Port Macquaries

Täna on esimene advent ja tundub, et ma olen siin Port Macquaries olnud terve igaviku. Kolmapäeva õhtust saadik vist. Siin on olnud selline Eesti suveilm, ehk veidi soojem, aga sajab, on muidu pilves, vahepeal päikest. Täna on seni päris kenasti päikseline olnud, kohe lähen vaatan, kas saab siin meres esimese ujumise ka ära teha või mitte. Peatun siin ühe pealt viiekümnese inglise härrasmehe juures, kellel pere pesast välja lennanud ja elab üksi suures majas vihmametsa ääres, läbi metsa minna on rand kümne minuti jalutuskäigu kaugusel. Ja siis ta poputab rändureid nende teel.
Hakkasin siin tööd otsima. Saatsin CV mõnda kohta ettekandja kohta otsides. Kahtlen, et siit midagi tuleb. Kellele seda siin maininud olen, hakkavad kohe silmi pööritama, et ma pean ikka õnneseen olema, kui siit midagi tuleb, et sellises pisikeses kohas pole midagi. Lisaks on sarnast tööd otsimas värsked koolilõpetajad. No hakkan vaatama viljade koristamise poole. Tõenäoliselt tähendaks see põhja minekut. Darwini kandis korjatakse parasjagu mangosid ja ja siis kõik muu. Samas on seal parasjagu algamas või juba alanud vihmaperiood, nii et lisaks troopilisele kuumusele rajuvihmad igal pärastlõunal. Samas tundubki siin veidi liiga euroopalik 
No tegelikult väga mitte. Linn on siin ikka väga veider. Keskus on mõned tänavad, kõik täis madalaid poekesi, kohvikuid, kontoreid, aga inimesi pole õieti üldse näha. Tõeline kontrast Brisbeni, Gold Coasti ja Byron Bayga. Rannas on mõned surfarid, aga ilm pole just kõige parem olnud. Ja koolilapsi nägin rannas ja see on peaaegu kõik. Ühes suuremas ostukeskuses paistsid kõik inimesed koos olevat, muidu vist on kõik kodudes. Selliseid korterelamurajoone nagu meil siin pole, mõni üksik kortermaja, muidu kõik laiali eramutes.
Olgu, lähen vaatan, kuidas surfaritel läheb. Ehk peaks kiiresti mõned surfitunnid võtma, enne kui sisemaale farmidesse kaon. Mine tea, millal siis jälle ookeani näeb. Kuigi jah. Tegelt ei tundugi see surfamine lähedalt vaadates enam nii tore. On küll neid, kes tõesti lahedasti mööda laineid liuglevad, kuid enamik on ikkagi suurem jagu ajast vee sees, mitte selle peal. Pidev ukerdamine käib. Aastase soolakoguse saab vist päevaga kätte küll.
Ahjaa, eile n'gin hulgaliselt wallabysid, kes n'evad v'lja nagu k'ngurud, ja siis k'ngurut ka, v'hemalt uhte :)
Lehva praegu, kallid!

Ikka veel Byronis. Homme hommikul plaanin lahkuda. Öömaja on Port Macquaries juba olemas Couchsurfingu kaudu. Seni tundub see täitsa suurepärane viis tuttavaid ja öömaja leida, Brisbane'is läks täie ette igatahes. Näed ikka rohkem, kuidas kohalikud elavad, mitte ainult pidutsevaid rändureid. Port Macquarie peaks olema rahvaarvult selline Pärnu mõõtu linn, siit umbes 400 kilomeetrit lõunasse, kenade randadega ümberringi mitu rahvusparki ja kuigi ka osalt suvituslinn, siis ikkagi peaks turiste olema vähem kui põhja pool.
Mõtlen hääletada. Siin pidavat küllalt sõbralikud inimesed olema, et ka kohalikud hääletavad. Ehk on toredam kui nukralt bussis külmetada (ja külm bussis tõesti on, konditsioneerid huugavad täiel võimsusel).
Hakkasin vaikselt pilte ka üles laadima: picasaweb.google.com/tene.hook
Tervisi lumisesse Eestisse!

Kui ma esimesed päevad justkui uimerdasin lihtsalt siin, siis nüüd on tegevuseks ka läinud. Ükspäev käisime Tomiga; Russelli, mu inglise tuttava vend, Surfers Paradise’is Sea Worldis ehk Meremaailmas, mis on üks ütlemata tore veepark. Delfiinide etendus oli täiesti uskumatu, vähemasti minu jaoks, kes ma delfiine ainult telekast olen näinud, pisarad voolasid mööda põski alla. Ja akvaarium haide ja raide ja muude elukatega oli ka päris võimas. Lisaks veel tillukesed Austraalia pingviinid, kes ei kasvagi suuremaks kui 30 cm. Ma veel vaatasin, et ahah tore, siin on siis need beebipingviinid, aga kus suured siis on... Ja ma ei uskunud, et võin nii palju rõõmu tunda millestki Ameerika mägede taolisest. Aga see oli super. Rahvast oli pargis üsna vähe, niisiis sõitsime kolm tiiru järjest, eheh. Ja Austraalia ainsa jääkaru nägin ka ära. Tal tundus isegi lõbusam olevat kui Tallinna jääkarudel. Tukkus õndsal ilmel. Ja oma esimese 3D/4D filmi nägin ka seal ära. Väga lahe. Juba ma tõmbasin pea kõrvale, kui ahvid apelsinidega pommitasid, Tartu kino võib siis päris võimas elamus olla. Siin ikka toolid eri platvormidel polnud.
Mul on siin juba kombeks saanud, et esimese hooga pettun uude kohtadesse jõudes, et kuhu paganat ma nüüd sattunud olen, teine päev on eriti lahe ja siis on lahkudes selline nutune tunne. Olen siin sellises kahepäevases rütmis olnud: kaks päeva Brisbane’is, kaks Surfers Paradise’is, praegu teine päev Byronis, tõenäoliselt lahkun homme. Aga mine tea.
Esimese hooga pettusin siin ka: lained poole väiksemad kui kullarannikul, vesi külm, tuul puhub suu-silmad liiva täis, selline mitte just heas mõttes kodune tunne, kus vees on jahe, aga välja ka ei taha minna, sest siis hakkab päris külm. Õhtul läks üsna jahedaks, polnud sellist mõnusat lämbe muutumist soojaks.
Loodus on siin aga super, ranna ääres on kohe väike vihmamets (nii kirjas oli), ja teisi rohelisi rahvusparke. Sööd oma majakese ees järve ääres hommikust, geko ujub mööda, kalkunilaadsed jalutavad ringi – rohkem nagu polegi õnneks vaja. Ja siis jalutasin läbi võsa mere äärde ja pidin kreepsu saama, kui äkki miski väike madu mu eest üle rajakese roomab... Kõht ümmargune, et küllap täis. No siis tuli välja, et tal on jalad ka all. Ma küll ei tea, mis elukas see oli. Edasi vahtisin siis rohkem enda ette maha, et mitte mõnele otsa astuda, ja peaaegu jäin ilma sellest kui neli kotkalaadset mu kõrvalt puult lendu tõusid.
No praegu muud polegi. Veel märkuseks seda, et liivad siin kriuksuvad jala all, umbes nagu vanasti kriuksusaapad.

Veidi aegunud postitus

Brisbane’i esimesel päeval kirjutasin, kuidas Brisbane näib ajale jalgu jäänud suurlinnana. Hiljem sain teada, et Brisbane olevat üks moodsamatest Austraalias üldse, eriti kui põhjapoolsetega võrrelda. No eks saan kunagi teada. Surfarite Paradiisiga (Surfers Paradise) Kullarannikul (Gold Coast) ei ann küll võrrelda, siin on ikka hulganisti kiiskavaid klaasiseid kõrghooneid. Kõik hotellid, tundub nii vähemasti. On vähem kiiskavaid ka. Väga uhke kokku. Kõigis nendes ei paista veel kuigi palju rahvast olevat. Hostelid see-eest on pungil, päris raske vähegi odavama hinnaga kohta leida. Üheks ööks saime, 24 dollari eest 18 voodikohaga tuppa. Tuba on palav, uksi-aknaid lahti hoida ei tohi, sest siis ei oleks ventilaatoritest kasu... nagu neist muidu oleks. Sooja veega on nigelad lood. Enamasti on külma, vahel ka tulist. Kogu koht on tegelikult armas, sisehooviga, kus on lauad ja isegi väike bassein.
Linn voolab peaasjalikult mööda mereranda. Meri on muidugi võimas, kõrgete lainetega. Surfareid just niipalju ei ole kui nime järgi võiks arvata. Ka muidu ujujaid (no ujumiseks seda lainetega võitlemist küll tegelikult nimetada ei saa) ja päevitajaid siin harvemini, kui Pärnu rannas sellise kuumaga. Pole siin hooaeg vist korralikult alanud. Meri siin on selline kahe otsaga asi. Ühest küljest selline soe ja mõnusate lainetega, ikka vesi üle pea kogu aeg, teisalt on see tulisoolane, nii et ega kaua minusugune karastamatu seal olla ei saanud. Suud-silmad soola täis, vaatad, kuidas saaks natukenegi vee peal püsida, aga ega see eriti õnnestu. Kaldal on küll dušid, et saab end üle loputada.
Täna peaks siia suuremas hulgas koolilõpetajaid pidutsema tulema (olevat selline komme), nii et meri põlvili.
Brisbane’i kohta tahtsin veel rääkida selle väikestest majadest. Kesklinnas on küll kõrghooned, kuid ülejäänud on kõik täis tillukesi majakesi tillukeste tagahoovikestega. Kõik need majad on ehitatud pukkide peale, nii et tuul alt läbi käib, paljudel on küll all mingid kuurid või garaažid, aga needki muldpõrandaga. Kutsutakse selliseid queenslanderiteks osariigi nime järgi. Mõte selles, et vihmaveed kenasti majade alt läbi saaks voolata. Ja see on tõesti väga mõistlik. Mõlemal mu Brisbane’i ööl tormas ja sadas sellist maruvihma, mida isegi kohalikud ütlesid, et pole aastaid näinud. Paar inimest isegi uppus, uudistes pikad erisaates kriisikolletest...
Pimedaks läheb siin harjumatult vara, suve kohta noh. Nii poole kuue ajal on juba kööga. Valge on see-eest juba viie ajal ja minu elurütm ongi praegu kuidagi nii, et viie ajal silmad lahti ja siis õhtul magan.
Nüüd olen juba nädala lihtsalt logelenud. Ära tüütab see mitte midagi tegemine. Vaatab, peab lõpuks ikka oma väikse külakese üles leidma ja tööle hakkama.
Ahjaa, oma õnneümbriku olen juba avanud. Aitäh, tüdrukud, kulus ära J tegelt peaks nukruseomad ka juba lahti tehtud olema, kuid pole neid õigel hetkel käepärast olnud ja kaua ikka kurvastada.

Tanaseks olen Brisbane'ist lainud. Sain uhe tuttava vennaga kokku, kes Austraalias kivisutt otsib, ning ta oli parasjagu Gold Coastile minemas. No ma siis ka. Tana olengi paev otsa Surfarite Paradiisis tulisoolases merevees hupanud. Noh, tegelt muidugi mitte, sest see on ikka liiga soolane, suud-silmad tulitavad. No kauaks ma siia toenaoliselt ei jaa. Liiga palju inimesi, puhkajaid. Otsin veel. Bayron paistab kohalike nouannete jargi sama parast ara jaavat. No olgu. Ehk varsti kirjutan pikemalt. (Nagu naha tapitahtedest, ehk nende puudumisest, istun internetipunktis, pole siin veel vihvit leidnud.)

Aega läks, aga...

Heippa! Austraalias on isegi vihvi olemas :) Rahvusraamatukogus täiesti tasuta pealekauba. Aega võttis see reis, aga kohal ma olen ja ühegi viperuseta. Kõik need vahepeatused Dubais ja Singapuris panid igatsema, et tahaks lennukilt maha astuda ning ringi vaadata. Et mis on see koht, kus turbanites ja valgetes hõlstides ringi liigutakse... Juba London võttis vastu uhkete ehitud jõulupuudega, ka Singapur ja Brisbane on jõulumeeleolus: läikivate kuulidega vanikud ja tähekesed igal pool kaubanduskeskustes ja kohvikutes. Mis veel jõulude ajal toimuda võib!
Ja poes pöördus müüja mu poole sõnaga "love" ehk "kallike" või "armsake". Eh, sellised kombed siis.
Uue telefoninumbri sain ka – 04 156 43203. Ju peab midagi ette ka valima, eks uurige järele ja helistage.
Jestas, kuidas tahaks praegu magada. Siin on kell kaks päeval ja senised lennuuned on olnud kah, kuidas on. Eks näis, millal ma uneajad korda saan. Ja soojaga ka, räägitakse, pidavat mõne päevaga ära harjuma. Praegu unise peaga ka veel on üsna raske ja tegelt on veel hea pilvealune ilm, nagu mu võõrustaja ütles. Noh, päeva peale on päikest ikka rohkem välja tulnud.
Kohalikud mütse ega päikeseprille kuigivõrd ei kanna. Ma pean viimased vist siiski muretsema, päris ere on, isegi mütsinoka varjus. Ja lemmikvärv paistab siin olevat must ning pikad püksid-varrukad on ka üsna tavalised. Selle juurde kannavad kavalavamad vihmavarje päikese kaitseks. Ehtne kaks ühes. Jasmin uuris minultki, et kas mul vihmavari või -jakk on, et pärastlõunal võib päris kenasti sadama hakata. Võtsingi siis kaasa. Jaki. Eks näis.
Brisbane (häälduses siis brisben) on üsna kummalise mulje jätnud. Ühelt poolt kõrghoonetega ja suur ja palju rahvast, teisalt jälle tundub nagu ajast maha jäänud, pole nende pilvelõhkujad popilt läikivad ja voolujoonelised (nagu Eestis :P). Meri on kesklinnast ikka päris kaugel ja tahaks juba ära mõnda väiksemasse kohta. Eh, nu näis, mis ma pärast väljamagamist arvan.
Siin peaks olema kuskil loomapark, kus saab ka koaalasid süles hoida: kaugel sealt siis kängurutele pai tegemine on, varsti plaan täidetud ja saab koju tagasi. Kuuldavasti sajab teil seal juba lund, nrr.

Tuleb mis tuleb

Minult on palju küsitud, miks ma lähen ja miks just Austraaliasse. Alatihti uuritakse, kas ma tean ka, mis mind seal ees ootab, mis tööd ma tegema hakkan, kes seal mind ootab ja kas ma närvis ka olen. Eks ma siis räägi.
Koolipõlve plaanide järgi peaksin ma praegu olema paari armsa lapse ema ja armastav abikaasa, maja ja aeda korras hoidma ning vahepeal kabinetti raamatuid toimetama pugema. Nii ei läinud mitte ja praeguseks juba arvan, et nii on ka päris hästi. Sellegipoolest on nii, et lapsi ei ole, meest ei ole, kodu ei ole ja töö kippus tüütavaks muutuma. Midagi tahtsin ette võtta. Eks ma püüdsin igatepidi, sealhulgas uurisin uue eriala õppimist (aga eriala ennast ei osanud valida), korteri ostmist (aga pangast kästi tööandjalt palka juurde küsida), mõneks kuuks Lõuna-Ameerikasse ringreisile minekule (jõudsin end isegi hispaania keele kursustele kirja panna).
Austraalia jõudis plaanidesse üsna hilja. Ja tuli kaunis proosalistel põhjustel: seal on soe, seal räägitakse inglise keelt ja sinna saab üsna kergelt noorte nn tööta-ja-reisi-viisa. Nii on seal rannas peesitamise vahepeal võimalik tööd ka teha ning kohalikud on igast untsantsakatega harjunud, kes vaid kuuks-paariks tööle tulevad.
Kunagine kursaõde Kaja tõi seepeale näite oma sõbrast, kes oli samuti eluga kokku jooksnud ja läks Austraaliasse (või oli see nüüd mõni teine kauge kant) elu mõtet otsima. Oli aasta ära, käis vaatas ilma, tuli Eestisse tagasi ja ... ei teadnud endiselt, mida eluga peale hakata.
Igaks juhuks ei võta ma plaani elus selgusele jõuda, vaid lihtsalt näha ja teha teistsuguseid asju.
Ma jõuan kolmapäeva hommikul lennukiga Brisbane'i, mis on üks suuremaid Austraalia linnu, asub mandri idarannikul keset poole tuhande kilomeetri pikkust lakkamatut liivaranda. Seal saan ma kokku Jasminiga, kes mu paariks päevaks enda juurde lubas võtta. On selline portaal couchsurfing.com ehk siis diivanitel surfamine, kus rännuhuvilised ja ränduritest huvitatud inimesed kokku saavad, ühed otsivad diivaninurka, kus end enne järgmist rännakut välja magada, ja teised siis pakuvad neid. Või tegelikult küll on valdavalt ühes inimeses need mõlemad pooled sees. Sealt ma oma võõrustaja siis leidsingi ja kui ta mu välja viskab, siis lubas teine tüdruk mind ka oma diivanile võtta.
Siis tahan korda ajada mõned ametiasjad, nagu pangakonto avamine ja maksunumbri tegemine. Kui sul maksunubrit ei ole, pead maksma riigile 49% palgast, kui on, võtavad vaid 29%. Arvatavasti. Neil on üsna eristav maksusüsteem, kus maksuprotsent sõltub nii sellest, kas sa oled resident (kellel see on väiksem) või mitte (nagu mina), kui ka sellest, kui palju sa teenid (kes rohkem teenib, maksab rohkem, aga vaevalt ma nii kõrgepalgaliseks jõuan).
Edasi on plaan minna Byron Baysse, mis on väike hipilik turistilinn veidi rannikut mööda lõuna poole minna. Miks just sinna, võiks ka küsida, kuigi seda mult vist keegi küsinud polegi. Sellega on nii, et kohtusin Tallinnas sõbra sõbra sõbra Melbourne'st pärit muusiku Jonathaniga. Küsisin temalt siis, et mis on see paik, kus tasuks Austraalia aastat alustada ja veidiks pidama jääda. Tema siis ütles, et mine Byron Baysse, ja kuna mul muud paremat plaani nagunii pole, siis lähengi nüüd Byron Baysse. Võib-olla jõuan aga hoopis mujale...
Tööd mul valmis vaadatud ei ole. Ja väga selle pärast ei muretse ka. Tundub, et kõik rändurid, kes tahtnud on, on töö ka leidnud. Hakkan ukselt uksele käima ja küsima. Kuna eesti keele toimetajaid neil seal kardetavasti vaja ei ole, siis mõtlen ettekandjaks hakkamise peale. Või lähen kööki kartuleid koorima (on neil seal üldse kartuleid?) või müüjaks või mangosid korjama. Farmis töötamise tahaks ikka ära proovida, see on otsekui traditsioon, et rändurid vahepeal farmis mangosid või arbuuse korjavad, kui näpud põhjas.
Ettekandja ametiks ma isegi valmistusin. Käisin oktoobris kokku seitsmel õhtul tex-mexi söögi- ja joogikohas Texases ette kandmas. Täiesti vahva kogemus oli, selline seiklus raamatute nokkimise vahele. Õppisin palju ja nagu ikka, sain aru, et oi-oi kui palju võiks veel osata, et end ettekandjaks nimetada, aga kindlam tunne on ikka kui enne.
Ja siis see viimane: ma olen vahel ikka kohutavalt närvis. Võid olla küll väga väsinud, aga kui voodisse heidad, hakkad muretsema nii et silme eest must, et kes mind seal ikka ootab ja mis paremat elu seal ikka olla saab. Ja kuidas ma niimoodi üksi ikkagi hakkama saan. Siis tuletan endale meelde, et ega üksi reisimine tähenda ju tegelikult üksi reisimist.
Mu ema ütles aga selle peale umbes nii, et on kurb küll, et sa lähed, kuid samas on tore ka. Nii ongi.

Ja alati võib tagasi tulla...

Esmaspäeval sõidan Austraaliasse. Ega ma täpselt teagi, mida sinna otsima lähen. Lihtsalt on aeg. Võtan oma tumerohelise seljakoti selga ja pooleteise päeva pärast olengi kohal. Siis teen kängurutele pai, proovin surfimise ära ja kirjutan romaani. Ja kõik see muu, millest ma veel unistada ei oska.

Püüan teid enda tegemistega kursis hoida. Eks kirjutage mulle ka!