Kui ma esimesed päevad justkui uimerdasin lihtsalt siin, siis nüüd on tegevuseks ka läinud. Ükspäev käisime Tomiga; Russelli, mu inglise tuttava vend, Surfers Paradise’is Sea Worldis ehk Meremaailmas, mis on üks ütlemata tore veepark. Delfiinide etendus oli täiesti uskumatu, vähemasti minu jaoks, kes ma delfiine ainult telekast olen näinud, pisarad voolasid mööda põski alla. Ja akvaarium haide ja raide ja muude elukatega oli ka päris võimas. Lisaks veel tillukesed Austraalia pingviinid, kes ei kasvagi suuremaks kui 30 cm. Ma veel vaatasin, et ahah tore, siin on siis need beebipingviinid, aga kus suured siis on... Ja ma ei uskunud, et võin nii palju rõõmu tunda millestki Ameerika mägede taolisest. Aga see oli super. Rahvast oli pargis üsna vähe, niisiis sõitsime kolm tiiru järjest, eheh. Ja Austraalia ainsa jääkaru nägin ka ära. Tal tundus isegi lõbusam olevat kui Tallinna jääkarudel. Tukkus õndsal ilmel. Ja oma esimese 3D/4D filmi nägin ka seal ära. Väga lahe. Juba ma tõmbasin pea kõrvale, kui ahvid apelsinidega pommitasid, Tartu kino võib siis päris võimas elamus olla. Siin ikka toolid eri platvormidel polnud.
Mul on siin juba kombeks saanud, et esimese hooga pettun uude kohtadesse jõudes, et kuhu paganat ma nüüd sattunud olen, teine päev on eriti lahe ja siis on lahkudes selline nutune tunne. Olen siin sellises kahepäevases rütmis olnud: kaks päeva Brisbane’is, kaks Surfers Paradise’is, praegu teine päev Byronis, tõenäoliselt lahkun homme. Aga mine tea.
Esimese hooga pettusin siin ka: lained poole väiksemad kui kullarannikul, vesi külm, tuul puhub suu-silmad liiva täis, selline mitte just heas mõttes kodune tunne, kus vees on jahe, aga välja ka ei taha minna, sest siis hakkab päris külm. Õhtul läks üsna jahedaks, polnud sellist mõnusat lämbe muutumist soojaks.
Loodus on siin aga super, ranna ääres on kohe väike vihmamets (nii kirjas oli), ja teisi rohelisi rahvusparke. Sööd oma majakese ees järve ääres hommikust, geko ujub mööda, kalkunilaadsed jalutavad ringi – rohkem nagu polegi õnneks vaja. Ja siis jalutasin läbi võsa mere äärde ja pidin kreepsu saama, kui äkki miski väike madu mu eest üle rajakese roomab... Kõht ümmargune, et küllap täis. No siis tuli välja, et tal on jalad ka all. Ma küll ei tea, mis elukas see oli. Edasi vahtisin siis rohkem enda ette maha, et mitte mõnele otsa astuda, ja peaaegu jäin ilma sellest kui neli kotkalaadset mu kõrvalt puult lendu tõusid.
No praegu muud polegi. Veel märkuseks seda, et liivad siin kriuksuvad jala all, umbes nagu vanasti kriuksusaapad.