Tuleb mis tuleb

Minult on palju küsitud, miks ma lähen ja miks just Austraaliasse. Alatihti uuritakse, kas ma tean ka, mis mind seal ees ootab, mis tööd ma tegema hakkan, kes seal mind ootab ja kas ma närvis ka olen. Eks ma siis räägi.
Koolipõlve plaanide järgi peaksin ma praegu olema paari armsa lapse ema ja armastav abikaasa, maja ja aeda korras hoidma ning vahepeal kabinetti raamatuid toimetama pugema. Nii ei läinud mitte ja praeguseks juba arvan, et nii on ka päris hästi. Sellegipoolest on nii, et lapsi ei ole, meest ei ole, kodu ei ole ja töö kippus tüütavaks muutuma. Midagi tahtsin ette võtta. Eks ma püüdsin igatepidi, sealhulgas uurisin uue eriala õppimist (aga eriala ennast ei osanud valida), korteri ostmist (aga pangast kästi tööandjalt palka juurde küsida), mõneks kuuks Lõuna-Ameerikasse ringreisile minekule (jõudsin end isegi hispaania keele kursustele kirja panna).
Austraalia jõudis plaanidesse üsna hilja. Ja tuli kaunis proosalistel põhjustel: seal on soe, seal räägitakse inglise keelt ja sinna saab üsna kergelt noorte nn tööta-ja-reisi-viisa. Nii on seal rannas peesitamise vahepeal võimalik tööd ka teha ning kohalikud on igast untsantsakatega harjunud, kes vaid kuuks-paariks tööle tulevad.
Kunagine kursaõde Kaja tõi seepeale näite oma sõbrast, kes oli samuti eluga kokku jooksnud ja läks Austraaliasse (või oli see nüüd mõni teine kauge kant) elu mõtet otsima. Oli aasta ära, käis vaatas ilma, tuli Eestisse tagasi ja ... ei teadnud endiselt, mida eluga peale hakata.
Igaks juhuks ei võta ma plaani elus selgusele jõuda, vaid lihtsalt näha ja teha teistsuguseid asju.
Ma jõuan kolmapäeva hommikul lennukiga Brisbane'i, mis on üks suuremaid Austraalia linnu, asub mandri idarannikul keset poole tuhande kilomeetri pikkust lakkamatut liivaranda. Seal saan ma kokku Jasminiga, kes mu paariks päevaks enda juurde lubas võtta. On selline portaal couchsurfing.com ehk siis diivanitel surfamine, kus rännuhuvilised ja ränduritest huvitatud inimesed kokku saavad, ühed otsivad diivaninurka, kus end enne järgmist rännakut välja magada, ja teised siis pakuvad neid. Või tegelikult küll on valdavalt ühes inimeses need mõlemad pooled sees. Sealt ma oma võõrustaja siis leidsingi ja kui ta mu välja viskab, siis lubas teine tüdruk mind ka oma diivanile võtta.
Siis tahan korda ajada mõned ametiasjad, nagu pangakonto avamine ja maksunumbri tegemine. Kui sul maksunubrit ei ole, pead maksma riigile 49% palgast, kui on, võtavad vaid 29%. Arvatavasti. Neil on üsna eristav maksusüsteem, kus maksuprotsent sõltub nii sellest, kas sa oled resident (kellel see on väiksem) või mitte (nagu mina), kui ka sellest, kui palju sa teenid (kes rohkem teenib, maksab rohkem, aga vaevalt ma nii kõrgepalgaliseks jõuan).
Edasi on plaan minna Byron Baysse, mis on väike hipilik turistilinn veidi rannikut mööda lõuna poole minna. Miks just sinna, võiks ka küsida, kuigi seda mult vist keegi küsinud polegi. Sellega on nii, et kohtusin Tallinnas sõbra sõbra sõbra Melbourne'st pärit muusiku Jonathaniga. Küsisin temalt siis, et mis on see paik, kus tasuks Austraalia aastat alustada ja veidiks pidama jääda. Tema siis ütles, et mine Byron Baysse, ja kuna mul muud paremat plaani nagunii pole, siis lähengi nüüd Byron Baysse. Võib-olla jõuan aga hoopis mujale...
Tööd mul valmis vaadatud ei ole. Ja väga selle pärast ei muretse ka. Tundub, et kõik rändurid, kes tahtnud on, on töö ka leidnud. Hakkan ukselt uksele käima ja küsima. Kuna eesti keele toimetajaid neil seal kardetavasti vaja ei ole, siis mõtlen ettekandjaks hakkamise peale. Või lähen kööki kartuleid koorima (on neil seal üldse kartuleid?) või müüjaks või mangosid korjama. Farmis töötamise tahaks ikka ära proovida, see on otsekui traditsioon, et rändurid vahepeal farmis mangosid või arbuuse korjavad, kui näpud põhjas.
Ettekandja ametiks ma isegi valmistusin. Käisin oktoobris kokku seitsmel õhtul tex-mexi söögi- ja joogikohas Texases ette kandmas. Täiesti vahva kogemus oli, selline seiklus raamatute nokkimise vahele. Õppisin palju ja nagu ikka, sain aru, et oi-oi kui palju võiks veel osata, et end ettekandjaks nimetada, aga kindlam tunne on ikka kui enne.
Ja siis see viimane: ma olen vahel ikka kohutavalt närvis. Võid olla küll väga väsinud, aga kui voodisse heidad, hakkad muretsema nii et silme eest must, et kes mind seal ikka ootab ja mis paremat elu seal ikka olla saab. Ja kuidas ma niimoodi üksi ikkagi hakkama saan. Siis tuletan endale meelde, et ega üksi reisimine tähenda ju tegelikult üksi reisimist.
Mu ema ütles aga selle peale umbes nii, et on kurb küll, et sa lähed, kuid samas on tore ka. Nii ongi.