Port Stephensis

Reedest saadik Port Stephensis ja töötan kohvikus otse sadamas, veepiirist mõnikend meetrit ehk. Seekord oli töö saamine just nii nagu ma ette kujutasin, et see Austraalias on: kohvikuankal on silt, et otsitakse ettekandjaid ja järgmisel päeval sa töötadki. Ma küll ülejärgmisel, sest pidin veel Hunter Valleys oma iiri pubi töövestlusele minema. Sealt ei ole veel vastust saanud. Võib olla on helistatud ka, aga leviga on mul siin nigelad lood.
Ja oma külmetuse sain ka kätte. Vastik köha ja vist ka palavik. Aga hakkab üle minema.
Tööl olen käinud kolm päeva. Tore. Jooksen laudade vahel, peamiselt koristades ja ette kandes. Seal on nii, et letist tellid, saad numbri ja siis tuuakse nodi lauda. Toit on veidi kummaline, palju toaste ehk röstsaia ja siis midagi sinna kõrvale, nagu muna eri vormides, vorstikesi, salatit. Hommikusöök päev läbi. Ja siis on koogid, tordid, muffinid jms, mida omanik ise kodus küpsetab. Vähemalt muffinid on imemaitsvad, teisi pole veel maitsta saanud. Ja kliendid on mitmel puhul kiitnud, et meie kohv on üks paremaid, mis nad kunagi saanud on. Palk on nigelavõitu, 12,5 dollarit tunnis, kätte (ehk ikka on, muidu on päris jama). Aga loodan, et ehk saan laudade koristamise ja toolijalgade poleerimise (just seda olen ma teinud vaiksematel aegadel, sest mereõhk on kõik paari kuuga roostetama pannud) staadiumist edasi, tahaks ka ikka hakata kassas tellimusi vastu võtma ja kohvi õppida tegema.
Ja hostelis ootas mind rõõmus taaskohtumine. Vastuvõtus vaatan pagan tuttav nägu, hei ma olen sind kusagil näinud, jaa, ma olen ka sind kusagil näinud... Üks iiri poiss, kellega kohtusin mõni nädal tagasi Byron Bays, tore taaskohtumine. Nüüd küll peaksin hakkama otsima paariks kuuks tuba üürida. Hostelis läheb kalliks ja ei tea, kas pean vastu iga päev uute inimestega tutvumise. Lisaks asub hostel üsna keset ei midagit metsas, st et sõidan bussiga tööle iga päev pool tundi ja õhtul pole siit ka enam kuskile väga minna.
Ja kui ma ei kirjuta, siis ärge muretsege. Sel võib olla kaks põhjust: kas ma olen nii masenduses, et pole tuju suhelda, või on nii tore seltskond, et ei taha lahkuda. Noh, vahel on rahast ka kahju, sest tasuta internetti siin kusagil ei anta.
Homme on vaba päv. Pole veel otsustanud, mida teha. Päh. Mu kõrvalttoa inimesed käisid täna liivalauda sõitmas düünides, oleks ka taht toolijalgade poleerimise asemel... Nad on toredad, inglastest noorpaar, saksa tüdruk, saksa poiss ja siis see iiri poiss.
Oki. Aitab lobast, ehk jõuan seekord teile mõned pildid ka üles panna..