi võib ka neid siit leida, kuid riis ja nuudlid igasuguses vormis, vahvad supid, rohkesti suupisteid, mida otse tänavatel küpsetatakse. Ning igasugu värsked mahlajoogid. Ja valikut on küllaga. Taas kord tõdesin, et india köök ei ole mulle: isegi kui suure naeratusega kinnitatakse, et see roog ei ole üldse vürtsine, põleb mu suu kui suur jaanilõke, ei taha kohe mõeldagi, kuidas tundub üks vürtsine roog siis. Kuigi siin on hea võimalus järele proovida, rohkesti indiat siin, mõtlen sellele :)
Ise pole nüüd nädal aega kööki saanud, siinsetes hostelites isegi ole selliseid asju. Väljas söömine on ka parasjagu odav, eriti Austraaliast tulnule. Paarikümne krooniga saab kena kõhutäie. Oh raske on jätta pooleli toidu kohapealt, kuid juba õhtusöök kutsub :)
Kallid teile!
Lisaks maalelasulubade mure kõral pabistasin omal ajal ka keele pärast: mahajäänud Aasia, inglise keelt siin keegi ei räägi. Vähemasti Malaisias tundub inglise keel teine keel olevat, enamik kohalikke räägib üsna head inglise keelt ja ülejäänud pursivad ka ühtkomateist. Inimesed on väga abivalmid. Kohati isegi liiga. Teed küsides kohtad aruharva kedagi, kes ei tea, kus suunas sa minema peaksid. Küll lõpeb asi kenasti ühest kvartali otsast teise koperdamisega ja siis teises suunas ja siis kolmandas, kuni kenasti alguses tagasi oled. Nii kõndisime Kuala Lumpuris oma tund aega ümber kaubanduskeskuse, enne kui jõudsime hostelisse, mis oli minuti tee kaugusel. Edaspidi oleme igasuguste suunanõuannete kohapealt üsna ettevaatlikud olnud.
Malaisia on vahvalt multikultuurne maa: malai, india ja hiina tänavapildis domineerimas. Malaisia on ka üsna islamistlik maa. On piirkondi, kus valdav osa naisi käib kaetud peaga, ning alkoholi leidub vaid kuurortides. Arvata võib, et kaks blondi vaevu kaetud tütarlast leiab nii mõningatki tähelepanu. Autosignaalid ja valjud hallood ... Kuigi vahel on selline tähelepanu üsna meelitav, panin järgmistel päevadel T-särgi selga, vähemasti õlad kaetud. Penangi saarel on elu veidi vabam, isegi päevitama läksime randa, kuigi üldlevinud see ei paista olevat ja saime nii mõnegi pika pilgu osaliseks.
Seda vist juba mainisin, et toit on imeline. Ei mingeid hamburgereid ja friikartuleid, mida Austraalia pungil on! Muidugi võib ka neid siit leida, kuid riis ja nuudlid igasuguses vormis, vahvad supid, rohkesti suupisteid, mida otse tänavatel küpsetatakse. Ning igasugu värsked mahlajoogid. Ja valikut on küllaga. Taas kord tõdesin, et india köök ei ole mulle: isegi kui suure naeratusega kinnitatakse, et see roog ei ole üldse vürtsine, põleb mu suu kui suur jaanilõke, ei taha kohe mõeldagi, kuidas tundub üks vürtsine roog siis. Kuigi siin on hea võimalus järele proovida, rohkesti indiat siin, mõtlen sellele :)
Ise pole nüüd nädal aega kööki saanud, siinsetes hostelites isegi ole selliseid asju. Väljas söömine on ka parasjagu odav, eriti Austraaliast tulnule. Paarikümne krooniga saab kena kõhutäie. Oh raske on jätta pooleli toidu kohapealt, kuid juba õhtusöök kutsub :)
Kallid teile!
reede, 6. november 2009
Tervitused Kuala Lumpurist!
Olen terve paeva tegelenud selle peamise asjaga, mis mind Tai-Malaisia kanti toi - s99misega. Ja see on just sama fantastiline, nagu ma ette kujutasin: igasugused krobedad suupisted, mida t'navatel kupsetatakse-muuakse, need monusad supid ja karrid, ning mis igasugu magusat, mm, r''kimata igasugu mahladest: kiivi ja mango oli paevakorras t'na.
Ja hambaarsti juures kaisin ka tana :) Just enne Austraaliast lahkumist tuli tykk valja ja noh, parem ikka oleks terve hambaga ringi kaia. Ja mu parim hambaarsti kogemus yldse, ei tunnegi oieti, kui sul suus midagi tehakse. m]tlesin, et kui kauemaks jaaks, laseks koik hambad yle puurida!
Muidu pole Kuala Lumpur just suurem asi suurlinn ja homme p'rutame dzungli poole Taman Negara rahvusparki tiigreid ja elevante jahtima :P No olgu, toenaosus neid naha on usna null. Seejarel Cameron Highlands ja Penang Island ... Ja kahe n'dala parast Taisse.
Uus telefoninumber on mul ka kaheks nadalaks:+60-0166705294. Nii ehk on. Kui ei proovige yks null suunakoodist ara jatta.
Loen Facebookist, et teil seal lumi maas. Kaunis! Meisterdage siis minugi eest yks kena memm:)
Ja hambaarsti juures kaisin ka tana :) Just enne Austraaliast lahkumist tuli tykk valja ja noh, parem ikka oleks terve hambaga ringi kaia. Ja mu parim hambaarsti kogemus yldse, ei tunnegi oieti, kui sul suus midagi tehakse. m]tlesin, et kui kauemaks jaaks, laseks koik hambad yle puurida!
Muidu pole Kuala Lumpur just suurem asi suurlinn ja homme p'rutame dzungli poole Taman Negara rahvusparki tiigreid ja elevante jahtima :P No olgu, toenaosus neid naha on usna null. Seejarel Cameron Highlands ja Penang Island ... Ja kahe n'dala parast Taisse.
Uus telefoninumber on mul ka kaheks nadalaks:+60-0166705294. Nii ehk on. Kui ei proovige yks null suunakoodist ara jatta.
Loen Facebookist, et teil seal lumi maas. Kaunis! Meisterdage siis minugi eest yks kena memm:)
kolmapäev, 4. november 2009
Lainelseis
On novembri kolmas õhtu. Naasin äsja jooksmast Kullarannikul Coolangatta rannal, kauguses Surfarite Paradiisi tornmajad sinesse uppumas; hiljem suur ümar kollakas-punane kuu merest tõusmas... Nüüd istun mõnusalt dušijärgselt hosteli rõdul ning naudin singi-juustupastat, mille võta-kui-tahad-riiulilt leitud ainetest kokku keetsin. Ja selle kõrvale loen „Kääbikut“, inglise keeli küll „Hobbit’it“. Elu on järjekordselt ilus.
Mul on teile nii palju lugusid rääkida, et ei teagi kohe, kust alata. Täna on Austraalias tõenäoliselt tähtsaim päev Austraalia päeva järel jaanuarikuus: Melbourne Cup, parimatest parimad hobused võistlemas. Rahvas on hommikust saati kõrtsudes istunud, joonud ja „võidu“-hobustele panustanud. Pärastlõuna ajaks, kui tegelik võistlus käimas, olid tänavad tühjad kui Eestis „Metsiku roosi“ aegadel. Ja mina läbisin sel ajal oma kuutsada kilomeetrit. Hääletades. Ning siin ma olen: elus, terve ja hea tuju juures. Polegi nii lõbusat päeva tükk aega näinud. Läbitud ligikaudu kuussada kilomeetrit tillukesest Agnes Wateri linnakesest Coolangatasse, kust neljapäeval väljub mu lend Malaisiasse Kuala Lumpuri ning edasi viib tee kuuks ajaks Taimaale.
Mõtlesin kirjutada oma hääletamispäevast, ja teen ka, kui aega järele jääb, ent esmatähtis kõigepealt. Enne Austraaliasse tulekut sõnastasin endale paar eesmärki, mida ma siin teha tahaks. Kõige lihtsam oli plaan, et kui ma känguru ära näen, on Austraaliasse-sõit seda väärt olnud isegi kui ma miskipärast liigkiiresti tagasi peaksin pöörduma. Veidi detailsem plaan kõlas nii: tahan paitada kängurut, proovida surfamist ja kirjutada raamatu. Nüüd siis on kaks kolmandikku tehtud! Kuidagi on nii, et plaanid muutuvad, tulevad uued eesmärgid ning vanad ei tundu enam sugugi nii olulised. Või siis lööd lihtsalt käega. Nii juhtus mu surfamisplaaniga. Siin kohapeal nähes, kuidas kõik need surfarid, isegi väga osavad, suurema osa ajast lainemäsusse mattununa veedavad – ja vaid murdosa elegantseilt laineil liueldes –, otsustasin, et ega see asi päris minu jaoks ikka ei ole. Nii möödus üle üheteistkümne kuu. Ja siis viis elu mind rändama Wouti ja Wietekesega, kellest esimene oli veendunud, et Agnes Water on just see koht, kus tema surfama tahab õppida, ja et just sinna ta suundub. Ja et mul paremaid plaane nagunii polnud, siis läksin minagi ühes. Ja see oli üks pagana hea otsus surfamine lõpuks ära proovida. Kõik see õigete lainete ootamine ja valede valimine, lainemäsusse uppumine, soolast tulitavad silmad ja vett täis ninasõõrmed on seda väärt, kui sa oma esimese iseenda laine kätte saad ja tõepoolest lainel seistes kalda poole uhad.
Võtsime poolepäevase kursuse, mis tähendas umbes kolme tundi treeningut. Algul tunnike kaldal, veidi teooriat lainete ja hoovuste kohta ning siis lainelauale kargamise tehnika harjutamine. Ning siis vette. Algajate lainelaud on tavapärasest üsna erinev. Kõigepealt on see hiiglasuur, teiseks on see pehme, lama nagu madratsil. Esimene ponnistus on kaldalainemäsust läbitungimine, eriti selle hiiglasliku pehme madratslauaga. Bikiinirinnahoidja võib lihtsalt kohe kaldale jätta, pääseb lisakohustusest seda alatasa õigele kohale sikutada. Ükskord kaldalainemurrust läbitunginud, võib end mugavalt laudmadratsile lesima seada ja päikest võtta. Tegelikkuses küll asusid treenerid tegevusse meie lainesse lükkamisega. Asi selles, et lainelaual seis iseenesest ei olegi nii raske – vähemalt mitte hiiglasliku algajalauaga –, küll aga õigel ajal õigele lainele jõudmine. Niisiis hoiab Luke, treener, mu lauast kinni ja uurib mult: „Kas võtame selle laine või tahad sa suurt?“ loomulikult suurt, milles küsimus. Ootame siis veel veidi. „Oled sa valmis?“ „Jep,“ noogutan. „Sõua,“ hüüab ta mulle ja lükkab lauale hoo sisse. Sõuan kätega, nii kuis jaksan. „Üks!“ kõlab Luke’i hüüd, mis tähendab, et on aeg sõudmine järele jätta ja peod lauale enam-vähem õlgade alla panna. „Kaks!“ ja lükkan end kätega üles, selg lookas, nagu jooga kobraasendis. Ja „Kolm!“, mispeale lauale püsti kargan, jalad võbisemas, ja tõepoolest veel seistes kalda poole põrutan.
Sellist abilauatamist proovin veel mõne korra, kuid tundub see siiski pettusena. Nii sean suuna omaenda lainete püüdmisele. Minu puhul käib see nii. Lebad laual, tunned, kuidas pea kogu sellest päikesest ja neelatud soolaveest vaikselt ringi käib, aga alla ka ei anna. Sõuad vaikselt lainetele vastu. Siis vaatad, et ahah, päris kena lainekene tuleb, see just mulle sobiv. Ainult et sel ajal, kui sa lauanina kalda poole sätid, on laine juba oma teed läinud. Keerad end taas ümber, et järjekordne laine maha magada. Järgmine staadium on juba veidi parem: sa tõepoolest jõuad lauanina enne laine saabumist kalda poole seada ja sõuad kätega, nii kuis jaksad, et lauale lainega võrdväärset hoogu sisse saada. Loed endale mõttes „Üks ja kaks ja kolm“ ning tõused lauale seisma, et siis lihtsalt samamoodi vette vajuda, ilma et laine isegi mõtleks sind kanda (mitte, et lained väga palju mõttetööd muidugi teeksid). „Veel paar sõuet,“ kuulen Luke’i hüüdmas. Jajah, olin liiga varane, nagu ta juba kaldal tavapäraste algajavigade osas hoiatas.
Kulub veel lugematu hulk õnnetuid lainete mittetabamisi, lainetesse vajumisi, hoovustega kaldale jõudmist ja taas läbi mäsu mere poole tungimist, mille jooksul ainult lohutad end: „Merevesi, väga hea põskkoobastele...“ (mis tegelikkuses küll on välja viinud kerge külmetumiseni). Ja siis järjekordset lainet püüdes tunned, kuidas su laud kiirust üles hakkab võtma. „Üks!“ loed endale mõtteas põlved erutusest värisemas. „Kaks!“ et ma seda lainet nüüd vussi ei ajaks. „Kolm!“ ja seal ma seisan omaenda lainel. „Juhuuuu!!!“ hüüan lainejõul kalda poole tuhisedes. Ja siis mõtled, et see kõik oli seda väärt. Ja see oli ka mu ainus omaenda saadud laine sel päeval – aga see oli seda väärt.
Järgmisel päeval läksin tagasi.
Neljapäeva hommikul lendan Wietekesega koos Malaisiasse. Detsembri alguseks on mul pilet Bangkokist Taimaalt tagasi Austraaliasse, läänerannikule Perthi seekord. Mis selle kuu aja sisse kõik jääb, on üks suur seiklus. Seni kuulub plaani rohkesti suurepäraseid roogi ja tai massaaži, troopiliste randade avastamisi ja džunglimatku, templite külastamisi ja oopiumisuitsetamist, ostlemist ja kauplemist. Ehk jõuame ka Kambodžasse sealseid kuulsaid templivaremeid vaatama. Eks näis.
Kirjutage ja joonistage :) Kui te vaid teaksite, kui head meelt mulle iga sõna teilt valmistab, oleks sellest juba romaan kokku saanud. Kallid!
(Ja ega te tegelikult uskuma jäänud, et ma oopiumit suitsetama hakkan, ah? Või mine tea kah.)
Mul on teile nii palju lugusid rääkida, et ei teagi kohe, kust alata. Täna on Austraalias tõenäoliselt tähtsaim päev Austraalia päeva järel jaanuarikuus: Melbourne Cup, parimatest parimad hobused võistlemas. Rahvas on hommikust saati kõrtsudes istunud, joonud ja „võidu“-hobustele panustanud. Pärastlõuna ajaks, kui tegelik võistlus käimas, olid tänavad tühjad kui Eestis „Metsiku roosi“ aegadel. Ja mina läbisin sel ajal oma kuutsada kilomeetrit. Hääletades. Ning siin ma olen: elus, terve ja hea tuju juures. Polegi nii lõbusat päeva tükk aega näinud. Läbitud ligikaudu kuussada kilomeetrit tillukesest Agnes Wateri linnakesest Coolangatasse, kust neljapäeval väljub mu lend Malaisiasse Kuala Lumpuri ning edasi viib tee kuuks ajaks Taimaale.
Mõtlesin kirjutada oma hääletamispäevast, ja teen ka, kui aega järele jääb, ent esmatähtis kõigepealt. Enne Austraaliasse tulekut sõnastasin endale paar eesmärki, mida ma siin teha tahaks. Kõige lihtsam oli plaan, et kui ma känguru ära näen, on Austraaliasse-sõit seda väärt olnud isegi kui ma miskipärast liigkiiresti tagasi peaksin pöörduma. Veidi detailsem plaan kõlas nii: tahan paitada kängurut, proovida surfamist ja kirjutada raamatu. Nüüd siis on kaks kolmandikku tehtud! Kuidagi on nii, et plaanid muutuvad, tulevad uued eesmärgid ning vanad ei tundu enam sugugi nii olulised. Või siis lööd lihtsalt käega. Nii juhtus mu surfamisplaaniga. Siin kohapeal nähes, kuidas kõik need surfarid, isegi väga osavad, suurema osa ajast lainemäsusse mattununa veedavad – ja vaid murdosa elegantseilt laineil liueldes –, otsustasin, et ega see asi päris minu jaoks ikka ei ole. Nii möödus üle üheteistkümne kuu. Ja siis viis elu mind rändama Wouti ja Wietekesega, kellest esimene oli veendunud, et Agnes Water on just see koht, kus tema surfama tahab õppida, ja et just sinna ta suundub. Ja et mul paremaid plaane nagunii polnud, siis läksin minagi ühes. Ja see oli üks pagana hea otsus surfamine lõpuks ära proovida. Kõik see õigete lainete ootamine ja valede valimine, lainemäsusse uppumine, soolast tulitavad silmad ja vett täis ninasõõrmed on seda väärt, kui sa oma esimese iseenda laine kätte saad ja tõepoolest lainel seistes kalda poole uhad.
Võtsime poolepäevase kursuse, mis tähendas umbes kolme tundi treeningut. Algul tunnike kaldal, veidi teooriat lainete ja hoovuste kohta ning siis lainelauale kargamise tehnika harjutamine. Ning siis vette. Algajate lainelaud on tavapärasest üsna erinev. Kõigepealt on see hiiglasuur, teiseks on see pehme, lama nagu madratsil. Esimene ponnistus on kaldalainemäsust läbitungimine, eriti selle hiiglasliku pehme madratslauaga. Bikiinirinnahoidja võib lihtsalt kohe kaldale jätta, pääseb lisakohustusest seda alatasa õigele kohale sikutada. Ükskord kaldalainemurrust läbitunginud, võib end mugavalt laudmadratsile lesima seada ja päikest võtta. Tegelikkuses küll asusid treenerid tegevusse meie lainesse lükkamisega. Asi selles, et lainelaual seis iseenesest ei olegi nii raske – vähemalt mitte hiiglasliku algajalauaga –, küll aga õigel ajal õigele lainele jõudmine. Niisiis hoiab Luke, treener, mu lauast kinni ja uurib mult: „Kas võtame selle laine või tahad sa suurt?“ loomulikult suurt, milles küsimus. Ootame siis veel veidi. „Oled sa valmis?“ „Jep,“ noogutan. „Sõua,“ hüüab ta mulle ja lükkab lauale hoo sisse. Sõuan kätega, nii kuis jaksan. „Üks!“ kõlab Luke’i hüüd, mis tähendab, et on aeg sõudmine järele jätta ja peod lauale enam-vähem õlgade alla panna. „Kaks!“ ja lükkan end kätega üles, selg lookas, nagu jooga kobraasendis. Ja „Kolm!“, mispeale lauale püsti kargan, jalad võbisemas, ja tõepoolest veel seistes kalda poole põrutan.
Sellist abilauatamist proovin veel mõne korra, kuid tundub see siiski pettusena. Nii sean suuna omaenda lainete püüdmisele. Minu puhul käib see nii. Lebad laual, tunned, kuidas pea kogu sellest päikesest ja neelatud soolaveest vaikselt ringi käib, aga alla ka ei anna. Sõuad vaikselt lainetele vastu. Siis vaatad, et ahah, päris kena lainekene tuleb, see just mulle sobiv. Ainult et sel ajal, kui sa lauanina kalda poole sätid, on laine juba oma teed läinud. Keerad end taas ümber, et järjekordne laine maha magada. Järgmine staadium on juba veidi parem: sa tõepoolest jõuad lauanina enne laine saabumist kalda poole seada ja sõuad kätega, nii kuis jaksad, et lauale lainega võrdväärset hoogu sisse saada. Loed endale mõttes „Üks ja kaks ja kolm“ ning tõused lauale seisma, et siis lihtsalt samamoodi vette vajuda, ilma et laine isegi mõtleks sind kanda (mitte, et lained väga palju mõttetööd muidugi teeksid). „Veel paar sõuet,“ kuulen Luke’i hüüdmas. Jajah, olin liiga varane, nagu ta juba kaldal tavapäraste algajavigade osas hoiatas.
Kulub veel lugematu hulk õnnetuid lainete mittetabamisi, lainetesse vajumisi, hoovustega kaldale jõudmist ja taas läbi mäsu mere poole tungimist, mille jooksul ainult lohutad end: „Merevesi, väga hea põskkoobastele...“ (mis tegelikkuses küll on välja viinud kerge külmetumiseni). Ja siis järjekordset lainet püüdes tunned, kuidas su laud kiirust üles hakkab võtma. „Üks!“ loed endale mõtteas põlved erutusest värisemas. „Kaks!“ et ma seda lainet nüüd vussi ei ajaks. „Kolm!“ ja seal ma seisan omaenda lainel. „Juhuuuu!!!“ hüüan lainejõul kalda poole tuhisedes. Ja siis mõtled, et see kõik oli seda väärt. Ja see oli ka mu ainus omaenda saadud laine sel päeval – aga see oli seda väärt.
Järgmisel päeval läksin tagasi.
Neljapäeva hommikul lendan Wietekesega koos Malaisiasse. Detsembri alguseks on mul pilet Bangkokist Taimaalt tagasi Austraaliasse, läänerannikule Perthi seekord. Mis selle kuu aja sisse kõik jääb, on üks suur seiklus. Seni kuulub plaani rohkesti suurepäraseid roogi ja tai massaaži, troopiliste randade avastamisi ja džunglimatku, templite külastamisi ja oopiumisuitsetamist, ostlemist ja kauplemist. Ehk jõuame ka Kambodžasse sealseid kuulsaid templivaremeid vaatama. Eks näis.
Kirjutage ja joonistage :) Kui te vaid teaksite, kui head meelt mulle iga sõna teilt valmistab, oleks sellest juba romaan kokku saanud. Kallid!
(Ja ega te tegelikult uskuma jäänud, et ma oopiumit suitsetama hakkan, ah? Või mine tea kah.)
reede, 23. oktoober 2009
Maru
Mu uued tuuled on üsna tormise suuna võtnud. Sõna otseses mõttes. Purjekas, mille pardal ma järgmise kuu oleksin pidanud veetma, sõitis ööl enne mu liitumist karile. Milline lugu! Mu sõbrad veetsid öö kivirüngastel magades, hommikul said välja saata päästesignaali ja said tasuta helikopterilennu kaldale. Kõik on elus ja suuremalt jaolt terved. Lisaks nüüd kuulsad ka: esikaanelugu Townsville’i ajalehes ning intervjuud kahele uudistekanalile. Lehelugu väikese videoklipiga leiab ajalehe kodulehelt townsvillebulletin.com.au, neljapäev, 22. oktoober. Et minul olid asjad kõik pakitud, tööl sillad põletatud, reisikihk hinges ning mure Wietekese ja Wouti pärast südames põrutasin ma ikkagi Townsville’i poole. Esialgse hääletamiseplaani ent muutsin autosõidu vastu. Hahaa. Nii oli see päev mullegi päris seiklusrikas. Wout jättis oma auto purjekale minnes Port Douglasesse, ma siis sõitsin selle omaniku juurde. Mu elu pikim sõit (üle neljasaja kilomeetri), mu elu esimene sõit vasakpoolse liiklusega teel, mu elu esimene sõit automaatkäigukastiga autoga, autoga, millel puudub kindlustus ja registreering on juba mitu kuud kehtetu, autoga, mille kindalaekas on kena kotitäis kanepit, nagu hiljem välja tuli... Hullumeelne, kuid samas mu elu parim sõit. Milline vabadus istuda autoroolis ja lihtsalt minna! Kuidas ma kunagi varem sellest erilist rõõmu ei ole tundnud!?
Nüüd olen igatahes Townsville’is, mida mul seni üsna kenasti vältida oli õnnestunud. Siin pesitseb sõjaväebaas, samuti on linn baasiks ümberkaudsetele kaevandustele, mis tähendab palju mehiseid mehi, nagu me pubisse minnes omal nahal tunda saime. Ainsad naised on vähesed rändurid ja tähelepanu rohkem kui rubla eest. Vahepeal pelgasin, et mine tea, kas tervelt minemagi pääseb, olevat seal kombeks klaase naiste näkku purustada. Sel õhtul purustati neid küll ainult põrandale, mitmeid.
Elame klassikalises Queensandi pubihotellis: esimesel korrusel on pubi, teisel kitsad kõrgete lagedega toapugerikud. Maja ümbritseb puitpitsidega kaunistatud avar rõdu ning tualetti minekuks peab paraja koridorirägastiku läbima. Sajanditagune tunne on siin elades, romantika. Vanad mehed rüüpavad hommikuti rõdul Fourex Bitterit (Queenslandi mõru õlu), pesuköögi vaatega toapugerikus elab uusmeremaalasest kuntsnik, motellikass jalutab mööda ja nurub sügamist...
Jah, mulle meeldib see elu siin ka, nagu kõik mu eelmised elud Austraalias. Ainus mure on teadmatus-otsustamatus, mis edasi. Töölt lahkusin kuu aega plaanitust varem, nii et rahavarud ei ole just priisata. Ja paistab, et Wietekesest-Woutist lähevad mu teed liiga ruttu taas lahku. Wietekesel on plaanis rännakud, mis mul juba idarannikul tehtud ja mida ma väga korrata ei taha, vähemasti mitte, kui ma selle eest liialt raha pean välja käima. Wout tahab üsna kiiresti kuskil tööga pihta hakata. Ma mõtlen läänerannikule. Mõtlen lõunale ja Tasmaaniale. Mõtlen Taimaale. Mu Austraalia viisa on vähem kui kuu pärast läbi. Midagi pean ses suhtes ette võtma.
Peagi lähme Magneetilisele saarele (Magnetic Island) siinsamas lähedal koaalasid otsima. Ehk annab aeg arutust.
Nüüd olen igatahes Townsville’is, mida mul seni üsna kenasti vältida oli õnnestunud. Siin pesitseb sõjaväebaas, samuti on linn baasiks ümberkaudsetele kaevandustele, mis tähendab palju mehiseid mehi, nagu me pubisse minnes omal nahal tunda saime. Ainsad naised on vähesed rändurid ja tähelepanu rohkem kui rubla eest. Vahepeal pelgasin, et mine tea, kas tervelt minemagi pääseb, olevat seal kombeks klaase naiste näkku purustada. Sel õhtul purustati neid küll ainult põrandale, mitmeid.
Elame klassikalises Queensandi pubihotellis: esimesel korrusel on pubi, teisel kitsad kõrgete lagedega toapugerikud. Maja ümbritseb puitpitsidega kaunistatud avar rõdu ning tualetti minekuks peab paraja koridorirägastiku läbima. Sajanditagune tunne on siin elades, romantika. Vanad mehed rüüpavad hommikuti rõdul Fourex Bitterit (Queenslandi mõru õlu), pesuköögi vaatega toapugerikus elab uusmeremaalasest kuntsnik, motellikass jalutab mööda ja nurub sügamist...
Jah, mulle meeldib see elu siin ka, nagu kõik mu eelmised elud Austraalias. Ainus mure on teadmatus-otsustamatus, mis edasi. Töölt lahkusin kuu aega plaanitust varem, nii et rahavarud ei ole just priisata. Ja paistab, et Wietekesest-Woutist lähevad mu teed liiga ruttu taas lahku. Wietekesel on plaanis rännakud, mis mul juba idarannikul tehtud ja mida ma väga korrata ei taha, vähemasti mitte, kui ma selle eest liialt raha pean välja käima. Wout tahab üsna kiiresti kuskil tööga pihta hakata. Ma mõtlen läänerannikule. Mõtlen lõunale ja Tasmaaniale. Mõtlen Taimaale. Mu Austraalia viisa on vähem kui kuu pärast läbi. Midagi pean ses suhtes ette võtma.
Peagi lähme Magneetilisele saarele (Magnetic Island) siinsamas lähedal koaalasid otsima. Ehk annab aeg arutust.
esmaspäev, 19. oktoober 2009
Uued tuuled
Mu reis siin on teinud järjekordse pöörde ning paari päeva pärast olen ma purjekal idarannikut mööda lõuna poole seilamas. Kapten Richard on 70ndates härra, kelle kohta ma miskit muud ei tea, kui et ta üks muhe sell on. Reis saab olema taaskohtumine mu kalli korterikaaslase Wietekese ja Woutiga. Richard on varemgi eestlasi oma paadis pidanud. Alles hiljaaegu seilas ta koos Toomase, noore eesti poisiga siinsamas Queenslandi vetes, kui ma ei eksi. „Küll sellel poisil oli armastusemuresid,“ seletas ta, „kord oli ta armunud ja siis jälle mitte, mitte ei teadnud, mis tema tahab. Ma siis andsin talle nõu: mine parem seilama.“ Siin Port Douglases on teisigi eeslasi. Maikuus, kui esimest korda siia sattusin, kohtasin Karinit, kellega samas hostelis elasime. Nüüd olen kuulnud kellestki poisist, kes ühe restorani köögis töötab, nimi öeldi ka, kõlas venepäraselt. Siis rääkisid kliendid mu restoranis, et läinud õhtul teenindas neid samuti üks eesti tüdruk ühes teises restoranis. Ja ühe Mariaga vahetasin isegi sõnumeid, et ehk saaks kokkugi, aga see jäi kuidagi soiku. Vahel ikka olen mõelnud minna ja need eestlased siit üles otsida, aga ega väga-väga hooligi. Nüüd juba hilja nagunii.
Ahjaa, ühel peol sain tuttavaks Tiiuga. Vahva hollandi tüdruk (taas Holland, sinna toredate inimeste maale pean ma minema, kui Euroopas tagasi olen), kelle vanaema on Eestist pärit ja kes seepärast sellist Hollandis üliveidrat nime kannab. Kunagi plaanib ta ka Eestit külastama jõuda.
Oma raskelt leitud tööga jätan hüvasti. Täna on mu viimane tööõhtu. Kui algul olin ma üsna ebalev selle restoranitöö suhtes, siis viimane kuu on seal olnud väga tore. Inimesed on toredad, linnas on selline Sheratoni gäng: pidutsetakse koos, igal nädalal on mõni üsna spontaanne öine rannapiknik, hommikusöök või välja tantsimaminek. Töö on ka selgeks saanud ja mõnus minek on. Samas jah, koolivaheajad said läbi ja vaikse hooaja algus annab juba vaikselt tunda. Paar päeva on üsna igavad olnud. Igatahes on paras aeg minna.
Paat, ahoi!
Ahjaa, ühel peol sain tuttavaks Tiiuga. Vahva hollandi tüdruk (taas Holland, sinna toredate inimeste maale pean ma minema, kui Euroopas tagasi olen), kelle vanaema on Eestist pärit ja kes seepärast sellist Hollandis üliveidrat nime kannab. Kunagi plaanib ta ka Eestit külastama jõuda.
Oma raskelt leitud tööga jätan hüvasti. Täna on mu viimane tööõhtu. Kui algul olin ma üsna ebalev selle restoranitöö suhtes, siis viimane kuu on seal olnud väga tore. Inimesed on toredad, linnas on selline Sheratoni gäng: pidutsetakse koos, igal nädalal on mõni üsna spontaanne öine rannapiknik, hommikusöök või välja tantsimaminek. Töö on ka selgeks saanud ja mõnus minek on. Samas jah, koolivaheajad said läbi ja vaikse hooaja algus annab juba vaikselt tunda. Paar päeva on üsna igavad olnud. Igatahes on paras aeg minna.
Paat, ahoi!
teisipäev, 13. oktoober 2009
Kohtumised ja hüvastijätud
Viimased paar nädalat on päris hullumeelsed olnud. Ühel nädalal sain kokku 80 töötundi ja lisaks viis õhtut pidusid. Lisaks restoranile töötasin hommikuti toateeninduses, villasid koristamas. Tore töö, rohkesti jäätist, mis elanikud on maha jätnud, ja muud head-paremat ka. kahjuks jätkus seda vaid kaheks nädalaks, kiired koolivaheajad läbi ja villad varsti tühjalt seismas. Siin on see fenomen, et koolivaheaegadel sõidavad kõik puhkama, see on siis paras hullumaja. Ja sama järsku, kui kõik algas, on see läbi ka. Rohkete ummikutega.
Igatahes tahtsin öelda, et see oli üks tore aeg. Eriti mõeldes palgapäevale :)
Mitmele heale sõbrale olen pidanud selle aja jooksul head aega ütlema. Üks neist mu kallis korterikaaslaneWieteke. Nutsime mitu päeva. Ja meie üsna värskelt leitud hollandi sõber Wout läks koos temaga. Selline see ränduri elu on: rõõmsad kohtumised ja kurvad lahkumised. Usun, et mitmetega kohtun ma jälle. Euroopas näiteks. Paljudest jääb ainult mälestus, toredad paar päeva või ehk rohkem. Wieteke ja Woutiga on meil päris eriline suhe olnud. Jah, ränduri elu on üsna kiirete suhete loomise aeg, ei ole aega mitu kuud vaadata, kas kellegagi tekib sõbrasuhe või mitte, kuid need kohtumised on olnud üsna võiks öelda armastus esimesest silmapilgust :P
Ei teagi, kas olen teile kirjutanud oma kohtumisest Wietekega. Juhtus see siinsamas Port Douglases hosteli hommikusöögilauas. Otsisin pilguga kedagi tuttavat, kellega hommikusöögi kõrvale mõni sõna juttu ajada, ja seal ta oli, blond juuksepahmakas. Ekslikult pidasin seda üks oma toakaaslaseks. Mõtlesin veel, et ega me eriti klappinud pole, aga üksi ka ma hostelis hommikust ei söö. Ja kui ma juba lauas olin, oli hilja. Ja kus sel tüdrukul oli juttu. Mäletan, kuidas ta rääkis, et pelgas veidi enne üksinda Austraaliasse tulekut, et mine tea, oledki seal üksi, aga et ta pole veel hetkekski rahu saanud. Niipea kui ta rahulikult maha istub, et veidigi üksiolekut nautida, astub keegi ligi, et juttu vesta. Kusjuures ühe California härraga, kellega ta läinud päeval loomapargis käis, sattusin ma samal hommikusöögipäeval õhtust sööma. Väike Port Douglas. Igatahes oli Wieteke selsamal hommikul hostelist lahkumas ja mul polnud muud teha, kui juba esimesel kohtumisel oma telefoninumber anda, et see tore tüdruk kaduma ei läheks. Ja leppisime kokku ühise jooksu järgmisel hommikul. Nii see läks. Hästi läks.
Teise hollandlase Woutiga, kes nüüd Wietekega koos lõuna poole seilab, oli kohtamine üsna sama ootamatu. See oli nüüd paar-kolm nädalat tagasi (aeg kulgeb siin omasoodu ja ega mul eriti aimu pole, mis kuu või päev parasjagu on). Kuidagi oli juhtunud, et veetsin päris mitmeid õhtuid pärast tööd mu töölähedase hosteli aiabaaris. Wieteke elas seal enne meie kokkukolimist ja mul olid seal ka mõned tuttavad, nii juhtus, et vahel veetsin seal liigagi palju õhtud. Tol reede õhtul olin taas seal. Istusin basseini ääres, tahtmata uusi tutvusi luua, oodates, millal üks teatud poiss oma töö lõpetab, et siis justkui juhuslikult kohal olla. Tundsin end üsna tobedalt, mis paganat sa peaksid ootama mõnd poissi, kellest sa isegi ei tea, kui rõõmus ta sind nähes on. Kui ta lõpuks tuli ja oma õllega seltskonda istus, tundsin end oma totaka seltskonnast eemal basseini ääres istumise pärast veel tobedana ja olin peaaegu vaikselt minema hiilimas. No ma ei teinud seda ja väga hästi tehtud. See epakalt alanud õhtu kujunes mu parimaks õhtuks Dougies (nii seda hostelit kutsutakse). Lisaks sellele, et kõik läks toredasti mu oodatud poisiga, kohtasin Wouti, kes sessamas lauas istus. Taas kord „armastus“ esimesest õhtust. Tunne, et selle inimesega on väga lahe koos olla.
Järgmisel Dougiesi õhtul tutvustasin kaht hollandlast Wietekest ja Wouti omavahel ning oeh, sellest sai kena kolmik, veidiks. Tegime ühes ka päevase väljasõidu, mis lõppes nii toreda kohvikuskäiguga, et ma hilinesin oma restoranitööke. Ma ei taha seda valjult välja öelda, aga hetkel igatsen ma neid kaht rohkem kui teid mu kodused.
Praegu seilavad nad mööda rannikut lõuna poole. Ja ma mõtlen, et peaksin olema nendega. Unustama oma ettevaatlikkuse, toredast tööst lahti ütlema ja minema...
Uued toakaaslased on mul ka. California ja Kanada tüdruk, Jessi Californiast tean oma Port Douglase alguspäevilt, kui nädal aega koos hostelis kevadpuhastust tegime. Oleme veidi koos ringi hänginud, aga seesamune säde puudub.
Homme on meil kodune õhtusöök plaanis koos paaraci tuttavaga. Ja terve homne päev on mul VABA! Uskumatu, kuid tõsi. Pärast toateeninduse nädalaid päris värskendav. Veidi hirmutav ainult, et mul saab taas liialt vaba aega olema...
Tore oli emalt kuulda, et ta ikka mu blogi ootab. Aitäh, sulle siis see kirjatükk.
Igatahes tahtsin öelda, et see oli üks tore aeg. Eriti mõeldes palgapäevale :)
Mitmele heale sõbrale olen pidanud selle aja jooksul head aega ütlema. Üks neist mu kallis korterikaaslaneWieteke. Nutsime mitu päeva. Ja meie üsna värskelt leitud hollandi sõber Wout läks koos temaga. Selline see ränduri elu on: rõõmsad kohtumised ja kurvad lahkumised. Usun, et mitmetega kohtun ma jälle. Euroopas näiteks. Paljudest jääb ainult mälestus, toredad paar päeva või ehk rohkem. Wieteke ja Woutiga on meil päris eriline suhe olnud. Jah, ränduri elu on üsna kiirete suhete loomise aeg, ei ole aega mitu kuud vaadata, kas kellegagi tekib sõbrasuhe või mitte, kuid need kohtumised on olnud üsna võiks öelda armastus esimesest silmapilgust :P
Ei teagi, kas olen teile kirjutanud oma kohtumisest Wietekega. Juhtus see siinsamas Port Douglases hosteli hommikusöögilauas. Otsisin pilguga kedagi tuttavat, kellega hommikusöögi kõrvale mõni sõna juttu ajada, ja seal ta oli, blond juuksepahmakas. Ekslikult pidasin seda üks oma toakaaslaseks. Mõtlesin veel, et ega me eriti klappinud pole, aga üksi ka ma hostelis hommikust ei söö. Ja kui ma juba lauas olin, oli hilja. Ja kus sel tüdrukul oli juttu. Mäletan, kuidas ta rääkis, et pelgas veidi enne üksinda Austraaliasse tulekut, et mine tea, oledki seal üksi, aga et ta pole veel hetkekski rahu saanud. Niipea kui ta rahulikult maha istub, et veidigi üksiolekut nautida, astub keegi ligi, et juttu vesta. Kusjuures ühe California härraga, kellega ta läinud päeval loomapargis käis, sattusin ma samal hommikusöögipäeval õhtust sööma. Väike Port Douglas. Igatahes oli Wieteke selsamal hommikul hostelist lahkumas ja mul polnud muud teha, kui juba esimesel kohtumisel oma telefoninumber anda, et see tore tüdruk kaduma ei läheks. Ja leppisime kokku ühise jooksu järgmisel hommikul. Nii see läks. Hästi läks.
Teise hollandlase Woutiga, kes nüüd Wietekega koos lõuna poole seilab, oli kohtamine üsna sama ootamatu. See oli nüüd paar-kolm nädalat tagasi (aeg kulgeb siin omasoodu ja ega mul eriti aimu pole, mis kuu või päev parasjagu on). Kuidagi oli juhtunud, et veetsin päris mitmeid õhtuid pärast tööd mu töölähedase hosteli aiabaaris. Wieteke elas seal enne meie kokkukolimist ja mul olid seal ka mõned tuttavad, nii juhtus, et vahel veetsin seal liigagi palju õhtud. Tol reede õhtul olin taas seal. Istusin basseini ääres, tahtmata uusi tutvusi luua, oodates, millal üks teatud poiss oma töö lõpetab, et siis justkui juhuslikult kohal olla. Tundsin end üsna tobedalt, mis paganat sa peaksid ootama mõnd poissi, kellest sa isegi ei tea, kui rõõmus ta sind nähes on. Kui ta lõpuks tuli ja oma õllega seltskonda istus, tundsin end oma totaka seltskonnast eemal basseini ääres istumise pärast veel tobedana ja olin peaaegu vaikselt minema hiilimas. No ma ei teinud seda ja väga hästi tehtud. See epakalt alanud õhtu kujunes mu parimaks õhtuks Dougies (nii seda hostelit kutsutakse). Lisaks sellele, et kõik läks toredasti mu oodatud poisiga, kohtasin Wouti, kes sessamas lauas istus. Taas kord „armastus“ esimesest õhtust. Tunne, et selle inimesega on väga lahe koos olla.
Järgmisel Dougiesi õhtul tutvustasin kaht hollandlast Wietekest ja Wouti omavahel ning oeh, sellest sai kena kolmik, veidiks. Tegime ühes ka päevase väljasõidu, mis lõppes nii toreda kohvikuskäiguga, et ma hilinesin oma restoranitööke. Ma ei taha seda valjult välja öelda, aga hetkel igatsen ma neid kaht rohkem kui teid mu kodused.
Praegu seilavad nad mööda rannikut lõuna poole. Ja ma mõtlen, et peaksin olema nendega. Unustama oma ettevaatlikkuse, toredast tööst lahti ütlema ja minema...
Uued toakaaslased on mul ka. California ja Kanada tüdruk, Jessi Californiast tean oma Port Douglase alguspäevilt, kui nädal aega koos hostelis kevadpuhastust tegime. Oleme veidi koos ringi hänginud, aga seesamune säde puudub.
Homme on meil kodune õhtusöök plaanis koos paaraci tuttavaga. Ja terve homne päev on mul VABA! Uskumatu, kuid tõsi. Pärast toateeninduse nädalaid päris värskendav. Veidi hirmutav ainult, et mul saab taas liialt vaba aega olema...
Tore oli emalt kuulda, et ta ikka mu blogi ootab. Aitäh, sulle siis see kirjatükk.
kolmapäev, 23. september 2009
Paar pilti kodust Port Douglasest
See ja mitmed teised pildid: http://picasaweb.google.com/tene.hook/PortDouglas#
pühapäev, 20. september 2009
Pühapäevahommik pannkookidega
Pühapäevahommik. Ja ma küpsetasin oma korterikaalsasele pannkooke. Serveeritud kurgi-kodujuustusalati, mee, hakitud õunte ja banaanide ning maasikamoosi valikuga. Nauditud omaenda rõdul kerge kevadise briisi saatel. Ideaalne hommik.
Algas see hommik isegi juba hästi. Jooksuga Nelja Miili rannal.
Läinud õhtu läks päris kenasti korda samuti. Töötasin. Kliendid olid toredad, kõik sujus, kõik olid õnnelikud. Ahjah, alustuseks oli üks kisendav titt. Hoidsin pead käte vahel (piltlikult ja sõna otseses mõttes ka): „Mida paganat teha kisendava titega keset kena restorani?“ Lähenesin siis emale: „Kas ma võiksin ehk teile paar kommi tuua?“ Juhhuu! Kummikommid aitavad ikka. Siis oli mul vanapaarike, kes meil juba mõne päeva pesitsenud on. Eelmisel õhtul olin rääkinud nendega ujumismõnudest siinsel rannal. Nad polnud merre ujuma jõudnudki veel, vaesekesed. Sel õhtul siis uurisin, et kas täna ikka jõudsite ujuma. Jah, läksidki ujuma, vanahärra vähemasti :) „Jajah, tõesti vesi on väga soe, nagu sa ütlesid.“ No muidugi, millal ma siis oma klientidele valetanud olen!
Mul oli ka üks kohalik paar, jäätisebaari omanikud. Lubasid kõik tööotsijad edaspidi Sheratoni saata, kui ma neile kiitnud olin, kui hea töö mul siin on. Rääkisime nendega ka kohalikust nädalapäevade tähtsusetuse fenomenist. Kui ma alustasin seda lugu põhapäevahommiku ja pannkookidega, siis siin ei ole sel muud kui vaid sentimentaalne tähendus, kaunid mälestused. Üks on muidugi see, et restoranis töötades ei tähenda nädalavahetus vabu päevi nagunii, ent Port Douglases lisandub teinegi pool: nädalapäevad ei tähenda siin kellelegi suurt midagi. Pubides-restoranides võib esmaspäev või teisipäev kujuneda sama kiireks õhtuks kui reede-laupäev. Pole mingit kohustust minna välja just tingimata nädala lõpus, sest ülejäänud nädal võib olla täpselt sama tihe. Niisiis saad kodus olla täpselt siis, kui tahad, ja minna välja just siis, kui isu tekib. See on mõnusalt vabastav.
See paar jättis mulle ka 10 dollarit tippi. Vahel ikka juhtub, et antakse tippi, mõne õhtul koguneb paarkümmend dollarit, teisel jälle üldse mitte (lisaks jäetakse jootraha ka arvega, kuna enamik kliente elab kuurortis ja õhtusöögid lähevad toaarvele, see siis läheb kuu lõpus jagamisele). Seekordne oli aga eriti rahuldustpakkuv. Enamasti anname arved lauda. Vahel aga maksavad kliendid lahkudes vastuvõtulauas. Saatsin siis oma jäätisebaariinimesed vastuvõtulauda ja mu suur karm ülemus võttis nad mult üle. Hiljem tuli ta mu juurde ja andis tšeki vahele pandud raha mulle, et sinu tipp sellelt laualt. Ah, see on päris hea, kui ülemus ka su tunnustada saamist näeb :)
Koju sattusime minema Wieteke, mu toanaabriga ühes, kuigi ta teises restoranis töötab. Ta oli küll pärast tööd kolleegidega veidi veini joonud ja pehme jalaga, kuid siiski entusiastlik: tema kavatseb hommikul kella seitsmest rannale jooksma minna. Ma siis, et koputa mu uksele ka, kui ma just surmväsinud pole, tuleksin ikka ka. Jooks oli üks, mis meid omal ajal kokkugi viis. Ma küll väga ei uskunud sellesse minekusse, no tõesti, voodi saime ehk ühe ajal. Aga ta on sihikindel tüdruk ja kui ta midagi pähe võtab, siis seda ka teeb. Ja ega ma ka saanud alla anda :D
Sõitsime siis ratastega randa ja sörkisime mööda mereäärt ranna lõpust algusesse ja tagasi, või vastupidi. Puudesalu kookospalmide randa ääristamas, teisedki päikesetervitajad jooksmas või jalutamas. Taamal rohelised mäed. Jooksmiseks on rand suurepärane, liiv on parasjagu kõva kogu sellest tõusu-mõõna edasi-tagasiliikumisest. Rannal nimeks Nelja Miili rand, kuid kahtlen, et see tegelikkuses nii palju on. Ma ei tea. Jookseme selle lõppu ja tagasi umbes 50 minutiga ja aeglaselt.
Ja pärast seda ujuma.
Ja tänasel pühapäevahommikul koju pannkooke küpsetama...
Algas see hommik isegi juba hästi. Jooksuga Nelja Miili rannal.
Läinud õhtu läks päris kenasti korda samuti. Töötasin. Kliendid olid toredad, kõik sujus, kõik olid õnnelikud. Ahjah, alustuseks oli üks kisendav titt. Hoidsin pead käte vahel (piltlikult ja sõna otseses mõttes ka): „Mida paganat teha kisendava titega keset kena restorani?“ Lähenesin siis emale: „Kas ma võiksin ehk teile paar kommi tuua?“ Juhhuu! Kummikommid aitavad ikka. Siis oli mul vanapaarike, kes meil juba mõne päeva pesitsenud on. Eelmisel õhtul olin rääkinud nendega ujumismõnudest siinsel rannal. Nad polnud merre ujuma jõudnudki veel, vaesekesed. Sel õhtul siis uurisin, et kas täna ikka jõudsite ujuma. Jah, läksidki ujuma, vanahärra vähemasti :) „Jajah, tõesti vesi on väga soe, nagu sa ütlesid.“ No muidugi, millal ma siis oma klientidele valetanud olen!
Mul oli ka üks kohalik paar, jäätisebaari omanikud. Lubasid kõik tööotsijad edaspidi Sheratoni saata, kui ma neile kiitnud olin, kui hea töö mul siin on. Rääkisime nendega ka kohalikust nädalapäevade tähtsusetuse fenomenist. Kui ma alustasin seda lugu põhapäevahommiku ja pannkookidega, siis siin ei ole sel muud kui vaid sentimentaalne tähendus, kaunid mälestused. Üks on muidugi see, et restoranis töötades ei tähenda nädalavahetus vabu päevi nagunii, ent Port Douglases lisandub teinegi pool: nädalapäevad ei tähenda siin kellelegi suurt midagi. Pubides-restoranides võib esmaspäev või teisipäev kujuneda sama kiireks õhtuks kui reede-laupäev. Pole mingit kohustust minna välja just tingimata nädala lõpus, sest ülejäänud nädal võib olla täpselt sama tihe. Niisiis saad kodus olla täpselt siis, kui tahad, ja minna välja just siis, kui isu tekib. See on mõnusalt vabastav.
See paar jättis mulle ka 10 dollarit tippi. Vahel ikka juhtub, et antakse tippi, mõne õhtul koguneb paarkümmend dollarit, teisel jälle üldse mitte (lisaks jäetakse jootraha ka arvega, kuna enamik kliente elab kuurortis ja õhtusöögid lähevad toaarvele, see siis läheb kuu lõpus jagamisele). Seekordne oli aga eriti rahuldustpakkuv. Enamasti anname arved lauda. Vahel aga maksavad kliendid lahkudes vastuvõtulauas. Saatsin siis oma jäätisebaariinimesed vastuvõtulauda ja mu suur karm ülemus võttis nad mult üle. Hiljem tuli ta mu juurde ja andis tšeki vahele pandud raha mulle, et sinu tipp sellelt laualt. Ah, see on päris hea, kui ülemus ka su tunnustada saamist näeb :)
Koju sattusime minema Wieteke, mu toanaabriga ühes, kuigi ta teises restoranis töötab. Ta oli küll pärast tööd kolleegidega veidi veini joonud ja pehme jalaga, kuid siiski entusiastlik: tema kavatseb hommikul kella seitsmest rannale jooksma minna. Ma siis, et koputa mu uksele ka, kui ma just surmväsinud pole, tuleksin ikka ka. Jooks oli üks, mis meid omal ajal kokkugi viis. Ma küll väga ei uskunud sellesse minekusse, no tõesti, voodi saime ehk ühe ajal. Aga ta on sihikindel tüdruk ja kui ta midagi pähe võtab, siis seda ka teeb. Ja ega ma ka saanud alla anda :D
Sõitsime siis ratastega randa ja sörkisime mööda mereäärt ranna lõpust algusesse ja tagasi, või vastupidi. Puudesalu kookospalmide randa ääristamas, teisedki päikesetervitajad jooksmas või jalutamas. Taamal rohelised mäed. Jooksmiseks on rand suurepärane, liiv on parasjagu kõva kogu sellest tõusu-mõõna edasi-tagasiliikumisest. Rannal nimeks Nelja Miili rand, kuid kahtlen, et see tegelikkuses nii palju on. Ma ei tea. Jookseme selle lõppu ja tagasi umbes 50 minutiga ja aeglaselt.
Ja pärast seda ujuma.
Ja tänasel pühapäevahommikul koju pannkooke küpsetama...
esmaspäev, 14. september 2009
Alkoholiga sinapeal
Taaskordne RSA (Responsible Service of Alcohol, vastutustundliku alkoholiserveerimise) kursus seljataga. Kurdan ikka siin aeg-ajal kui mõttetu paberimäärimine see on, valitsuse viis eimillestki raha teha. Maksta oma 80 dollarit (ja seda igas osariigis, kus sa ettekandjana töötada tahad), saamaks teada, et kui keegi on alaealine või liialt purjus, ei tohi talle enam alkoholi müüa. Milline totrus! on olnud mu hoiak.
Samas mulle meeldib viis, kuidas Austraalia näeb, et liigne alkoholitarbimine on probleem ja püüab midagi ka ette võtta. Võiks õelda, et esmapilgul suurt erinevust Eesti ja Austraalia joogikohtade vahel ei märka: inimesed joovad end ikka purju, ikka on kaklusi ja rüselusi. Samas on ka tohutu erinevus. Kui kohalik baar kella kolmest uksed kinni paneb, viib baari buss purjus kliendid (ja ülejäänud ka) koju. Ei mingit purjus noorte kolamist linnatänavatel, keegi ei pea napsitanuna autorooli istuma (kuigi siin on kerge promill lubatud), turvaline nii pidutsejatele kui ka ümbruskonnale. Ja see buss teeb kaks tiiru kui vaja. Sama lugu ka Port Stephensis, kus ma varem elasin: igal keegliklubil, RSL klubil (sõjast naasnud sõdurite klubi) ja pubil on oma buss, mis teatud kellaaegadel kliendid koju viib. Ühissõidukid sel kellaaejal neis linnakestes enam ei sõida ja see on restorani asi oma kliendid neile ja ümbruskonnale ohutult koju saata. Ja see on seadusega pandud ülesanne. Tõenäoliselt ei toimi see samamoodi suurlinnades, aga seal on ka võimalik ühissõidukitega öösel koju saada.
Teine asi on tavaline kraanivesi. Igas söögi-joogikohas on külm vesi tasuta (Queenslandi seaduse järgi võib küsida ka mõistlikku nn klaasipesemise hinda, aga ma ei ole veel ühtegi kohta sattunud, kus seda tehtaks). Pubi sissetulekuid see kahtlemata vähendab, kuid samas on see nii normaalne. Mäletan, kuidas ma olin Pärnus Steffanie pitsakohas rõõmsalt üllatunud, et nad annavad sulle külma sindrunivee täitsa niisama lauda. Kui hämmelduses austraallased võivad veel olla, kui Eestit külastades neilt vee eest raha küsitakse (kus meil veega ometi mingeid probleeme ei ole).
Õlleklaasi suurus üllatas mind Austraalia-reisi algusaegadel vägagi. Normaalne „suur“ õlu ehk schooner serveeritakse 425 ml klaasis. Ja päris normaalne on juua ka hoopis middy’t, mis on 285 ml. Noh, kergeid apsakaid mul siis ikka ka juhtus. Kui mulle see schooner ette anti, oletasin, et no ju see on see väike õlu, ja et ma just purju jääda ei tahtnud, tellisin järgmise ringi „samuti“ väikest õlut. Nojah, see väike õlu oli tõesti väike. Teist korda sellist viga ei teinud. Mõnel pool kutsutakse seda väikest õlleklaasi eksitavalt pot’iks, nii et olen kuulnud lugusid, kus pahaaimamatud eurooplased lootuses saada üks vägev pott õlut vaatavad hoopis otsa tillukesele kesvamärjukese klaasile. Mida põhja poole, seda enam on moes väiksed klaasid. Kuuldavasti mõni aeg tagasi hiiglaslikku 425 ml klaasi Queenslandis ei tuntudki: liiga suur kuuma ilma jaoks. Nüüd küll sellega probleeme ei ole.
Pudelite normsuurus on veel hoopis kolmas: 375 ml stubby, nagu nad seda siin kutsuvad. Õllel endal pole aga viga, mis peaasi :)
Samas mulle meeldib viis, kuidas Austraalia näeb, et liigne alkoholitarbimine on probleem ja püüab midagi ka ette võtta. Võiks õelda, et esmapilgul suurt erinevust Eesti ja Austraalia joogikohtade vahel ei märka: inimesed joovad end ikka purju, ikka on kaklusi ja rüselusi. Samas on ka tohutu erinevus. Kui kohalik baar kella kolmest uksed kinni paneb, viib baari buss purjus kliendid (ja ülejäänud ka) koju. Ei mingit purjus noorte kolamist linnatänavatel, keegi ei pea napsitanuna autorooli istuma (kuigi siin on kerge promill lubatud), turvaline nii pidutsejatele kui ka ümbruskonnale. Ja see buss teeb kaks tiiru kui vaja. Sama lugu ka Port Stephensis, kus ma varem elasin: igal keegliklubil, RSL klubil (sõjast naasnud sõdurite klubi) ja pubil on oma buss, mis teatud kellaaegadel kliendid koju viib. Ühissõidukid sel kellaaejal neis linnakestes enam ei sõida ja see on restorani asi oma kliendid neile ja ümbruskonnale ohutult koju saata. Ja see on seadusega pandud ülesanne. Tõenäoliselt ei toimi see samamoodi suurlinnades, aga seal on ka võimalik ühissõidukitega öösel koju saada.
Teine asi on tavaline kraanivesi. Igas söögi-joogikohas on külm vesi tasuta (Queenslandi seaduse järgi võib küsida ka mõistlikku nn klaasipesemise hinda, aga ma ei ole veel ühtegi kohta sattunud, kus seda tehtaks). Pubi sissetulekuid see kahtlemata vähendab, kuid samas on see nii normaalne. Mäletan, kuidas ma olin Pärnus Steffanie pitsakohas rõõmsalt üllatunud, et nad annavad sulle külma sindrunivee täitsa niisama lauda. Kui hämmelduses austraallased võivad veel olla, kui Eestit külastades neilt vee eest raha küsitakse (kus meil veega ometi mingeid probleeme ei ole).
Õlleklaasi suurus üllatas mind Austraalia-reisi algusaegadel vägagi. Normaalne „suur“ õlu ehk schooner serveeritakse 425 ml klaasis. Ja päris normaalne on juua ka hoopis middy’t, mis on 285 ml. Noh, kergeid apsakaid mul siis ikka ka juhtus. Kui mulle see schooner ette anti, oletasin, et no ju see on see väike õlu, ja et ma just purju jääda ei tahtnud, tellisin järgmise ringi „samuti“ väikest õlut. Nojah, see väike õlu oli tõesti väike. Teist korda sellist viga ei teinud. Mõnel pool kutsutakse seda väikest õlleklaasi eksitavalt pot’iks, nii et olen kuulnud lugusid, kus pahaaimamatud eurooplased lootuses saada üks vägev pott õlut vaatavad hoopis otsa tillukesele kesvamärjukese klaasile. Mida põhja poole, seda enam on moes väiksed klaasid. Kuuldavasti mõni aeg tagasi hiiglaslikku 425 ml klaasi Queenslandis ei tuntudki: liiga suur kuuma ilma jaoks. Nüüd küll sellega probleeme ei ole.
Pudelite normsuurus on veel hoopis kolmas: 375 ml stubby, nagu nad seda siin kutsuvad. Õllel endal pole aga viga, mis peaasi :)
laupäev, 5. september 2009
Viie tärni elu
Viimasest sissekandest saati on mu elu palju muutunud. Ookeanivesi on juba üle 25 kraadi soe. Juhhuu! Varsti ei ole see isegi värskendav enam.
Ja nüüd vähem oluliste asjade juurde. Mul on töö: ma olen ettekandja viie tärni restoranis. Kuurortis, mille nimeks Sheraton Mirage. Endiselt Port Douglases. Eks see veidi üle mu taseme ole, eh. Ise ma söömist sellelaadses paigas sugugi nauditavaks ei pea. Pubis on ikka lahedam. Aga toit on hea ja portsjonid suured, nii et ma lausa kahtlen selle restorani viietärnilisuses. Töötan õhtuses vahetuses, nii et alustan mõnikord kolme ajal, teinekord viiest ja siis umbes südaööni välja, oleneb kui kiire õhtu on olnud. Kuurortis on kolm restorani, mina töötan veidi lihtsamas, meil on pikk-pikk bufeelett, rohkesti kala ja teisi merealukaid, igast sorti austreid, krevette, krabisid ja nii edasi ning ülejäänu varieerub igal öhtul. Meil on Itaalia õhtu, India õhtu, Põhja-Queenslandi (ehk siis kohalik) õhtu, Vahemere õhti ja mis kõik veel. Ja koogivalik... Meil on ka à la carte menüü, aga valdavalt tulevad kuurortikülastajad ikkagi bufee peale. Maksab see õhtusöök neile 85 dollarit. Mhmh, veidi hullumeelne. Ja öösel, kui kõik läinud, seame restorani valmis hommikusöögiks, siis ei jaksa enam haigutusi tagasi hoida :)
Töökaaslased on lahedad. Enamalt jaolt õppivad noored, kes teevad oma praktikat siin. Ja enamasti pärist Aasiast: päris mitu indialast, jaapanlane, paar hiinlast, korealane, sekka paar austraalialast ja inglane.
Ja tõsi ta on. Ma söön õhtuti viie tärni sööke :P (Küll ainult bufee ülejääke, aga maitseb ikkagi hurmav pärast tunde higistamist.)
Siis kolisin hostelist välja. Nüüd on mul internet, oma tuba, oma vannituba. Korterikaaslaseks on Wieteke Hollandist. Kohtusime temaga hosteli hommikusöögilauas, hommikul, kui ta teise hostelisse kolis. Aga enne vahetasime numbreid ja lubadust koos mõnel hommikul jooksma minna. Ühe korra koos jooksma jõudsimegi (nüüdseks on mu jooksud joostud, mitte ei kipu seitsemest üles tõusma pärast õhtut tööl ja vahel ka ööd väljas), aga jäime muidu kohtuma. Ta on hästi lahe, jutukas ja avatud. Kooli ajal tõsiselt tantsimisega tegelenud, nüüd õpib majandust. Elame kuurortis, meil on bassein ja mullivann. Hästi vaikne võrreldes hosteliga, peaaegu kedagi ei kohta. Natuke igatsen hosteli kaootilisust. Et astud toast välja ja kohtad kedagi. Alati on keegi, kellega juttu ajada. Mõned inimesed on juba vanad ja armsad, teised uued ja huvitavad. Köök õhtusöögi valmistamise ajal ülerahvastatud, kõigile ei jätku kahvleid ja veidi räpane, aga söögilõhnad on hurmavad, ja mida kõike ei keedeta-küpsetata: õhtusöögid varieeruvad müslist gurmeepastade ja lihadeni. Oeh, pidin ma hostelist rääkima hakkama, igatsus tuleb peale, eriti kuna Wieteke on ära kaheks päevaks töökaaslastega.
Jalgratta ostsin samuti. Jah, ma kogun neid. Kaks jalgratast juba ema juures, ootamas, millal ma nad sõitma viin. Järgmisel suvel ehk... Meie elupaik on veidi linnast väljas, oma pool tundi rattasõitu linna, paarkümmend minutit tööle. Paari kuuga peaks sääremarjad kandiliseks saama :P
Ja nüüd vähem oluliste asjade juurde. Mul on töö: ma olen ettekandja viie tärni restoranis. Kuurortis, mille nimeks Sheraton Mirage. Endiselt Port Douglases. Eks see veidi üle mu taseme ole, eh. Ise ma söömist sellelaadses paigas sugugi nauditavaks ei pea. Pubis on ikka lahedam. Aga toit on hea ja portsjonid suured, nii et ma lausa kahtlen selle restorani viietärnilisuses. Töötan õhtuses vahetuses, nii et alustan mõnikord kolme ajal, teinekord viiest ja siis umbes südaööni välja, oleneb kui kiire õhtu on olnud. Kuurortis on kolm restorani, mina töötan veidi lihtsamas, meil on pikk-pikk bufeelett, rohkesti kala ja teisi merealukaid, igast sorti austreid, krevette, krabisid ja nii edasi ning ülejäänu varieerub igal öhtul. Meil on Itaalia õhtu, India õhtu, Põhja-Queenslandi (ehk siis kohalik) õhtu, Vahemere õhti ja mis kõik veel. Ja koogivalik... Meil on ka à la carte menüü, aga valdavalt tulevad kuurortikülastajad ikkagi bufee peale. Maksab see õhtusöök neile 85 dollarit. Mhmh, veidi hullumeelne. Ja öösel, kui kõik läinud, seame restorani valmis hommikusöögiks, siis ei jaksa enam haigutusi tagasi hoida :)
Töökaaslased on lahedad. Enamalt jaolt õppivad noored, kes teevad oma praktikat siin. Ja enamasti pärist Aasiast: päris mitu indialast, jaapanlane, paar hiinlast, korealane, sekka paar austraalialast ja inglane.
Ja tõsi ta on. Ma söön õhtuti viie tärni sööke :P (Küll ainult bufee ülejääke, aga maitseb ikkagi hurmav pärast tunde higistamist.)
Siis kolisin hostelist välja. Nüüd on mul internet, oma tuba, oma vannituba. Korterikaaslaseks on Wieteke Hollandist. Kohtusime temaga hosteli hommikusöögilauas, hommikul, kui ta teise hostelisse kolis. Aga enne vahetasime numbreid ja lubadust koos mõnel hommikul jooksma minna. Ühe korra koos jooksma jõudsimegi (nüüdseks on mu jooksud joostud, mitte ei kipu seitsemest üles tõusma pärast õhtut tööl ja vahel ka ööd väljas), aga jäime muidu kohtuma. Ta on hästi lahe, jutukas ja avatud. Kooli ajal tõsiselt tantsimisega tegelenud, nüüd õpib majandust. Elame kuurortis, meil on bassein ja mullivann. Hästi vaikne võrreldes hosteliga, peaaegu kedagi ei kohta. Natuke igatsen hosteli kaootilisust. Et astud toast välja ja kohtad kedagi. Alati on keegi, kellega juttu ajada. Mõned inimesed on juba vanad ja armsad, teised uued ja huvitavad. Köök õhtusöögi valmistamise ajal ülerahvastatud, kõigile ei jätku kahvleid ja veidi räpane, aga söögilõhnad on hurmavad, ja mida kõike ei keedeta-küpsetata: õhtusöögid varieeruvad müslist gurmeepastade ja lihadeni. Oeh, pidin ma hostelist rääkima hakkama, igatsus tuleb peale, eriti kuna Wieteke on ära kaheks päevaks töökaaslastega.
Jalgratta ostsin samuti. Jah, ma kogun neid. Kaks jalgratast juba ema juures, ootamas, millal ma nad sõitma viin. Järgmisel suvel ehk... Meie elupaik on veidi linnast väljas, oma pool tundi rattasõitu linna, paarkümmend minutit tööle. Paari kuuga peaks sääremarjad kandiliseks saama :P
teisipäev, 25. august 2009
Tööotsingute järg ja tulemus
Ma olen päris rahuldamatu. Alles see oli, kui õhkasin, et saaks vaid teha ükskõik mis tööd... Nüüd on mul võimalus seda tööd teha. Eile oli mul proovipäev väikeses rannaäärses kohvikus. Töö sama, mis oli eelmises kohas – laudade vahet jooksmine, jookide ja võileibade valmistamine, nõudepesu ja mis kõik veel –, koht väiksem ja mitte nii kena. Töötajad vahva kamp valdavalt rändureid. Palk veidi väiksem kui suvel, kuid parem kui mu tollastel esimestel nädalatel.
No ja mis siis nuriseda? Halb tunne on selle koha suhtes. Miskipärast on kõik töötajad olnud seal vaid mõne nädala. Ja külastajad jätavad pooled kohvid alles. Peamisi asju on, et ma tahaks midagi muud, tööd, kus ma saaksin midagi uut õppida: kööki, baari, lauateenindusega restorani (ehk jäetaks tippi ka :P).
Igatahes luges omanik-juhataja mulle täna hommikul tõsiselt sõnad peale, et ta tahab ainult tõeliselt pühendunud töötajaid, koolivaheajad ja kiire aeg tulemas, ta ei taha inimesi asjata välja koolitada. Mis on täiesti arusaadav, aga ma lihtsalt ei saanud seda pühendumust talle täna hommikul anda. Niisiis pean homme otsustama. Homme on mul intervjuu ühes suuremas kohalikus kuurortis tööks restoranis või baaris. Vaatab, kuidas seal läheb. Ühtegi head sõna selle kuurorti tööpoliitika kohta pole kuulnud. Vaid hoopis veidi skeptiline olen. Hahaa.
Ja tegelikult pakuti veel üht kohta. Tööle restorani-baari, kuurortisse, mis asub pärapõrgus ehk Weipas Yorki poolsaare üsna tipus. Oeh, sinna ka ei lähe. Liiga hirmutav tundus. Ja siin hakkasid mingid otsad paistma.
Ma tean, ma ei meeldi endale ka.
Ja mu parim tööpäev oli pühapäeval pitsa eest :) Võtsin tellimusi vastu ja lõikusin pitsasid ja pesin nõusid ja olin lihtsalt ilus. Üks iirlane hostelist töötab seal ja kutsus, et kes tahaks tulla. Tal igav. Mul oli ka :P
Ja igatsen oma õde, kes mulle vahel sõnu peale loeks ja lohutaks.
No ja mis siis nuriseda? Halb tunne on selle koha suhtes. Miskipärast on kõik töötajad olnud seal vaid mõne nädala. Ja külastajad jätavad pooled kohvid alles. Peamisi asju on, et ma tahaks midagi muud, tööd, kus ma saaksin midagi uut õppida: kööki, baari, lauateenindusega restorani (ehk jäetaks tippi ka :P).
Igatahes luges omanik-juhataja mulle täna hommikul tõsiselt sõnad peale, et ta tahab ainult tõeliselt pühendunud töötajaid, koolivaheajad ja kiire aeg tulemas, ta ei taha inimesi asjata välja koolitada. Mis on täiesti arusaadav, aga ma lihtsalt ei saanud seda pühendumust talle täna hommikul anda. Niisiis pean homme otsustama. Homme on mul intervjuu ühes suuremas kohalikus kuurortis tööks restoranis või baaris. Vaatab, kuidas seal läheb. Ühtegi head sõna selle kuurorti tööpoliitika kohta pole kuulnud. Vaid hoopis veidi skeptiline olen. Hahaa.
Ja tegelikult pakuti veel üht kohta. Tööle restorani-baari, kuurortisse, mis asub pärapõrgus ehk Weipas Yorki poolsaare üsna tipus. Oeh, sinna ka ei lähe. Liiga hirmutav tundus. Ja siin hakkasid mingid otsad paistma.
Ma tean, ma ei meeldi endale ka.
Ja mu parim tööpäev oli pühapäeval pitsa eest :) Võtsin tellimusi vastu ja lõikusin pitsasid ja pesin nõusid ja olin lihtsalt ilus. Üks iirlane hostelist töötab seal ja kutsus, et kes tahaks tulla. Tal igav. Mul oli ka :P
Ja igatsen oma õde, kes mulle vahel sõnu peale loeks ja lohutaks.
kolmapäev, 19. august 2009
Katkend kirjast sõbrale
Et ma nii laisk olen, ei ole mul seekord siia isegi midagi originaalset kirja panna, lihtsalt katkend kirjast sõbrale.
"Terekest siis kah. Lubasin kirjutada sulle oma elust ja tegemistest. Püüan nii hästi-halvasti, kui välja kukub. Elan töö otsimise tähe all. Elupaigaks Port Douglas, mis on armas rannaäärne linn Põhja-Queenslandi idarannikul. Mis tähendab, et siin on talvel ehk siis praegu mõnus soe, nelja miili pikkune liivarand, mis on ääristatud rohelise võsaribaga, mis tähendab palme, merevesi on soe ja soolane ning linnake on paksult turiste ja rändureid täis. Mis omakorda tähendab rohkelt kohvikukesi-restorane, butiike, hotelle ja puhkemaju. Mis võiks tähendada rohkelt tööd, aga tähendab ka rohkelt rändureid, kes tööd teha tahavad.
Siia saabudes olin üsna nukker ja üksildane. Ei saanud und ja võtsin üles varahommikuse jooksmise rannal. See on päris super. Tahaksin sellest rutiini teha, et igal teisel hommikul. Vaatab, kuidas läheb, kas jään pidama. Algul oli see lihtne. Olin endasse tõmbunud ega otsinud kuigivõrd seltsi, nii läksin voodi varakult ja olin varakult üleval ka. Nüüd hakkan harjuma, olen leidnud toredaid inimesi, kellega seltsida ja õhtud venivad üha pikemaks. Eks ta sõltu ka tööst, mille ma ükskord ehk saan.
Töö otsimine on valdavalt seisnud (täpsem oleks küll kõndinud) ukselt uksele koputamises (tegelikult küll mitte koputamises). See ei ole just mu lemmiktegevus, ega ole see ka siin vilja kandnud. Lähed küsid: „Tere, ma otsin tööd. Kas oleks võimalik juhatajaga rääkida?“ Ja vastuseks näed pööritavaid silmi: järjekordne. Alustasin päris entusiastlikult. Paar päeva hostelis elamist tõi mu maa peale: iga teine inimene otsib tööd. Üks pubiomanik, ise küll väga lahe, sõnastas selle umbes nii: „Jajah. Praegu me küll kedagi ei vaja. Võid tulla tagasi järgmisel nädalal, kui tahad. Vaatab, kui kiireks nädalavahetusel läheb. Aga noh, keegi meil palju töötunde ei saa. Ei-ei, ära jäta oma CVd. Mul on neid terve kuhi. Mis ma nendega teen?! Ja nad on kõik väga head. Ma pole veel ühtegi halba CVd näinud.“
Paljud kohad võtavad viisakalt su CV ja lubavad helistada, kui mõni koht vabanema peaks, ja panevad selle oma pirakasse CVde virna. Teised ütlevad otse, et midagi pole, uuri kohalikku lehte. Mis on igati mõistetav. Enamik CVde esitajaid on nädala pärast läinud nagunii, kui tööd ei leia. Nii minagi arvatavasti.
Inimesed, kellega ma siin kõige paremini klappinud olen, on läinud. Üks sai tööd restoranis ühes saarehotellis, teine baaris 700 kilomeetrit sisemaal isolatsioonis. Uurin nüüd ise ka selliseid võimalusi. Veidi hirmutav on see eraldatus. Eriti rannapuudus sisemaal.
Hostel, kus ma nüüd nädal aega pesitsenud olen, on päris suur. Paljud on siin püsielanikud, töötavad koristajatena ümberkaudsetes hotellides, õnnelikumad restoranides-baarides. Ja siin on võimalik ka töötada majutuse eest. Olen minagi seda nädal aega teinud. Töötasin kevadkoristustiimis. Ülesandeks küürida kogu ruum laest põrandani, nii et see säraks kui uus. Miks ka mitte, eriti kui muud tegemist nagunii ei ole peale tööotsimise ja ranna (mainimata et raha on viimseni otsas). Nüüdseks lõpetasin. See nädal elutsemist on välja teenitud ja kui seks aejaks tööd ei leia, olen siit läinud nagunii. Ja kui leian, ei töötaks siin enam teps mitte. 15 tundi küürimist nädala majutuse eest kuueses toas ei ole seda lihtsalt väärt, kui on teisi võimalusi. Ning šoti tüdruk, kellega koos ma seda tegin, on seesama, kes ära sisemaale tööle põrutas. Kurb oli, kui ta läks. Mõtlesin, et see peaksin olema mina. Ma lugesin sedasama töökuulutust, kuid pelgasin liiga ekstreemseks. Argpüks."
Olen toredaid inimesi siin kolkas kohanud. Nii et ei tunne ka enam nii üksikuna. Homme hommikuks on jooksukaaslane ka, Wieteke Hollandist. 10 km. Vara voodi ja ei mingit vodkat täna õhtul. Mis tuletab meelde, et paar õhtut tagasi sain omalaadse viinajoomise kogemuse: "vodka on rocks" ehk siis mitte pits viina hinge alla, vaid jääkuubikutel ja limpsid vaikselt seda. No mind päris ümber ei õpetanud.
Olge vahvad!
"Terekest siis kah. Lubasin kirjutada sulle oma elust ja tegemistest. Püüan nii hästi-halvasti, kui välja kukub. Elan töö otsimise tähe all. Elupaigaks Port Douglas, mis on armas rannaäärne linn Põhja-Queenslandi idarannikul. Mis tähendab, et siin on talvel ehk siis praegu mõnus soe, nelja miili pikkune liivarand, mis on ääristatud rohelise võsaribaga, mis tähendab palme, merevesi on soe ja soolane ning linnake on paksult turiste ja rändureid täis. Mis omakorda tähendab rohkelt kohvikukesi-restorane, butiike, hotelle ja puhkemaju. Mis võiks tähendada rohkelt tööd, aga tähendab ka rohkelt rändureid, kes tööd teha tahavad.
Siia saabudes olin üsna nukker ja üksildane. Ei saanud und ja võtsin üles varahommikuse jooksmise rannal. See on päris super. Tahaksin sellest rutiini teha, et igal teisel hommikul. Vaatab, kuidas läheb, kas jään pidama. Algul oli see lihtne. Olin endasse tõmbunud ega otsinud kuigivõrd seltsi, nii läksin voodi varakult ja olin varakult üleval ka. Nüüd hakkan harjuma, olen leidnud toredaid inimesi, kellega seltsida ja õhtud venivad üha pikemaks. Eks ta sõltu ka tööst, mille ma ükskord ehk saan.
Töö otsimine on valdavalt seisnud (täpsem oleks küll kõndinud) ukselt uksele koputamises (tegelikult küll mitte koputamises). See ei ole just mu lemmiktegevus, ega ole see ka siin vilja kandnud. Lähed küsid: „Tere, ma otsin tööd. Kas oleks võimalik juhatajaga rääkida?“ Ja vastuseks näed pööritavaid silmi: järjekordne. Alustasin päris entusiastlikult. Paar päeva hostelis elamist tõi mu maa peale: iga teine inimene otsib tööd. Üks pubiomanik, ise küll väga lahe, sõnastas selle umbes nii: „Jajah. Praegu me küll kedagi ei vaja. Võid tulla tagasi järgmisel nädalal, kui tahad. Vaatab, kui kiireks nädalavahetusel läheb. Aga noh, keegi meil palju töötunde ei saa. Ei-ei, ära jäta oma CVd. Mul on neid terve kuhi. Mis ma nendega teen?! Ja nad on kõik väga head. Ma pole veel ühtegi halba CVd näinud.“
Paljud kohad võtavad viisakalt su CV ja lubavad helistada, kui mõni koht vabanema peaks, ja panevad selle oma pirakasse CVde virna. Teised ütlevad otse, et midagi pole, uuri kohalikku lehte. Mis on igati mõistetav. Enamik CVde esitajaid on nädala pärast läinud nagunii, kui tööd ei leia. Nii minagi arvatavasti.
Inimesed, kellega ma siin kõige paremini klappinud olen, on läinud. Üks sai tööd restoranis ühes saarehotellis, teine baaris 700 kilomeetrit sisemaal isolatsioonis. Uurin nüüd ise ka selliseid võimalusi. Veidi hirmutav on see eraldatus. Eriti rannapuudus sisemaal.
Hostel, kus ma nüüd nädal aega pesitsenud olen, on päris suur. Paljud on siin püsielanikud, töötavad koristajatena ümberkaudsetes hotellides, õnnelikumad restoranides-baarides. Ja siin on võimalik ka töötada majutuse eest. Olen minagi seda nädal aega teinud. Töötasin kevadkoristustiimis. Ülesandeks küürida kogu ruum laest põrandani, nii et see säraks kui uus. Miks ka mitte, eriti kui muud tegemist nagunii ei ole peale tööotsimise ja ranna (mainimata et raha on viimseni otsas). Nüüdseks lõpetasin. See nädal elutsemist on välja teenitud ja kui seks aejaks tööd ei leia, olen siit läinud nagunii. Ja kui leian, ei töötaks siin enam teps mitte. 15 tundi küürimist nädala majutuse eest kuueses toas ei ole seda lihtsalt väärt, kui on teisi võimalusi. Ning šoti tüdruk, kellega koos ma seda tegin, on seesama, kes ära sisemaale tööle põrutas. Kurb oli, kui ta läks. Mõtlesin, et see peaksin olema mina. Ma lugesin sedasama töökuulutust, kuid pelgasin liiga ekstreemseks. Argpüks."
Olen toredaid inimesi siin kolkas kohanud. Nii et ei tunne ka enam nii üksikuna. Homme hommikuks on jooksukaaslane ka, Wieteke Hollandist. 10 km. Vara voodi ja ei mingit vodkat täna õhtul. Mis tuletab meelde, et paar õhtut tagasi sain omalaadse viinajoomise kogemuse: "vodka on rocks" ehk siis mitte pits viina hinge alla, vaid jääkuubikutel ja limpsid vaikselt seda. No mind päris ümber ei õpetanud.
Olge vahvad!
pühapäev, 16. august 2009
Motlik
Ma ei ytle tana palju. Olen Port Douglases. Ilm on soe, merevesi ka, rand lummav. Veidi yksik ja nukker. Otsin tood. Tundub, et ei leia. Ei tea, mida teen homme, nadala voi kuu parast. Voib-olla istun lennukisse ja tulen koju, voib-olla kaon kuskile kolkasse tegema tood, mida ma ei taha teha, voib-olla hakkan rannapepuks, voib-olla lahen mehele ja teen palju lapsi. voib-olla. Toenaoliselt on otsus, mille ma teen, halb ja vale. Aga noh, voib-olla ka mitte.
laupäev, 1. august 2009
Elu parim seilamine Vaiksel Ööl
Et mitte öelda esimene korralik seilamine elus üldse...
Troopilised Whitsunday saared – tervelt 74 ja nende hulgas Hooki saar – ja uurisin ja puurisin ning leidsin, et parim viis neid avastada on purjetamine. Purjetamine on siinne elu, tundub, et kruiisipurjekaid on ise oma sadakond, lisaks kõik erapurjekad. Surfamiseks pole siin laineid, sukeldumist-snorgeldamist küll puhkajatele pakutakse, kuid vesi üsna hägune, Suure korallrahu taga peidus. Niisiis on kõik väljas seilamas ja see on saarte vahel päris vahva. Me saime mõnusalt tuulist ilma, nii et isegi meeskond arvas, et sellist mõnusat purjetamist pole mõnda aega olnud.
Meie purjekas oli selline väiksemat mõõtu, võttis peale kuni kaksteist reisijat, seekord oli meid kümme. Pensionile saadetud võidusõidupurjekas, nagu nad Whitsundayl enamikus on. Nimeks Silent Night – Vaikne Öö. Ööd olid vaiksed ja säravate tähtede all. Päevad tuulised. Nii kui purjed üles said (eh-eh, ma aitasin ka köisi tõmmata), oli paat ühe külje peal viltu. Me istusime, kollased vihma-tuulejakid seljas, nagu tibupojad õrrel kõrgema külje peal, jalad üle ääre rippu. Muidugi saime märjaks ka. Pole midagi parata, purjetamine on veesport, nagu kipper enne minekut nentis. Mulle meeldis. Ja siis pidime ronima üle paadi ikka ühele poole ja teisele poole, kui oli vaja purje tuulde pöörata. See oli tõsiselt lahe. Mõtlen, et ehk on see midagi, mida võiks kohe sagedamini teha, ehk Eestiski. Vahepeal on külm ja pärast kahe päeva merel ei taht suurt muud kui veidi pikutada, aga rohkem oli tore kui raske.
Saared on imelised, sai peesitatud ja ujutud Whitehaveni rannal, mis on tituleeritud üheks maailma ilusamaks rannaks. Ilus oli ta tõesti: tolmpeen valge liiv ja türkiissinine vesi. Ja kogu selle ilu kohta küllalt vähe rahvast, sest ega sinna saamine pole just odav lõbu. Jätmata mainimata, et ilm oli päris tuuline ja normaalsed inimesed randa ei ronikski.
Hooki saarele seilasime tiiru peale, kuid oma jalga ma sinna ei saanudki. Mis ma oskan öelda, linnuke jääb sinna kasti tegemata, kuid ega ma kahetse.
Troopilised Whitsunday saared – tervelt 74 ja nende hulgas Hooki saar – ja uurisin ja puurisin ning leidsin, et parim viis neid avastada on purjetamine. Purjetamine on siinne elu, tundub, et kruiisipurjekaid on ise oma sadakond, lisaks kõik erapurjekad. Surfamiseks pole siin laineid, sukeldumist-snorgeldamist küll puhkajatele pakutakse, kuid vesi üsna hägune, Suure korallrahu taga peidus. Niisiis on kõik väljas seilamas ja see on saarte vahel päris vahva. Me saime mõnusalt tuulist ilma, nii et isegi meeskond arvas, et sellist mõnusat purjetamist pole mõnda aega olnud.
Meie purjekas oli selline väiksemat mõõtu, võttis peale kuni kaksteist reisijat, seekord oli meid kümme. Pensionile saadetud võidusõidupurjekas, nagu nad Whitsundayl enamikus on. Nimeks Silent Night – Vaikne Öö. Ööd olid vaiksed ja säravate tähtede all. Päevad tuulised. Nii kui purjed üles said (eh-eh, ma aitasin ka köisi tõmmata), oli paat ühe külje peal viltu. Me istusime, kollased vihma-tuulejakid seljas, nagu tibupojad õrrel kõrgema külje peal, jalad üle ääre rippu. Muidugi saime märjaks ka. Pole midagi parata, purjetamine on veesport, nagu kipper enne minekut nentis. Mulle meeldis. Ja siis pidime ronima üle paadi ikka ühele poole ja teisele poole, kui oli vaja purje tuulde pöörata. See oli tõsiselt lahe. Mõtlen, et ehk on see midagi, mida võiks kohe sagedamini teha, ehk Eestiski. Vahepeal on külm ja pärast kahe päeva merel ei taht suurt muud kui veidi pikutada, aga rohkem oli tore kui raske.
Saared on imelised, sai peesitatud ja ujutud Whitehaveni rannal, mis on tituleeritud üheks maailma ilusamaks rannaks. Ilus oli ta tõesti: tolmpeen valge liiv ja türkiissinine vesi. Ja kogu selle ilu kohta küllalt vähe rahvast, sest ega sinna saamine pole just odav lõbu. Jätmata mainimata, et ilm oli päris tuuline ja normaalsed inimesed randa ei ronikski.
Hooki saarele seilasime tiiru peale, kuid oma jalga ma sinna ei saanudki. Mis ma oskan öelda, linnuke jääb sinna kasti tegemata, kuid ega ma kahetse.
Kultuuraline elu
Üks sõber tähendas hiljaaegu, et mu elu siin on nagu katkematu skaudilaager. Olen kuulnud, et skaudilaagrid on ühed ägedad kohad, nii tundsin end otsekui kõrvust tõstetuna, ise pole küll ühtegi laagrisse kunagi sattunud ega oska võrrelda. Samas tumestas skaudilaagri remarki veidi küsimus, et kas ma midagi kultuurilist vahelduseks ei tee.
Ma siis pidin tõsiselt selle peale mõtlema. Esmatundmus oli, et oh häbi, tõepoolest ma lihtsalt mandun siin pärismaalaste ja looduse keskel. Võib juhtuda, et kultuuriliste inimeste seltsi ma enam ei sobigi. Veidikese mõtlemise järel otsustasin, et raamatud käivad kultuuri alla küll. Parasjagu on mul käsil Colleen McCullough’ 1977. aasta romaan „The Thorn Birds“ („Okaslinnud“). Austraalia perekonnasaaga. Midagi meie „Tõe ja õigusega“ võrreldavat. Algab aastaga 1915, vaene pere, raske elu. Väga vabalt võiks see lugu aset leida Eestis või ükskõik kus mujal, vähemasti esimese osa järgi, no ehk katoliku kiriku mõju välja arvata. Eks näis, kuhu lugu välja viib.
Kui arvestada puhtalt oma lõbuks loetud raamatuid ehk siis neid, mille eest ei maksta, olen Austraalias arvatavasti rohkem lugenud kui viimase aasta jooksul Eestis. Valdavalt Austraalia lood ja autorid.
Telekat ei vaata. Korra juhtusin nägema üht „Kodus ja võõrsil“ osa, kuid kõik tegelased on seal uued, isegi ühtegi tuttavat tegevuspaika ei näinud. Mu teismeeast on ikka elu pikalt edasi läinud. See-eest olen üles võtnud filminduse. Läbitud on rändurite klassika: „Wolfe Creek“, „Lõuad“, „Täiuslik torm“. Viiekümnendate dokumentaalfilm „Northern Safari“ mehest, kes oma naise, õe ja koera väiksesse autosse pakib ning Perthist läbi tühermaa ja džunglite Darwinisse rändab, oli üsna kummastav kogemus. Siis läbi aegade Austraalia populaarseim linateos „Krokodill Dundee“ ja mitte nii populaarne ookeani taga, kuid samavõrd Austraalias – „The Castle“ („Kindlus“) – sellised varajalt hullud-veirdad filmid, mille tsitaadid on sama tavalised kui meie „John, lase vesi välja!“ või „Me oleme Tallinnast, me maksame“. Valdavalt olen põnevike peal, „Seven Pounds“, „The Sixth Sense“, „Knowing“, kui mainida mõnda, mida nautinud olen.
Korra olen lausa korralikul kontserdil käinud, mis samal ajal läks kirja ka arhitektuurivaatlusena: Roberto Fonseca Sydney ooperimajas. Päris põnev džäss, kuid ei saa salata, et pool kontserdist ma lihtsalt tukkusin: skautide linnalaagripäevad olid teinud oma töö.
Tõsi ta on, et valdava osa ajast elan üsna üksluist skaudielu, päevi täitmas kohtumised kängurute, hiiglaslike sisalike, veidrate suleliste ja karvastega. Sportimise olen samuti üsnagi maha jätnud, ehk saab mõningase toruujumise ja jalgsimatkamise sinna alla liigitada.
Vahetevahel tegelen tähtede vaatlemisega. Valdavaks vaatlusobjektiks on Lõunarist ja Orion, ainsad, mida ma siinses taevas tunnen.
Ahjaa. Kirjutan ka. Umbes lehekülje nädalas panen ikka paberile – nii kujundlikult väljendades –, viimase peatüki lugemisega saite just ühele poole.
Ma siis pidin tõsiselt selle peale mõtlema. Esmatundmus oli, et oh häbi, tõepoolest ma lihtsalt mandun siin pärismaalaste ja looduse keskel. Võib juhtuda, et kultuuriliste inimeste seltsi ma enam ei sobigi. Veidikese mõtlemise järel otsustasin, et raamatud käivad kultuuri alla küll. Parasjagu on mul käsil Colleen McCullough’ 1977. aasta romaan „The Thorn Birds“ („Okaslinnud“). Austraalia perekonnasaaga. Midagi meie „Tõe ja õigusega“ võrreldavat. Algab aastaga 1915, vaene pere, raske elu. Väga vabalt võiks see lugu aset leida Eestis või ükskõik kus mujal, vähemasti esimese osa järgi, no ehk katoliku kiriku mõju välja arvata. Eks näis, kuhu lugu välja viib.
Kui arvestada puhtalt oma lõbuks loetud raamatuid ehk siis neid, mille eest ei maksta, olen Austraalias arvatavasti rohkem lugenud kui viimase aasta jooksul Eestis. Valdavalt Austraalia lood ja autorid.
Telekat ei vaata. Korra juhtusin nägema üht „Kodus ja võõrsil“ osa, kuid kõik tegelased on seal uued, isegi ühtegi tuttavat tegevuspaika ei näinud. Mu teismeeast on ikka elu pikalt edasi läinud. See-eest olen üles võtnud filminduse. Läbitud on rändurite klassika: „Wolfe Creek“, „Lõuad“, „Täiuslik torm“. Viiekümnendate dokumentaalfilm „Northern Safari“ mehest, kes oma naise, õe ja koera väiksesse autosse pakib ning Perthist läbi tühermaa ja džunglite Darwinisse rändab, oli üsna kummastav kogemus. Siis läbi aegade Austraalia populaarseim linateos „Krokodill Dundee“ ja mitte nii populaarne ookeani taga, kuid samavõrd Austraalias – „The Castle“ („Kindlus“) – sellised varajalt hullud-veirdad filmid, mille tsitaadid on sama tavalised kui meie „John, lase vesi välja!“ või „Me oleme Tallinnast, me maksame“. Valdavalt olen põnevike peal, „Seven Pounds“, „The Sixth Sense“, „Knowing“, kui mainida mõnda, mida nautinud olen.
Korra olen lausa korralikul kontserdil käinud, mis samal ajal läks kirja ka arhitektuurivaatlusena: Roberto Fonseca Sydney ooperimajas. Päris põnev džäss, kuid ei saa salata, et pool kontserdist ma lihtsalt tukkusin: skautide linnalaagripäevad olid teinud oma töö.
Tõsi ta on, et valdava osa ajast elan üsna üksluist skaudielu, päevi täitmas kohtumised kängurute, hiiglaslike sisalike, veidrate suleliste ja karvastega. Sportimise olen samuti üsnagi maha jätnud, ehk saab mõningase toruujumise ja jalgsimatkamise sinna alla liigitada.
Vahetevahel tegelen tähtede vaatlemisega. Valdavaks vaatlusobjektiks on Lõunarist ja Orion, ainsad, mida ma siinses taevas tunnen.
Ahjaa. Kirjutan ka. Umbes lehekülje nädalas panen ikka paberile – nii kujundlikult väljendades –, viimase peatüki lugemisega saite just ühele poole.
pühapäev, 26. juuli 2009
Rännak Kuningannamaale
Teate, Annika on siin. Austraalias. Kaheks nädalaks. Üks mu parimaid sõpru, ja ma ei näegi teda. Nuuks. Mis nägemisest rääkida, isegi kontakti olen temaga selle aja jooksul vaid korra saanud, kuna olen pidevalt levist väljas. Seepärast pole ka internetti jõudnud.
Viimased paar nädalat on taas läinud maa avastamise tähe all. Osalt on see olnud mu esimeste Austraalia-nädalate kordus: taas külastasin Port Macquariet ja Chrisi, kes oli mu esimesi pöidlahoidjaid siin; seejärel Byron Bay – taaskord see maaliline paik pilviselt-vihmaselt. Edasine rännak Idakallast mööda üles on olnud uus. Ronimine Mount Warningu (Hoiatuse mägi) tippu oli järjekordne pea pilve sisse pistmine, küllalt järsk turnimine (tipp kettpiirde abil) lõppes olematu halli vaatega. Mount Warning on mägi, mille tippu ronimine on olnud mu väike unistus siin: esimene paik, kus Austraalia mandril päike paistma hakkab, talvisel ajal vähemasti. Tahtsin minagi seal päikest tervitada, aga paistab, et see jääb ära: tippu ronimine on küllalt raske tee, võtab ligi kaks tundi ja viimane lõpp sellest, nagu öeldud, end keti abil üles vinnates, öises pimeduses poleks see just tark mõte, päris külm ka.
Mu reisikaaslaseks on taas Mark Nelson Bayst. Päike, mis New South Walesis meid üsna harva pilvede ja vihma vahelt külastas, tervitas meid otsekohe, kui Queenslandi – päikesepaiste osariiki, nagu nad seda kutsuvad – jõudsime. Hoolimata edasisest päikesepaistest on see reis veidi nukker olnud, arvatavasti jääb see meie viimaseks ühiseks rännakuks, mul on kava jäädagi siia üles Kuningannamaale. Üllatus-üllatus, on taas aeg tööle hakata, et kojusõiduraha kokku saada. Isaga rääkisin ükspäev. Ta imestab: kuidas nii, sa jälle reisimas, kas sa tööd üldse ei peagi tegema? Tõsi ta on, et olen siin pidanud töötama märksa vähem kui Eestis. Neli kuud olen töötanud ja neli kuud rännanud, mulle sobib. Mõtlen ainult, kuidas tagasi Euroopas olles seda eluviisi jätkata. Head ettepanekud on kõik oodatud.
Kui nüüd tagasi reisiloo juurde tulla, siis olen mõne fantastilise kogemuse võrra rikkam jälle. Need on delfiinid ja kängurud-vallabid. Päris lähedalt, päris vabad loomad. Delfiin sind vees peaaegu müksimas, känguru su juurde tulemas, et sa teda sügaksid. Inimsõbralikke delfiine, tookord tegelikult küll vaid ühte, Mystici, kohtasime Tin Can Bays. Mystici vanaisa oli kord, oma nelikümmend aastat tagasi, saanud vigastada ja ta tuli kaldalähedastesse vetesse end ravima, võimetu ise toitu otsima. Kaluritel oli tast kahju ning nad hakkasid talle igal hommikul kala andma (täiskasvanud delfiin sööb oma kümmekond kilo päevas). Kui delfiin piisavalt terve oli, et enda eest ise hoolt kanda, jättis ta kaluritega hüvasti ja läks tagasi oma karja juurde. Mystici vanaisa ei olnud kade ega hoidnud head kalapaika ainult enese teada, nii oli kalurite üllatus suur, kui järgmisel hommikul oli delfiin tagasi koos mõningate oma pereliikmetega. Ja nii on see olnud sellest ajast saati. Mystic käis neis vetes juba ema kõhus olles, nüüd on ta ise karjajuht ja toob vahel kaasa oma poja ja mõne oma naistest. Ka Mystic on olnud inimestes hooldada: vabatahtlikud olid temaga kümme päeva, kui ta hai rünnakust pääses. Tore on see, et delfiinid on küll harjunud hommikuti samale rannale tulema, kuid nad ei sõltu inimestest, alati naasevad nad oma karja juurde.
Sõbralikke vallabeid kohtasime juba väikeses rannaäärses linnakeses Woodgate’is:
kenasti ühe õue peal rohtu näsimas. Suur isane otse paraadukse ees külitamas ja otsekui koer pead tõstmas ja uurimas, kui miskit ümberringi toimumas oli. Ei ütleks omagi õuel sellisest vaatepildist ära. Ja muruniidukit ka pole vaja. Cape Hillsborough rahvuspark oli aga sõbralikke ja lausa nõudlikke känguruid-vallabeid pungil. Pargis lõunatamise ajal hüppas üks otse su nina alla ja hakkas suisa käpaga katsuma, et kas talle ka midagi antakse. Igal hommikul pool seitse on rannal kängurute söömaaeg. Kängurud on juba varem rannal ootel ja niipea kui vanamees ämbriga puude vahelt paistma hakkab, hüppavad nad tema juurde ja keksivad ümber tema, kuni igaüks oma kulbitäie terasid, helbeid ja heinapuru kätte on saanud. Ja karavanipargis puhkajad on muidugi kõik ümberringi vaatamas ja pildistamas: kes alles pidžaamas, kes kohvitass käes, aga muidugi ka pikatoruliste kaameratega asised pereisad. Pole siis ime, et sinna pea nädalaks paika jäime! Muidugi pakkus Cape Hillsborough muudki: mõnus kurviline rannajoon rohkete kivimürakatega, mida avastada; peesitamiseks sobiv liivarand; jalutuskäigud ümberkaudsetes metsades. Võrratu avastus oli mõõnaaegne paljastunud korallaed: korallid olid nüüd kõik lihtsalt kivide vahel madalas vees jalutades näha.
Jõudsime nüüd oma sihtpunkti Airlie Beachi, et lähipäevil Whitsunday saari külastada. (Nende hulgas ka Hooki saar. Leidsin selle saare kaardilt juba enne Austraaliasse tulekut. Naljatasin, et sinna ma lähen, hakkan Hooki saare printsessiks: Hooki saare miss Hook, uskumata kordagi, et ma sinna ka tegelikult jõuan. Nüüd on see siis päris käeulatuses.) Viimaks ometi olen ka tsivilisatsioonis ja mu telefon levis. Ja kui see kirjatükk üleval, siis olen ka interneti leidnud :)
Tervitused Eestisse! Mõtlen teile alatasa. Kuidas suvi on? On ka mõnus soe ja lämmatav, nagu nad kunagi olid, või jahe, pilves ja vihmane, nagu mullune? Olen mõningate teie pilte näinud. Igatsus tuleb peale.
Ahjaa päris paha peale olen ka läinud: käinud suhkrurooraksus ja makadeemia pähkleid vargsi istanduses nopimas. Suhkruroog oli väga magus, makadeemia pähklid on küll head, aga sarapuupähklite vastu on raske saada. Miski takistas pätsamast ananassi põllult, tea kas mingi sündsustunne on veel säilinud...
Viimased paar nädalat on taas läinud maa avastamise tähe all. Osalt on see olnud mu esimeste Austraalia-nädalate kordus: taas külastasin Port Macquariet ja Chrisi, kes oli mu esimesi pöidlahoidjaid siin; seejärel Byron Bay – taaskord see maaliline paik pilviselt-vihmaselt. Edasine rännak Idakallast mööda üles on olnud uus. Ronimine Mount Warningu (Hoiatuse mägi) tippu oli järjekordne pea pilve sisse pistmine, küllalt järsk turnimine (tipp kettpiirde abil) lõppes olematu halli vaatega. Mount Warning on mägi, mille tippu ronimine on olnud mu väike unistus siin: esimene paik, kus Austraalia mandril päike paistma hakkab, talvisel ajal vähemasti. Tahtsin minagi seal päikest tervitada, aga paistab, et see jääb ära: tippu ronimine on küllalt raske tee, võtab ligi kaks tundi ja viimane lõpp sellest, nagu öeldud, end keti abil üles vinnates, öises pimeduses poleks see just tark mõte, päris külm ka.
Mu reisikaaslaseks on taas Mark Nelson Bayst. Päike, mis New South Walesis meid üsna harva pilvede ja vihma vahelt külastas, tervitas meid otsekohe, kui Queenslandi – päikesepaiste osariiki, nagu nad seda kutsuvad – jõudsime. Hoolimata edasisest päikesepaistest on see reis veidi nukker olnud, arvatavasti jääb see meie viimaseks ühiseks rännakuks, mul on kava jäädagi siia üles Kuningannamaale. Üllatus-üllatus, on taas aeg tööle hakata, et kojusõiduraha kokku saada. Isaga rääkisin ükspäev. Ta imestab: kuidas nii, sa jälle reisimas, kas sa tööd üldse ei peagi tegema? Tõsi ta on, et olen siin pidanud töötama märksa vähem kui Eestis. Neli kuud olen töötanud ja neli kuud rännanud, mulle sobib. Mõtlen ainult, kuidas tagasi Euroopas olles seda eluviisi jätkata. Head ettepanekud on kõik oodatud.
Kui nüüd tagasi reisiloo juurde tulla, siis olen mõne fantastilise kogemuse võrra rikkam jälle. Need on delfiinid ja kängurud-vallabid. Päris lähedalt, päris vabad loomad. Delfiin sind vees peaaegu müksimas, känguru su juurde tulemas, et sa teda sügaksid. Inimsõbralikke delfiine, tookord tegelikult küll vaid ühte, Mystici, kohtasime Tin Can Bays. Mystici vanaisa oli kord, oma nelikümmend aastat tagasi, saanud vigastada ja ta tuli kaldalähedastesse vetesse end ravima, võimetu ise toitu otsima. Kaluritel oli tast kahju ning nad hakkasid talle igal hommikul kala andma (täiskasvanud delfiin sööb oma kümmekond kilo päevas). Kui delfiin piisavalt terve oli, et enda eest ise hoolt kanda, jättis ta kaluritega hüvasti ja läks tagasi oma karja juurde. Mystici vanaisa ei olnud kade ega hoidnud head kalapaika ainult enese teada, nii oli kalurite üllatus suur, kui järgmisel hommikul oli delfiin tagasi koos mõningate oma pereliikmetega. Ja nii on see olnud sellest ajast saati. Mystic käis neis vetes juba ema kõhus olles, nüüd on ta ise karjajuht ja toob vahel kaasa oma poja ja mõne oma naistest. Ka Mystic on olnud inimestes hooldada: vabatahtlikud olid temaga kümme päeva, kui ta hai rünnakust pääses. Tore on see, et delfiinid on küll harjunud hommikuti samale rannale tulema, kuid nad ei sõltu inimestest, alati naasevad nad oma karja juurde.
Sõbralikke vallabeid kohtasime juba väikeses rannaäärses linnakeses Woodgate’is:
kenasti ühe õue peal rohtu näsimas. Suur isane otse paraadukse ees külitamas ja otsekui koer pead tõstmas ja uurimas, kui miskit ümberringi toimumas oli. Ei ütleks omagi õuel sellisest vaatepildist ära. Ja muruniidukit ka pole vaja. Cape Hillsborough rahvuspark oli aga sõbralikke ja lausa nõudlikke känguruid-vallabeid pungil. Pargis lõunatamise ajal hüppas üks otse su nina alla ja hakkas suisa käpaga katsuma, et kas talle ka midagi antakse. Igal hommikul pool seitse on rannal kängurute söömaaeg. Kängurud on juba varem rannal ootel ja niipea kui vanamees ämbriga puude vahelt paistma hakkab, hüppavad nad tema juurde ja keksivad ümber tema, kuni igaüks oma kulbitäie terasid, helbeid ja heinapuru kätte on saanud. Ja karavanipargis puhkajad on muidugi kõik ümberringi vaatamas ja pildistamas: kes alles pidžaamas, kes kohvitass käes, aga muidugi ka pikatoruliste kaameratega asised pereisad. Pole siis ime, et sinna pea nädalaks paika jäime! Muidugi pakkus Cape Hillsborough muudki: mõnus kurviline rannajoon rohkete kivimürakatega, mida avastada; peesitamiseks sobiv liivarand; jalutuskäigud ümberkaudsetes metsades. Võrratu avastus oli mõõnaaegne paljastunud korallaed: korallid olid nüüd kõik lihtsalt kivide vahel madalas vees jalutades näha.
Jõudsime nüüd oma sihtpunkti Airlie Beachi, et lähipäevil Whitsunday saari külastada. (Nende hulgas ka Hooki saar. Leidsin selle saare kaardilt juba enne Austraaliasse tulekut. Naljatasin, et sinna ma lähen, hakkan Hooki saare printsessiks: Hooki saare miss Hook, uskumata kordagi, et ma sinna ka tegelikult jõuan. Nüüd on see siis päris käeulatuses.) Viimaks ometi olen ka tsivilisatsioonis ja mu telefon levis. Ja kui see kirjatükk üleval, siis olen ka interneti leidnud :)
Tervitused Eestisse! Mõtlen teile alatasa. Kuidas suvi on? On ka mõnus soe ja lämmatav, nagu nad kunagi olid, või jahe, pilves ja vihmane, nagu mullune? Olen mõningate teie pilte näinud. Igatsus tuleb peale.
Ahjaa päris paha peale olen ka läinud: käinud suhkrurooraksus ja makadeemia pähkleid vargsi istanduses nopimas. Suhkruroog oli väga magus, makadeemia pähklid on küll head, aga sarapuupähklite vastu on raske saada. Miski takistas pätsamast ananassi põllult, tea kas mingi sündsustunne on veel säilinud...
teisipäev, 30. juuni 2009
Kas olete kunagi unistanud elust paradiisirannal? II
Järgmisel päeval sõitsin tagasi Cairnsi, et taaskohtuda Jimiga. Plaan oli rentida auto, korjata möödaminnes peale Nathalie, kes läheduses tuttavate pool peesitas, ning aidaa! Tegelikkuses kujunes sellest välja mina, Jim ja maailma väikseim auto. Sinine, kahe uksega, natuke nagu Mr Beani auto, selline nunnu. Tagumised istmed lasime alla, et seljakotid ära mahutada, ja minek oligi. Meil oli nüüd nädal, plaan, kuhu kõik minna, ja lootus, et päike pilved võidab. Mu esimene nädal troopikas ei olnud just õnnistatud, olgugi et nn vihmahooaeg oli läbi, sadas ikka aeg-ajalt ja ka muidu oli üsna pilvealune. Et nüüd asja juurde tagasi tulla – Tully jõgi, seesama Austraalia põnevaim parvetamispaik, oli nüüd käeulatuses ja parim stardipaik Mission Beach. Alustasime Kurandast ja Arthetoni platoost (loodetavasti on see sobiv sõna „tablelands’i“ tõlkimiseks, ilma sõnastikuta tunnen end vahel ikka päris abitult). „Maaliline“ on ehk sobivaim sõna selle kirjeldamiseks: karjamaad, suhkrupõllud ja banaaniistandused, järved ning lugematu hulk koski ja kärestikke. Kui palju olen ma teile kirjutanud Kakadust ja ülejäänud reisist Darwini ümbruses? Ma ka ei mäleta. Igatahes pärast sealset kuumust, mis tähendas igas ojakeses ujumist (kus krokodille hiljuti nähtud ei oldud), ja metsikut loodust oli siinne maaliline kultuurmaastik ühes jahedavõitu ilmaga koht, kust kiiresti minekut tahtsime teha. Niisiis ootas meid Tully jõgi oma kärestikega ja et sinna saada, koht, millel nimeks Mission Beach ehk siis rand!
Oli omamoodi juhuste kokkulangemine, et jõgi oli sel päeval parvetamiseks suletud (!) ja nii olime sunnitud veetma päeva rannal, mis muidu oleks jäänud vaid hetkeliseks peatuspaigaks teel parvetama. Ja sellesse randa armusin esimesest hetkest. Karavaniparki lahutas rannast mõnemeetrine metsik puuderiba, valdavalt kookospalmid, täis kookospähkeleid. Neliteist kilomeetrit liivaranda, ühel pool pealetungiv kookospalmikasv, teisel pool soe selge merevesi, pikitud tillukeste roheliste mägisaarekestega. Ka päike oli viimaks pilvede üle võitu saanud ning muutnud olemise parasjagu nii kuumaks, et sai juba palmivarju järele vaadata.
Päike tõusis otse merest ja meie koos päikesega. Kui teiegi arvate, et kookospiim on jäki, siis proovige kena värsket alles rohekat kookospähklit – midagi paremat hommikuks oleks raske leida. Kas te teadsite, et kookospähkel ei kasvagi palmi otsas sellisena, nagu ta kena pruuni pallina poeletil on? Võib-olla olin mina lihtsalt veidi naiivne, aga tal on lisaks veel üks kest ümber, nii et ta näeb välja midagi ragbipallilaadset: piklik ja päris suur. Kõige parem on, kui see kest on alles rohekaskollane, siis on piim tõeliselt imemaitsev ning pähkli valge osa veidi pehmem ja värskem. Enne kui ette võtta kesta lõhkumise tõsine töö, tasub pähklit loksutada - et kas on piima loksumist kuulda, kui ei, otsi parem järgmine, see on juba vana. Pähkli kättesaamine koore seest on omaette tsirkus. Kui see tehtud, siis paar auku otsa sisse ja piima jooma. Osa pähkleid jäi lihtsalt söömata, ei jaksa nii palju närida.
Mis tahes plaanid meil ka enne olid, ülejäänud viis ööd oma nädalast veetsime sel rannal. Käisime parvetamas, mis oli pagana tore, aitäh Kairi, sulle tevituseks tuleb ükspäev ka üks kena foto mu fotoalbumisse. Paar parvetamispilti on üleval Facebookis. Veetsime päeva Dunki saarel, mis otse kaldalt näha on. Tegime mõned jalutuskäigud ümbruskonna vihmametsades ja nägime Austraalia suurimat lennuvõimetut lindu, haruldast cassowary’t.
Elu oli kui piknik mererannal, pärast seda kui ühe armsa kohviku avastasime, ei vaevanud end igal hommikul isegi hommikusöögiga. Inglise poisil oli mulle märgatavalt halb mõju: õppisin – ehk mitte veel armastama, kuid juba midagi sinnapoole – poolvedelaid mune ja peekonit ning isegi Austraalia kurikuulsat Vegemite’i. (Sellest Vegemit’ist ei ole ma teile ka vist veel kirjutanud. No ma lihtsalt ei ole sellest suuremat pidanud. See on tökatilaadne leiva-saiamääre, mis on valmistatud õlletööstuse jäätmest pärmist, haiseb kui kurat, on must kui öö, maitseb kui soolane sitt ja iga austraaliane lihtsalt armastab seda, no mõne veidra erandiga :P See on tegelikult päris talutav juustu-tomati võileivaga, ja ainult imeõhukese kihina. Väidetavalt on seal palju B-grupi vitamiine, kuid soolakogus tõenäoliselt tapab B-vitamiinide head omadused.)
Viimased ööd magasime lihtsalt magamiskottides mererannal – milleks keset ööd telki kooserdada, et siis end päikesetõusuks taas randa seada. Keset ööd on umbes 8-9, sest pimedaks läks juba enne seitset.
* * *
Kui te nüüd teada tahaksite, mis ma pärast seda rannaelu tegin, võin ju ka paari lausega öelda. Olen nüüd tagasi seal, kus alustasin, Nelson Bays Port Stephensis. Siin on südatalv, mis tähendab, et vihma sajab rohkem kui tavaliselt, kuid päikselised päevad on endiselt imeilusad, selline meie septembrikuine vananaiste suvi. Olen paar nädalat taas oma vanas kohvikus tööd teinud, mis tuli kui jumala kingitus, sest lennupiletiga siia olid ka kõik mu säästud läinud. Järgmisel nädalal on plaan sammud taas tagasi põhja poole seada.
* * *
Lõpetuseks üks habemega nali ka.
Michael Jacksonil on plaanis viimane tuur Austraalias. Mis on tuuri nimeks??? Milles küsimus?
Michael Jackson Down Under loomulikult.
Oli omamoodi juhuste kokkulangemine, et jõgi oli sel päeval parvetamiseks suletud (!) ja nii olime sunnitud veetma päeva rannal, mis muidu oleks jäänud vaid hetkeliseks peatuspaigaks teel parvetama. Ja sellesse randa armusin esimesest hetkest. Karavaniparki lahutas rannast mõnemeetrine metsik puuderiba, valdavalt kookospalmid, täis kookospähkeleid. Neliteist kilomeetrit liivaranda, ühel pool pealetungiv kookospalmikasv, teisel pool soe selge merevesi, pikitud tillukeste roheliste mägisaarekestega. Ka päike oli viimaks pilvede üle võitu saanud ning muutnud olemise parasjagu nii kuumaks, et sai juba palmivarju järele vaadata.
Päike tõusis otse merest ja meie koos päikesega. Kui teiegi arvate, et kookospiim on jäki, siis proovige kena värsket alles rohekat kookospähklit – midagi paremat hommikuks oleks raske leida. Kas te teadsite, et kookospähkel ei kasvagi palmi otsas sellisena, nagu ta kena pruuni pallina poeletil on? Võib-olla olin mina lihtsalt veidi naiivne, aga tal on lisaks veel üks kest ümber, nii et ta näeb välja midagi ragbipallilaadset: piklik ja päris suur. Kõige parem on, kui see kest on alles rohekaskollane, siis on piim tõeliselt imemaitsev ning pähkli valge osa veidi pehmem ja värskem. Enne kui ette võtta kesta lõhkumise tõsine töö, tasub pähklit loksutada - et kas on piima loksumist kuulda, kui ei, otsi parem järgmine, see on juba vana. Pähkli kättesaamine koore seest on omaette tsirkus. Kui see tehtud, siis paar auku otsa sisse ja piima jooma. Osa pähkleid jäi lihtsalt söömata, ei jaksa nii palju närida.
Mis tahes plaanid meil ka enne olid, ülejäänud viis ööd oma nädalast veetsime sel rannal. Käisime parvetamas, mis oli pagana tore, aitäh Kairi, sulle tevituseks tuleb ükspäev ka üks kena foto mu fotoalbumisse. Paar parvetamispilti on üleval Facebookis. Veetsime päeva Dunki saarel, mis otse kaldalt näha on. Tegime mõned jalutuskäigud ümbruskonna vihmametsades ja nägime Austraalia suurimat lennuvõimetut lindu, haruldast cassowary’t.
Elu oli kui piknik mererannal, pärast seda kui ühe armsa kohviku avastasime, ei vaevanud end igal hommikul isegi hommikusöögiga. Inglise poisil oli mulle märgatavalt halb mõju: õppisin – ehk mitte veel armastama, kuid juba midagi sinnapoole – poolvedelaid mune ja peekonit ning isegi Austraalia kurikuulsat Vegemite’i. (Sellest Vegemit’ist ei ole ma teile ka vist veel kirjutanud. No ma lihtsalt ei ole sellest suuremat pidanud. See on tökatilaadne leiva-saiamääre, mis on valmistatud õlletööstuse jäätmest pärmist, haiseb kui kurat, on must kui öö, maitseb kui soolane sitt ja iga austraaliane lihtsalt armastab seda, no mõne veidra erandiga :P See on tegelikult päris talutav juustu-tomati võileivaga, ja ainult imeõhukese kihina. Väidetavalt on seal palju B-grupi vitamiine, kuid soolakogus tõenäoliselt tapab B-vitamiinide head omadused.)
Viimased ööd magasime lihtsalt magamiskottides mererannal – milleks keset ööd telki kooserdada, et siis end päikesetõusuks taas randa seada. Keset ööd on umbes 8-9, sest pimedaks läks juba enne seitset.
* * *
Kui te nüüd teada tahaksite, mis ma pärast seda rannaelu tegin, võin ju ka paari lausega öelda. Olen nüüd tagasi seal, kus alustasin, Nelson Bays Port Stephensis. Siin on südatalv, mis tähendab, et vihma sajab rohkem kui tavaliselt, kuid päikselised päevad on endiselt imeilusad, selline meie septembrikuine vananaiste suvi. Olen paar nädalat taas oma vanas kohvikus tööd teinud, mis tuli kui jumala kingitus, sest lennupiletiga siia olid ka kõik mu säästud läinud. Järgmisel nädalal on plaan sammud taas tagasi põhja poole seada.
* * *
Lõpetuseks üks habemega nali ka.
Michael Jacksonil on plaanis viimane tuur Austraalias. Mis on tuuri nimeks??? Milles küsimus?
Michael Jackson Down Under loomulikult.
neljapäev, 18. juuni 2009
Kas olete kunagi unistanud elust paradiisirannal?
Kas olete kunagi unistanud elust paradiisirannal: kuldne liiv, soe merevesi, palmid, küpsed kookospähklid kukuvad pots ja pots? Karm on see, et tegelikult ei olegi see mingi kättesaamatu unistus. Mina veetsin sel rannal esialgu küll ainult viis ööd-päeva. Esialgu. Milleks tahta veel midagi muud, kui sul on kõik olemas!? Aga noh, teate küll, inimesed on täitmatud, isegi paradiis ei rahulda.
Kuidas ma sinna sattusin? Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin alustama ehk Kairist, kes mind ühel päikselisel sügispäeval Pirita jõele parvetama viis. Päris kaugel paradiisisist. Oli rohkem aerutamist kui kiljudes kärestike läbimist, kuid seeme oli pandud. Parvetamine ehk siinmail rafting oli see, mida ma veel tahtsin teha. Ja Tully jõgi Queenslandis paarsada kilomeetrit Cairnsist lõunas on väidetavalt parim parvetamisjõgi Austraalias. Nii teadsin ma juba Austraaliasse tulles ja Tullyst päris kaugel olles, et ükspäev ma lähen ja teen selle ära. Edasist te juba mõnevõrra teate: töötamine nii et veri ninast väljas (ha-haa), pagemine tühermaadele suurt kivi vaatama, päikeseloojangud kuumas Darwinis ja siis Cairns.
Kui ma õigesti mäletan, lõppesid mu lood ja laulud kuskil Darwini järele õhates ja Cairnsi poole teel olles.
Cairns on üsna kummaline paik. Igal pool võid kuulda Cairnsist (hääldus: keerns), tundub justkui seljakotirändurite pühapaik, kus nad kõik pool oma elust veedavad. Mõneski mõttes on raske seda linna vältida, see on üks peamisi hüppelaudu Suure Korallrahu paadireisidele, aga ka päevastele reisidele Cape Tribulationisse, mida reklaamitakse kui paika, kus vihmamets kohtub rannaga (mida ta ka teeb ja mitte ainult seal), piltilusatele Artheton Tablelandsi aladele, mis on pikitud lugematute koskedega, aga ka Tully jõe parvetamisretkedele. Rääkimata sellest kui paljud rändurid loodavad töötada ümberkaudsetes banaani-, suhkruroo- ja mangoistandustes, ja muidugi seda ka teevad, kui nad õigel ajal õiges kohas juhtuvad olema.
Tegelikult tuleb meelde, et kirjutasin teile juba ka Port Douglasest, armsast suvituslinnast Cairnsi külje all. Tegelikult tundubki nii, et kõik, mis Cairnsi ümbritseb on ütlemata kaunis ja parimaid paiku, millest unistada võib. Cairns ise aga kõige selle survel muutunud külmaks hotelle ja hiiglaslikke hosteleid täis megaturistikülaks, kus tänav tänava järel on tuubil turismiagentuure, autorentlaid, poode ja veel mõni turismiagentuur. Hea on selle juures see, et tihe konkurents hoiab hinnad üsna taskukohased. Mitmed kohad pakuvad tasuta internetti, mitmed hostelid prii hommikusööki, õhtusöögitalonge või prii küüti kesklinna, kui nad päris keset kõike mürglit ei asu.
Oi-ja, kus ma nüüd olingi? Lendasin Cairnsi Nathaliega, kes mind aga õige pea maha jättis ja nädalaks oma siinsele tuttavatele külla sõitis. Siis käisin snorgeldamas korallrahul, mis oli ütlemata kaunis ja pagan tehke seda kindlasti, isegi, kui te mereelukatest seni veel kuigivõrd vaimustuses ei ole. Too esimene kauge snorgeldamispäev oli vihmane ja kehva nähtavusega, aga nii etterutates, läksin ja võtsin sarnase reisi nädal tagasi ka teist korda ette, ja tõenäoliselt teen veel. See on lihtsalt fantastiline. Seejärel põrutasin põhja poole Port Douglasesse, paika, mida Kate, tüdruk mu tühermaa reisilt, taevani kiitnud oli ja millesse minagi otsekohe armusin. See armastus ei suutud aga vastu panna ihale uusi paiku avastada ja nii jõudsin ma Cape Tribulationisse ehk Cape Tribi, nagu nad siin seda hellitavalt kutsuvad. See oli jahmatavalt uus kogemus. Ehk mitte Cape Trib ise, aga hostel, kuhu ma sattusin, inimesed, keda ma kohtasin, vihmasajud vihmametsas. See võiks väärida omaette peatükki. See oli seda tüüpi hostel, millised mulle kõige enam meeldivad: keset loodust, siinkohal vihmametsa, ja nii väike, et külastajad paratamatult üksteisega suhtlevad. Nii kohtasin ma seal keset vihma ja vihmametsa Siggit ja Mirjamit, üks Norrast, teine Hollandist, igaüks omamoodi üksiklane oma reisides, korraks kokku saamas. See oli kummaline tüdrukute südamepuistamise õhtu. Ühes sõime ka mu esimese palmi alt nopitud kookospähkli. See oli fantastiline. Ja edasi läksid kookospähklid aina paremaks.
Järgmisel hommikul leidis köögis aset umbes järgmine kahevestlus. (Mis on lihtsalt vahepala ega vii lugu kuidagi edasi.) Mina oma müsli, õunte ja jogurtiga mässamas. Sisse astub Iisraeli ameeriklane Jon, kelle kohta ma ei tea veel, et ta on ameeriklane, et ta on Jon ega et ta vanemate veri on pärit Iisraelist, Poolast ja tont teab kust veel. Kõik, mis ma tean, on, et ta on pagana sümpaatne, mustade laines juuste ja tumedate silmadega ja et ta on koos mingi teise poisiga, kelle kohta ma veel ei tea, et ta on tema vend, kes teises Ameerika otsas elab ja kellega nad vaid paar korda aastas kohtuvad, seekord siis selleks, et kaheks nädalaks (sic!) Austraaliasse tulla.
Sümpaatne tumedate silmade ja mustade laines juustega poiss: „Tere! Kuidas läheb?“
Mina, räbaldunud seelikus, väljakasvanud juustega: „Oi, tere, tänan küsimast, päris hästi! Kuidas endal?“
Sümpaatne tumedate silmade ja mustade laines juustega poiss: „Jajah, kenasti.“
Kohmetu paus ja siis püüab sümpaatne tumedate silmade ja mustade laines juustega poiss taas viisakas olla: „Mis siis ka täna plaanis on?“
Mina: „Ee, läheme randa, tahaks minna ja üle vaadata ka need teised rannad teisel pool kivirünkaid ja noh, ega see just kõige parem ei paista, ilm ka naa vihmane, bla-bla-bla. Ja mis ise?“
Sümpaatne tumedate silmade ja mustade laines juustega poiss: „No meil on kavas minna (ma ei pööranud suuremat tähelepanu mis) mäe otsa matkata.“
Edasi läks see umbes nii, mina: „Oi kui põnev, kas ma võiksin ka tulla?“
Nojah, Jon, kelle kohta ma veel ei teadnud, et ta nimi Jon on, oli erinevalt minust piisavalt viisakas, et mitte ära öelda, nii algas mu seni kõige järsem teekond. Kolm tundi üles ja kolm tundi alla, nii hoiatasid kogenud mehed hostelist. Ja kell oli umbes 11, kui me ükskord liikuma saime, lisaks sõit mäe jalamile. Võtsin igaks juhuks pealambi kaasa, siin on pagana kerge pimeda kätte jääda. Ja pagan see oli alles matk. Lubasin endale mitte viriseda. Niisiis hoidsin hambad ristis ja samal ajal püüdsin rõõmus ja muretu välja paista. Kohati oli rada nii järsk, et tuli end puujuuri pidi üles tõmmata. Hoidsime tempot, et mitte pimeda kätte jääda. Poole maa peal mõtlesin tõsiselt tagasipöördumisele, natuke veel ja siis. Siis õnneks seekordne tõus lõppes ja sai veidi hinge tõmmata. Siis hakkas sadama, mis kogu selle raja ligaselt libedaks muutis ja trobikonna kaane välja meelitas. Kui viimaks tippu jõudsime (kahe tunniga, kuna olime pimeda kätte jäämise kartuses ikka jõuga edasi põrutanud), tervitas meid lummava vaate asemel kena valge sein, mäetipp oli lihtsalt pilve sees. Ja kaanid roomasid välja kõikmõeldavatest kohtadest. Nii pöörasime pärast minutilist piinlemist otsa ringi ja liuglesime mööda poriradu mäe otsast alla.
Jätkub.
Kuidas ma sinna sattusin? Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin alustama ehk Kairist, kes mind ühel päikselisel sügispäeval Pirita jõele parvetama viis. Päris kaugel paradiisisist. Oli rohkem aerutamist kui kiljudes kärestike läbimist, kuid seeme oli pandud. Parvetamine ehk siinmail rafting oli see, mida ma veel tahtsin teha. Ja Tully jõgi Queenslandis paarsada kilomeetrit Cairnsist lõunas on väidetavalt parim parvetamisjõgi Austraalias. Nii teadsin ma juba Austraaliasse tulles ja Tullyst päris kaugel olles, et ükspäev ma lähen ja teen selle ära. Edasist te juba mõnevõrra teate: töötamine nii et veri ninast väljas (ha-haa), pagemine tühermaadele suurt kivi vaatama, päikeseloojangud kuumas Darwinis ja siis Cairns.
Kui ma õigesti mäletan, lõppesid mu lood ja laulud kuskil Darwini järele õhates ja Cairnsi poole teel olles.
Cairns on üsna kummaline paik. Igal pool võid kuulda Cairnsist (hääldus: keerns), tundub justkui seljakotirändurite pühapaik, kus nad kõik pool oma elust veedavad. Mõneski mõttes on raske seda linna vältida, see on üks peamisi hüppelaudu Suure Korallrahu paadireisidele, aga ka päevastele reisidele Cape Tribulationisse, mida reklaamitakse kui paika, kus vihmamets kohtub rannaga (mida ta ka teeb ja mitte ainult seal), piltilusatele Artheton Tablelandsi aladele, mis on pikitud lugematute koskedega, aga ka Tully jõe parvetamisretkedele. Rääkimata sellest kui paljud rändurid loodavad töötada ümberkaudsetes banaani-, suhkruroo- ja mangoistandustes, ja muidugi seda ka teevad, kui nad õigel ajal õiges kohas juhtuvad olema.
Tegelikult tuleb meelde, et kirjutasin teile juba ka Port Douglasest, armsast suvituslinnast Cairnsi külje all. Tegelikult tundubki nii, et kõik, mis Cairnsi ümbritseb on ütlemata kaunis ja parimaid paiku, millest unistada võib. Cairns ise aga kõige selle survel muutunud külmaks hotelle ja hiiglaslikke hosteleid täis megaturistikülaks, kus tänav tänava järel on tuubil turismiagentuure, autorentlaid, poode ja veel mõni turismiagentuur. Hea on selle juures see, et tihe konkurents hoiab hinnad üsna taskukohased. Mitmed kohad pakuvad tasuta internetti, mitmed hostelid prii hommikusööki, õhtusöögitalonge või prii küüti kesklinna, kui nad päris keset kõike mürglit ei asu.
Oi-ja, kus ma nüüd olingi? Lendasin Cairnsi Nathaliega, kes mind aga õige pea maha jättis ja nädalaks oma siinsele tuttavatele külla sõitis. Siis käisin snorgeldamas korallrahul, mis oli ütlemata kaunis ja pagan tehke seda kindlasti, isegi, kui te mereelukatest seni veel kuigivõrd vaimustuses ei ole. Too esimene kauge snorgeldamispäev oli vihmane ja kehva nähtavusega, aga nii etterutates, läksin ja võtsin sarnase reisi nädal tagasi ka teist korda ette, ja tõenäoliselt teen veel. See on lihtsalt fantastiline. Seejärel põrutasin põhja poole Port Douglasesse, paika, mida Kate, tüdruk mu tühermaa reisilt, taevani kiitnud oli ja millesse minagi otsekohe armusin. See armastus ei suutud aga vastu panna ihale uusi paiku avastada ja nii jõudsin ma Cape Tribulationisse ehk Cape Tribi, nagu nad siin seda hellitavalt kutsuvad. See oli jahmatavalt uus kogemus. Ehk mitte Cape Trib ise, aga hostel, kuhu ma sattusin, inimesed, keda ma kohtasin, vihmasajud vihmametsas. See võiks väärida omaette peatükki. See oli seda tüüpi hostel, millised mulle kõige enam meeldivad: keset loodust, siinkohal vihmametsa, ja nii väike, et külastajad paratamatult üksteisega suhtlevad. Nii kohtasin ma seal keset vihma ja vihmametsa Siggit ja Mirjamit, üks Norrast, teine Hollandist, igaüks omamoodi üksiklane oma reisides, korraks kokku saamas. See oli kummaline tüdrukute südamepuistamise õhtu. Ühes sõime ka mu esimese palmi alt nopitud kookospähkli. See oli fantastiline. Ja edasi läksid kookospähklid aina paremaks.
Järgmisel hommikul leidis köögis aset umbes järgmine kahevestlus. (Mis on lihtsalt vahepala ega vii lugu kuidagi edasi.) Mina oma müsli, õunte ja jogurtiga mässamas. Sisse astub Iisraeli ameeriklane Jon, kelle kohta ma ei tea veel, et ta on ameeriklane, et ta on Jon ega et ta vanemate veri on pärit Iisraelist, Poolast ja tont teab kust veel. Kõik, mis ma tean, on, et ta on pagana sümpaatne, mustade laines juuste ja tumedate silmadega ja et ta on koos mingi teise poisiga, kelle kohta ma veel ei tea, et ta on tema vend, kes teises Ameerika otsas elab ja kellega nad vaid paar korda aastas kohtuvad, seekord siis selleks, et kaheks nädalaks (sic!) Austraaliasse tulla.
Sümpaatne tumedate silmade ja mustade laines juustega poiss: „Tere! Kuidas läheb?“
Mina, räbaldunud seelikus, väljakasvanud juustega: „Oi, tere, tänan küsimast, päris hästi! Kuidas endal?“
Sümpaatne tumedate silmade ja mustade laines juustega poiss: „Jajah, kenasti.“
Kohmetu paus ja siis püüab sümpaatne tumedate silmade ja mustade laines juustega poiss taas viisakas olla: „Mis siis ka täna plaanis on?“
Mina: „Ee, läheme randa, tahaks minna ja üle vaadata ka need teised rannad teisel pool kivirünkaid ja noh, ega see just kõige parem ei paista, ilm ka naa vihmane, bla-bla-bla. Ja mis ise?“
Sümpaatne tumedate silmade ja mustade laines juustega poiss: „No meil on kavas minna (ma ei pööranud suuremat tähelepanu mis) mäe otsa matkata.“
Edasi läks see umbes nii, mina: „Oi kui põnev, kas ma võiksin ka tulla?“
Nojah, Jon, kelle kohta ma veel ei teadnud, et ta nimi Jon on, oli erinevalt minust piisavalt viisakas, et mitte ära öelda, nii algas mu seni kõige järsem teekond. Kolm tundi üles ja kolm tundi alla, nii hoiatasid kogenud mehed hostelist. Ja kell oli umbes 11, kui me ükskord liikuma saime, lisaks sõit mäe jalamile. Võtsin igaks juhuks pealambi kaasa, siin on pagana kerge pimeda kätte jääda. Ja pagan see oli alles matk. Lubasin endale mitte viriseda. Niisiis hoidsin hambad ristis ja samal ajal püüdsin rõõmus ja muretu välja paista. Kohati oli rada nii järsk, et tuli end puujuuri pidi üles tõmmata. Hoidsime tempot, et mitte pimeda kätte jääda. Poole maa peal mõtlesin tõsiselt tagasipöördumisele, natuke veel ja siis. Siis õnneks seekordne tõus lõppes ja sai veidi hinge tõmmata. Siis hakkas sadama, mis kogu selle raja ligaselt libedaks muutis ja trobikonna kaane välja meelitas. Kui viimaks tippu jõudsime (kahe tunniga, kuna olime pimeda kätte jäämise kartuses ikka jõuga edasi põrutanud), tervitas meid lummava vaate asemel kena valge sein, mäetipp oli lihtsalt pilve sees. Ja kaanid roomasid välja kõikmõeldavatest kohtadest. Nii pöörasime pärast minutilist piinlemist otsa ringi ja liuglesime mööda poriradu mäe otsast alla.
Jätkub.
kolmapäev, 10. juuni 2009
Pilte
Kirjutanud ei ole, see-eest olen palju pilte teinud ja nüüd siis viimaks sain oma Austraalia tühermaa reisi pildid üles http://picasaweb.google.com/tene.hook/HeadingBushReisAdelaideIstAliceSpringsi#
Muidu ikka elus ja terve.
Muidu ikka elus ja terve.
neljapäev, 28. mai 2009
Port Douglases
Olen jõudnud armsasse suvituslinnakesse Port Douglasesse. Mõlgutan juba vaikselt mõtteid, et äkki ongi see see koht, kuhu võiks mõneks kuuks paika jääda. Täna lähen vaatan ranna üle, ilma selleta on raske otsustada.
Cairnsis käidud. Ei meeldinud. Liiga suur. Üks reis korallrahule tehtud, halvemat päeva oleks olnud raske valida, hommikul sadas nagu oavarrest, päeva peale läks küll paremaks, aga vesi oli siiski pagana sogane ja palju ei näinud. Niisiis tuleb järgmisel nädalal teinegi snorgeldamisreis ette võtta. Mulle meeldib. Vesi on mõus soe.
Homme kolin veel veidi põhja poole Cape Tribulationisse, kus rand kohtub vihmametsaga, peesitan siis seal paar päeva.
Ja kirjutasin uue CV, kraapisin kõik ülikoolid ja keeletoimetamised maha ja lisasin detailse kirjelduse, kuidas ma taldrikuid ette kanda ja pärast puhtaks pesta oskan. Ehk see aitab.
Aga olgu. Kirjutage siis, kuidas teil seal hästi läheb!
Cairnsis käidud. Ei meeldinud. Liiga suur. Üks reis korallrahule tehtud, halvemat päeva oleks olnud raske valida, hommikul sadas nagu oavarrest, päeva peale läks küll paremaks, aga vesi oli siiski pagana sogane ja palju ei näinud. Niisiis tuleb järgmisel nädalal teinegi snorgeldamisreis ette võtta. Mulle meeldib. Vesi on mõus soe.
Homme kolin veel veidi põhja poole Cape Tribulationisse, kus rand kohtub vihmametsaga, peesitan siis seal paar päeva.
Ja kirjutasin uue CV, kraapisin kõik ülikoolid ja keeletoimetamised maha ja lisasin detailse kirjelduse, kuidas ma taldrikuid ette kanda ja pärast puhtaks pesta oskan. Ehk see aitab.
Aga olgu. Kirjutage siis, kuidas teil seal hästi läheb!
pühapäev, 24. mai 2009
Viimane päev Darwinis
Eile õhtul jõudis kohale, et nüüd siis ongi minek, ja et mis pagana pärast nii kiire on selle minekuga. Sirvisin töökuulutusi, ei paista päris trööstitu olevat, kuiv hooaeg on alanud ja sellega elu tuure üles võtmas, kohvikutes ikka inimesi vajatakse. Aga noh, Kuningannamaa ootab. Oma kohvikutega. Mul on väike unistus minna tööle ja elama mõnele armsale korallsaarele, kus vabadel päevadel-õhtutel saaks otse kaldalt snorgeldama minna. Võib-olla on selleks saareks Hooki saar, eh.
Nädal aega avastasin siis mitte enam nii võhivõõrastega ümbruskonna rahvusparke. Rentisime auto, pakkisime kola ja telkima. Seekordne „meie“ oli siis hollandi tüdruk Nathalie, kes on magusvalusa otsekohese ütlemise ja samasuguse huumorimeelega; Yorkshire’st pärit Jim ehtsa Yorkshire’ aktsendiga, mida meie kõrbereisi esimestel päevadel šotlane mulle tõlkima pidi, muidu ei jaganud ma midagi, ja siis uus poiss Benjamin prantsusmaalt, kellega sattusime ühes Alice’ist Darwinisse sõitma ja kes osutus kohati päris tüütuks, mõni kohe ei oska elu nautida ja leiab alati põhjuse vinguda.
Valdava osa ajast veetsime lugematutes koskedes ja jõekestes supeldes ja lihtsalt vedeledes. Päevad on siin kuumad, kõndimine võtab viie minutiga võhmale. Õhtud see-eest on mõnusad mahedad, samas sageli tahavad ka sääsed sellest osa saada. Taas õhtud ümber lõkketule ja magamine tähtede all (ei vaevunud telgile patet peale panema). Lisaks vees mõnulemisele kohtasime ka krokodille, mitu ujumiskohta oli isegi suletud, kuna sealt hiljuti mõni krokodill välja oli veetud. Me küll tegime spetsiaalse paadisõidu, et krokodille näha, ja tuleb välja, et siin krokodillid ei magagi päev otsa nagu loomaaias, päris kiirelt liiguvad, kui vaid tahavad. Tegelikult küll metsikud krokodillid ja omal territooriumil, kuid kuna nad on harjunud, et paadist saavad nad lihatüki, siis ujuvad nad kohe lähemale, kui paati tulemas näevad. Nagu lemmikloomad. Veidi kahju neist. Tahaks ikka päris metsikuid.
Ja siis muidugi aborigeenide koopamaalingud, neid on siinkandis hästi palju. Mõnus soe koht, pole päevad otsa muud teha kui koopas istuda ja jutte vesta. Vist.
Päikeseloojangud siin Darwinis on imeilusad. Taevas ei ole enam nii selge kui tühermaal, on selline veidi hägune, sudune. Võib-olla lugematutest väikestest metsapõletamistest, mida siin kuiva hooaja algul tehakse, et säästa ala suurtest pidurdamatutest põlengutest hiljem. Olgu see mis on, päikese loojudes või pigem isegi hiljem annab see kogu taevale erisuguse värvidemängu isegi ilma mingi pilveraasutagi. Nii on meie igaõhtuseks traditsiooniks siin saanud veeta õhtupoolikud mere ääres kaarte mängides.
Ja täna toimub taas õhtune aasiapärane rannaturg, mis tähendab rohkelt head sööki, peaasjalikult aasia köök, aga ka mehhiko, itaalia ja muidug austraalia enda känguru ja krokodillivardad. Lisaks mitmesugusd muusikud ja pudi-padikaupmehed. Ja nii igal neljapäeval ja pühapäeval läbi kogu kuiva aastaaja. Ma ei kurdaks sugugi, kui siia kauemaks peaksin jääma...
Cairns ja selle ümbruskond peab nüüd lihtsalt veel parem olema.
Nädal aega avastasin siis mitte enam nii võhivõõrastega ümbruskonna rahvusparke. Rentisime auto, pakkisime kola ja telkima. Seekordne „meie“ oli siis hollandi tüdruk Nathalie, kes on magusvalusa otsekohese ütlemise ja samasuguse huumorimeelega; Yorkshire’st pärit Jim ehtsa Yorkshire’ aktsendiga, mida meie kõrbereisi esimestel päevadel šotlane mulle tõlkima pidi, muidu ei jaganud ma midagi, ja siis uus poiss Benjamin prantsusmaalt, kellega sattusime ühes Alice’ist Darwinisse sõitma ja kes osutus kohati päris tüütuks, mõni kohe ei oska elu nautida ja leiab alati põhjuse vinguda.
Valdava osa ajast veetsime lugematutes koskedes ja jõekestes supeldes ja lihtsalt vedeledes. Päevad on siin kuumad, kõndimine võtab viie minutiga võhmale. Õhtud see-eest on mõnusad mahedad, samas sageli tahavad ka sääsed sellest osa saada. Taas õhtud ümber lõkketule ja magamine tähtede all (ei vaevunud telgile patet peale panema). Lisaks vees mõnulemisele kohtasime ka krokodille, mitu ujumiskohta oli isegi suletud, kuna sealt hiljuti mõni krokodill välja oli veetud. Me küll tegime spetsiaalse paadisõidu, et krokodille näha, ja tuleb välja, et siin krokodillid ei magagi päev otsa nagu loomaaias, päris kiirelt liiguvad, kui vaid tahavad. Tegelikult küll metsikud krokodillid ja omal territooriumil, kuid kuna nad on harjunud, et paadist saavad nad lihatüki, siis ujuvad nad kohe lähemale, kui paati tulemas näevad. Nagu lemmikloomad. Veidi kahju neist. Tahaks ikka päris metsikuid.
Ja siis muidugi aborigeenide koopamaalingud, neid on siinkandis hästi palju. Mõnus soe koht, pole päevad otsa muud teha kui koopas istuda ja jutte vesta. Vist.
Päikeseloojangud siin Darwinis on imeilusad. Taevas ei ole enam nii selge kui tühermaal, on selline veidi hägune, sudune. Võib-olla lugematutest väikestest metsapõletamistest, mida siin kuiva hooaja algul tehakse, et säästa ala suurtest pidurdamatutest põlengutest hiljem. Olgu see mis on, päikese loojudes või pigem isegi hiljem annab see kogu taevale erisuguse värvidemängu isegi ilma mingi pilveraasutagi. Nii on meie igaõhtuseks traditsiooniks siin saanud veeta õhtupoolikud mere ääres kaarte mängides.
Ja täna toimub taas õhtune aasiapärane rannaturg, mis tähendab rohkelt head sööki, peaasjalikult aasia köök, aga ka mehhiko, itaalia ja muidug austraalia enda känguru ja krokodillivardad. Lisaks mitmesugusd muusikud ja pudi-padikaupmehed. Ja nii igal neljapäeval ja pühapäeval läbi kogu kuiva aastaaja. Ma ei kurdaks sugugi, kui siia kauemaks peaksin jääma...
Cairns ja selle ümbruskond peab nüüd lihtsalt veel parem olema.
neljapäev, 14. mai 2009
Kümme ööd kümne võhivõõraga keset eikusagit
Täna pigistan mõne hetke, et oma tegemistest veidi teada anda. Viimased paar nädalat on olnud üsna teistsugused. Kümnepäevane rännak Adelaide’ist Alice Springsi jätkub siin Darwinis. Kümnest reisiseltsilisest neli on siin, kolmekesi asume homme avastama ümbrust: Kakadu, Katherine, Litchfield. See on üsna uus kogemus olla osa kambast. Tundub, et ma olen alati olnud kahekesi või siis selline üksik hunt.
Nagu mu üks kõige kallimaid lugejaid ütles, ei ole üldse huvitav lugeda looduskirjeldusi, niisiis seekord püüan teisiti. (Tegelikult oligi loodus selle reisi juures ehk teisejärguline.) Meid oli kokku kümme ja üsna kirju seltskond: kaks sakslast, kaks šotlast, kaks inglast, üks hollandlane, üks prantslane, üks kanadalane ja – last but not least – üks eestlane ning autojuht-giid oli ka paras osa kambast, nii et Austraalia oli ka esindatud. Märksõnadeks olid kuumad päevad ja külmad ööd (rekord pluss üks kraad ühel ööl); lõputu tühi väli päevade kaupa (ups, see kõlab nagu looduskirjeldus juba); magamine ümber lõkketule asjandustes, mille kohta parim selgitus on inglise poisi Jimi sõnadega: magamiskoti magamiskott, piimane linnutee ja särav lõunarist su kohal; peaaegu katkematu toolidisko autos; öine ujumine kuumaveeallikas; igast praost läbitungiv ja kõike kattev punane tolm...
Võib-olla mõni lugu vahelduseks?
Oodnadatta, tilluke külake keset eikusagit, elanikke ehk kümmekond, valdavalt aborigeenid. Peatume kohviks ja auto tankimiseks, teeme tiiru muuseumis. Meie aborigeenist teejuht seal mängib meile kitarri ja kutsub meid liituma lauluks. Tema inglise keel pole just parim ja on peaaegu võimatu aru saada, mida ta meile rääkida tahab. Laulame kängurulaulu, millel ei ole mingit viisi ja sõnadeks on la-la-la-la-la, mis meie kõigi suudest kokku kõlab paraja kassikoorina. Kohalik paistab seda päris nautivat, me otsime võimalust põgenemiseks. Kui näeme viimaks Beni, meie autojuhti auto poole liikuvat, oleme krapsti püsti. „Aitäh-aitäh! Oli väga tore, aga näe, peame nüüd minema hakkama, Ben juba ootab.“ Jõuame autoni. Benil on aega küll: „Oh ei, me ei hakka veel minema.“ Nathalie, hollandi tüdruk, lootust kaotamas: „ Oled sa kindel, et me ei pea kohe minema hakkama?“
*
Oleme tundide kaupa mööda tühermaad sõitnud. Ükskõik mis suunas sa ka ei vaata, silmapiirini on lage, madalad põõsatutid vaid. Viimaks peatume. Amandine, prantsuse tüdruk, uurib: „Miks me seisma jäime? Mis siin on?“ Nathalie vastab täpselt nii, nagu olukord on: „Mitte midagi.“
*
Peatume järjekordses aborigeenikülakeses, et oma varusid täiendada. Poes on päris mitmekesine valik ja otsus jääb loomamaskide peale, üllatus Benile, meie autojuhile. Autos paneme peale džunglilaulu, teate küll: „In the jungle...“ Ja tantsime ja laulame nii kuis kõrid võtavad, loomamaskid peas. Kui lugu lõpeb, võtab Ben tõsise tooni: „Te ei usuks, kui ma ütlen, kui sageli seda ei juhtu...“
Alice’is hakkasime üksteisest lahkuma, kes Perthi, kes Cairnsi, Lisa jäi kohapeale tööle, olid kurvad momendid. Siiski nüüd oleme Darwinis veel neljakesi, homme kolmekesi. Siin on mõnusalt soojad ööd, kaardimäng päikeseloojangul mere ääres, ühine õhtusöögi valmistamine... Kõik on hästi, selleks nädalaks vähemasti veel.
Nagu mu üks kõige kallimaid lugejaid ütles, ei ole üldse huvitav lugeda looduskirjeldusi, niisiis seekord püüan teisiti. (Tegelikult oligi loodus selle reisi juures ehk teisejärguline.) Meid oli kokku kümme ja üsna kirju seltskond: kaks sakslast, kaks šotlast, kaks inglast, üks hollandlane, üks prantslane, üks kanadalane ja – last but not least – üks eestlane ning autojuht-giid oli ka paras osa kambast, nii et Austraalia oli ka esindatud. Märksõnadeks olid kuumad päevad ja külmad ööd (rekord pluss üks kraad ühel ööl); lõputu tühi väli päevade kaupa (ups, see kõlab nagu looduskirjeldus juba); magamine ümber lõkketule asjandustes, mille kohta parim selgitus on inglise poisi Jimi sõnadega: magamiskoti magamiskott, piimane linnutee ja särav lõunarist su kohal; peaaegu katkematu toolidisko autos; öine ujumine kuumaveeallikas; igast praost läbitungiv ja kõike kattev punane tolm...
Võib-olla mõni lugu vahelduseks?
Oodnadatta, tilluke külake keset eikusagit, elanikke ehk kümmekond, valdavalt aborigeenid. Peatume kohviks ja auto tankimiseks, teeme tiiru muuseumis. Meie aborigeenist teejuht seal mängib meile kitarri ja kutsub meid liituma lauluks. Tema inglise keel pole just parim ja on peaaegu võimatu aru saada, mida ta meile rääkida tahab. Laulame kängurulaulu, millel ei ole mingit viisi ja sõnadeks on la-la-la-la-la, mis meie kõigi suudest kokku kõlab paraja kassikoorina. Kohalik paistab seda päris nautivat, me otsime võimalust põgenemiseks. Kui näeme viimaks Beni, meie autojuhti auto poole liikuvat, oleme krapsti püsti. „Aitäh-aitäh! Oli väga tore, aga näe, peame nüüd minema hakkama, Ben juba ootab.“ Jõuame autoni. Benil on aega küll: „Oh ei, me ei hakka veel minema.“ Nathalie, hollandi tüdruk, lootust kaotamas: „ Oled sa kindel, et me ei pea kohe minema hakkama?“
*
Oleme tundide kaupa mööda tühermaad sõitnud. Ükskõik mis suunas sa ka ei vaata, silmapiirini on lage, madalad põõsatutid vaid. Viimaks peatume. Amandine, prantsuse tüdruk, uurib: „Miks me seisma jäime? Mis siin on?“ Nathalie vastab täpselt nii, nagu olukord on: „Mitte midagi.“
*
Peatume järjekordses aborigeenikülakeses, et oma varusid täiendada. Poes on päris mitmekesine valik ja otsus jääb loomamaskide peale, üllatus Benile, meie autojuhile. Autos paneme peale džunglilaulu, teate küll: „In the jungle...“ Ja tantsime ja laulame nii kuis kõrid võtavad, loomamaskid peas. Kui lugu lõpeb, võtab Ben tõsise tooni: „Te ei usuks, kui ma ütlen, kui sageli seda ei juhtu...“
Alice’is hakkasime üksteisest lahkuma, kes Perthi, kes Cairnsi, Lisa jäi kohapeale tööle, olid kurvad momendid. Siiski nüüd oleme Darwinis veel neljakesi, homme kolmekesi. Siin on mõnusalt soojad ööd, kaardimäng päikeseloojangul mere ääres, ühine õhtusöögi valmistamine... Kõik on hästi, selleks nädalaks vähemasti veel.
teisipäev, 28. aprill 2009
Muudatus
Tegelikult jätan ma Känguru saare seekord vahele, sest siin all on nii pagana külm, ja põrutan põhja poole juba neljapäeval, kui kedagi peaks huvitama. Paistab, et tunnen end üksikuna, et nii tihti siia kirjutan. Püüan huvitavamat tegevust leida ja loodetavasti paar nädalat te minust ei kuule.
Igaks juhuks soovin head emadepäeva kõigile mu kallitele emadele. Tahan ka.
Igaks juhuks soovin head emadepäeva kõigile mu kallitele emadele. Tahan ka.
esmaspäev, 27. aprill 2009
Teekond
Nagu öeldakse, on teekond niisama oluline kui sihtpunkt, kui mitte enam. Siin ma olen, teel Austraalia südamesse maailma võimsaima kivi Uluru poole. Rongis. Oma esimesel etapil sel teel – Sydneyst Adelaide’i –, mis kestab ööpäeva. Rongi nimi on Indian Pacific, mis tähistab teekonda India ookeanist Vaikse ookeanini, Lääne-Austraalia pealinnast Perthist New South Walesi keskuse Sydneyni (minu puhul küll vastupidi), kattes kolme päevaga üle 4000 kilomeetri. Öeldakse, et see on üks maailma võimsamaid rongireise. Alustuseks sõit läbi Siniste mägede, mida ma siin varem küll kiita olen jõudnud, ja siis öö varjus mägedest ja rohetavatest orgudest punase lageda tühermaani – outback, nagu nad siin selle kohta ütlevad. Halastamatu maa, kus suvepäevadel võib tempreatuur 40 kraadini küündida ja öösel ligi nullini vajuda (praegu küll sajab, nii et nii äärmuslikke temperatuurikõikumisi pole, mitte et rongis seda õieti tunnekski). Midagi siin õieti ei kasva, põõsatuustakad, aeg-ajalt mõni hõre madal metsatukk.
Varahommikul tegime tunniajase peatuse Broken Hillis, hõbedalinnas. Kõik need vähesed linnakesed siin outback’is on kaevanduslinnad. Nende hulgas nii mõnigi nn tondilinn: kunagised lootustandvad kaevandusalad, mis aja jooksul maha jäetud. Rongiteele peale Broken Hilli küll teisi pole jäänud.
Pärastlõunal (pühapäev) jõuan Adelaide’i, kirikute ja parkide linna. Eks kirjutan sellest lähemalt, kui oma silmaga ära olen näinud. Loetu põhjal tundub olevat suurepärane paik, malbe suurlinn. Nädal on mul seal ringi vaatamiseks. Osa sellest tahan veeta Adelaide’ist sadakond kilomeetrit lõuna pool asuval Känguru saarel, mis olevat tõeline metsiku looduse paradiis: saar on koduks tillukestele pingviinidele ja mitut sorti hüljestele ja merilõvidele, muidugi on seal kängurusid, koaalasid ja possumeid, teel sinna võib näha delfiine ja kui oleks hooaeg (ehk siis juuni teisest poolest septembrini), ka vaalu. Saar ise ehk umbes Saaremaa mõõtu.
Järgmisel esmaspäeval, neljandal mail algab teekonna järgmine etapp: kümnepäevane reis Adelaide’ist Alice Springsi, tõeline outback. See on midagi, mida ma vägagi elevusega ootan. Umbes kakskümmend rändurit, neljarattaveoga sõidukid, kõrvalteed (mis ajuti ei pruugi väga teedki olla), lõkkeõhtud ja ööd magamiskotis otse tähtede all (loodetavasti on ikka tähed ja mitte sajupilved). Tühermaad, mäeahelikud, kõrbed, soolajärved, kuumaveeallikad, aborigeenikultuur ning finaaliks seesama Suur Kivi Uluru nagu ka läheduses asuvad Kata Tjuta kaljud, Kuningate kanjon (Kings Canyon). Oeh, selline teekond siis.
* * *
Nonii. Esimene õhtu Adelaide’is... ja see linn ei vasta sugusi mu ettekujutusele. Miskipärast on mul alati – juba ammu enne Austraaliasse tuleku mõtteid – olnud romanitiline kujutelm Adelaide’ist kui armsast hubasest linnast. Et Sydney ja Melbourne, need on suured ja paksult rahvast täis, Adelaide on väike ja nunnu, pargikesed, kohvikud... Kui vale see ettekujutus saab olla. Mu ainus lohutus on, et ehk on see armas Adelaide mul veel nägemata, et ehk ma päris kesklinna ei jõudnud, et ehk oli pime ja vihmane. Noh, kõige enam meenutas Adelaide mulle Sõktõkvari keset Siberi avarusi: laiad sirged tänavad, ääristatud koledate suurte majadega, vahelduseks mõni korrapärane roheline ala, mida pargiks kutsutakse, ja hiiglaslik pronkskuju. Annikale peaks tuttav ette tulema. Majad on veidi teises stiilis, aga kogupilti see palju paremaks ei muuda.
Jõgi oli see, mis veidi mu südant pehmendas. Ja mustad luiged mustavas vees ujumas. Kena pargiriba ja jalutusrada jõekaldal (ning siis hiiglasuures festivalikeskused). Ainult et kuue ajal õhtupoolikul nägin seal ainult kolme inimest peale minu ringi liikumas ja kaht silla all magamas. Homme püüan jalutuskäiguga botaanikaaeda oma ettekujutust sellest linnast muuta, aga noh, mida nad esmamulje kohta ütlevadki.
Sydney on selle kõrval paradiis (ja on muidu ka päris kena linn).
Varahommikul tegime tunniajase peatuse Broken Hillis, hõbedalinnas. Kõik need vähesed linnakesed siin outback’is on kaevanduslinnad. Nende hulgas nii mõnigi nn tondilinn: kunagised lootustandvad kaevandusalad, mis aja jooksul maha jäetud. Rongiteele peale Broken Hilli küll teisi pole jäänud.
Pärastlõunal (pühapäev) jõuan Adelaide’i, kirikute ja parkide linna. Eks kirjutan sellest lähemalt, kui oma silmaga ära olen näinud. Loetu põhjal tundub olevat suurepärane paik, malbe suurlinn. Nädal on mul seal ringi vaatamiseks. Osa sellest tahan veeta Adelaide’ist sadakond kilomeetrit lõuna pool asuval Känguru saarel, mis olevat tõeline metsiku looduse paradiis: saar on koduks tillukestele pingviinidele ja mitut sorti hüljestele ja merilõvidele, muidugi on seal kängurusid, koaalasid ja possumeid, teel sinna võib näha delfiine ja kui oleks hooaeg (ehk siis juuni teisest poolest septembrini), ka vaalu. Saar ise ehk umbes Saaremaa mõõtu.
Järgmisel esmaspäeval, neljandal mail algab teekonna järgmine etapp: kümnepäevane reis Adelaide’ist Alice Springsi, tõeline outback. See on midagi, mida ma vägagi elevusega ootan. Umbes kakskümmend rändurit, neljarattaveoga sõidukid, kõrvalteed (mis ajuti ei pruugi väga teedki olla), lõkkeõhtud ja ööd magamiskotis otse tähtede all (loodetavasti on ikka tähed ja mitte sajupilved). Tühermaad, mäeahelikud, kõrbed, soolajärved, kuumaveeallikad, aborigeenikultuur ning finaaliks seesama Suur Kivi Uluru nagu ka läheduses asuvad Kata Tjuta kaljud, Kuningate kanjon (Kings Canyon). Oeh, selline teekond siis.
* * *
Nonii. Esimene õhtu Adelaide’is... ja see linn ei vasta sugusi mu ettekujutusele. Miskipärast on mul alati – juba ammu enne Austraaliasse tuleku mõtteid – olnud romanitiline kujutelm Adelaide’ist kui armsast hubasest linnast. Et Sydney ja Melbourne, need on suured ja paksult rahvast täis, Adelaide on väike ja nunnu, pargikesed, kohvikud... Kui vale see ettekujutus saab olla. Mu ainus lohutus on, et ehk on see armas Adelaide mul veel nägemata, et ehk ma päris kesklinna ei jõudnud, et ehk oli pime ja vihmane. Noh, kõige enam meenutas Adelaide mulle Sõktõkvari keset Siberi avarusi: laiad sirged tänavad, ääristatud koledate suurte majadega, vahelduseks mõni korrapärane roheline ala, mida pargiks kutsutakse, ja hiiglaslik pronkskuju. Annikale peaks tuttav ette tulema. Majad on veidi teises stiilis, aga kogupilti see palju paremaks ei muuda.
Jõgi oli see, mis veidi mu südant pehmendas. Ja mustad luiged mustavas vees ujumas. Kena pargiriba ja jalutusrada jõekaldal (ning siis hiiglasuures festivalikeskused). Ainult et kuue ajal õhtupoolikul nägin seal ainult kolme inimest peale minu ringi liikumas ja kaht silla all magamas. Homme püüan jalutuskäiguga botaanikaaeda oma ettekujutust sellest linnast muuta, aga noh, mida nad esmamulje kohta ütlevadki.
Sydney on selle kõrval paradiis (ja on muidu ka päris kena linn).
kolmapäev, 22. aprill 2009
Kustpoolt tuul puhub
Paistab, et k6ige oma seniste plaanide ja plaanimuutuste kiuste ei suundu ma j2rgmiseks mitte l6unasse ega p6hja, vaid hoopis p2ris keskele ja l2hen vaatan Uluru yle. Tee peale j22vad taas kord Sydney, siis ehk h6bedalinn Broken Hill, Adelaide, v6ib-olla ka K2nguru saar Adelaide'i kylje all. Ja enne kuu m99dumist peaksin olema yles Darwinisse v2lja j6udnud. Eks n2is. Lubadusi ei anna :)
pühapäev, 19. aprill 2009
Uitmõtteid
Mõni nädal tagasi andsid mu vaprad pruunid püksid alla, või ehk nad lihtsalt arvasid, et siin on nende jaoks liialt palav ja tegid omaalgatuslikult tagumiku kohale suure augu sisse. Egas midagi. Õmblusesmaabi oli kohal, aga olin sunnitud pea ka uue paari ostma. (Pükste vahetumist te fotodelt küll tõenäoliselt ei märka, uued on umbes-täpselt samasugused nagu eelmisedki.) Igatahes tegin väikse vahekokkuvõtte, millele olen pidanud kulutama lisaks esmavajalikule nagu söök, öömaja, reisimine ja meelelahutus :P
Austraalias oldud viie kuu jooksul olen suutnud läbi kulutada paari pükse, kaotada kaks paari päikeseprille, mälupulga ja juukseklambri ning mu fotoaparaat otsustas lakata töötamast – need kõik olen pidanud asendama. Fotokas oli suurim kaotus, mu nummi roosa viiekordse suumiga Pentax, tõenäoliselt sai liialt palju liiva ja soola ning hakkas pilte ülevalgustama. Uus Panasonic Lumix ei ole nii nummi ja on umbes poole suurem, aga see-eest on objektiiv umbes kaks korda suurem ja suum ka kümnekordne. Eks vaadake ise, kas on parem Sinimägede fotod on tema töö.
Päikeseprillid lihtsalt ei ole minu ala paistab nii. Esimese paari suutsin unustada Byron Bay hostelisse kolm päeva pärast ostmist. Teine paar jättis mu maha kaks päeva pärast soetamist. Viimane on senini vastu pidanud, hoian pöialt, et see nii jätkuks, sest päikseprillide ostmine pole siin naljaasi. Paistab, et minu peakuju Austraalia päikeseprillidega kokku lihtsalt ei lähe, annab hästiistuvaid otsida.
Ühe kampsunilaadse asja olen muretsenud, hakkab jahedaks minema. Kui uuesti põhja hakkan minema, tahan endale uut kleiti :) Viis kuud ühe seljakotitäie riietega läheb lihtsalt igavaks, eh.
Kaks paari susse on seni kenasti teeninud, kuid näitavad juba ohtlikke kulumismärke. Ei lähe enam kaua, kui päkad-kannad otse vastu maad käima hakkavad. Nokats, mu igapäevane semu, ei näe ka enam välja kui esimeses nooruses. Eestis ei julgeks tuttavate ette sellisega enam minna, siin aga mõtled: „Who cares!“ (Ja vähemasti poole ajast mõtlengi inglise keeles.) Ahjaa, kolm sokki olen ka ära kaotanud, aga neile pole veel asendust hakanud otsima, ootan sooja.
* * *
Paar korda kuus helistan koju. Mul on telefonipakett kuu aja peale ja kui selle jooksul kõike ära ei räägi, siis on raha läinud ka. Nii helistan enne kella kukkumist koju. Viimati sai kuu nii märkamatult täis, et jäigi koju helistamata, urr. Niisiis ei ootagi ma enam kuu lõppu, vaid lihtsalt helistan, kui tuju tuleb.
Vahel mõtled, et see on ikka päris hämmastav, et saad lihtsalt rääkida kellegagi teisel pool maakera. Näiteks istud õhtupimedates Sinimägedes. Sul ei ole öömaja, magad autos, ei ole tuld, et süüa teha, ei ole elektrit ega valgust, sajab ja on trööstitu – ja sa lihtsalt avad veinipudeli, istud veel veidi soojas autos ja lobised emaga. Uskumatu.
* * *
Ükspäev käisin siit mõni rand eemal sõdurkrabisid vaatamas. Tavaliselt tulevad nad mõõna ajal liiva seest välja toitu otsima ja siis kihab terve rand siniselt. Nad on päris nummid ja üsna nime väärilised: kered on ümarad ja sinakas-hallilt läikimas nagu kiivrid, peenikeste kollaste jalgade vahel. Istud vaikselt rannas ja ootad, kuni nad sinuga harjuvad ja lähemale tulevad. Tuleb üks. Mugib kahe sõraga liiva suhu toppida, on alles dieet. Tuleb veel mõni. Siis hakkavad vaikselt liiva seest välja ukerdama, üks-teine, ikka plops-plops-plops, terve ümbrus naksub ja plopsub. Ronivad välja igalt poolt su ümber, kuni juhtub see, mida kartsid: üks otsustab, et parim koht päiksevalguse kätte tulla on sinu talla all. Siis kargad veheldes püsti ja kõik jooksevad hetkeks laiali või poevad liiva sisse. Aga ega nad kauaks peitu jää. Ikkagi nende rand ja nende söömaaeg. Panen paar pilti ka üles, siis näete.
Austraalias oldud viie kuu jooksul olen suutnud läbi kulutada paari pükse, kaotada kaks paari päikeseprille, mälupulga ja juukseklambri ning mu fotoaparaat otsustas lakata töötamast – need kõik olen pidanud asendama. Fotokas oli suurim kaotus, mu nummi roosa viiekordse suumiga Pentax, tõenäoliselt sai liialt palju liiva ja soola ning hakkas pilte ülevalgustama. Uus Panasonic Lumix ei ole nii nummi ja on umbes poole suurem, aga see-eest on objektiiv umbes kaks korda suurem ja suum ka kümnekordne. Eks vaadake ise, kas on parem Sinimägede fotod on tema töö.
Päikeseprillid lihtsalt ei ole minu ala paistab nii. Esimese paari suutsin unustada Byron Bay hostelisse kolm päeva pärast ostmist. Teine paar jättis mu maha kaks päeva pärast soetamist. Viimane on senini vastu pidanud, hoian pöialt, et see nii jätkuks, sest päikseprillide ostmine pole siin naljaasi. Paistab, et minu peakuju Austraalia päikeseprillidega kokku lihtsalt ei lähe, annab hästiistuvaid otsida.
Ühe kampsunilaadse asja olen muretsenud, hakkab jahedaks minema. Kui uuesti põhja hakkan minema, tahan endale uut kleiti :) Viis kuud ühe seljakotitäie riietega läheb lihtsalt igavaks, eh.
Kaks paari susse on seni kenasti teeninud, kuid näitavad juba ohtlikke kulumismärke. Ei lähe enam kaua, kui päkad-kannad otse vastu maad käima hakkavad. Nokats, mu igapäevane semu, ei näe ka enam välja kui esimeses nooruses. Eestis ei julgeks tuttavate ette sellisega enam minna, siin aga mõtled: „Who cares!“ (Ja vähemasti poole ajast mõtlengi inglise keeles.) Ahjaa, kolm sokki olen ka ära kaotanud, aga neile pole veel asendust hakanud otsima, ootan sooja.
* * *
Paar korda kuus helistan koju. Mul on telefonipakett kuu aja peale ja kui selle jooksul kõike ära ei räägi, siis on raha läinud ka. Nii helistan enne kella kukkumist koju. Viimati sai kuu nii märkamatult täis, et jäigi koju helistamata, urr. Niisiis ei ootagi ma enam kuu lõppu, vaid lihtsalt helistan, kui tuju tuleb.
Vahel mõtled, et see on ikka päris hämmastav, et saad lihtsalt rääkida kellegagi teisel pool maakera. Näiteks istud õhtupimedates Sinimägedes. Sul ei ole öömaja, magad autos, ei ole tuld, et süüa teha, ei ole elektrit ega valgust, sajab ja on trööstitu – ja sa lihtsalt avad veinipudeli, istud veel veidi soojas autos ja lobised emaga. Uskumatu.
* * *
Ükspäev käisin siit mõni rand eemal sõdurkrabisid vaatamas. Tavaliselt tulevad nad mõõna ajal liiva seest välja toitu otsima ja siis kihab terve rand siniselt. Nad on päris nummid ja üsna nime väärilised: kered on ümarad ja sinakas-hallilt läikimas nagu kiivrid, peenikeste kollaste jalgade vahel. Istud vaikselt rannas ja ootad, kuni nad sinuga harjuvad ja lähemale tulevad. Tuleb üks. Mugib kahe sõraga liiva suhu toppida, on alles dieet. Tuleb veel mõni. Siis hakkavad vaikselt liiva seest välja ukerdama, üks-teine, ikka plops-plops-plops, terve ümbrus naksub ja plopsub. Ronivad välja igalt poolt su ümber, kuni juhtub see, mida kartsid: üks otsustab, et parim koht päiksevalguse kätte tulla on sinu talla all. Siis kargad veheldes püsti ja kõik jooksevad hetkeks laiali või poevad liiva sisse. Aga ega nad kauaks peitu jää. Ikkagi nende rand ja nende söömaaeg. Panen paar pilti ka üles, siis näete.
teisipäev, 14. aprill 2009
Sinimägedest ja muust
Ups, on aega mööda läinud viimasest sissekandest. Aga see-eest on ehk seekord midagi kirjutada ka.
Munadepühad said just läbi. Vaesed lapsed siin ei tea midagi munade värvimisest. Kõik, mis nad teavad, on šokolaadimunad: omal ajal olid need suured ja peaaegu täiesti šokolaadi täis, nüüd läheb šokolaadikoor üha õhemaks. Rääkisin siin, et me värvime kanamune sibulakoortega. Vastuseks on suur möhh: „Möh, te värvite mune? Ja keedate ka? Ee. Aa, mitte šokolaadimune, vaid neid tavalisi. Lihavõtete ajal? Poed on valgetest munadest tühjaks ostetud? Mis?“ Igatahes tegime selle triki ära ja täna hommikul keetsime üheksa sibulakoorekirjut muna. Jah, on pühad läbi juba, aga pühade ajal oli muud tegemist, sellest veidi hiljem. Ei kukkunud just täiuslikud välja, sest – üllatus-üllatus – valgeid mune lihtsalt poodides ei ole (komplekteerisime poes mitmest munakarbist oma heledamate munade karbi, ja sibulakoori korjasime ka poes sibularestist, eh) ja odrakruupide asemel kasutasime riisi, sest otra ka supermarketist ei leidnud. No pole viga, päris maitsvad.
Austraalia Sinimäed
Vauuu! oli mu viimase nädala peamine häälitsus. Kümme päeva Sydneyst vähem kui kakssada kilomeetrit sisemaale täiesti fantastilistes Sinimägedes. (Kohalikus keeles on see Blue Mountains ehk siis Sinised mäed, mul on veidi tõlkeprobleeme siin, sest üldiselt tuleks ju tõlkida täiend ja jätta nimi puutumata ehk siis Blue mäed. Aga kui nimi ise on ka vägagi tõlgitav? Prr. Google’it ka pole aitamas, kirjutan ilma internetita, hiljem laen üles. Niisiis ärge pange pahaks, kui kutsun neid Sinimägedeks, mu emal võib olla raskusi isegi Blue Mountainsi hääldamisel ja mul käänamisel). Sinisteks kutsutakse neid teatud liiki eukalüptide järgi (Blue Gums), mille aurud olevat sinised. Noh, mu meelest on kõik mägised alad sinised, ei oska öelda palju siin eukalüptide süüd on. Tegelikult küll on need mäed suuresti kollakad-punakad paljandused, pangad. Ja lõputud eukalüptiorud nende vahel. Edasi, kus rahvuspargialad lõppevad, algavad karjamaad, kaunis, veidi lõunaeestilik :P
Vaated on hingematvad. Sinimäed on seni kõige muljetavaldavam paik, kuhu ma Austraalias sattunud olen. Mm, peab vapustav olema. Ja see ei ole mitte lihtsalt ilus, vaid ka väga hästi arendatud matkapaik, tõeline matkajate paradiis: tunnistest-paaritunnistest jalutuskäikudest-ronimistest kuni mitmepäevaste kergemate ja raskemate matkadeni, telkimisplatsidega keset eukalüptimetsa. Nii tegime meiegi iga päev mõne matka, pikemad jäävad ootama mu järgmisi Austraalia-retki... Ja ajastamine oli ka päris hea, enne oli nädal aega järjest sadanud, mis tähendas, et kõik jõed-ojad ja joad-kosed olid oma sõiduvees (või võiduvees või lihtsalt rohkes vees).
Kirsiks tordil olid Jenolani koopad. Ah! Üle kolmesaja koopa, millest rahvale näitamiseks on korda seatud (või rikutud: et rahvas sisse lasta on omal ajal mõne koopa põrandad betooni täis valatud, treppide-käikude tegemiseks paljugi ohverdatud) kümmekond. Mõned on hiiglaslikud suured, katedraalilikud, kus peetakse isegi kontserte ja pulmi, teised päris tillud, kuhu rahvast ei lastagi. Otsast otsani täis stalagmiite ja stalakhiite ja sambaid ja kuidas neid kõiki ei kutsuta. Osa koopaid on kaetud täiesti uskumatute – oeh, ma ei tea, kuidas seda nimetatakse – moodustistega, särav nagu lumi, või siis kollane või roostekarva, oleneb, missugune oli parasjagu pinnas, kui vesi oma teed sellest läbi rajas. Mõned moodustised on otsekui külmunud jõed ja kosed, samas kui teised meenutavad säravaid lühtreid ja kardinavolange, mõnesid kutsutakse peekoniladudeks, sest eri ajastuste kihistused on need valge-kolla-pruunitriibuliseks maalinud, sealt võib leida Metuusala pea ja piiskopi, känguru ja emu... Nii võib lõputult jätkata. Ise kutsuvad nad seda koopafantaasiaks: kõigele nime andmine aitas koopaavastajatel tagasiteed leida, ikkagi tuttavad objektid teel.
Kui Austraaliasse tulete, jätke Sinimägedele parasjagu aega. Kohtasin ka vaeseid Inglise turiste, kel mägede avastamiseks oli üks päev! Ise läheks iga kell tagasi. Lisaks muule oli see ka koht, kus nägin ära oma esimese sipelgasiili. Vombatid ka, kahjuks ainult juba surnud tee ääres, nuuks.
Veel üks Sinimägede suuremaid elamusi oli midagi, mida teie seal saate teha alles poole aasta pärast. Noh. Tuleb ära? Kuuseriisikad - kuus kotitäit nämmasid kuuseriisikaid. Kui Oberoni infopunkti sisse astudes kaht suurt korvitäit oma lemmikseeni keset Austraaliat nägin, oli see vast vau-efekt. Päris Austraalia ürgmetsades need siiski ei kasva, küll aga istutatud männimetsades (päris hea nali: kuuseriisikad männimetsas). Kärbseseeni oli ka lademetes, aga kuuseriisikaid siiski rohkem. Sai neid puhastatud ja praetud kaks päeva, nüüd olen juba ise paras riisikas. Nämm-nämm.
Edasi mõtlesin, et kulgen lõunasse, aga plaanid on muutunud. Pagana külm oli juba seal ja mida edasi, seda külmemaks läheb. Praegu olen veidiks tagasi Port Stephensis. Edasi tahan suunduda põhja, Queenslandi ehk Kuningannamaale. Otsaga sealt ma alustasin (Brisbane ja Gold Coast jäävad Queenslandi lõunapiirile), nüüd on aeg ülespoole marssida. Brisbane’i on siit oma 800 kilomeetrit, ehk teen teel oma lemmikpaikades veel peatusigi. Hoian teid kursis. Või ei hoia, kui jälle internetiga lood kiita ei ole. Pilte püüan ka korda seada ja mõningaid üles panna (ainuüksi Sinimägedest on üle tuhande foto).
Midagi on juhtunud ka siin viimastel kuudel: vaikselt hakkab koduigatus ligi tikkuma. Oeh. Kõlab päris uskumatult, kas pole. Esimesed kuud ma vaevu mõtlesin Eestile ja kodustele. Või kui, siis, et kui muretu ja hea on siin võrreldes Eesti sügisega, eh. Nüüd tuleb meelde, kui kaunis on eesti keele kõla ja kui magusad ema maasikad...
Munadepühad said just läbi. Vaesed lapsed siin ei tea midagi munade värvimisest. Kõik, mis nad teavad, on šokolaadimunad: omal ajal olid need suured ja peaaegu täiesti šokolaadi täis, nüüd läheb šokolaadikoor üha õhemaks. Rääkisin siin, et me värvime kanamune sibulakoortega. Vastuseks on suur möhh: „Möh, te värvite mune? Ja keedate ka? Ee. Aa, mitte šokolaadimune, vaid neid tavalisi. Lihavõtete ajal? Poed on valgetest munadest tühjaks ostetud? Mis?“ Igatahes tegime selle triki ära ja täna hommikul keetsime üheksa sibulakoorekirjut muna. Jah, on pühad läbi juba, aga pühade ajal oli muud tegemist, sellest veidi hiljem. Ei kukkunud just täiuslikud välja, sest – üllatus-üllatus – valgeid mune lihtsalt poodides ei ole (komplekteerisime poes mitmest munakarbist oma heledamate munade karbi, ja sibulakoori korjasime ka poes sibularestist, eh) ja odrakruupide asemel kasutasime riisi, sest otra ka supermarketist ei leidnud. No pole viga, päris maitsvad.
Austraalia Sinimäed
Vauuu! oli mu viimase nädala peamine häälitsus. Kümme päeva Sydneyst vähem kui kakssada kilomeetrit sisemaale täiesti fantastilistes Sinimägedes. (Kohalikus keeles on see Blue Mountains ehk siis Sinised mäed, mul on veidi tõlkeprobleeme siin, sest üldiselt tuleks ju tõlkida täiend ja jätta nimi puutumata ehk siis Blue mäed. Aga kui nimi ise on ka vägagi tõlgitav? Prr. Google’it ka pole aitamas, kirjutan ilma internetita, hiljem laen üles. Niisiis ärge pange pahaks, kui kutsun neid Sinimägedeks, mu emal võib olla raskusi isegi Blue Mountainsi hääldamisel ja mul käänamisel). Sinisteks kutsutakse neid teatud liiki eukalüptide järgi (Blue Gums), mille aurud olevat sinised. Noh, mu meelest on kõik mägised alad sinised, ei oska öelda palju siin eukalüptide süüd on. Tegelikult küll on need mäed suuresti kollakad-punakad paljandused, pangad. Ja lõputud eukalüptiorud nende vahel. Edasi, kus rahvuspargialad lõppevad, algavad karjamaad, kaunis, veidi lõunaeestilik :P
Vaated on hingematvad. Sinimäed on seni kõige muljetavaldavam paik, kuhu ma Austraalias sattunud olen. Mm, peab vapustav olema. Ja see ei ole mitte lihtsalt ilus, vaid ka väga hästi arendatud matkapaik, tõeline matkajate paradiis: tunnistest-paaritunnistest jalutuskäikudest-ronimistest kuni mitmepäevaste kergemate ja raskemate matkadeni, telkimisplatsidega keset eukalüptimetsa. Nii tegime meiegi iga päev mõne matka, pikemad jäävad ootama mu järgmisi Austraalia-retki... Ja ajastamine oli ka päris hea, enne oli nädal aega järjest sadanud, mis tähendas, et kõik jõed-ojad ja joad-kosed olid oma sõiduvees (või võiduvees või lihtsalt rohkes vees).
Kirsiks tordil olid Jenolani koopad. Ah! Üle kolmesaja koopa, millest rahvale näitamiseks on korda seatud (või rikutud: et rahvas sisse lasta on omal ajal mõne koopa põrandad betooni täis valatud, treppide-käikude tegemiseks paljugi ohverdatud) kümmekond. Mõned on hiiglaslikud suured, katedraalilikud, kus peetakse isegi kontserte ja pulmi, teised päris tillud, kuhu rahvast ei lastagi. Otsast otsani täis stalagmiite ja stalakhiite ja sambaid ja kuidas neid kõiki ei kutsuta. Osa koopaid on kaetud täiesti uskumatute – oeh, ma ei tea, kuidas seda nimetatakse – moodustistega, särav nagu lumi, või siis kollane või roostekarva, oleneb, missugune oli parasjagu pinnas, kui vesi oma teed sellest läbi rajas. Mõned moodustised on otsekui külmunud jõed ja kosed, samas kui teised meenutavad säravaid lühtreid ja kardinavolange, mõnesid kutsutakse peekoniladudeks, sest eri ajastuste kihistused on need valge-kolla-pruunitriibuliseks maalinud, sealt võib leida Metuusala pea ja piiskopi, känguru ja emu... Nii võib lõputult jätkata. Ise kutsuvad nad seda koopafantaasiaks: kõigele nime andmine aitas koopaavastajatel tagasiteed leida, ikkagi tuttavad objektid teel.
Kui Austraaliasse tulete, jätke Sinimägedele parasjagu aega. Kohtasin ka vaeseid Inglise turiste, kel mägede avastamiseks oli üks päev! Ise läheks iga kell tagasi. Lisaks muule oli see ka koht, kus nägin ära oma esimese sipelgasiili. Vombatid ka, kahjuks ainult juba surnud tee ääres, nuuks.
Veel üks Sinimägede suuremaid elamusi oli midagi, mida teie seal saate teha alles poole aasta pärast. Noh. Tuleb ära? Kuuseriisikad - kuus kotitäit nämmasid kuuseriisikaid. Kui Oberoni infopunkti sisse astudes kaht suurt korvitäit oma lemmikseeni keset Austraaliat nägin, oli see vast vau-efekt. Päris Austraalia ürgmetsades need siiski ei kasva, küll aga istutatud männimetsades (päris hea nali: kuuseriisikad männimetsas). Kärbseseeni oli ka lademetes, aga kuuseriisikaid siiski rohkem. Sai neid puhastatud ja praetud kaks päeva, nüüd olen juba ise paras riisikas. Nämm-nämm.
Edasi mõtlesin, et kulgen lõunasse, aga plaanid on muutunud. Pagana külm oli juba seal ja mida edasi, seda külmemaks läheb. Praegu olen veidiks tagasi Port Stephensis. Edasi tahan suunduda põhja, Queenslandi ehk Kuningannamaale. Otsaga sealt ma alustasin (Brisbane ja Gold Coast jäävad Queenslandi lõunapiirile), nüüd on aeg ülespoole marssida. Brisbane’i on siit oma 800 kilomeetrit, ehk teen teel oma lemmikpaikades veel peatusigi. Hoian teid kursis. Või ei hoia, kui jälle internetiga lood kiita ei ole. Pilte püüan ka korda seada ja mõningaid üles panna (ainuüksi Sinimägedest on üle tuhande foto).
Midagi on juhtunud ka siin viimastel kuudel: vaikselt hakkab koduigatus ligi tikkuma. Oeh. Kõlab päris uskumatult, kas pole. Esimesed kuud ma vaevu mõtlesin Eestile ja kodustele. Või kui, siis, et kui muretu ja hea on siin võrreldes Eesti sügisega, eh. Nüüd tuleb meelde, kui kaunis on eesti keele kõla ja kui magusad ema maasikad...
Tellimine:
Postitused (Atom)